hommikul istusin maja eest trolli, et sõita üks peatus. trammi peale. kui trolli või bussi ei paista tulevat, siis ma käin selle maa jala. täna tuli sobivalt troll ja hüppasin peale.
ja järgmises peatuses EI läinud maha!
kui uksed juba sulgusid, siis korraga vahtisin hämmeldunult ringi, et mis nüüd siis ometi? et miks ma ikka trollis olen?
ainus põhjus, mis ma oskan mõelda, on see, et RM-i aeda viies sõidan ma trolliga tõesti edasi. aga täna mul polnud vaja teda kuskile viia, vaid iseend tööle tirida. ja ma ei saagi aru, mis mu peas sel hetkel toimus.
nojah, järgmises peatuses on ka võimalik trammile minna, mida ma ka tegin. ja jäin tööle hiljaks selle ühe trammi võrra, mis vahepeal ära sõitis.
kui ma viin lapse aeda, jõuan ma tööle oluliselt varem. sest iga kord ei viitsi-taha hommikuses lagedas virukeskuses ka hängida. kui last pole, siis jään ma hiljaks, kasvõi veidigi.
no ja tegelikult mulle meeldib täpsus ja ma jälestan hilinemisi.
Rubriik: asjad minu ümber
ihule lähedal
Daki on viimastel päevadel kirjutanud kaks naistepesuteemalist sissekannet, ühe ööpesust ja teise hoopis pesukaitsetest.
ma natuke kommenteerisin seal ka, aga no ei saa ju teise blogi täis läbuda.
tähendab, mul oli hea meel tõdeda, et ma polegi ainus, kes magab suvalises mugavas ööpesus ja kannab öösel villaseid sokke. sest nii on mõnus, soe ja turvaline. eriti pitsilised ja läbipaistavd öösärgid jäägu teistele. ausalt noh. siiani on kõrvalolnud mehed sellega ka toime tulnud. ilmselt need, kellele ei meeldi, laseks ka nii kiirelt jalga, et ma ei fikseeriks neid äragi. pigem olen sattunud sellise eksemplaride otsa, kes väidavad, et sellised puuvillased ja tihti totrate piltidega öösärgid on nunnud. ma ei tea muidugi, kas nad on ka siirad olnud seda öeldes.
üldse on mul see kiiks, et võimalusel puuvillane ja polsterdamata pesu. rinnahoidjate kohta siis see viimane. jumala eest, ma saan aru, et A või ehk ka B korviga pesu on polsterdatud, aga C või D? tootmisprotsess on lihtsam ilmselt. aga need polstrid ju suurendavad kuigipalju ikka. see on küll viimane asi, mida ma tahan. mitte et mul oleks mingi hiigelsuur rind, aga ikkagi ei taha.
ning puuvillaseid rinnahoidjaid meie kaubandusest leida on ka päris hea trikk. nii et selle koha pealt annan ma tihti alla ja lepin lihtsalt võimalikult lihtsa ja mugava esemega.
puuvillaseid pükse siiski veidi leiab. jälle – ma ei kannata stringe. ma tean, et need on jõle popid ja ma olen aut ja nagu meil tibijutukas tuli kogemata selle kohta uus sõna: ‘emamoodne’. see ei viita üldse, et enamik emasid ei kanna stringe. pakun, et minu vanuseklassi ja minust nooremad emad kannavad enamasti neid (ma ei tea ega tahagi teada mingit statistikat selle kohta :P). mulle meeldivad tanga tüüpi püksid või imeväikese säärega bokserid. nendes on mugav ja turvaline olla. isegi siis, kui neil on ka napakad pildid peal. kusjuures, mu riidekapi ainus roosa pesuese on Lätist ostetud roosad kiisudega bokserid (midagi intiimsemat mu kohta teada saada on küll raske).
ja mingeid pesukaitseid ma ei kasuta. hea, et ma vajalikul perioodil mingi jura enda vastas ära kannatan. siuke õrnanahaline olen. ja vajdust nagu ka pole, sest pükse mul õnneks leidub piisavalt 🙂
sokid jms kuulub ju ka pesu alla? viimati ostsin omale kodusokkideks miskised suvalised sokid. need on mingist naljakast kunstmaterjalist ja ei hoia varbaid üldse soojas. ilmselt pean meeste sportsokkidele tagasi minema. loomulikult on mul sobivas suuruses sokke ka, aga kuna mul on soki-sukariiul korrastamata, siis ma ei leia neid kunagi ja haaran esimestena kättejuhtuvad 5 numbrit suuremad meestekad.
see meestesokijutt meenutas, et hommikumantel on mul tegelikult kuskil olemas ka, aga reaalselt kasutan ma selle asemel dekaadivanust ruudulist voodriga meeste flanellsärki. see jäi mulle kunagi ühest elukaaslasest ja on üsna lagunev juba. aga lihtsalt nii soe ja pehme ja sissekantud, et ma ei raatsi ära ka visata. variant oleks leida mõni uus selline. samas – tutikas ei ole see. ikka võiks olla, et mõni hea mees on veidi sisse kandnud enne.
vahel vaatan poes korralikke hommikumantleid ka, aga ükski ei isuta.
sukapükstest eelistan ma miskipärast paksemaid. üldse mitte praktilistel kaalutlustel, ma arvan. ma ei teagi, miks. aga täna on mul erkoranzhid põlvikud kolmveerandpükste all.
aga ma sorteerin täna selle riiuli ikka ära, leian kindlasti veel palju põnevad, mida kanda.
nüüd olen ma paljastatud. niivõrd-kuivõrd 🙂
kassid öös
teadliku alguse sai kõik üleeile, kui käisin ema töö juures ja puhkeruumis teda oodates sirvisin kohe varsti lõppevat hobbyhalli kataloogi. seda, mis on mullegi mingi hetk koju laekunud ja mille ma ilmselt mingi muu asja kõrvalt olen üle ka vaadanud.
aga ilmselt mitte eriti põhjalikult. või siis.. ma ei tea.
igatahes avastasin ma sealt kassidega voodipesukomplekti. ahjaa – vanale tekile ei olnud sobviat tekikotti seal, võibolla seepärast ei ole ma seda fikseerinud.
aga nüüd ma fikseerisin.
kodus läksin hobbyhalli netti sobrama – aga mida pole, seda pole. pakuti küll lambaid ja igast pudipadi. kasse – ei ole. isegi ‘telli kataloogist’ alt ei saanud kasse, koguse kontrollimine andis errori.
mis siis ikka – telefon kätte ja helistama. ei ole jah praegu, ütleb tädi ja lubab kontrollida, kas tuleb veel. ei tule.
kirun ennast veidi, mitte et sellest midagi muutuks.
täna trennist tulles ja veidi siinseal inimestega kohtudes tuli mõte, et käiks õige hobbyhalli peost ka läbi. just in case.
see oli hea otsus. tähendab, rahakotile mitte. mulle küll. eem, kuigi ilmselt mingi hetk tundub, et ka mitte mulle, sest ma olen oma rahakotiga seotud. aga sellele ei mõtle ma praegu.
igal juhul väljusin ma kolme pesukomplekti õnneliku omanikuna. kolme, jah kolme! sest need on nii efid!
ja kõigele lisaks sobivad sinna juurde Dreamlandi poe kaisukassid, punased ja valged. neid võib mulle nüüd vabalt kinkida igal puhul 🙂
tagatipuks avastasin kassikujulises pudelis veinid kah Prismast. igaks juhuks ma ei hakanud ostma täna. aga ükskord teen ma seda nagunii. näiteks siis, kui kassipesu voodise panna ja kuskile (magamistuppa) sobiv riiul tekitada, kuhu saaks mõne tühja veinipudeli panna.
onju need sobivad kokku? kaisukassidest pole ma taiband isegi moblapilti teha..
sügis vää?
sellest, et sügis on saabumas, annab sel aastal märku jälle see neetud seljavalu. ilmselt pühapäevase ürituse tagajärg. või siis ilma, mitte ürituse, õigemini.
väga hull veel ei ole. ma saan peaaegu et kummarduda ja kerratõmbunult magada. ja püsti voodist saan ka, kui külili kenasti enne sättida end.
ja loodan, et tänase trenni saan ka tehtud. oma poolplaasterdatud seljaga.
loodan, et asi ei lähe nii hulluks, kui üle-eelmisel sügisel. valuvaigistite peal tegutseda on suht karm.
mingises hiljutises unenäos rääkis ema mulle, et ma pean oma blogis ebamäärasemalt kirjutama. et praegu on liiga konkreetne ja miskipärast pole see hea.
nagu saaks palju ebamäärasem olla kui ma olen 🙂
purgirummkoola, Dakile ja Evule
ma lubasin Daki blogis, et näitan seda Lätis müüdavat rummkoolat, mis kõlbab juua. see pole kuubaliibre, sest sidrunimahla pole sees või sidrunhapet vms. et kas see on sama, mis Evul oli või mitte.
igal juhul oma mälu järgi panin ma selle Dakile kuskile kommentaari ka, aga ei suuda seda ise tuvastada. ja loomulikult ei ole ma oma pudelist pilti teind. aga see asi on vot selline. ja koostist ei ole peal kirjas.
aga ma pakun, et selle suhteline joodavus tuleb äkki kangusest?
ititibi, myass
paar nädalat või nii olen ma mõelnud, miks mu isiklik internet ei tööta. õnneks on siin mingil naabril kenasti lahtine wifi ja kõuepurk, mis Marjasoos kaasas oli, on ka siiani minu juures. nii et kuidagi sai hakkama, aeglaste ühendustega.
igal juhul oli mul mingi tunne, et äkki ma olen neile liiga palju võlgu ja seega ei helistanud ka. ja telekas ju töötas ometi (mis neid tundes võis ka eksitus olla ja nende juures ikkagi kirjas, et on välja lülitatud). aga kuna ma eelmise nädala lõpul likvideerisin kõik oma võlgnevused selles vallas, siis mõtlesin, et sel nädalal võiks ju asi toimida.
igal juhul täna, pikal unisel hommikul, mil ma siis peale poisi aedaviimist veel rõõmsalt magasin ja tavapäraseid ogaraid unenägusid nägin (ma olin Haapsalus, ei, kuskil mujal, Pärnu saa ka polnud, kaugemal, aga Eestis, ma ei mäleta miks, sinna tuli üks jobu tüüp Haapsalust (keda ma tegelikult üldse näinud polegi) ja meelitas mind välja, korraga me olime nagu Barcelonas (mis muidugi polnud üldse nagu mingi linn, kus ma käinud olen, kõige vähem Barcelona, veidi meenutas ehk Glasgow äärelinna), kell oli palju ja ma tahtsin kuskile shoppama minna, see oli asinus põhjus miks ma temaga üldse kaasa läksin, ma ei mäleta, miks me autost maha tulime ja ma käisin osa maad sokkis, sandaalid näpus, korraga oli minuga mu sõbra pooleneljane tütreke, me komistasime mingite muude eestlaste otsa, aga nad ei saanud aru, et meie oleme ka eestlased enne kui ma tüdruku nende juurest ära kutsusin, nad jäid meile lollakate nägudega järgi vahtima, tüüp kadus kuskile ära, ma hoidsin tüdruk läekõrval ja tõstsin ta äärekividele, kui me mööda mingit kitsast sõiduteed läksime ja mulle meenus, et eelmine kord sealt minnes tegime väikese ringi üle mingi muruplatsi ja siis ei pidanud mööda sõiduteed patseerima), kuni telefon mind äratas, plõksus mu peas korraga lambike. ma ei saa aru, kuidas see oli võimalik. sest ausalt öelda pole ma siiani päriselt ärganud (kuigi ma olen ikka suutnud päris mitu asja ajada).
niisiis, vedelesin peale seda telefonikõnet veel mingi aja voodis, sest poole une pealt äratus on alati selline kummaline. no ja kui ma lõpuks siis magamistoast kööki jalutasin läbi suure toa, siis süttiski see lambike. tänase päeva helge hetk.
igal juhul nihutasin nurgas oleva sahtli, mille peal on laud, eest ära ja torkasin netikaabli pistiku (mille ilmselt kass, kes end vahel sinna sahtli taha peidab, oli paigast ära ajanud) jagajasse tagasi. kaabelmodemile restart, wifipurgile juhtmed kõue tagant kaabelmodemi taha jälle sisse ja voilą, mu isiklik internet töötab mis mühiseb.
tegelikult on piinlik. ausõna noh. sest see oleks pidanud olema üks esimesi asju, mida kontrollida. aga ei. tegelikult ei saa ma ikka üldse aru, kust mul tänagi see mõte tuli sinna ronida ja see pistik tagasi panna?
no ja siis mingid sõbrannad kutsuvad mind oma wifit või netti või arvutit konffima või kontrollima või puhastama. appiappi! ma ei tule iseendagagi toime!
peale seda sain ma veel ühe negatiivse emotsiooni. või poolteist.
ja mõne peaaegu et hea.
mina olengi enese jumal
Playing God on selline veriste filmide hulka kuuluv teos, mis mulle meeldib. ma ei tea isegi, miks mingid sellised asjad mulle meeldivad. sest tegelikult seal ju pole õieti midagi. aga siiski! detailid, ma arvan. särgimaterjal. prillilõige. musa. kaader.
ma ei tea mis seal on. miks ma seda vaatan. ma vihkan verd ja vägivalda.
punane vein muidugi. ja inspiratsioon ja puha. ma tahan suudelda.
no ja see rummikoola pudel, mida ma Dakile ja Evule lubasin ja mis ikka on autos, aga enam üldse mitte eriti kaugel. aga ikkagi autos.
kogu see pesu ja värk on kassikarvu täis. Evelin magab rahus ühe t-särgi peal, mis pole õiges kohas ja see ei huvita kedagi. sest ma olen ainus ärkvel hing siin korteris ja ma vaatan veel kord seda filmi ja I like to have another reality.
ma ei taha vist enam kunagi teha sellist 8h/5p tööd. äkki ei peagi?
see on ainult minu teha. iseendale võin ma vabalt jumalat mängida.
järelkaja
et siis tänu kõigile, kes mu peole jõudsid või mõttes meiega olid ja üleüldse. kinkidega vedas ka. spetsiaaltänud Kuningannale 🙂
ja siis pärast käisime me külas Naksikul, kes oli tööl ja ei saanud tulla, ja muidugi pidin ma tõestama, et nende vannid on väikesed ja Kuningannale rääkima vanni peatugedest ehk siis millised neist on mõttetud. aga Ermo tegi samal ajal pilti..
väljalülitus
tegelikult vedelen ma päevad läbi mittemidagi tarka tehes. vahepeal vean end õue väikesele ringile. rattaga, autoga, jala. vähem kui võiks. sest aega on ju laialt.
aga ma ei taha.
ma ei viitsi millelegi mõelda. ma eriti ei peagi.
Fay Weldoni lühijutud sobituvad hetkel imehästi. jutud naistele, mis pole siiski kokku tavaline naistekas. talt on nüüd üks uus raamat ka, tema teoseid tundes võiks sellegi läbi käia. mitte et ma usuks, et seal ongi õnne retsept. minu õnne retsept on kusagil minu sees, aga viimasel ajal on seda nii harva leida.
ja kui see on läbi, siis on sobiv lektüür kaltsukast mõne krooni eest ostetud ingliskeelsed thrillerid, millede juures kogu mõtteaur läheb võõrkeele peale ära. ja seal polegi muud vaja.
eile hommikul ma ärkasin kummalise vaikuse peale. igapäevast tuult ei olnudki kohal. veider tunne oli. pärastlõunal hakkas siiski tuult tulema.
täna on kõik normis, tuul lõõtsutas öö läbi ja tänased lained on suuremad.
Jaapani 21.sajandi kunst
täna sattusin Tallinnast väljas imelisele kunstinäitusele. kellel Haapsalu poole asja, soovitan soojalt.