põhimõtteliselt ma ei salli laene ja olen oma elu praktiliselt laenudeta läbi saanud. jah, sõpradelt vahel mingeid summasid, aga nendega pean piiri ja igal juhul suhtlevad need inimesed minuga edasi, ikka sõpradena.
aga kunagi aastat umbes kolm tagasi oli mul vaja ühe asja soetamiseks võtta laenu suurusjärgus paarkümmend tuhat + veidi peale. ning ma ei saanud seda, sest leiti, et mu sissetulekud ei ole piisavalt suured. korterit selle peale tagatiseks anda ma ka ei tahtnud. lõpuks võttis laenu mu ametnikust ema ja kinni maksin selle (osaliselt) mina.
nüüd, kus mu sissetulekud on küll suurenenud – aga ma arvan, et vähem kui topelt 3-aasta taguse ajaga võrreldes – ripub pangas mulle soovilaenu pakkumine summas ca 100 000. no ma ei tea, kas nad tõesti arvavad, et ma oma sissetulekuid arvestades tahan hullult seda laenu?
ning kui mul oli tarvis ühe netitehingu jaoks oma krediitkaardi limiiti suurendada (summa oleks jäänud alla paarikümne tuhande), siis seda ma paar kuud tagasi ei saanud.
samas see pank, kuhu laekub mu pensionisammas, on nõus mulle andma koheselt krediitkaardi, mille limiit on poole suurem kui mu praegusel. mul on nende pangas üks arve ka, kus on mingi imeväike summa peal, aga see pole üldse probleem. lihtsalt ma ei taha mitut kaarti ja seega ignoreerin nende pakkumist.
täiesti kaootiline.
Rubriik: asjad minu ümber
hala Starmani teemadel
see asi, mida nad nimetavad Starmani internetiks, on viimasel ajal meie juurest lahkumas. või õigemini on üsna vahelduvalt. lihtsalt käib ära, lühemateks ja pikemateks perioodideks. palju üle veerandtunni vist pole ära olnud, aga on hetki, kui seegi on liiga pikk aeg.
klienditeenindus on mulle ühel korral rääkinud nõrgast signaalist, ülejäänud korrad peamiselt soovitab modemile-ruuterile resetti teha. ma küll arvan, et korda viis päevas algkäivitada pole ka normaalne. ruuterile sai isegi uus tarkvara peale sebitud, sest mingi hetk mõtlesime, et viga on kusagil ruuteris. aga see ei muutnud midagi.
äkki peaks mingi tehniku ikka ligi laskma? kuigi omal ajal Elioniga lõppes see nii, et ka uue modemiga (siis mul ruuterit ja wifit polnd veel) jäi nett ikka jamama ja siis saigi Starmani kolitud. kusjuures kuigi vahel on olnud naljakad probleeme, on vähemalt nett püsinud siiani.
aga nüüd ma ei teagi, mis edasi teha. eks muudkui helistan, kui olen jälle resettinud ja netti ikka pole.
raisatud toit
täna hommikusöögiks ostetud salat ei kõlba küll kusagile. ma ei saa aru, kuidas osa salateid nii hapuks saadakse? kas nad tõesti lisavad majoneesile veel äädikat, säilivuse huvides või mis? ja leidub piisavalt palju minusuguseid, kes prooviks ostavad, et ikka toodetakse?
üleüldse enamik poodide valmistoite ei kõlba ikka kusagile. mingi pisike valik on söödav, aga üldiselt, no kasvõi need salatid, võta üks ja viska teist. neid nö soojasid toitusid ma parem ei räägigi. konkreetne liha on konkreetne liha, aga kõik muu.. noh..
pean ikka hakkama neil hommikuil, kui liigvara tööle jõuan, võikusid kodust kaasa võtma. aga ikka mõtlen, et aega on nii palju, käin poest läbi. mõttetu.
kahju on toitu prügikasti visata 🙁
valed mõtted
ma ei taha mõelda.
mõtlemine ajab kõik jälle sassi.
jah, ma saan kõigega hakkama, muidugi saan. aga nõme on see, kui teiste, näiteks, logistika on ikkagi tähtsam kui minu oma.
detailid pole olulised.
sest ma saan ju hakkama kõigega ise.
iial ei tasu arvata, et äkki ma olen ikka tähtsam kui keegi teine.
kes otsib, see leiab
aegajalt meenuvad mingid kunagi nähtud filmid või seriaalid. enamasti ei mäleta neist suurt midagi sellist, mille järgi neid tuvastada. loomulikult ei nime, tihtipeale ei näitlejaid jne. ma ei ole mingi siuke fänn, kellel isegi mingid suhteliselt tuntud näitlejad meelde jääksid. noh, muidugi jäävad need, kes mulle läbivalt on mingi positiivse mulje jätnud, aga mitte sellised, keda umbes tean, et olen kuskil veel näinud.
igal juhul eile tuli mingi jutt seriaalidest ja ma pusisin tükk aega netis otsida, et leida üles see krimiseep, mida ma 3a tagasi usinasti vaatasin. briti seriaal, kus üks meespsühholoog aitab politseid. nagu ikka, on ta oma elu veidi nihkes. ei, Monk ei ole, Cracker ei ole.
lõpuks leidsin, mis tahtsin. Wire in the Blood (meil linastus nime “Loodud tapjaks” all).
nojah, ma olen üldse pigem euroopa filmikunsti sõber, olen seda ennegi öelnud. ka inglise seriaalid on teistsugused. ma ei räägi klassikalistest mõrvakatest (nt miss Marple põhjal arvan ma, et Inglismaa väikelinnades on umbes kolmandik inimesi lihtsalt maha notitud :P), vaid just mingitest sellistest poolpsühholoogilistest. heh, eksole, Ruth Rendell on üks mu lemmikkirjanikke. kokkusattumus?
Amazonist saab 4 hooaega mingi ca 130 dollariga kätte. aga ma ei raatsi muidugi.. või siiski?
paar kassilauset
mis kasu oli eileõhtusest vannitoa peaaegu-et-kevadpuhastusest, kui hommikuks oli jälle hulk kassiliiva põrandal. pean kinnise liivakasti panema oma prioriteetide hulka.
aga muidu väideti mulle juba, et olen vahetanud fotoseltskonna kasside vastu.
ohissand.
selline mulje võib jääda küll. asun olukorda parandama.
mida naised on väärt..
ma ei hakka omale kopima, aga minule pole see ringikiri veel jõudnud.
mindmapper
ma hakkasin ükspäev seda nokkima ja täna nokkisin veel. elu esimest mindmappi. arvutis. vabavaraga. algeline jäi, aga mul on hea meel. ja ma usun, et see aitab kaasa selguse saamisele uute projektide tekitamisel.
pilti ma ei näita.
hea meel on, nagu ikka, kui oled millegi uuega hakkama saanud 🙂
väike kokkuhoid :P
seda juttu on viimasel ajal palju räägitud, et koduelektroonika jms ootere˛iimis hoidmine kulutab ka elektrit. hea küll, sai siis arvutid ja igasugune juurdekuuluv kola sätitud ka nii, et pikendusjuhtme lülitist saab voolu päris välja lükata. hetkel pole mul küll aimugi, kas see elektrinäitudes ka kajastub.
aga eile hommikul püüdis ema mind kätte saada ning kui me lõpuks mobiilis ühenduse saime, imestasin ma, et miks ta koju ei helistanud, et ma olen kodus ja lauatelefonilt kättesaadav. ema ütles, et oli helistanud, aga ma ei olnud võtnud. mhh?
urdlemise tulemusel jõudsin järeldusele, et juhtmeta telefoni ei ole mõistlik ööseks elektrivõrgust välja lükata 😛 sest kuigi torul on aku, pole seda alusel ju mitte ja noh, seega alus lihtsalt ei töötanud.
nii et sättisin telefoni nüüd nii, et seda ööseks elektrist välja ei lülita.
kohtumine tuttava teega
sõidan mööda seda ammust ajast tuttavat teed, mis enam polegi nii tuttav.
siiski-siiski. ma vähendan kiirust automaatselt kohtades, kus seda vaja. ma sõidan mööda kindla peale. ma tean, kus võib vabalt kurvi lõigata. ma ei tee seda nii, nagu võõrama tee peal, kõheldes.
ma tean.
vahepeal ma unustan selle tee ja selle teadmise. aga siis ma tean, et ma pean jälle siia tulema ja olema jälle lihtsalt üks nendest selle tee peal. lummatud kõigest sellest, mis on selle tee ümber.
segu kesksuvesoojusest ja külmast talvepärastlõunast. kõik ühineb selle tee peal ja homme on sama lähedal kui ta oli kümme aastat tagasi.
ma tean, mida on oodata mingi kurvi tagant. ma tean, millal mingi asi paistma hakkab. ma tean, kaua ma sõidan mingit lõiku sellest teest. ma tean, kus olid kümme aastat tagasi poed, nendes praeguseks mahajäetud majades.
see teadmine on rahustav, kindel ja hea. ma ei pea mõtlema sõidu peale. ma lihtsalt sõidan ja mul on kahju, et seekord ei saa ma minna teelt kõrvale.
aga ma teen seda teinekord. sest ma tulen siia jälle, ma tean.