Rubriik: asjad minu ümber

see aasta on kuidagi vihmasegune olnud ja mul on üle tüki aja tunne, et mul ei ole sellist kevad-suve-sügis linna-vihmamantlit. on küll kollane nö tööjope, millega võib ju ka käia, aga kontoripäeval linnas tahaks ju midagi kenamat.

tegelikult juba suvest saati olen silma peal hoidnud HH Lynessil, algselt just sellel triibulisel. viimase kuu jooksul aga täheldasin, et neid triibulisi on linnapildis kuidagi palju. aga olgu, teisi valikuid on ka.
eile õhtul jõudsin lõpuks taaskord poeni. Lynessil oli allahindlus läbi, aga proovisin ikka. XL oli lootusetult suur ka pintsaku peal (no elementaarne) ja varrukapikkust (mis on üks XL-i proovimise põhjuseid) jagus maa ja ilm. aga – selles poes olidki ainult S ja XL mingid kirjud mudelid. tumedat ühevarvilist ma ometi ei taha.

teise keskusesse. esimesest vaadati kenasti järgi, et teises on rohkem valikut.
esimesena aga jäi seal ette üks teine pood, kus proovisin hoopis teist vihmamantlit, igaks juhuks.
uuesti HH-d proovima. L oli muidu üsna ok, aga seljast ikka kuidagi.. imelik. muster, mis puu peal nägi väidetavalt välja nagu köögivakstu (puna-valgeruuduline), oli seljas päris nunnu. aga no.. kõige klassikalisem vihmamantel, kuid ei istu hästi. proovisin üht ja teist, ei midagi. niuts.
no ja siis ei jäänudki lõpuks muud, kui sammud tolle teise vihmamantli juurde. ja kaubaks läkski. ei ole päris nii klassikaline, kuid sobib seelikuga kenasti. hinnaklass ja kvaliteet ka samad mis HH-l. Didriksonsi Ida, muidugi oranž.
igatahes, rahul.

mis teha, kui suvi lihtsalt kulgeb. ma ei kurda, et suve ei ole või midagi – täiesti on. sellist 30-kraadist mina isiklikult nagunii ei taha. paarkümmend ja veidi üle on kerge tuulega täiesti okei. sooja tuule puhul võib ka veidi rohkem olla.

aga miks ma ei kirjuta, ei oskagi öelda ei saaks öelda, et ma arvuti taga ei ole, tööd on ju ikka vaja teha. ehk ikkagi käivad mingid lained elus? see blogimislaine on mul ju nagunii hästi pikalt olnud. samas oli mul vahepeal pildistamine üsna tagaplaanil, aga nüüd teen taas rõõmuga (kuigi vähemalt ühte objet on ikka veel vaja). nii et – iga asi omal ajal.

mõnigi tuttav on öelnud, et ma võiksin omale korraliku fotoportfoolio teha, aga ma olen selleks ilmselgelt liiga laisk. teisalt ehk võiks olla tõesti, saaks huvilistele kiire lingi visata. siiani olen ikka andnud siinse pildilingi, kus, eksole, pilt on kirju 😛

igatahes. sellest on umbes-täpselt 10 päeva, kui käisin ühel lastaialõpetamisel, konkreetset last pildistamas.
üritus oli suur ja pikk, lõpetajaid väikelinnas palju. toimumiskoht nö kultuurimaja. kohalik “päris”-fotograaf muudkui toimetas püsti lava ees ja kõik teised, noh, pidid hakkama saama nii, et iial ei tea, millal tüüp kaadrisse satub.
mina sain küll. lausa nii, et vajadusel läksin kükakil tüübi kõrvale ja tegin sealt oma pildid ära.
veider, et ilusa ilmaga olid ka grupipildid sees. seal ma ei hakanud üldse pingutama.

väikesed perepildid tegime aga ikka õues ära. ilma võsata lähikaadris ja natuke päikest silmis.

ma kohe pean kiitma, kui rahul ma oma uue jopega olen.
see on ilmselt küll üks kallimaid riideesemeid, mida ma kunagi üldse ostnud olen, kusjuures ostsin allahindlusega. aga kuna ma olin seda juba umbes kolm korda vaatamas käinud, siis loobusin hinna pärast põdemast ja ostsin ära. no ja ma tean, et uue jope kohta see ei ole tegelikult üldse kallis tänapäeval, mulle lihtsalt tundub arutu selline raha välja käia.
aga ma olen selle jopega kohutavalt rahul.

ma tahtsin küll teist tooni, aga seda oli ainult lühemat mudelit. võtsin siis ikka pikema, sest mulle meeldib, kui tagumik ka soojas on 🙂
no ja täiesti super. esiteks on sellel nii palju taskuid, et kui jalutama või lähedale poodi minna, pole mingit kotti kaasa tassida vaja. mul on mingi selline jope ka, millega jalutama minnes on probleem isegi telefon ja võtmed kuskile toppida, rahakotist ei tasu rääkidagi (okei, jalutades pole seda vaja).
lukk käib kuskile lõuani kinni paljudel jopedel, kuid kogemuse järgi umbes samapaljudel tegelikult tuleb lõua juures lahti jätta, sest on kitsas. selle jopel saan nina ka krae sisse jätta, kui tahan ning seal on ruumi! et ehk pole tunnet, et ma ei mahu sinna krae sisse, kui see lõpuni kinni on.
kapuuts jälle on eriti sügav – aga mitte selliselt, et tagant imelik või lotendab peas, vaid ees servas on veel üks riba ning istub peas imehästi. nii et näo ümber on nagu kapuutsivõru, selline näost ettepoole ulatuv, mis muidugi tekitab olukorra, et tuult, vihma jms näoni väga ei jõua. miskipärast peeglist ennst niimoodi vaadates meenub South Parki Kenny 😛
ja kui on krae lõpuni kinni ja kapuuts peas, siis põhimõtteliselt on enamvähem kõik peale silmade kaetud.

varrukaotstes on muidugi tuuletõke ja trukkidega saab selle päris-varruka ka koomale tõmmata, ees on luku peal kahepoole trukiriba et ehk nagu trukihõlmad eraldi, mis vähendab õhu liikumist läbi luku. paar mugavat sisetaskut on, pingutuspaelu pole mõtet mainidagi.
täiega seda raha väärt ost!

ahjaa, füsioterapeudil käisin ära. et kui ma vahepeal kartsin, et äkki ma ei peaks seda õlga väga liigutama, siis selgus, et vastupidi – pean. võimlema ja paarist kohast mudima ja üldse. sain paremaks eile seansi tulemusel ja boonusena ragistati kaelast ja seljast ka mingi jama välja 🙂