odava palga ärimudel?

eile jäi mingis kontekstis (eiei, mitte Eesti Õhu) kõrvu taaskord jutt mingi asutuse sulgemisest ja et konkreetne, mitte-reatöölisest inimene (ehk siis mingi keskastme kontoritöötaja) jäi nüüd tööta. kusagilt tuli ka juttu stiilis, et tootmises üks inimene kolmest töötab korralikult, ülejäänud teevad kuidas juhtub ning seega ei suudeta lepinguid täita. kas ajaliselt või on kvaliteediprobleemid või midagi muud, ma ei tea. tellimusi pidi olema muidu küll ja küll, aga no ei saa töötada, sest inimesed ei tee tööd nii, nagu peaks. tellijad ei ole rahul.
aga jäin mina siis mõtlema, konkreetset ettevõte teadmata küll – et palju ikkagi see tavaline tootmisinimene siis ka palka saab ja palju see tegelikult teda motiveerib? kes arvab, et inimesed käivad tööl millegi muu kui palga pärast, need vist saavad tunduvalt üle eesti keskmise palka 🙂

muidugi on hirmus lihtne taandada sellele, et inimene peaks tööd tegema igal juhul korralikult. eks peakski, kui juba on selle palgaga tööle läinud. teisalt – ilmselt nad saavad palka, mis ikka ei motiveerigi seda tüüpi tööd väga hingest tegema. võinoh, ma tegelikult ei kujutagi väga hästi ette inimtüüpi, kes teeb liinitööd hingest. ometi ma usun, et on ka neid inimesi. kui lähtuda teemaalgusest, siis üks kolmest, mis ei ole üldse halb suhtarv.
küll aga saan ma väga hästi aru, et kui ei ole üldse tööd, varusid mitte (olgem ausalt, ka eesti keskmisest ei ole võimalik omale poole aasta varusid tekitada) ja pakutakse tööd, mis tundub jõukohane, mille logistika on hallatav ning mille eest saadava rahaga saad arved makstud ja heal juhul jääb söögirahagi, siis inimene läheb tööle. eriti, kui tal on vastutustunne ja pere (kus võib-olla teine töölkäiv liige, kui see olemas on, saab samuti enamvähem miinimumpalka). ning kui siis on paar kuud sellisel kohal töötatud ja näed, et sa võid ju pingutada ja olla korralik, aga siis saad sõimata, et tempot pole; kui tõstad tempot, leitakse, et kvaliteet pole see; üsna rutiinne on nagunii.. koju jõudes oled läbi nagu läti raha (ja veab, kui ei pea öövahetuses töötama). palgatõusu aga pole lootagi, sest tellimused tulevadki ju tänu sellele, et .. palgad on nagu on ja sealt tulenevalt saab pakkuda teenust odavalt. muidugi ei tähenda, et sama toote peaks odavalt kätte saama..

nojah, ja kui nüüd sellises kontekstis mingi ettevõte uksed kinni paneb, siis ma ei teagi, kas ohata, et taas töötuid juures või tunda rõõmu, et lõpuks ometi keegi sai aru, et selline odava töö ärimudel ei ole jätkusuutlik.
alati jääb muidugi ka see pool et on hulk inimesi, kes ei ole misiganes põhjusel suutelised mingit muud tööd tegema – kuid ka see ei ole mingi põhjus selliste odavvabrikute pidamiseks. firma pidamine ei ole ju, vähemalt enamasti, sotsiaalne ettevõtlus.

ahjaa, aru saamaks, miks sellise palgaga üldse töötatakse, peaks ise nii umbes vähemalt pool aastat mittemillestki (ehk õhust ja armastusest) elama. koos perega soovitatavalt.

P.S. tänan, mina olen oma töö ja palgaga rahul (kuigi paljude meelest ei ole see mingi palk ega asi) ja tean ka, kust ja kuidas see palk kujuneb ning palju firma minu palgale lisaks riigile raha maksab.

linnakodanik ja linnaruumi arengud

mitte, et ma kogu linnaruumiga kursis oleksin, nii et tekst on peamiselt Põhja-Tallinna näitel. või siis meräärte näitel 🙂

igatahes, see uus Kalaranna tänav mulle meeldib. hetkel on selline suhteliselt vaikne (kuigi mitte igal ajal). samason karta, et linna poole liikumisel jääb varsti see fooritsükkel seal Põhja-Mere pst ristil lühikeseks.
see, et Kalaranna tänava teeääred tihedalt täis ehitatakse, mitte nii väga. kuigi ma saan aru, et kesklinna lähedal selliseid maa-alasid tühjana hoida tundub igale kinnisvarainimesele õudusunenäona. jääb üle loota, et linnahallist Noblessnerini ikka tuleb mingi kena, lai, roheline promenaad. Kalaranna liivariba ja nö rand võiks ka siiski säilida selle juures. oeh. kahtlane.
seda olen ka natuke mõelnud, et kui nüüd Noblessnerisse elurajoon ehitatakse (mis on ju hea areng minu meelest), siis kuidas sealt Kalaranna tänavalt Noblessnerisse saab – aga ju vist siis mööda seda hetkel mitteolemasolvat Lennusadama teed.. vist?
(kindlasti on planeeringute registris seda võimalik näha, aga no ma ei hakka otsima hetkel. Noblessneri planeering on nähtud ja tundub pealtnäha okei, ju see ligipääs ka laheneb).

mereäärest rääkides, see Admiraliteedi teema on küll päris kohutav. mismõttes meil ei planeerita linnakui tervikut? mismõttes kesklinna mereääre planeering on mingi eraettevõtte suva härgi toimiv protsess? mitte, et see mitteplaanerimine meie röövkapitalismis uudis oleks, aga no kuuuuulge, selline asukoht lihtsalt nõuab veidi rohkem kui labast raha võimu. minu arvates.
konkreetses kohas on ühelt poolt vaade merele ja jahisadamale, teiselt poolt vaade sadamast (sh reisisadamast, mis linna poolt ju kuigi nähtav ei peagi olema) meie suurepärasele vanalinnale. ning jah, selline piirkondpeaks kindlasti olemaavatud, avar, vaba linnaruum.
ei taha veel ühte kohutavat kaubanduskeskust. st, mitte, et seal ei tohiks üldse poode olla. lihtsalt see ei pea olema suletud keskus, eksole. ausalt öelda ma teeksin isegi poodidele konkursi. vist.
aga no eks ärimees ongi ärimees sellepärast, et ta loeb hetke raha. ja mina ei ole ärimees.
kuid nii olulise asukoha korral võin ma ka lihtsalt asjast huvitatud linnakodanikuna arvamust avaldada.
siinkohal peab muidugi ka seda mainima, et kui veel kümmekond aastat tagasi planeerimisega seotud kohtuprotsessidel võitis ikka eraomanik, siis nüüd vaikselt on hakanud muutuma ja eraomand ei olegi enam 100% puutumatu ja püha, kui läheb vastuollu mingite muude oluliste reeglitega. et ehk ka omavalitsused on planeeringualased kohtuprotsesse võitnud. näiteid otsige ise, see siin ei ole referaat.

ah et mis vahe on sellel Vanasadamal ja Noblessneril, et ühe täisehitamine sobib ja teise mitte? minu meelest ei ole siin küsimustki. üks on suur linna värav, teine on elu toomine mere äärde, piirkonda, mis veel siiani on suure osa inimeste meelest suletud ala.

liigume mere äärest rohkem sisemaale ja hopsti, kaubandusse. siin liigub asi klassikalisest ala ruumiliselt planeerimisest eemale, pigem nagu sellise moraalse planeerimise juurde.
mis päeval see oli, umbes eelmisel nädalal või veidi varem, kui täheldasin, et Sitsi Säästumarket on kinni ja siis korraga hakati seda lammutama. vaatasime veel aiapeal olevat silti ja seal olid kirjas ainult lammutustööd. mina pakkusin, et ju sinna mingi Rimi tuleb. tänu inimesele, kes planeeringu ette söötis, selgus, et tulebki. suurem, kui Säästukas oli, Kodurimi. lähima Rimini on sealt.. vähe. lähima väike-Maximani veel vähem.
olgu, tõesti, võime öelda, et mööda mere lähedast piirkonda ei ole Põhja-Tallinna ühtegi suuremat poodi peale Soo tänava Rimit.
kuid sellel asjal on “aga” ja konkreetne “aga” on see, et umbes samal ajal hakati Erika-Tööstuse ristis Arsenali keskusega pihta. see planeering oli ka ammu kuuldud (aga mitte üle vaadatud) ning tähendab lühidalt seda, et tegu on kaubanduskeskusega, kuhu tuleb Selver.
ja nüüd ongi mul hämming, et kui mingi hetk Põhja-Tallinnas oli väga kehv poevalik, nüüd juba mõnda aega on enam-vähem kõik ketid esindatud, kasvõi väikeste poodidega (ning nt Kristiine, Merimetsa Selver või ka Norde keskus on suhteliselt lähedal), siis .. mis nüüd toimub? mikssiia nii palju poode vaja on? miks üldse nii palju igasuguseid kaubanduskeskuseid vaja on? müüjate jm palgad on nagu on, neid tõsta ei saa, aga uued keskused kerkivad endiselt.
ning kui siinkohal tuleksid ilmselt paljud ütlema, et enne pidid käima poes kaugel (Tallinnas, tundub, on juba 500m “kauge”) ja nüüd on korralikum pood lõpuks ometi kodu lähedal.. siis see ikkagi ei veena mind.
Eestis on niigi kaubanduspindade osakaal hullumeelne.

aga rohkem mul ei olegi öelda hetkel.
lisan ühe linnapildi oma seitsme päeva linnapiltide seeriast.

seb_madisson969

kulgev sügis

kui nädala algus oli närviline, siis edasi on keskmiselt paremaks läinud. olgu, on mingeid närvilisi detaile, kuid üldtaust on meeldiv või vähemalt, noh, nagu mu laps ütleb, ‘normaalne’.
et ehk ma saan aru küll, et see, mis toimub töö juures, on suur osa elust, aga hea, kui muud asjad on paigas. ning töö närvilisus tuleb ka väljastpoolt ikkagi, mitte ei ole meil sisemine.

vabal päeval oli üpris eksprompt Tartu-külastus. lühike ka, aga vahelduseks ikkagi tore. ja endiselt on rong mugavam liiklusvahend kui buss, kuigi raudtee remondi tõttu tuli paar peatusevahet sõita bussiga ja rongisõit veniks seega pikemaks, kui normaaloludes.

üks pikalt kaalumisel olnud otsus ja valik on tehtud (sinine :P) ja sellest on ka hea meel. muidugi toob see lisakohustusi, aga igal asjal ongi mitu külge, alati. ikkagi on hea meel.

päris tomateid on veel saada.
sibulapirukas on aastaaja-menüüs. sibulasupp tuleb jahedamate ilmadega.

tomatid165

ei saa me läbi jopeta

see aasta on kuidagi vihmasegune olnud ja mul on üle tüki aja tunne, et mul ei ole sellist kevad-suve-sügis linna-vihmamantlit. on küll kollane nö tööjope, millega võib ju ka käia, aga kontoripäeval linnas tahaks ju midagi kenamat.

tegelikult juba suvest saati olen silma peal hoidnud HH Lynessil, algselt just sellel triibulisel. viimase kuu jooksul aga täheldasin, et neid triibulisi on linnapildis kuidagi palju. aga olgu, teisi valikuid on ka.
eile õhtul jõudsin lõpuks taaskord poeni. Lynessil oli allahindlus läbi, aga proovisin ikka. XL oli lootusetult suur ka pintsaku peal (no elementaarne) ja varrukapikkust (mis on üks XL-i proovimise põhjuseid) jagus maa ja ilm. aga – selles poes olidki ainult S ja XL mingid kirjud mudelid. tumedat ühevarvilist ma ometi ei taha.

teise keskusesse. esimesest vaadati kenasti järgi, et teises on rohkem valikut.
esimesena aga jäi seal ette üks teine pood, kus proovisin hoopis teist vihmamantlit, igaks juhuks.
uuesti HH-d proovima. L oli muidu üsna ok, aga seljast ikka kuidagi.. imelik. muster, mis puu peal nägi väidetavalt välja nagu köögivakstu (puna-valgeruuduline), oli seljas päris nunnu. aga no.. kõige klassikalisem vihmamantel, kuid ei istu hästi. proovisin üht ja teist, ei midagi. niuts.
no ja siis ei jäänudki lõpuks muud, kui sammud tolle teise vihmamantli juurde. ja kaubaks läkski. ei ole päris nii klassikaline, kuid sobib seelikuga kenasti. hinnaklass ja kvaliteet ka samad mis HH-l. Didriksonsi Ida, muidugi oranž.
igatahes, rahul.

vihmajope719

nädalavahetuse nimekiri

millal algab nädalavahetus?
igatahes.
telekast, Aadama passioon.
pähklid, korjatud ja puhastatud, kuivamas. palju sealt on veel nt mädasid või tühjasid, ei tea. sarapuuseguses võlumetsas oli ilus.
sütel grillitud lambakarree.
öised küünlad mälestusmärgi juures.
virmaliste vilksatused. ma ikka ei oska neid pildistada. ilmselt selle kaamera suur iso pole ka kuigi kvaliteetne.
kala, värske. lest. puhastamata, veel. igaühele üks. kassidele kassikala.
kala, suitsutatud. algul ahven. siis lest ka. jagus jagamisekski.

tihe nädal ees.

150913_7825

juulisuvi

istun köögis ja tõmban hetke hinge, kuni koogitaigen külmikus veel ‘aega parajaks teeb’. üks kass magab kõrvaltoolil, teine teeb kassiasju, laps kihutas midagi oma purjelaua tuunimiseks ostma.

juulisuvi.
õhtul käisingi poes kleidiväel. laud on saaki täis. maasikad on läbi, aga oma murelid, esimesed tomatid ja kurgid.. metsaalused on mustikaid täis, peab sinnagi jõudma. nõmmliivatee on kuivatatud, pärnaõied ootavad noppimist.
maasikad, tegin avastuse, et kuigi muulukad on mõnusad, siis kui on üsna kõrvuti nüüd juba täisküpse muulukas ja ammu täisküpse metsmaasikas, siis ma ikkagi eelistan viimast. sügavkülmas on ka, pühapäevast pannkoogihommikute jaoks jahedal talvel.

aga praegu on veel suvi.
see suvi, mil peaks mõne päevalille koju tooma.

suvesaak413

päris tükk juulit juba

mis teha, kui suvi lihtsalt kulgeb. ma ei kurda, et suve ei ole või midagi – täiesti on. sellist 30-kraadist mina isiklikult nagunii ei taha. paarkümmend ja veidi üle on kerge tuulega täiesti okei. sooja tuule puhul võib ka veidi rohkem olla.

aga miks ma ei kirjuta, ei oskagi öelda ei saaks öelda, et ma arvuti taga ei ole, tööd on ju ikka vaja teha. ehk ikkagi käivad mingid lained elus? see blogimislaine on mul ju nagunii hästi pikalt olnud. samas oli mul vahepeal pildistamine üsna tagaplaanil, aga nüüd teen taas rõõmuga (kuigi vähemalt ühte objet on ikka veel vaja). nii et – iga asi omal ajal.

juuli3332

üks perepilt

mõnigi tuttav on öelnud, et ma võiksin omale korraliku fotoportfoolio teha, aga ma olen selleks ilmselgelt liiga laisk. teisalt ehk võiks olla tõesti, saaks huvilistele kiire lingi visata. siiani olen ikka andnud siinse pildilingi, kus, eksole, pilt on kirju 😛

igatahes. sellest on umbes-täpselt 10 päeva, kui käisin ühel lastaialõpetamisel, konkreetset last pildistamas.
üritus oli suur ja pikk, lõpetajaid väikelinnas palju. toimumiskoht nö kultuurimaja. kohalik “päris”-fotograaf muudkui toimetas püsti lava ees ja kõik teised, noh, pidid hakkama saama nii, et iial ei tea, millal tüüp kaadrisse satub.
mina sain küll. lausa nii, et vajadusel läksin kükakil tüübi kõrvale ja tegin sealt oma pildid ära.
veider, et ilusa ilmaga olid ka grupipildid sees. seal ma ei hakanud üldse pingutama.

väikesed perepildid tegime aga ikka õues ära. ilma võsata lähikaadris ja natuke päikest silmis.

150529_2102

päevad lendavad

faaa.. mis mõtet on blogil, kui siin on nädalane paus? ma ei kirjuta ju mingeid vingeid ja olulisi asju ka, et ka nädala pärast oleksid lugejad ootel. aga no teisalt on paljudel vist rss ja ei tuldagi siia otse vaatama.

ega see vist ei üllata kedagi, et üldiselt on kiirevõitu olnud. täna enam ei ole, no vähemalt mitte väga (sest pilditöötlus kuidagi ei kategoriseeru sellise tegevuse alla, kuigi natuke kiire on sellegagi).
kuid nüüd on mingisugune väsimus peal. mis ei ole ka muidugi ime.
teisalt peaks paaril õhtul ikka kell kümme ära kukkuma ja küll siis korras oleks.

nädalavahel peaks minema kullerkuppe jahtima.

poliitikarant

ma olen endiselt selline poliitikakauge inimene, aga no tänase Ekspressi Bääd ütles just seda, mida ma isegi mõtlen: Eesti Vabariigi uus valitsus ei tundu ka sel nädalal parem kui eelmisel.

ja ma ei räägi siinkohal aktsiisidest või midagi. lihtsalt et mu meelest ei pea selleks olema ei Lauristin ega Simson, et öelda välja, et nelja aastat see valitsus ei püsi.
Ekspressi juurde tagasi minnes: Kranaadis oli ka päris lustakas ennustusvõistlus, kus üks küsimus oligi, et mis ajaks see valitsus kokku variseb. ega see väga huumorina ei tundunudki.
ma muide ei salga üldse, et ma olen see tüüpiline eestlane, kes ei ole rahul, aga omalt poolt põrutavat lahendust välja ei paku. ma pole ei poliitik ega majandusinimene ja ei peagi tingimata mingeid mõtteid välja käima. aga mul on tunne, et kogu see asi käib kusagilt valest otsast..
tegelikult on esimest korda elus mul tunne, et – ma ei taha sellises riigis elada. riigis justnimelt. geograafiliselt, klimaatiliselt jms tahan ma siin elada küll.

igal juhul kui mul isegi on käinud hooti uitmõtted auto soetamise osas, siis hetkel ma ikkagi jätan täiega oma “kodanikukohuse” kütuseaktsiisi osas täitmata ning endiselt ei osta autot. kuigi toosama aktsiis ei ole küll see põhjus, eksole.

tegelikult peaks minema kive vette loopima.