mingitel kummalistel asjaoludel (see polnud üldse nii planeeritud) käisin lastega kaks päeva Tallinna Merepäevadel. ühel päeval Admiraliteedi kandis ja teisel päeval Lennusadamas.
Götheborgil käisime ka ära. väga põnev oli, peaaegu nagu omaaegne piraadilaev ju. ja peaaegu 300 aastat vana.
mulle tuli viimaste kommentaaridega hoopis see meelde, kuidas me spungiga kunagi üksteist lohutasime, kui angerjas kõhul jälle jutuks tuli. et rasvakiht hoiab ära kortsude tekke 😉 noh, need kes on kõhnad, nendele tuleb rohkem kortse ja paistavad välja, aga rasvakiht silub kortsud ära. nii et ümaramad naised mõjuvad noorematena kui kõhnemad. vähemalt mingist vanusest. noh, meil on sinna ikka maad muidugi omajagu 😛
iseasi, et kuidas kõhul olev rasv kaela-näopiirkonda mõjub 😉
ja no Rubensi jaoks oleme me ikka jõle lahjad.
istusime täna mõningate fotokaladega Texases ja läks seal jutt kanatiibadele. noh, seal on ka sellised enam-vähem pädevad tiivad. ja siis selgus, et ma pole üldse ainus, kes igatseb taga Laial tänaval Linnateatri kõrval olnud kõrtsu nimega Diesel Boots (haha, see, et mitu otsingumootorit veel päris pädevalt annab selle kõrtsu välja, on küll hea kild!). no et oli suhteliselt rahulik, seal oli päris hea elav muusika ja absoluutselt parimad kanatiivad, mida on eestimaa peal kunagi pakutud on.
hea küll, ma tegelikult teadsin enne veel ühte inimest, kes jagas mu seisukohta selle osas (tervitused talle siinkohal, kuigi ta ilmselt ei loe seda).
aga igal juhul kõik muud, mida mulle lohutuseks on kunagi üritatud pakkuda, ei jõua kaugeltki nendele järgi. no kohe üldse mitte. ega keegi ei tea, kuidas nad neid seal tegid? seal oli paari peale neid mingi 40 tükki ära süüa täiesti köömes. jajah.
ja seda ma mäletan ka, et neil oli Strongbow siidri kraan. selle kuiva, originaali. mismoodi see neil oli, ei kujuta ma ette. sest siider polnud siis veel mingi popp jook meil.
ja ma mäletan küll, kuidas ma üritasin seal oma sünnat pidada, mitu aastas polnud seda teinud ja laps oli juba natuke kasvanud. ajasin rahva kokku, läksin kohale – ja kõrts oli kinni! vahepeal oli siis ära tehtud, kui ma lapsega kodus olin.
ma ei saa sellest siiani üle 😛
trammis koju sõites oli üks tibi profiilis täpselt “Mile High“-st Lorna nägu. kohe väga. eest ei olnud.
ja siis ma vahtisin seal neid tädisid ja tibisid ja mõtlesin, et kas peaks kah rohkem omale silmi pähe maalima? aga no ei viitsi. pärast tuleb maha ka nühkida ju.
pilte sai täna õhtul tehtud mingi filmi-Smenaga 🙂
järgnev sissekanne on peamiselt neile, kes on kursis Hitchhikers Guidega. sest ma ei viitsi hakata tausta seletama. nii palju küll, et kui mina hakkasin kunagi netis käima, siis, kui see ei olnud igaühe inimõigus, vaid üsna korralik privileeg, siis oli päris mitu seltskonda, kuhu sissesulandumise mittekirjalik eeltingimus oli antud teosega kursisolemine. et kui keegi küsib elu mõtet, siis tead mida vastata või et number 42 ei jää teatud kontekstides arusaamatuks.
tänapäeval on see asi lihtsam. heal juhul teatakse seda ‘meerika poliitiliselt korrektset filmi, kui sedagi. aga see selleks.
mul on igatahes hea meel tõdeda, et guugle vähemalt teab elu mõtet. ehk elu, univerisumi ja kõige mõtet (inglise keeles küll). ahjaa – ilmselt küll ei tea konkreetset küsimust ka guugel, aga see selleks. screenshot läheb suuremaks ka, kui sellel klõpsata.
huvilistele soovitan BBC telesarja selle ‘meerika filmi asemel.
mingit isu pole tööle hakata. aga peab. raha on vaja ja väga. igasuguste projektide ja haltuuradega on ka hetkel kuidagi külmunud seis. kõigele lisaks nägin ma eile müüdavana sellist autot, mida ma peaaegu tahaksin, aga ma ei hakka selle jaoks laenu võtma. lihtsalt. ei julge. ma saan ju hakkama ilma autota ka. kuigi suvel tahaks ikka väga evida võimalust oma suva järgi ringi sõita. aga kütusehinda vaadates, nojah. niigi läheb toidupoes jube palju raha, isegi kui midagi õieti ei osta. sissetulekud pole mul küll samas tempos suurenenud. vahepeal siin oli juba üsna lahe, nüüd kipuvad näpud jälle vahepeal üsna põhjas olema 🙁
teen lähipäevil mingi korralikuma pulmapiltide galerii, mingi paar pulma võiks sellesse suvesse juurde saada. aga teadagai – kui seda tahta, siis ei saa.
RM võttis pähe, et peab ilma abiratasteta sõitmise selgeks saama. tore, mis minulgi selle vastu. tema põhjendus muide oli see, et need abirattad teevad koledat häält.
aga siis tuli välja, et ma vist ei oska teda õpetada kuidagi.
soovitasin mingi kallaku pealt alla tulla algul. no et ei panegi jalgu pedaalidele, lihtsalt harjutab tasakaalu. aga ta ei tekitanud selle juures olulist hoogu ja teatavasti liiga väikese hooga on pea väimatu tasakaalu hoida.
siis hoidsin teda sadula tagant kinni, aga ta raskus vajus hullult.
lõpuks võttis sõps kätte ja kihutas tal ratta sabas, pakikast kinni hoides ja suurt hoogu tehes. vahepeal lasi korra lahti ka, RM ei saand vist arugi 😛
aga niimoodi kaua ei jookse ja siis üritas põnn ise. no ja ei midagi, ei saa hoogu sisse ja jalg kohe maha ja kõik.
lõpuks oli nii löödud, et pisar silmis ja lõpetasime tänaseks. lohutasin teda tükk aega, et see ei olegi nii lihtne ja nõuab suurt harjutamist.
minu dilemma: asfaldil on parem sõita, aga valusam kukkuda; murul on kehvem sõita, aga kukkumine on leebem.
ja ma ei mäleta eriti üldse, kuidas mina kolmerattalise pealt kaherattalise peale sõitma sain. mäletan mõlemaga sõitu, aga mitte õppimise protsessi.
esiplaanil ei ole RM, eksole 🙂
sõitsin hommikuselt tööpildistamiselt (lugematu arv patju :P) linna sõbrannaga kohtuma. ronisin trolli istuma ja jala alla jäi mingi kühm. kellegi rahakott. tõstin selle üles ja mõtlesin, et mis ma nüüd siis teen. esimene mõte oli, et viin trollijuhile. aga mul polnud aimugi, mis sellega edasi seal tehakse. inimene ei pruugi ise ja teada, kust otsida ja kas trolli omad hakkavad inimest otsima?
isegi see mõte käis peast läbi, et pidin ma selle nüüd leidma.
saime Evuga Tammsaare pargis murul kokku ja vaatasime natuke rahakoti sisu. SEB panga kaart oli ja mulle tuli meelde see, kui ma kunagi kaardi automaati unustasin, järgmine selle välja võttis ja panka helistas ning pank mulle ja mul oli veerandtunni pärast kaart käes.
niisiis helistasin ka panka. neil on ju inimeste kontaktid olemas. ja nad lausa ühendasid meid omvahel. vaene noormees pidi jala Mustamäelt linna tulema, sest raha ja piletid olid kõik ju rahakotis. aga igatahes oli ta õnnelik seda kätte saades 🙂
veel enne, kui tema sai kätte oma rahakoti, sain mina kätte ühe uue Rendelli, mis mulle toodi 🙂 nii hea, kui tuttavad oma reisidel ka minu peale mõtlevad.
aga kohvikuotsimisega meil ei vedanud. Evul oli reisilt tulnuna nagunii paar kotti kaasas ja seega ei kippunud me kusagile kaugele minema. mulle tuli pähe Vanalinna Muusikamaja Kohvicum, seal on mõnus vaikne õu, aga kui me 10 minutit enne nelja sinna jõudsime, ütles silt, et nad on täna lahti neljani. teenindaja käest küsisime üle ja ta ütles, et tahaks enne nelja nõud kätte saada. no ei vea.
mõelnudki siis muud välja, kui Viru tänavale Apollo raamatumaja Kehrwiederi tänavaplatsile istuda. telefoniputkade ja raamatuleti vahele nurka. kallis, nagu vanalinna kohad ikka, aga hea rahulik istuda. vähemalt sai Evu järgmise tuttava laekumiseni aja parajaks.
mina läksin hulkusin seepeale veel Apollos ja väljusin mõne uue lasteraamatuga. või mis uue, kõik olid allahinnatud – minu puhul tüüpiline. vahtisin uut Vilepit: “Horlok ja Ürgvärava võti”, aga ei raatsinud hetkel osta. noh, aga ma ostan selle kindlasti, mul on suurem osa Vilepi raamatuid olemas nagunii.
kojusõit see-eest ei olnud nii meeldiv, kui eelnenud tunnid. enamuse teest jõllitas mind mingi poolpurjus täistätoveeritud mägede poeg. algul jällitas ta kolme pubekat, kes istusid must iste eespool, kui need ära läksid, ronis ta nende asemele, lösutas seljatoele ja hakkas mind jõllitama. öäkk. mina vahtisin aknast välja ja mõtlesin omi mõtteid. ma ei hakka sellise pärast mööda trammi edasi-tagasi jooksma.
õnneks ta siiski väljus varsti.
mina koperdasin oma saagiga koju ja siin ma nüüd olen. kergelt valutava pea ja kurguga.
see nohu-köhaasi ei tahagi mööda minna. nädalajagu juba kallal.
aga ega mul pole ühtegi täistubast päeva olnud ka, ikka õues käidud. mõni päev vähem, mõni rohkem. ja praegused soojavõitu, kuid jaheda tuulega ilmad ei soodusta seda paranemist eriti.
(nõrganärvilistel seda lõiku mitte lugeda!)
täna ärkasin kell 9 selle peale, et tuli hull köhahoog. kusjuures mul oli plaan magada, noh, kaua. sest täna õhtul läheb mul kaua. siis rögistasin-nuuskasin pool tundi. kolm taskurätikut läks ära, enne kui õnnestus järgi jätta. nüüd tapan eile söödud küüslaugu haisu rohelise sibulaga.
tuul jah. selline tunne, et oi kuidas läheks lohet lennutama, kui haige ei oleks. tegelikult muidugi ei tea, ilmselt väga palju ei läheks ka. eriti mitte üksi veel. tunnen end liiga kobana selleks. aga unistada võib ju 🙂
ja muidugi lähen ma täna tööle. ei tasu arvata, et saab kodus rahus haige olla. kui keegi on puhkusel juba korra, siis kohe kindlasti mitte. ja nii just ongi.
siiski olen selle tõbisuse tõttu viimasel ajal üritanud maksimaalselt tubane olla ja ma olen jõudnud Wire in the Blood’i kolmanda hooajani. vaadata siis. seda on olnud kunagi mingi hulk seeriaid ETV pealt ja kuskilt soomest ka vist. eksole, siin oli sellest veidi juttu. selline verine värk on, aga vot miskipärast mulle kipuvad enamasti inglise krimkad siiski rohkem meeldima (kuigi Christie on pikapeale täiesti tüütu ja Sherlock samuti).
JoJo (valge kass) viidi maale suvitama. aga nüüd olla ta mõned päevad kadunud olnud. oeh 🙁
Evelinil on muidugi üksi hea olla ja ei saa salata, kassikarvatuustide hulk elamises on vähenenud kordades.
oma tänahommikusest segasest unenäost võiks ka kirjutada muidugi. olin koolis, tegin mingit eksamit ja eriti midagi ei osanud. kahel inimesel minust vasakul oli sama variant mis minul, aga paremal oli mingi teine. igal juhul jäid mul viimased küsimused vastamata, kui miskipärast lehe käest ära andsin. hetke pärast küsisin seda õppejõult tagasi, aga ta andis hoopis muu lehe ja ühe vana koduse töö, et sinna mingit muutused sisse viia.
siis korraga tassisime ühte vana pisikese mustvalge monitoriga arvutit sinna majja, kus me miskipärast elasime. see ei olnud üldse eestis, ma olin kusagilt saanud selle aadressi ja sinna külla mõneks ajaks läinud. kuidas see kooliga seostub, ei saa ma praegu muidugi kuidagi aru.
igal juhul oli maja ees suur terass, oli suvi, ma istusin terassil mingi varikatuse alla ja hakkasin midagi selle arvutiga tegema, õigemini vaatama, mida üldse teha saab. samas see oli täiesti kindlalt mingi koolist saadud arvuti ja tegelikult oli seda vaja hoopis kellelgi teisel, mitte minul. aga teised olid veel koolis.
korraga tulid terassile mingid suvalised inimesed, turistid, võtsid istet ja hakkasid end hästi tundma. olin täielikus hämmingus ning hakkasin neid ära ajama. et see on eramaja ja ei ole nii, et tuled ja istud siia. nad lahkusid küll, aga pikkamööda ja väga pahaselt. ning läksid paar maja edasi terassile.
meri ja rand oli sealt mõnesaja meetri kaugusel.
toimetasin edasi ja siis tuli uut rahvast. seni, kuni ma ühtesid minema ajasin, tuli neid aina juurde ja lõpuks avastasin toast ka. hakkasin neid inglise keeles minema ajama, kui selgus, et üks punt on eestlased: mingi tädike ja keskkooliealised poisid. poisid olid ontlikud sellised, viisakalt triiksärkides ja kõikidel mingid tõsised raamatud kaasas. tädike rääkis, et nad olid tahtnud kultuurimajas filmi vaadata (ka midagi tõsist), aga seal olid mingid jamad ja seanss jäi ära. jah, see on koguaeg seal niimoodi, ütlesin mina. aga ikkagi ajasin neid välja. lõpuks ütlesin, et nad võivad ju terassil istuda ka, kui tõesti lugeda ainult tahavad ja ei sega ja lärmi ei tee. aga nad ei jäänud.
osad õiendasid, et rand on täis ja kus nemad siis puhkama peavad. mina ütlesin vastu, et mina ei tea, pöördugu linnavalitsusse selle probleemiga, seepärast ei pea eraaedades ja -majades käima.
siis tuli kohale maja.. ma ei teagi, omanik või põhiüüriline, kelleks oli sinine 😛 küsisin talt, et kas selline sissetungimine on tavaline – kuigi tundus, et jah, sest naabrite terassid olid kõik täis) ja tema ütles ka, et jah. ja et seal on väga palju huvitavaid inimesi. et ühega ta tegi pika kabeturniiri ja mis kõik veel.
aga edasi ma ei mäleta 😛
eesti tomat on Stockmannis odavam kui Selveris.
pakendis piim on turul kallim kui poes.
oran˛e madalaid kingi pole ikka saada.
kliendikaardid on popid asjad. kellel ei oleks rahakoti vahel vähemalt paari? mul on ka. pluss need soodustused, mis ma saan näiteks ISIC-kaardiga. viimane vähendab muide kliendikaartide arvu.
ega ma enamasti polegi neid väga pingsalt omale sebinud, tekkivad üsna ise. no näiteks Laste Maailma oma sain, kui ostsin poisile vinge Reima kombe – ja üle tuhandese ostuga kaart tasuta. Stockmanni kaardi sebis väga ammu mingi sealne töötaja mulle, neile anti sõbrakuus värvtud uute püsiklientide pealt mingit preemiat. ja nii edasi.
igasugused sooduskaardid on ka bensiinijaamadel. ma saan näites UnoX tanklatest ee.. Säästukaardiga vist mingi 10 senti liitrilt alla. ‘päris’ kliendikaartide omanikud naeravad ja ütlevad, et nemad saavad lausa 25 senti alla. või veidi rohkem, kettides on see erinev.
tore.
aga.
mingi tavalise kliendikaardiga saab enamasti alla ca 5%. on muidugi erinevaid süsteeme, Partnerkaardiga ei saa Selverist midagi alla ja Säästukaardi boonus on ka üsna pisike.
igal juhul bensujaamade boonuste protsent lööb kõik. minu 10 senti liitrilt on hetkel alla 1% soodustust. 30 senti liitrilt on noh, peaaegu 2%. tõsine soodustus, mille nimel pingutada.
see tavaline 5% paneb ka õlgu kehitama, minu pstusummade juures oleks mingi tajutav summa siiski 10% alla.
aga kütustega (õnneks mul ei lähe neid küll väga vaja) pole küll mõtet rabeleda. võtta lähimast automaatjaamast, sest ‘võit’ on olematu.
Hipodroomi Juku poe juures pole jalgratast kusagile panna. ise veel müüvad lastele rattaid..