mu sotsiaalne närv on praegu kusagil kõrgel 😛
tänases Postimehes jäi mulle esimesena silma Wendre koondamisi puudutav artikkel. ma ei saa tõesti aru sellest, et Võhma on logistiliselt vale koha peal, aga Hiina ja Poola mitte. see vabandus kõlab ju ogaralt? räägitakse logistikast, aga ilmselt on põhjuseks pigem raha. igal juhul täiesti masendav vastuolu. pluss muidugi jälle kogu asja sotsiaalne aspekt. et toodame kaugel ja odavalt, selle asemel, et oma inimestele tööd anda. muidugi, jah, eks ostja tahab ju ka odavat kaupa, mõtlemata, kas tema oleks nõus sellise raha eest üldse midagi tootma, mida need töötajad saavad. ei, ma ei ole kahjuks siiani erand olnud 🙁
muide, seesama hinna teema – tegelikult ei tea ma kunagi ka kalli asja puhul, et palju ma maksan brändi eest üldse. tihti on küll vinge bränd, maksad hulluks, aga toodetud on ikka Hiinas ja ma usun, et üldse mitte palju parematel tingimustel kui poole odavam asi.
järgmine ‘tore’ uudis oli see, et koolitüdruk pussitas kaltsukamüüjat. no kus me elame? isegi secondhand-riiete nimel ollakse valmis tapma? maitea.. oleks siis üritanud, mingit kalli firma bränditoodet pihta panna, ikka kümnete tuhandete väärtuses. ei, see on ikka lausa piinlik. kaltsukas pussitada..
st ma ei arva, et üldse peaks midagi varastama või kedagi pussitama. aga see on veel kuidagi Eriliselt Madal värk.
Lauri Leesi artikkel arvamusküljel meeldib mulle. eriti just see klassinimekirjad versus seltskonnaajakirjandus. ma ei ole eriti sügavalt juurelnud selle üle, kas klasside nimekirjad peaksid päris avalikud olema või mitte, aga tõesti on seltskonnaajakirjanduse kõrval see ikka väga tühine probleem.
ja kui ma juba sinna veebilehele sattusin, siis jäi silma ka see, et autoliisingutega on juba probleeme. aasta tagasi ei uskunud seda küll keegi.
igal juhul paneb see mind tõsiselt mõtlema ühe autode ja transpordiga seotud idee üle, mida juba kusagil on rakendatud. aga ma ei ütle, mis see on 🙂
Rubriik: asjad minu ümber
transpordist nii ja naa
kui tramm peatus 100 meetrit enne peatust kontrollida märguande peale, läks hulluks sebimiseks. kõik tormasid korraga kompostrite suunas. julgelt veerand trammitäit.
no mida?
kelle tagant me siis nüüd varastame?
hea on vinguda, et meie ühistransa on jama: määrdunud, vana, käib harva. aga kui me ei taha selle eest maksta, kust me siis parema saame, ah? pealegi ei ole meil need hinnad väga kallid ju ka, kui aus olla. aga see ongi seotud: kuni ühistransport ei ole kõrgel tasemel, ei taha keegi juurde maksta. aga kui me juurde ei maksa, siis ei muutugi midagi paremaks.
riik teatavasti panustab ka praeguste tõusvate kütusehindade juures maanteedesse, selle asemel, et ümber orienteeruda. ronge pidi vist ka vähemaks võetama (nagu oleks veel kuskilt võtta!).
kuigi, rongidest rääkides: miks meie rongid rapuvad nii hullult ja mujal oluliselt vähem? st ma isegi nagu aiman-tean, et miks, aga ikkagi jääb see küsimus.
ja siit edasi see, et ega meil ei läheks selline autoswapi kontseptsioon ka veel peale vist, nagu UK-s Streetcar.
ja veel edasi, et ma võin võtta omale koolitusse inimesi, kes soovivad vähendada autokasutust. mitte mingi grupi või kursusena, aga nö live-teenusena. idee on autovaba päeva korraldusmeeskonnalt pihta pandud 😛 kui on huvi, siis mail on lehe paremas veerus all olemas 🙂
fotokott taaskasutusest ja kaks sõna sotsiaaldisainist
ma olen siin nüüd sobranud igasugused sotsiaalse disaini projekte ja läbi ühe fotoprojekti jõudsin selleni, et LowePro toodab ka keskkonnasõbralikumaid fotokotte, nagu Primuse seeria kotid. nende kottide tootmisel toimub materjalide taaskasutus. ma ei hakka siia kirja panema, sealt lingilt saab täpsemalt lugeda juba.
kusjuures mulle meeldib see, et Primuse seeria kotid on mõlemaõlalistele inimestele. praegune kott mul on hea küll – aga et kiirelt toimetada, pean ma selle libistama vasakule õlale, mis on minu jaoks vale õlg.
väiksematest kottidest on saada Terraclime seeria omad.
eBayst saab kätte mingi täiesti viisaka rahaga pealegi, isegi kui toll juurde arvestada.
ma ei hakka hetkel kotti välja vahetama. sest vana koti kandmine ribadeks on ka väga loodussõbralik 🙂
aga seda konkreetset CollectiveLens lehte peaks meil ka propageerima. nagu ka SynchroniCitiest – seda viimast ma olen küll siin juba promonud.
kohalikest projektidest tuletas Allar mulle meelde Kalkari projekti CaptureHappiness. ma ei tea, mis seisus see tal praegu on, aga seda võiks veidi elustada küll 🙂
raske juhus poes
vahtisin täna poes neid kahte rüblikut, kes seal täiesti kohutavalt ringi tormasid ja leidsin, et mul on ikka vedanud. sellega, et mu laps ainult lunib mingeid asju, aga ei mängi võõraste taga teistega peitust ega midagi.
ühe pere lapsed olid vist, 6-8-aastased umbes. vanaemaga vist. väga ei keelatud ega midagi. minul oli kõrval paha tunne, kuigi mu laps pidas ennast hästi üleval. või noh, nii nagu ikka. nende kõrval küll väga hästi.
emana ma ei kipu teisi lapsi eriti arvustama niimoodi. aga see oli tõsiselt karm elamus lihtsalt.
tegelikult ma tean küll, et lastega pole poes alati lihtne. aga peab ju ometi üritama neistki inimesed kasvatada.
lihtsad pakendi-imed
jäin Kalevi toodetud Linda nisusaia pakendit vaatama.
et kui see on selline kinnine kilepakend, nagu see on, siis miks on tal ühes otsas ikkagi veel punane kleepskinnitus ka? sest see ei kinnita ju reaalselt mitte midagi? oleks selline plastikust junn, kuupäev peal, siis mõtleksin veel, et ahaa, seal on säilivusaeg peal ja sellega saan selle koti uuesti kinni panna, kui korra avatud on. aga ei, lihtsalt punane kleeps. mh? milleks küll?
(mul tuli praegu hoopis Rõngu Pagari mingi saia isu peale. pikantne oli vist see, mida ma tahan. selline sai, et on lahtine ja siis torkad poes kilekotti, kui soovid. või ostadki lahtiselt. ja see maitseb nagu sai mu lapsepõlvest ja on lõigatav ja on võiga imehea. aga kaugel on!)
Lüübnitsa sibula- ja kalalaat 2008
viimastel päevadel on siia blogisse tuldud mitu korda Lüübnitsa sibulalaada otsingutega.
palun väga, selleaastane sibula-ja kalalaat toimub selle nädala laupäeval, 30ndal augustil ja sissepääs maksab 25.- krooni.
eelmisest aastast julgen soovitada – igasugu turuträni oli ikka imevähe. selle aasta Kasepää kalalaata kiideti ka, aga igale poole ei jõua.
tegelikult on Lüübnitsagi lahtine. et kui keegi pakub transat, kasvõi Tartust, siis andke märku!
alumisel plakatil klõpsides avaneb see suure pdf-ina ka.
pii-sii versus mäkk
ehk siis arvutivõhikutele: selline tavaline windowsiga arvuti või Mac?
viimasel ajal on see jälle veidi rohkem teemaks olnud, ilmselt seoses iPhone väljatulekuga. näiteks siin on üks jutt sellel teemal.
mina olen ‘pärit’ ajast, mil Mac oli ikka üsna konkreetselt kujundusarvuti. või multimeediaarvuti. elementaarne, et korralik disainer töötas Maciga. ühe kena vana lauamäki taga olen ise ta töödanud, kui juhtusin fototöötleja ajalehes olema, mingil oma eluperioodil. veidi teine loogika, aga muidu arvuti nagu arvuti ikka. loogika mind ei häirinud, sest olen juhtunud elus üsna erinevate opsüsteemida tega töötama, ka selliste taga, milledest suur osa mu naissoost tutvusringkonda kuulnudki pole 😛
aga ikkagi. mul on suur hulk tuttavaid soetanud viimasel ajal Macbooki (ehk mäki läpaka). enamik neid inimesi, kellel pole arvutitest arusaamisel kunagi suuri probleeme olnud (selles mõttes, et nad teavad veidi arvutitest; mitte selles, et arvutid nende käes ei tõrgu), kasutavad ja kiidavad. et kõik on lihtsam ja parem kui PC peal.
ning siis sekka mõni tuttav, kes pole väga arvutispets ja kes on vahel oma mäkkidega üsna hädas, sest mäkk näiteks ei jooksuta mingi hetk osasid programme enam ja nad ei oskagi midagi peale hakata. sest selgub, et keegi mäkki soovitanud tuttavatest ka ei oska. ning mittemäkikasutajad ammugi mitte.
enamike nende probleemide puhul oleksin ma tavalise vindooza-arvuti ehk pii-sii peal osanud ehk ikka midagi välja mõelda. või leidnud mõne inimese, kes oskaks.
ja siis muidugi sellised mäkikasutajad ka:
mac võiks ikka jääda pisut kallimaks. tegemist parema arvutiga ja ei taha et mingid odavad sinikraed endale saaksid lubada sama masinat, mis normaalsed loovinimesed kellel erinevalt hallist massist (90% eestlasi) on iseloom. praegu on ikka nii, et kui lähed kuhugi pegasusse kohvitama lõuna ajal, siis enamusel on mingi mõttetu delli või lenovo juust millega wifit üritavad tabada. nii et natuke uhke tunne on isegi oma macbook laua peal elegantse liigutusega avada – teiste külastajate (kadedad) pilgud pöörduvad, ettekandjaneiu tuleb naeratava näoga eelisjärjekorras teenindama jms. kui mingi suva rott saab endale samasugust masinat lubada siis see devalveerib minu arust maci imagot kui pisut intelligentsema ja avarama silmaringiga inimese arvutit.
vot see viimane lõik näitab muide ära üsna suure mäkkbukkide kasutajate hulga suhtumise asjasse. neil ei ole mäkki vaja muuks kui et see on poose ja popp ja in. staatusesümbol. vot lähen Pegassi ja löön oma mäki lauale. ja kui keegi tuleb mingi pii-siiga, siis vaatan teda põlgliku pilguga.
õnneks minu isiklikud tuttavad mäkbuukiomanikud ei ole seda tüüpi. vist 😛 (aga selge on see, et nad hakkavad kohe siin all ikkagi mäkki kiitma ja ma ei saa seda neile pahaks panna ka).
aga fakt on see, et mina jään siiski pii-sii juurde ja vajadusel kasutan mingit muud opsüsteemi kui windooza (igasugused unixi arendused on olemas, igaühel oma nimi, näiteks). lauaarvuti võiks ju põhimõtteliselt mäkk kah olla (ühes tükis ja kõik vajalik kohe sees), aga mäkkbukk ja iiföön jäävad minust ostmata. ju ma ei oska head asja hinnata ja kasutan telefoni helistamiseks, mp3-mänginat muusika kuulamiseks ja fotoaparaati pildistamiseks. ning videosid-filme vaatan vähemalt 19″ ekraanilt.
kirbuturud ja kaubanduslikku vanakraamiteavet
Tiia kirjutab kirbuturust ja Sirje räägib vastu kaltsukatest ja riietest.
et millest me siis õieti räägime, kui juttu on kirbuturust?
mina defineeriksin seda pudi-padi laadaks.
käisime ka täna Nõmme turult läbi, kus UKK oma järjekordse kirbuturu korraldas. eks ilm oli kehva, seega pealelõunal eriti seal ei olnud kedagi. aga kes olid, olid ka enamasti just riietega. ehk siis ebahuvitav. eriti veel see, mis alati: eriti suur hulk on lasteriideid.
ma saan aru jah, neid jääb üle ja lahti tahaks saada. aga minu jaoks ei ole kirbuturg niivõrd second-hand riiete üritus kui just tränilaat. palju ma neid sealt just ostan, aga vaadata-uurida on juba tore.
meie pere lemmikud vanakraamipoed ongi just – vanakraamipoed. oma vana köögikombaini müüsin ka maha peale paari head ostu vanakraami hulgast. nagunii ma ei viitsinud seda pesta ning eraldi vändatav riiv ja vändatavav vahusti on mu jaoks märksa tõhusamad (tavamikser on mul ikka alles veel ka). selle asemel soetasime lauagrilli näiteks.
ja täna jäi ühes vanakraamikohas väga vinge kapp silma – aga ma ei tea, kuhu seda hetkel panna.
ingliskeelseid raamatuid olen ka mitmeid ostnud (eestikeelseid ka muidugi).
oma vanade riietega olen küll ka vähe hädas, aga kirbuturule (plaanis on ehk järgmisel Pirita pudukaubalaadal osaleda) võtan neist ehk vaid mõned kaasa. aga muidu on hunnik asju juba kokku vaadatud, mida pole raatsinud kusagile prügikasti kõrvale viia ning millede müügiga ka ei viitsi ükshaaval tegeleda. ning mis vahel ei tule meeldegi, et kapinurgas ruumi võtavad.
ning kui tulevad meelde, siis vähegi korralikuma kraami puhul on ikka osta.ee abiks olnud.
Tiiale: ma ei arva, et eestlased on liiga uhked. ma arvan, et see pole meil lihtsalt popp. pluss et müümine nõuab ju aega ja inventari (katusealused meie kahtlasevõitu ilma jaoks kasvõi). ning et infot on vähe, see ei jõua massideni. ning selles mõttes on eestlane vist uhke jah, et kes siis ostab vana asja. taakasutus ei ole meil veel väga popp.
mõned soovitused:
- Uuskasutuskeskus Tallinnas – igapäevaselt avatud kaks poodi;
- Uuselu Tallinnas Pirital;
- Taaskasutuskeskus Tartus – igapäevaselt avatud pood;
- Vabriku tänav 3 asuv vanakraamipood – müüb ka uusi Skandinaavia päritolu kaupu;
- Telliskivi 60a asuv vanakraamipood – Skandinaavia kaup, suvalisest pudi-padist kuni kvaliteetse mööblini;
- Samaaria kauplused Haapsalus, Viljandis, Pärnus ja Hiiumaal – olen käinud Haapsalu omades ja leidnud mõndagi huvitavat.
kindlasti on neid kohti veel ja ega mul omalgi kõik Tallinna omad meelde tulnud. kommentaaridesse võib julgelt lisada!
pilt on kahe nädala taguselt Pirita pudukaubalaadalt.
igaüks kasvatab lapsi isemoodi
nädal tagasi olime Riias. juhtusime sinna taaskord sündmusterohkel ajal. käimas olid Riia linna päevad. nii et vaatamist ja tegemist oli rohkem, kui jõudsime osaleda. muidugi – oleksime asja planeerinud, oleksime jõudnud rohkem toimetada. ega me kursis ei olnud ju.
aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida väga pikalt 😛
hoopis lastest ja lastekasvatusest. illustratsiooniks allolev pilt. see laps, kelle käsi on seal autol, ei hoidnud seda seal vaid hetke ja kogemata. autod seisid platsil (sattusime taaskord automuuseumi korraldatud Riia Retro peale, eelmisel aastal oli mootorrattad) ja ootasid parkimist, ning see laps käppis neid pidevalt. mitte keegi ei keelanud ka. mõnigi autojuht vaatas üsna pahaselt, mõni ei pannud tähele. auto külg, isegi ukse käepide..
meie kamandasine küll lapsi, et autodest eemale ja puudutada ei tohi. ning ei mingit probleemi.
oh, eksole, mis see lapse käsi siis ikka autole teeb? suure tõenäosusega ei teegi midagi. auto võib lapse käele rohkem teha. aga mina ei pea lihtsalt õigeks, et teiste suhteliselt hinnalist omandit võibki lihtsalt nii käppida. muidugi see ka, et kui ikka hoiad lingist kinni ja auto liikuma hakkab, siis see võib halvasti lõppeda, isegi nende olematute kiiruste juures.
aga järgmiseks aastaks peab meeldetulese panema, et programm enne välja uurida ja läbi mõelda. saaks paremini plaanida.
jalgratturid ja narkarid
kuidas sellega siis on, kui jalgrattur läheb üle autotee mööda reguleerimata ülekäigurada, mis on ka jalgratturitele – kas jalgrattur võib ikka täie hooga üle sõita? ma püüdsin liikluseeskirjast pilgu üle lasta, aga ei saanudki sotti. mina ikka tean, et peab ratta pealt maha tulema või vähemalt võtma hoo nii palju maha, et poleks suurem kui jalakäijal. vähemalt nii teen ma ise. üldiselt ei kipu reguleerimata ülekäiguradadelt üldse üle sõitma.
aga täna oli Pirital seal kloostri ees ülekäigurajal lausa mingid reguleerijatibid väljas, kes pidasid autod kinni ja jalgratturid võisid täie hooga üle kihutada. no ma ei tea. pole ju väga normaalne? jalgratturitele jääbki mulje, et nii on tore, õige ja hea?
koju jõudes leidsime keldris asuva katalamaja ukse juurest mingi magava narkari, süstal sealsamas kõrval. helistasime politseisse ja veerand tundi hiljem olla tüüp ära toimetatud.
aga helistades unustasin küsimata, et kuidas selle rattavärgiga ikka on.
