näonahk kisub ja kipitab. nagu alati, kui:
– on eriti nõme (tuuline, niiske, jahe) ilm;
– ma olen väsinud ja/või ületöötanud/õppinud/sebinud;
– mul on stress.
ja tööl pole midagi ka, mis aitaks. hästi ebameeldiv on olla.
tahan koju!
kuigi see tänane ilm teeb siis asja veel hullemaks.
tänase Kroonika juhtkiri oli muide sellest, kuidas loomulik ilu on jama või seda õieti polegi ja naine peab olema mukitud-sätitud.
ausalt, see kirjutaja võib sedasi ju tunda ja ilmselt on tema ringkonnas mehed, kes meigita tibisid peavad krokodillideks. oma halvimat mõtet ei taha ma välja öeldagi, tuletage ise.
aga ma arvan lihtsalt, et ta on liiga noor, et osata end vaadata sellisena, nagu ta on. ilma mukkimata ja sättimata. ja ilmselt ei saa sellest ka aru, et meestele meeldimise pärast pole ju ka mõtet pingutada. eriti just nende, kes nagunii vahivad seda, kes on sinust paremini mukitud-sätitud. või midagi sellist.
või olen ma lihtsalt õel ja kade vanem naisterahvas oma kipitava näonahaga, mis teeb veel õelamaks.
Rubriik: asjad minu ümber
mingid fotomõtted
eelmisel nädalal torkas taaskord pähe see mõte, mis on seal ammu olnud, aga mida ma pole väga konkreetselt teadvustanud vist.
vähemalt minu tutvusringkonnas on nii, et naissoost fotograafid hangivad vajamineva tehnika ja kasutavad seda. keegi ei osta eriti mingeid vidinaid niisama või ei vaheta nalja pärast midagi välja. tehnika on ja sellega tehakse tööd või siis mittetööd, vastavalt vajadusele.
mehed aga hangivad mingeid uusi asju, et ‘mängida’ nendega. vahetavad oma vidinaid tihemini ja üldse. neil on tihitpeale kapis fotoasju, mida tarvitavad üliharva. ma mõtlen, et sihtotstarbeliselt. aga ikka on vaja asju, et katsedada ja proovida. ilma tegelikut vajaduseta.
võib-olla see muidugi ainult tundub nii.
võib-olla on meestel lihtsalt rohkem raha ‘mängida’.
aga tulemus on see, et kui on valida, siis eelistatakse meesfotograafi. sest – ma ei tea, miks. tundub vist, et tehniline ala ja mees valdab paremini.
vahel on tahtmine oma kaamera päriselt nurka ära visata.
külmad varbad
kaks autot olid otsutanud trammiteel mingi kokkupõrke teha. tore. rivis seisvaid tramme oli ikka päris mitu.
pool teed kooli läksime jala (loe: sumpasime läbi vee, sopa ja lume). üsna kohutav tegelikult. sõiduteed muide olid veel kõige puhtamad, kõige hullemad olid teeületused. läbi vee pidi igal pool kalpsama. teine ‘tore’ lõik oli kalamajas, kus kitsas kõnnitee oli libe ja räästast tuli vett peale. aga mujale ka minna ei olnud, sest siis oleks põlvini lumes olnud, brrr!
kooli jäi mu jüts selle peale hiljaks muidugi ja minu idee vahepeal tulla koju suppi keetma läks ka lörri. lihtsalt aega jäi liiga väheks.
varbad külmetavad siiani. päris koledasti.
koolitöö on viimistlemisel ja saab varsti välja prinditud. selgub, et mul on isegi heas seisus see. pooltel pole eriti midagi, nagu selgunud on.
muud tööd ka. paar asja, mis ma pean lihtsalt ära tegema. mingi hoog on sees, peab ära kasutama.
enne kui jälle see talveune-tunne peale tuleb.
vähem kui kuu ongi jäänud
aastalõpu lähenemist on märgata igasuguse jõuluteemalise tegevuse kasvuga. väike pidu siin, teine seal, lasteaia heategevuslik üritus, kasvatajate kingirahad.. viimasega pean vist jälle mina tegelema, niigi on hilja peale jäänud :O huvitav, et keegi teine pole juba üles võtnud. aga see kipub nii vist olema, et kui korra teed, siis eeldatakse, et jäädki tegema. eks ma siis jään.
külm
ükskõik kui kuumaks ma vett ei keera, on mul vannis ikka külm. veider.sest tavaliselt mulle ei meeldi liiga kuum vann.
kui ma käega kraanist tulevat vett katsun, on see ometi kuum. ma ei saa aru, kuhu see soojus kaob. miks see minu juurde ei jõua?
alles siis, kui ma end vee all sooja duiga üle lasen, hakkab veidi soojem.
tibijutud, jõhvikad ja veel üht-teist
istusime eile L.-ga ja rääkisime suhtlusest ning suhetest, kuni RM oli eelkoolis.
ja taaskord pean tõdema, et ükski probleem ei ole unikaalne. samas ei tähenda see, et lahendused oleks hoobilt võtta. mõned asjad tuleb vist lihtsalt alla neelata?
poolteist tundi tibijuttu on vahel absoluutselt vajalik.
esimesed jõhvikad suhkrus saime ka. nämma.
edasi müüa on ka, kui keegi tahab. ma võin ehk homme pilti teha, mõni karbitäis on ehk siis veel järgi.
kokkuhoiureziim: kohvimasinat ei lülitatudki täna sisse. tööl. päris tobe. ei hakka ju kuskile välja ka minema kohvi hankima nüüd.
mere kohal on kummalised suitsused pilved. nagu meri põleks. veeaur?
valge laev kumab läbi pilvede. aga see valge laev ei vii küll kedagi paremasse maailma.
mu kass tahab minust lahti saada?
testi näppasin Frizuurikalt, aga tulemused on küll kummalised. ma oleksin oodanud vastupidist tulemust, st et ta nagu ikka väga ei taha mind tappa 😛
helkur?
umbestäpselt aasta tagasi kirjutasin helkuritest ja panin ka bänneri blogisse.
nüüd on teema jälle popp seoses uue helkurikampaaniaga. et okeeriv ja mida kõike.
aga no kuulge, ma olen kindel, et isegi see ei tee suurele osale helkurivastastele selgeks, et helkur on vajalik. ka linnas muide.
olen ka seda meelt, et kusagil maantee ääres kõndides ongi ainult helkur vähe. seal peaks olema neid tõesti mitu või mingi helkurvest peal või midagi.
ning rääkides okist, siis olen nõus Kuldari ja Meritiga, et arvestades, mida meie uudised jm saated (Krimid ja sellised) näitavad, pole selles reklaamis midagi hullult okeerivat. sest tegelikult näeme iga päev märksa hullemaid asju.
