Rubriik: asjad minu ümber

selgus, et enamvähem normaalsete igapäevasandaalide leidmine on raske – aga mitte võimatu.
mul on selliseid kõrgemaid suvekingi, milledest osa on küll päris mugavad, aga siiski ei taha igapäevaselt kanda. siis on mul ka sellised sportlikumaid sandaale. ei olnud madalamaid nö igapäevasandaale.
tingimus: päris plätusid ega susse ei taha, mingi tald-konts võiks ikka olla; väljanägemiselt mitte vanainimese omad; ka mitte väga palju mingeid rihmu, et oleksid üsna lihtsalt jalga pandavad.
esimesena jäin vahtima mingeid eccosid, mis oleksid kindlasti väga mugavad ja peaksid vastu aastaid, aga tegumood oli just natuke liiga tagasihoidlik isegi. kuigi oli konts ja tegelikult kenad tagasihoidlikud, aga selle taseme katan siiski oma muude sandaalidega ära.
siis oli veel paar valikut, aga no ei olnud ükski päris see.
ja siis eccodest ca 2/3 odavamad sakslased, millede leidmine oli täitsa üllatav. ideaalis näen ma silme ees muidugi veel midagi muud, aga need on täiesti talutavad.
nii et võin oma otsingud lõppenuks lugeda.
allahindluste aeg ju ka, hea osta 😛
ja kleite peaks ka tihemini kandma. mida nad niisama mul kapis seisavad?
tuju tõuseb ka kleidiga kohe 🙂

nibin-nabin enne päris viimast hetke sai mu läpakas kaks aastat garantiid juurde. siiani on garantiist isegi paar korda abi olnud ja läpaka vananedes see tõenäosus suureneb.
eriti, kui vähem kui kuu aja pärast on teda kasutatud kolm aastat.
nii et jah, kolm aastat tehasegarantiid, 2 juurde.. ja hämmastav on see, et peale kolme aastat ma ei tunne vajadust uue läpaka järele. nii mõnigi tuttav on juba vahetanud oma pilli. ma loodan ikke need kaks aastat veel samaga hakkama saada ja hetkel pole midagi, mis sellele vastu räägiks.

oi kuidas mulle meeldib netiraadio, kust tuleb mitmendat tundi järjest Massive Attacki compliation..
viga on selles, et ma seda lindistama ei pannud :O
ja mida homse Mobyga teha? trotsida Õllesummerit ja öelda endale, et ma olen sellest üle??

reedeõhtust andsin küll ülevaate, aga nüüd arvaksin ka midagi mõne asja kohta.
välikohvik juhtus olema Rotermanni platsi Platz.
põhimõtteliselt oleksime tahtnud istekohta, mis on päikese käes ja siis varju all, aga see on just sedapidi, et päike sinna õuealale ei paista. iseendast on koht läbi maja, nii et talvel ikka saab natuke päikest, kui õiges servas istuda.
muidu oli kena, kaks poissi sebis kiirelt teenindada (kiiremini, kui me mõtlesime) ja veini toodi kenasti proovida ja puha. parajalt jahe mõnus valge vein oli, just see, mida vaja (meenud Brüssel, kus meile valati vein kenasti karahvini ja serveeriti sellest, kusjuures asutus oli publiaadne pigem; nö peenemas kohas toodi pudeliga lauale).
aga oma salatiga ma ei jäänud rahule. Evu muidugi ohkas oma koogi juures, et ‘Tallinna hinnad ja Tallinna portsjonid’. mina muidugi pigistasin hinna suhtes silmad kinni (no ma tavaliselt ei ole nõus sellist hinda salati eest välja käima jah) ja lootsin, et salatis on ohtralt värsket tomatit ja mõnusat mozzarellat, ürdid kenasti peal, sest menüüs oli salati juures välja toodu, et ‘suviste üritdega’. lõpuks oli salatipõhjale poolitatud ehk 4-5 kirsstomatit, mõni viil mozarellat ja ei ühtegi silmaga nähtavat ürti! maitselt oli kah selline, et mõtlesin juba maitseaineid juurde küsida (sest neid lauale ei toodud), aga vestluse käigus siiski sain söödud.
pärast küll küsiti kenasti, et kuidas maitses ja Evu ütles, et kook oli hea (eks ta arvustab ise, kui soovib), kuid mina kurtsin salati üle ja öeldi, et üridid on kastmes. ausalt öelda – et seal oli oluline kaste või? tilk midagi nagu vist oli..
igal juhul ütlesin, et kui nad lubavad menüüs salatit suvist üritidega, siis olgu need ürdid näha ka ikka. tõesti, oksake tüümiani ja paar lehte basiilikut ei ole ju raske ning selle hinna juures kannataks vabalt välja ka kõrvalt turult ostetud kraami.
nii et kuigi teenindusega võib rahule jääda, siis toiduga ma seekord rahul ei olnud. selle raha eest oleks tahtnud midagi mõnusamat (kuigi kesklinna kohta see vist oli ikka normaalne salatihind).
nii, kõrvale turule.
ma olin Nopri laabijuustu juba varem ka maitsenud, kuid nüüd ostsin turult tüki koju ka. kilohind tuleb 150.- kanti ehk täitsa normaalne, arvestades, et tegu pole siiski suurtööstusega. võrreldes pealegi kitsejuustuga, mida sealsamas Rotermanni turul osta saab, on see hind ikka kordades odavam (kuigi see kitsejuust on ka hea, eriti salatil ja sinna kulub ju vähe; lisaks sain ühe vihje kitsejuustu ja keskturu kohta).
igatahes on tegu päris mõnusa juustuga, mida õhukeste viiludena hea veini kõrvale tarbida. leiva peale pole proovinud. mulle meeldib muidugi see, et tegu pole mingi pooltoore maitsega imeliku konsistentsiga kodumaise juustuga, mida poed on täis (miks juustud on imelikud, ah? räägitakse, et toore pole sama; aga miks siis välismaal on normaalseid juuste ikka ka? aga meil aja nagu tikutulega taga ja ei või iial kindel olla, et kas.. või mis).
igatahes on mul hea meel, et selline asi nüüd saaval on ja hoian pöialt, et kvaliteet säilub.
muide, Pahkla kõva juustu tarbin ka aegajalt, aga need on ikka erinevad asjad veidi.
ja veel, Pajumäel on mahejäätise plaan ka kusagil tagataskus. sel hooajal küll veel mitte.
õhtul käisime siis Meriton Hotelli Spaas, Tallinna hotelli juurdeehituses. ausalt öelda läksime lihtsalt seepärast, et mingeid mõtteid õhtuks ei olnud ja mulle meenus, et olin näinud soodushinna silti. kodukalt vaatasin üle, mis seal umbes on ja läksime kohale.
riietusruum oli suur ja mind üllatas föönide rohkus. tavaliselt on neid alati liiga vähe. riietusruumid olid eraldi kenasti, mitte mingit riietumiskabiinide süsteemi.
tavaline leilisaun on naistel-meestel eraldi ja sauna ukse ees oli anum jääga 🙂 lahe.
dushid põrutasi veejoa otse pähe ja nii me siis võtsime imelikke poose, et päid mitte läbimärjaks saada 🙂
soolasaun oli siis määritava soolaga, mitte auruga; ja üsna jahe, nagu ikka. muidu poleks väga viga olnudki, aga seal oli meiega koos kaks.. tibi! ehk ohkasime kergendatult, kui nad oma tibijutuga lahkusid. aroomisauna ei läinud ka kohe järjest, sest tibid olid seal ees. läksime hoopis mullivanni ja proovisime massaa˛idušši ja lebasime soojendatud lamamisalustel (need võiks veel pehmed ka olla :P).
õhtupäike paistis suurtest akendest sisse (päeval ja talvel pole seal mingit päikest) ja nii oli väga mõnus. arutasime, et selline suvine reedeõhtu on just paras seal olla, sest rahvast oli mõnusalt vähe. kuigi riietusruumid on üsna suured, on ju ujula-saunaosa ise üsna väike ja no nii 30 inimest selle peale oleks minu taluvuse piir ilmselt. niigi oli seal mingi seltskond, kellest me veidi eemale hoidsime (ja miks peaks spas endaga mobiili kaasas kandma, ah?).
siis käisime aroomisaunas, mis oli soojem ja ostsin jätsikokteilid. poleks mul olnud hiljem mingeid kohustusi, oleks mojitot tahtnud. aga noh, ei hakanud virgin varianti ka võtma.
menüü polnud just lai, aga mingi valik ikka on.
siis oli veel soojasid istumislauseid ja jätiskokteili.. ja peale seda oli 32-kraadine bassein jahe 😀 28-kraadisesse me ei läinudki lõpuks. natule veel mullivanni, aurusauna (kuhu saab duširuumidest, aga mis on meestele-naistele ühine) ja oligi aeg välja minna. tegelikult on seal 1,5 tundi täiesti piisav aeg, kauem polekski midagi teha.
õhtul oli nahk pehme ja mõnus 🙂 ja muidu oli ka nii mõnus olla.

kui ma peaaegu et olen saanud end sellisesse seisu, et võiks ju oma jala õllesummerile Moby jaoks tõsta.. siis selgub, et ma olen kõik päevad sassi ajand ja tööde graafik ei võimalda ikka sinna minna.
ma ei tea kohe..

isegi jäätist ei teinud ma otse retsepti järgi, vaid lugesin neid mitmeid – ja siis keerasin kokku.
kui kuidagi kõvema konstistentsi saaks, siis oleks suurepärane. praegu oli väga hea 🙂
aga ilmselt me olime siin lihtsalt kannatamatud.
aga poes oli küll loll lugu. ma siin oma asjadega ikka täitsa segi juba. kassas avastasin, et oops, rahakotti ei ole. nojah, ma ju tõstsin tsekke välja ja nii ta siia lauale jäi. parajasti aga pakkis asju lapse esimene kasvataja ja suures mures palusin talt laenu. nüüd ootan kannatamatult kõnet-sõnumit, mis mulle kontonumbri annaks, kuhu raha tagasi kanda.