pulmakingiks telliti kinkekaarte. hea lihtne lahendus.
aga nõme ju lihtsalt ümbrikku panna. ja ajaga läks kitsaks. siiski õnnestus kiiruga mingi selline asi valmis nikerdada. ega ma liiga uhke just pole, aga no ikka parem, kui poenänn.
tobe on ju rõõmustada mingite asjade üle, aga vahel võib juuu?
ma nimelt sain omale lõpuks mantli! ma kahtlustan, et see pole just päris-päris selline nagu unenäos, aga muidu on päris-päris see, mida mul vaja. muidugi, oleks tumehalli asemel punane, oleks veel lahedam – aga tumehall annab natuke rohkem mänguruumi. jah, see on secondhand. jaamaturg.
see pidi küll saatus olema, sest ma väga palju ei viitsi seal kaltsukaupmeeste juures sorada enam. pole neil hinnad eriti odavamad ka, kui secondhand-poodides ja mõnigi kord öeldakse hind ju näo järgi.
aga miskitmoodi ma sinna mantlite juurde trügisin, need polnud ju vahekäigu ääreski, vaid vastu putkat. ja see mantel hakkas mulle kätte. ja selga. ja kui müüja hinna ütles, noh, siis ei olnud suurt kõhklemistki. eriti, kuna istus nagu valatud. isegi poole kallimalt oleks kindlasti ära ostnud. ka kolm korda kallimalt 😛
mulle tehtud! mind ootas!
pikk. kamiir. kapuutsiga. kergelt taljesse. õige varrukapikkusega..
unenäod võivad vahel täide minna.
juhtus nii, et eile taheti mult välklampi laenuks. selgus, et täna on Decos ühe näituse avamine, kus oli vaja mõni pilt teha. kellaajaliselt täpselt siis, kui mu lapse trenn.
poetasin nii mokaotsast, et noh, ma võin välgu ära tuua ise, enne, kui NOPi istuma lähen. selle peale pakuti, et võin ju ka avamisel olla.
kuhu ma siis täna (põikega läbi kaltsuka, milleks-milleks küll sinna?!?; aga see on teine teema) läksin. teadmata, mis mind ees ootab.
ees ootasid iisraeli päritolu lätlase või siis vastupidi, fotod. nii et sobis mulle hästi.
nagu ikka, oli paremaid ja halvemaid, mõni meeldis rohkem ja mõni mitte niiväga.
veini ja küpsist sain ka.
aga autorist siis ka natuke. ta on Lätis sündinud ja kasvanud juut, kes omal ajal läks Iisraeli ära, aga siiani on tal Lätiga seosed. näituse orgunnis ka Läti saatkond.
ahjaa, nimi ka, Carmel Skutelsky. rääkis vene keelt, aga mitte inglise keelt. ja Carmel on mees, mitte naine.
üks pilt ka. kunstnikku siin pole, küll aga kolm fotograafi ja värvikas galerii perenaine. ning see vasakpoolsem on üks mu lemmikpilte 🙂
tänud Cassile, kes suure õmblustöö ära tegi 🙂 tulemus on super!
fakt on ka, et kui mingi asi on möödas, siis olgu see möödas, selja taha jäetud. kui asjal on tulevikku, siis on ta mul ees. ja kui sa oled saanud ise valida, kummal pool mind sa olla tahad, siis ole kena ja jää sinna. võid ka ümber otsustada, kui argumendid head. aga, kurat küll – lõpeta see pendeldamine! ole seal, kus su koht on!
täna oli pesumaja päev. ehk siis see päev, kui sai voodipesuga Maakri tn pesumajja mindud, seal pesema pandud, kuivatatud ja lõpuks kalandrist läbi.
mul on voodipesu suhtes kiiks: kui on nö toakuivatusega pesu, siis peab olema kindlasti triigitud. ja väikese triikimislaua peal suure voodipesu triikimist ma vihkan. veider tegelikult, sest mingeid triiksärke on ju hulka tülikam triikida, eriti lapse omasid; ometi on see mu jaoks märksa meeldivam (no neid ei ole muidugi palju, tõin suht ekstreemse näite). niivõrd, kui triikimine üldse mu jaoks meeldiv on 😛
ja siis olengi tagasi oma lapsepõlves, kus käin pesumajas pesu pesemas. vahel olen teenusena ka jätnud, aga siis läheb kaua aega. ise saab kiiremini, ainult ongi vaja tsüklit teada ja aeg vahepeal parajaks saada.
kusjuures ma enne otsisin, et kas ma leian veel mõne iseteendindusega pesumaja Tallinnas, aga ei suutnud tuvastada. tähendab, võib-olla ei osanud ma õigesti otsida.
ja siis jäin ma mõtlema, et me oleme siin ikka tõesti vastikud individualistid. igaühel on oma pesumasin enamvähem, mõnel kuivati ka. kalandreid kodus vaevalt on.
ometi on kohti, kus on sellised selvepesulad väga levinud (no Ameerika filmidest olete ometi ju näinud?) või siis on kortermaja peale mingi nö pesuköök (Skandinaavimaades rohkem vist). et ei pea igaühe vannitoas masin möirgama ja kui kalander ka on, saab ju triikimisega ka mugavalt hakkama. nõukogude ajal oli selvepesulaid Tallinnas mitu tükki.
aga nüüd on peamiselt vastuvõtupunktid. ja ilmselt ma olengi imelik, et tahan oma pesu ise pesta.
muide, kui saaks õues kenasti kuivatada, siis ei olekski see triikimine nii oluline mu jaoks. aga ma ei saa.
minu uusvanad taldrikud. et uued minu juures, aga vanakraamipoest.
üleeile, kui laps trennis oli, jalutasin sealt poest läbi, sest mul oli nõrkemiseni aega. ja vot need üheksa taldrikut (vähemalt 3 eri logoga põhja all muide) jäid mind kummitama.
täna sain need omale 🙂
kohukestel seal sees on illustratiivne tähendus. suurust aitavad ka mõista.
õppelaenu intress läks maha. see oli teada, aga mu hetke sissetulekuid arvestades ei saanud ma suurt muuta ka midagi. aga saame hakkama.
oma varasema minevikuga (rohkem, kui pool eluiga tagasi) hakkab mul mingi rahu saabuma.
ja üldse. oh Lord, please stop that rain.*
* – oli kunagi selline bänd, nagu Merry Christmas Mr. Lawrence ja neil imekena laul nimega Rain. ma ei suuda isegi selle sõnu netist leida ja peast ei tihka hetkel ka kirja panna. kuigi sobiks siia. youtubes pole seda asja kah, liiga vana.
aga, kusagilt siiski leidsin lõpuks!
see tore pisike vidin, mis arvutile juhtmevaba kõlari laseb taha panna, segab wifit. niipea, kui selle ühendan, kaob internett ära. aitab see, kui ühendan arvuti netti juhtmega. aga no see pole päris see, mida tahaks ju alati. läpaka võlu ongi selles, et saab suvalises kohas ilma juhtmeta netistuda (ja muusikat kuulata)
teine asi on see, et kõlar tahab visuaalset kontakti saatjaga. ehk natuke nurga taha töötab, kaugele mitte. mis seda enam eeldab, et töötaks koos wifiga.
ma muidugi eelnevalt ei guugeldand ka selle vidina kohta, vaid tegin emotsioonostu. ongi tagajärjed käes 😛
muidu on tore küll. saab erinevate asjade (sh mp3pleieri) taha panna. et üldiselt olen ma vist ikka rahul.
eile tuldi siia otsinguga ‘wifi kaob ise’. no kaob jah ise, loomulikult on wifi kaduv, nagu kõik muu siin ilmas 🙂
kui ma olen õhtul tööl, siis teen oma öötööd ja pean hommikul jälle tööl olema – no see ei ole kõige sobivam variant muidugi.
aga saame hakkama. kuigi haigutamine ei lõpe kuidagi.
RM oli eile kodus kogu mu tööaja. täna siis nii palju, kui peale tema kooli mu tööaega on.
eks ma natuke muretsen, et peab nii pikalt üksi olema – aga no ega tal mu tööl rohkem teha poleks.
üldiselt ta ise ei ole rahulolematu ja helistab, kui midagi vaja on. selles mõttes asjalik.
aga teiselt poolt jälle üritab vahel mu sõna mitte kuulata, mis ei ole väga asjalik. ma ei mõtle mingit niisama, vaid kui ma talle ikka konkreetse põhjendusega midagi ütlen. paar korda olen nüüd häält tõstnud ja eks vajadusel rakenda meetmeid ka.
pooltund hiljem: see, et siia on tuldud otsinguga ‘motvaatsioonitu’, on küll väga tabav. kui kellelgi on mingit motivatsiooni üle, siis jagage mulle ka. põmst teen ma praegu ära aint need asjad, mis minu ja lapse eluspüsimiseks on vajalikud..