reede õhtul olin taaskord Hispaania majas filmikal. need muutvad ka järjest popimaks. kui ca kuu tagasi oli see klass pooltühi, siis seekord olid teise filmi ajal põrand ka täis 🙂 eks info tasuta filmiõhtutest levib ja filmid on ka head. neil hakkab varsti inimeste mahutamisega probleeme olema seal.
laupäeval oli väike kirbukakülastus. muidugi ei õnnestunud sealt tühjade kätega (või õigemini jalgadega) ära tulla, kuigi üldiselt oli seekord igav. ei tõmba mind need hilbukuhjad reeglina. see-eest jäid silma ühed väga ägedad saapad, mis olid üsna kitsa liistuga, nii et hoolimata suurest numbrist läksid need loosi. no hind ka muidugi oli vastav (st, ostma kutsuv).
nüüd oleks ikka vaja mingi jalatsiriiul tekitada. aga mingid asjad vaikselt liiguvad kodus, nii et küll tekib seegi.
eile taas kino. sedapuhku siis kauaoodetud-paljukiidetud Alice Imedemaal. vot jah. sellega oli kuidagi nii, et tegelaskujud, 3d, animatsioon jms olid muidugi vinged – aga lugu ise jättis vägagi soovida. lisaks polnud loos seda, “paljusust”, ega ka sügavust. kõik oli väga pinnapealne kuidagi. aga jah, visuaalina oli vinge, sellega olen nõus.
ja miks Alice arvas, et Hamishi kõhuprobleemid avalduvad kõhukinnisuses? ma arvasin just vastupidi 😛
siiski ma ütlen, et Charlie okolaadivabrik oli loona parem, oluliselt. ka hea visuaaliga muidugi.
ja kuidagi nii libiseski see nädalavahetus ära lihtsalt.
Rubriik: asjad minu ümber
aeg kaob..
hommik üllatas uue lumega. eile just mõtlesin, kui maneetu ja hall ja räpane kõik on.
nüüd on porine 😛
ma ei saa üldse aru, kuhu mu aeg kaob. peaks ju ometi olema teist, aga ei ole. isegi RSS-i loen ca kord päevas (kuigi püüan tihemini). müstika.
ja nädalavahetus on jälle tihkelt plaane täis. mina ka ei tea, kust need tulevad!
liitsin oma telefoni kontaktid gmaili omadega ja tulemuseks oli hirmuäratav arv kontakte. peale puhastamist – peamiselt kustutamist ja liitmisi – jäi neid alles nii kolmandiku võrra vähem. aga ikka on neid päris palju. kusjuures võtsin välja suure osa neid, mis on nö tööalased ehk ka mujal postkastides-kontaktides olemas.
nüüd tuleks need valikuliselt telefoni tekitada. kõiki ei ole ju nii tihti vaja, suure hulga puhul piisabki, kui on netis kättesaadavad.
ja mulle meeldib, et vahel on ka arvutiprogrammil piinlik 🙂 inimestel on nagunii väga harva..
T.P.: I don’t consider myself ‘SINGLE & ALONE’, I consider myself ‘INDEPENDENT & AVAILABLE’.
sobib ka mulle 😛
nii romantiline sissekanne
harjun ja harjutan oma uue kaaslasega. nii tore nii tore 🙂
igaühel on siinkohal vaba voli oma fantaasial lennata lasta. et fantaasia rikkalikum oleks, lisan, et eile paluti mu kätt 😛
ilu on vaataja silmades
töö. laupäevane Õhtuleht. Stella. ‘Inetu krõõp sai endale mehe?!’ omg!
ma muide arvasin ka tükk aega, et suur osa neid Stella kirju on pastakast välja imetud. isegi oma rikkaliku perekool.ee kogemusega oli mulje, et see kõik ei saa päris olla. nüüd ma tean küll, et on. kõik need kirjad ongi elust!
no igatahes jah.
ega ma olen sellest rääkinud isegi, et ma ka ei tea, mida naistes nähakse. st ma tunnen mitut igavesti vahvat ja kena naist, kelle ümber lihtsalt ei liigugi mehi; ja siis teisalt jälle need, kelle ümber neid on pidevalt.
artikli kommentaarides räägitakse ka sisemisest ilust, aga ma ei oska isegi seda kommenteerida. st mu meelest osa selliseid ei ole ka oluliselt targad. nojah, siin on muidugi ka vahe, kas tiirutatakse niisama ümber või tahetakse pikemalt koos olla.
samas, jälle, ütlen ma, et liiga tarkade ja tugevate naistega ei taha ka keegi päriselt ja pikalt koos olla. mehed kardavad neid. jaa, muidugi, pea iga mees ütleb, et tark ja tugev naine on huvitav – aga püsipartneriks võetaksegi pigem see hall hiireke. ohutum ju.
või ma ei tea.
et siis loomulikult see pealtnäha hiireke võib olla huvitav inimene ka. seda ma ei välista.
aga see kirjutaja, no kui ta samamoodi edasi suhtub, siis ta ju peletab kõik kohe kaugele ära. sest asi, mis meestele ei meeldi kohe kindlasti, on väiklus ja kadedus.
pigem ülbitse nendega, seda taluvad nad ka paremini 😛
ja ma ei saa ikka aru, miks minu ümber ka aegajalt neid mehi tiirleb ning nad mu hoiatusi kuulda ei võta.
paari päeva mõtteid
mul on ikka nüüd tõsiselt uut telefoni vaja, nii kahju, kui polegi. sest muidu on ju toimiv ja 95% mu vajadusi rahuldav telefon. aga kuna ikka jamab, siis – pean midagi välja nuputama. kohe üldse ei viitsi end kurssi viia. pealegi leiab iga mudeli kohta head ja halba ja siis mõned on lihtsalt väga kallid ja üldse. ning nii ilusat, kui mu praegune, ei ole ka. niuc!
arstiaega tahtsin jälle saada. läksin medicumi lehele ja leidsin, et mu arstile on homseks üks vaba aeg. kuni oma nime jms täitsin, oli see aeg läinud. tüüpiline!
mõttekriis on.
eks see kajastub siin ka.
***
eile oli esimene hispaania keele tund. enamikel oli mingi tihedam kogemus-seos keelega olemas (kas käinud hispaanias palju või tuttavaid seal vms), mina olin üks tuhmimaid selles mõttes. aga no tahe on olemas ning kui enamasti nad tutvustuse ajal rääkisid, et aru saavad, aga ise rääkida ei julge, siis mulle pole see probleem olnud. Barcelonas üritasime ikka nii palju kohalikus keeles purssida, kui vähegi julgesime.
igal juhul, aju peab töös hoidma.
eriti hea on teha seda asjaga, mis mõnda aega mõttes olnud.
“Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?”, M. Winterhoff
Kui mulle pakuti võimalust lugeda Michael Winterhoffi raamatut „Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid“, olin ma valmis enam-vähem kõigeks.
Ma ei tea kasvatuseadustest ega lastepsühholoogiast suurt midagi. Spock on mulle liiga karm ja konkreetne tundunud (lugesin seda kaheksa aastat tagasi, kui ise emaks sain, muude asjade vahele), paljud tänapäevased raamatud aga liiga kummalised. Muide, mis on puudutanud just beebide ja väikelaste teemat, siis mulle on olnud kõige südamelähedasem „Ema käsiraamat“ aastast 1938(!). Nõus, et meditsiiniliselt on osa seisukohti muutunud, samas imetamisnõustajana ütlen, et lapse toitmise põhimõtted seal olid suuresti paremad kui nõukogude ajal.
Aga toitumine ja meditsiin ei ole käesoeva raamatu teemad. Siin keskendutakse laste kasvatamisele – või sellele, mida keegi meist peab laste kasvatamiseks.
Continue reading ““Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?”, M. Winterhoff”
aeg arstile, aeg juuksurile
seda Kaja blogist näpsatud arvamusartiklit lugesin ma lehes küll. ja jäin mõtlema, et mulle ka see emakavähi-juuksurireklaam ei meeldi.
olgu, Kaja kirjutab ebamugavustundest. veidi on vihjatud ka ajale.
aga aeg ongi kõige olulisem kogu teema juures! ma helistan oma juuksurile ja saan vaba aja – noh, umbes ülehomseks ehk. aga käisin täna kaemas, et peaks naistearstile minema – ning ei ole ühtki vaba tasuta aega.
olgu, juuksurile maksan, maksaks arstile ka?
visiiditasu üksi, noh, neelan alla. aga ma pean siis lisaks veel iga liigutuse eest maksma ju. ja tõesti, mu sissetulekud jäävad selleks natuke väikeseks. või natuke rohkem.
minu tervis, tean-tean.
juuksuris pole ma käinud, umm, ammu. hennat läheb pähe korraga ca 15-krooni eest. ainult otstelõikus ei maksa suurt midagi.
eks ma hakkan igapäevaselt kammima jälle, kas saan kellegi äraöeldud aja ehk.
tühja see ebamugavus protseduuri ees. ebamugav on see, et ma pean seda külastust kuid ette planeerima.
viimase peo pikad tagajärjed
mingitel (mitte väga segastel) põhjustel olen ma EKA maililistis. see on üks igavesti huvitav list, mis oleks ka mõnel sotsioloogil kindlasti põnev uurida.
aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
eile oli teatavasti (või siis et laien üldsus ikkagi ei tea ilmselt) EKA vana maja viimane pidu.
järelkajad sellest on muidugi ka listis ja neid on ohtralt.
kui oleks hakanud kohe tabelit tegema, oleks juba päris põhjalik andmebaas leitud ja eriti just kaotatud või vahetusse läinud asjadest. väga põnev on seda listi jälgida täna. igatahes.
mis muidugi paneb mind mainima, et vastlasupp minu juures lõppes samuti kasudega: üks kena hallikirju naistepintsak on riidepuul juures. jama on see, et pole sobiv suurus. nii et pean ikka omanikule tagastama.
iseseisvuv laps, vastlalainel
eile sai RM korraliku vastlaliu lastud, esimese hernesupi söödud ja kukleid ka õgitud. et asi oleks ehedam, toimus see veel maal – kus talv on ikka hoopis teist nägu kui linnas.
ma sain isegi peaaegu et puusadeni lumes sumbatud 😉
reedel tundide lõppedes helistas RM mulle: ‘emme, mul on sulle halbu uudiseid’. halb uudis oli kolm etteütluses. no ega ma ise eriti midagi muud lootnudki ja püüdsin teda lohutada ka. vestlesin samuti lapse aiakaaslase emaga, kes on logopeed. konkreetse etteütluse kohta leidis logopeed, et ei ole üldse nii väga lihtne ja tema ei teeks sellest ka numbrit – aga kuna lapsele on see probleem, siis me ikkagi tegeleme natuke. käime aiakaaslasel külas (kui teda ennast ei ole) ja vaatame. mina õpin ka, et kuidas last aidata.
täna ilmutas RM lahedaid iseseisvumise märke jälle.
kõigepealt laenas kooli raamatukogust kohustusliku kirjanduse jaoks raamatu – mis on meil kodus ka olemas 😛 aga ilmselt oli protsess olulisem kui uurida, et kas meil on see raamat olemas. tagatipuks on nüüd ju tähtaeg ka, mis ajaks see peab läbi olema.
tunnike hiljem helistas ta, et postiljon käis ja tõi paki, tema võttis vastu ja kirjutas oma nime paberile. ahsoo.
ma umbes tean, mis seal on ja tavaliselt on jäetud kutse postkasti ka siis, kui ma olen kodus olnud. aga kas uus postiljon või midagi, et korraga ukse taha ära toodi. või kasutati mingit kullerteenust (mis siiski antud paki puhul võimalik ei olnud).
aga igatahes lahe 🙂
täna pean hankima veel natuke tooret, et homseks üks korralik vastlasupp keeta. külad tulevad ka. paha on see, et hommikupoolik on pikk ja üsna väsitav (neli akadeemilist tundi loenguid juttis pidada).
pildil eilsed kuklid (ilma tuhksuhkruta veel) ja sõbrapäeva tort.
oran˛
päike paistab 🙂
mul on piletid käes ja kevade lõpus võtan ja sõidan kaugele, natukeseks. jess!
CV sai eile oma kilu-sibulaleiva isu natuke rahuldatud. ma ei ütle, kui mitu tükki ta neid ära sõi – aga ta oli ka ainult hommikusöögi peal muidugi. lahe tunnike oli.
eile sain ma uue käekella ja oran˛i gerbera. sellega on kuidagi hästi läinud, sest mulle meeldivad a) gerberad b) oran˛. see on mul vist näkku ka kirjutatud, sest ma olen läbi aegade neid saanud üsna palju.
