niidud on niitmisel. siin-seal mürisevad traktorid ja ilmuvad uued pallid, täis silo või heina.
puisniit oli niiske ja rohi jaanipäevaks kõrgeks kasvanud. vihmasabingi tuli peale.
sain käe suitsuahjuga valgeks. eelmised ‘kogemused’ on rohkem kui pool eluiga tagasi. ah et ma olen juba nii vana?
viimane aeg nimekiri kokku panna. siis on lootust kott õigel ajal õigete asjadega pakitud saada.
aga muidu ei saa ma aru, et mis teema see on: talvel oli häda, et on hullul tkülm ja lumine pikalt. ja nüüd jõudis paari sooja ilma peale kuulda juba häda, et vastikult palav on. tõesti, kas keskmine eestlane ongi harjunud mingi halli ilma ja temperatuugia 10-15 kraadi ja seda aastaringselt?
jajah, ma võtan nüüd vastu kogu kriitika teemal, et loll olen hoopis mina. no et esiteks mingi dumbuser ja siis et keegi ei sunni mind wini peal istuma jnejne. hetkel on sellest pohlad.
täiesti haige värk.
avastasin, et mu arvutis puudub selline junn nagu muuvimeiker ja mõtlesin, et kuna see on tasuta nagunii, siis tõmab ja installin. no et mis siin ikka keerulist.
vale mõte.
kõigepealt püüdes sinna windoosa muuvimeikeri lehele minna firefoxiga, teatatakse, et tule IEga.
nojah, avan siis IE, aga see teatab mulle, et tema jookseb disabletud addonidega ja activexi ka ei ole ja tee nüüd midagi. kusjuures kui ma vaatan menüüst on kõik nagu kenasti aktiveeritud. pika otsimise peale selgub, et IE leiab, et kui teda pole desktopil, siis on jama majas ja mina nüüd parandagu see ‘viga’.
olgu, mul ON vaja see kolm videolõiku kokku liimida, nii et lasen siis selle ‘vea’ ära parandada ja suur sinine e istub desktopil.
sedakaudu uuesti avades selgub, et oo, nüüd on korraga activex ka olemas ja puha. ning hakatakse rõõmsalt otsima, mis uuendusi mu arvutile saada on. sest otse laadida ei õnnestu seda muuvimeikerit.
läheb minut, läheb kaks ja genereeritakse mulle nimekiri.
kus on igast pahna peale muuvimeikeri.
ja seda muuvimeikeri allatõmbamislinki ma ei leiagi. mujalt, kust kiiruga vaatasin, suunab sinnasamma lehele.
ja nüüd on kiire kah.
eks pärast otsin mingi muu softi.
aga ikkagi on see haige.
kuigi ma tean, et veatut asja ei ole olemas. ning võimalusel ma kasutan mingeid muid softe. lihtsalt mõtlesin, et teen asja kiirelt ja lihtsalt.
bhhh.
laupäevases Arteris oli taas teema lagunenud perekondadest ehk paha isa vs hea ema. linkida ei saa, sest see on tasuline artikkel.
ma ei ole tahtnud nendel teemadel väga palju kirjutada, sest need on pagana keerulised. aga miskipärast olen viimasel ajal nende asjade peale siiski väga palju mõelnud.
näiteks et tihti ongi laps manipuleerimisvahendiks, ükskõik kummal poolel siis. ilmselt tõesti on mingi hulk neid emasid, kes ütlevad, et isa last ei näe, kui ei maksa – aga ma arvan, et neid on ikka üsna vähe. või ka mingeid teistpidivariante, mida mu uimane pea praegu kinni ei võta.
näiteks et väga palju probleeme tulebki lihtsalt täiskasvanute oskusest ja tahtmisest teatud (lapsega seotud asjad) konkreetselt selgeks rääkida. see ju ei tähenda ometi, et vanemad peaks omavahel sõbrad olema või midagi. lihtsalt mõnes kohas tuleb keskenduda ainult olulisele ehk lapsele ja unustada oma ühine (sitt?) minevik.
näiteks et lapsele võibki kulutada kümneid tuhandeid kuus, aga kui seda võimalust pole, siis pole see ju võimalik? ehk siis ema ei peaks isalt välja nõudma üüratuid summasid; teiselt poolt jälle on veider see, et kui isa ei maksa, siis emal peab võimalik olema edasi elada ja ka lapse kulud katta. kui palju neid ikka on, kes lihtsalt majanduslikel kaalutlustel üritavad lapsest loobuda? moraalselt oleks see vist ikka päris karm samm. tegelikult on ikka parasjagu nõme küll, kui mehe sissetulekud langevad või ta hangib uue pere ja seetõttu enam ei saa normaalselt maksta. aga kuidas kurat see ema peab saama?
teisalt jälle, kui pole tegu just selle emaga, kes last isale ei näita, siis peab ju ka isal olema koht lapse jaoks? ehk isa ei saa ka ju päris tühjaks lüpsta.
või jälle see, et kui laps on ca pool kuud ühe vanema ja ca pool kuud teise juures, kas siis üldse peaks maksma keegi? nojah, riided ehk. aga söök, vesi, elekter kulub ju mõlemal pool?
jah, ma tean seda mudelit ka, millest Ieska kirjutab, aga (üksik)emana ei ole see mulle kuidagi meeldiv ega sobiv. kuigi lapsele oleks ehk tõesti kõige parem.
aga mis siin ikka.
igaühel on oma õigus. ja muidugi oleks palju kenam, kui inimesed elakski koos perena, lapsed ja nende pärisvanemad. ning ei ükski emane ega isane tohiks hankida rohkem lapsi, kui suudab üksi ülal pidada. sest loota pole ju kellelegi teisele.
(selline vähe kandendlik jutt, töö ja peavalu vahele)
ca aasta tagasi oli see raamat ka meie (emade) pundis popp teema. ega see oli jah.. üsna.. hariv.. raamat (oi kui hea raaaamat!). ahjaa, et millest jutt? raamatust ‘kuidas last kooliks ette valmistada’.
mina oleksin saanud hullu alaväärsuskompleksi, kui ma oleksin selle ostnud. sest ilmselt ei tuleks ma sealt isegi suure hulga ülesannetega toime, lapsest rääkimata.
no õnneks on siiski olemas täiesti tavalised koolid, kuhu saab sisse märksa lihtsamini 😛
nojah, ehk räägiks paari sõnaga seekordsest lambapäevast pikemalt. sest see oli üks pikk ja meeleolukas päev.
HOIATUS: taimetoitlastel ja muidu nõrganärvilistel mitte lugeda!
esiteks sain ma esimest korda poolikud rümbad – st ainult piki selgroogu pooleks. tavaliselt on ikka väiksemad tükid, kust on lihtsam ise edasi harutada. teiseks oli seekord tegu ka veidi vanemate loomadega – ehk luud sellevõrra tugevamad ja tükeldamine keerukam.
mul ei ole lihapakku ega kirvest.
nii ma veetsin mõne hea tunni oma elust vannitoa põrandal, suure lõikelaua ja vanakraamipoest ostetud Ikea noaga (mille tera on veidi lühem, kui klassikalisel kööginoal; aga tugev) ning nelja lambapoolikuga (ehk siis kaheksa koivaga, kõik muu juurdekuuluv ka muidugi).
mingi hetk tekkis tunne, et ma pean minema kirvest ostma. sest no tee mis tahad, lamba selgroo tükeldamine ei ole just väga lihtne. lõpuks sai muidugi kasutatud seda meetodit, et (kilekotis oleva) lambapoole peale põlvega suruda ja teist poolt painutada. ehk siis murdsin liigestest lahti 😛 mingi tõsine lihunik ilmselt ei kujuta sellist tehnoloogiat ettegi.
paari tunni jooksul oli mu puna-must-valges vannitoas maaliline pilt, kus suurem osa vannitoa (tumevalget) põrandat oli kaetud läbipaistvates kilekottides olevate lambatükkidega, suur lõikelaud oli maaliliselt punasekirju ja suur osa põrandat ka – kuigi mismoodi see viimane toimus, on natuke müstika. aga no ei jõua jälgida ka, et ükski verine kott või lihatükk üldse põrandat ei puutu (kinnitan, et põrand oli enne korralikult pestud).
peast käis hetkeks läbi mõte lausa pildistada seda, aga siis mõtlesin, et ilmselt on see liiga räige.
igatahes said lambad hakitud ja jagatud ja vannituba puhtaks tagasi.
hakkimise vahepeal õnnestus mul valmis keevitada meie lõpmatule oktoobrile vastav piparkoogi-juustukook
mida lapsel vahepeal külas olnud sõber kogu teemast oma kodus võis rääkida, ei oska ma ette kujutadagi 😛
vot siis.
sirivin siin uut ‘Oma Maitset’ ja jäi selline reklaam ette. imetlesin kohe. et frikadelle ei pandagi enam niisama näpuvahelt vette siis või? eks ma olen vist vanamoodne. isegi lusikat ei kasuta.
ja see kann, idee on ju tõesti hea, ainult et Ikeast saab mingi samalaadse ca kümme korda odavamalt. mul on see olemas, toimib täiega. muidugi võib siinkohal arutada, kas Ikea kasutatav plastik on just parim – aga keegi ei ütle, et see kümme korda kallim plastik kuidagi parem on.
‘püherda fileesid jahus’
aegajalt on ajakirjade sirvimine ääretult hariv tegevus 🙂
P.S. foto kvaliteediga on see asi, et ma tegin mingi oma jaoks suht tundmatu programmiga seda. väga hull nagu polegi..
Tallinna elanike kirgi kütab värske hääletus: kas piirata kiirust kesklinnas 40km/h või ei.
ega ma eriti mingeid foorumeid vms sellel teemal jälginud ei ole, küll aga sotsiaalse meedia vastukajasid. ning nagu arvata, enamik autoomanikke (mitte kõik) on selle vastu ja need, kes on poolt, saavad kuklasse K-templi.
brr.
üldiselt, linnaliikluse keskmist kiirust arvestades (vastav uurimustöö on ka küsitluse lehele lingitud) jääb keskmine kiirus nagunii alla selle. eksole, on ju küll nähtud neid, kes 70ga kiirendavad ja lõpuks sama valgusfoori taga ikkagi istuvad ja kiiremini kohale ei jõua. eks muidugi sõltub marsruudist ja kellaajast ka, selge see.
mina olen selline, kes kasutab nii autot, jalgratast kui ka on jalakäija tihemini kui keskmine autosõitja. ausalt, jalakäijana mind see kiirus niiväga ei häirigi. autojuhina loomulikult meeldib ka, kui sõidan kiiremini (kuigi siis toppan ka valgusfoori taga :P). jalgratturin, noh, olen mina see arg, kes sõidab kõnniteel nagunii.
aga ma arvan, et see sõidukiiruse vähendamine on mõistlik. see on küll üks väike samm, aga millestki peab alustama. sest noh, mis teha, tegelikult on linn inimestele, mitte autodele. ning siiani on peamiselt rakendatud tasulise parkimisala laiendamist, mis on veel totram mõte minu arvates.
lisan siia veel ühe uuringu lingi, mis puudutab linnaelanike suhtumist transporti.
seal on ka ühistranspordi kohta päris häid fakte. ehk, minnes veel kaugemale, siis tegelikult naiste liikumisraadius on reeglina suurem, neil on rohkem käike päeva jooksul; ent nemad kasutavad rohkem ühistransporti.
aga see on juba teine teema,.
