eile tuli mulle taas pähe see mõte, mis mul pea alati ameerika dramaturgiaklassika puhul tuleb ja mille sisu on umbes selline, et nende filmid ja nähtav elustiil on selline üsna pealiskaudne ja kerge; aga selle juures nende näidendid on nii sügavad ja mitmekihilised. ma tean seda, ent ometi see kontrast rabab ikka ja jälle.
ehk nagu ma reisilgi tajusin, rohkem kui kodumaal – on hoovusi, mida mitte iial võõrale ei näidata. aga need on ja kui osata, siis on neid veidi näha ka. ning need ilmselt jõuavad ka dramaturgiasse – kuid filmidesse miskipärast eriti mitte. või siis neisse, mis on tehtud näidendite järgi.
nihked selles, mida tahetakse näha ja mida laialt levitatakse ja selles, mida me tavaliselt ei näe.
neid nihkeid on elus veelgi, lähemal ja väiksemalt.
pealtnäha normaalne ja tark inimene, kes asub oma tööd tegevat parkimiskontrolöri juba kaugelt ebatsensuurselt sõimama. mis toob meenutuse, et veidi varem too inimene hüppas poes teenindajale peale – jah, oli küll teine hind tootel, aga seda saab öelda ka viisakalt ja oodata, mis vastu öeldakse. sest müüjad tunnistasid kiirelt viga ja läksid küll hinda vahetama, kuid olid nõus sildil olnud hinnaga müüma.
rääkimata sellest, et sama inimene ei kipu teenindajatega üldse viisakusvormeleid vahetama.
aga muidu on ta igati lugupeetud ja hinnatud inimene, kellest tegelikult sellist matslikust ei oskaks oodata.
või siis need nihked sõnades ja tegudes, mida pea kõik on kohanud. kus ilmselt ei mõelda oma sõnadele või ei mõelda tegudele, kus hea sildi all tehakse palju kurja.
ja kõik muu.
aga praegu on sulav ja ajatu juuli ning see kõik on kusagil eemal.
mojitot tahaks, aga ei viitsi.
Pikk päevatee kaob öösse, Eugenie O’Neill, Eesti Draamateater Keila-Joa mõisas.
