täiesti kohutva, öösel, millalgi enne nelja külge keerates lõi vasakusse jalga imeliku pinge sisse. arvasin, et sääremarja kramp tulekul, seda ikka juhtub ja tõmbasin jalga oma poole, et säärt triikida. puusas oli ka imelik valu. ja siis tundsingi, et selline jutt on puusakondist sääreni välja. eri asendites võib olla rohkem reies või sääres. ja seljas ka.
esimene arvamus oli, et soh, puusast jalg väljas. ajasin, valupisarad silmis, end kuidagi voodist välja ja toetusin kapi najale ning püüdsin jalga raputada. ei midagi. ikka püsiv valu. ronisin voodisse tagasi ja avastasin, et ainus asend, kuidas magada saan, on paremal küljel ja jalad mingis ühes asendis. siis oli nii enamvähem. ja ei mingit küljekeeramist. selili sai ka kuidagi natuke olla, vasakul jalal ja kõhuli üldse mitte.
tiksusin hommikuni ära, siis võtsin valuvaigisti. veidi hiljem panin ka plaastrid seljale. sest kohati on tunne, et tegelik põhjus on seljas ja üleüldse on tegu närvipõletikuga, mis siis oma ‘kiiri’ jalale edasi annab. aga ega ma ei tea ju ka täpselt.
ega nii palju on nüüd kasu rohtudest olnud, et liikudes lausa karjuma enam ei aja – aga hea pole olla küll mitte mingit moodi. ja teha ei oska midagi.
ning loomulikult on järgnevad päevad erinevaid kohustusi täis. selliseid, mida naljalt ära muuta ei saa.
Rubriik: asjad minu ümber
laupäevaöine võõras
kella 11 ajal õhtul äärelinnas otseteed bussipeatusesse lõigates jääb hetk enne puudevahele sukeldumist seisma veidi ebalev naisterahvas minust kümmekond meetrit eespool. vaatab ringi, astub paar sammu minu suunas tagais ja küsib vene keeles, kas mina lähen ka bussile. jah, lähen ikka, noogutan. tädil löövad silmad särama ja ohkab kuuldavalt kergendunult. et tema natuke pelgab seda otseteed ja koos on ikka kohe palju parem minna. et tema käis tütrel külas, pool päeva olnud, tütar pakkus öömaja ka, aga tema tahab ikka oma koju. et hommikul kell viis lõpetas töö ja on väga väsinud ja kõik taksod ütlesid, et järjekord on paar tundi. ja üldse, miks mina seal sellisel kellaajal olen? ah et sõbranna juurest, aga miks ma siis sinna ööbima ei jäänud küll? jajah, oma kodus on ikka parem.
tädi on väga jutukas. sobivates kohtades vastan napilt ta küsimustele ja noogutan kaasa. ei, ega mul ka seltsi vastu midagi ei ole, aga mingit hullu suhtlemistungi ma ka ei tunne.
mõne minuti peatuses seisnud, heliseb tädil telefon. võtab vastu, taksofirma. seletab midagi ja annab siis toru mulle, et räägi sina, kus ja mis. ütlen dispetšerile peatuse nime, kus seisame, dispetšer ütleb vastu, et oot, sinna-ja-sinna tänavale telliti ju. jah, see tänav, kust me just tulime. autoga ehk minut sõita. informeerin dispetšerit, et öeldi, et on pikad järjekorrad ja inimene tuli peatusesse ära. tüdruk ohkab ja ütleb, et helistab kohe tagasi. hetke pärast helistab ja teatabki, et takso varsti tuleb.
tädi on väga õnnelik ja seletab, et nüüd ta ju küll bussile ei tule. sest siis tea peaks ümber istuma ja üldse tuleks jube ring, et tegelikult saab sealt otse. olen nõus, sest just nii ongi – bussiga sõidab pool maad otsa.
tädi räägib veel oma lastelastest ja buss hakkabki paistma. sellepeale muutub ta silmnähtavalt õnnetumaks ja ütleb, et peab nüüd üksi ootama jääma. soovib mulle kõike head ja siis märkab bussi sabas taksot, mis ongi tema oma. soovin talle samuti head vastu ja me kumbki astume oma transporti.
ja me kumbki ei tea, mida see kohtumine meie elus muuta võib.
täiskuust on tükike juba ära lõigatud ja öö ei ole üldse nii külm, nagu ma kartsin.
kolmapäevaseid mõttekesi
tänasel arenguvestlusel koolis oli tore tõdeda, et mu poeg on tubli, viks ja viisakas. eks emale teeb lapse kiitmine ikka rõõmu 🙂
laiemas laastus tahaks küll natuke pead vastu seina taguda, aga see ei aita. edasilükatud tegutsemised tuleb lihtsalt käsile võtta, see on ilmselgelt ainus võimalus. ei meeldi mulle kõik need asjad, aga elu sunnib jätkuvalt – ei tasu ikka loota, et on mingi stabiilsus. ja mingi jaks ja tahe on kusagil nurgas tagasi.
päike toob jõudu ja energiat. see ka, et hommikud on juba tunduvalt valgemad. laps ei pea enam pimedas lahkuma.
aga mul on kohe väga hea olla need viimased päikselised päevad. külm ei ole hirmus, hall ja tuisk on märksa hullem.
külmapühad?
hommikul oli temperatuur küll alla -20, kuid see tuule ja niiskusega koosmõjus olev oli kõrgem ehk nii 19-20 miinuskraadi. ahjaa, mul ei ole omal termomeetrit õues üldse, see-eest on olemas päris korralikke netis saada (mitte kodumaiseid, nende reaalaja info on veel enamvähem, aga ennustused küll mitte). trollid käisid, tuult ei olnud ja mis mõtet on last koju jätta siis?
neil ei olnudki täna puudujaid olnud.
päeval paistis päike ja elamine läks lausa kuumaks. õues ringi käies hakkas palav. no oli tunda jah, et on jahe, aga jälle – kuna tuult ei olnud, siis isegi ninal-põskedel ei olnud oluliselt jahe. ja muidu oli lausa mõnus.
nädala lõpupoole on jahedam veel, eks siis paistab.
ja üldse, millal need tobedad valimisreklaamid ära lõpetatakse? no telekas näiteks? ära tüütavad juba, nagunii ju keegi neid ei usu, lubadusi siis.
lapsele olen aga saanud selle taustal päris kenasti rääkida ühiskonnaõpetusest ja riigi nn rahakotist. ja et lubadused on ju toredad küll, aga see raha tuleb kusagilt. näiteks minu rahakotist. mis on tema jaoks väga mõistetav, sest viimasel ajal jagub sealt temale oluliste ajsade jaoks mõnevõrra vähem kui varem..
luuvalupäev
täna olla luuvalupäev. et siis ei tohi töid teha, muidu hakkavad luud valutama. aga kui mu selg nagunii tapva regulaarsusega valutab, siis pole vist vahet või?
aga üleüldse, selline päev tuleks ilmselt riiklikuks pühaks kuulutada. tervishoiuprofülaktika, juunõu.
suvised reisiplaanid – tehtud!
sellesuvine reis toimub lapse tellimusel. niipea, kui ta kuulis Legolandi olemasolust, tahtis ta (oh üllatust küll) sinna minna. isegi jõulusoovid olid temaatilised. ja sünnipäevakingi soovid. lisaks muidugi taskurahast kõrvalapanmine ja muidu saadud raha kõrvalepanemine (nt vanavanemad vahel ikka annavad talle raha). no ja needsamad vanavanemad ongi tegelikult reisi põhitoetajad. omade jõududega me veel koguksime seda raha. aga nüüd on piletid ja ööbimised kõik ostetud.
jajah, ostetud. viis kuud ette. mis tundub täiesti hullumeelne, sest ma üldiselt ei kipu olema selline pikalt reiside etteplaneerija, pigem on enamasti tegu emotsionaalsete otsustega (mis on hetkel võimalikud teostada, muidugi). mõned erandid on küll ka. või noh, palju ma tegelikult üldse niimoodi lihtsalt reisimise pärast reisinud olen.. aga see selleks.
igatahes lennupileti hinnad tõusid üleöö ja ööbimisega läks ka kummaliselt. hind veel ei tõusnud ja odavaid kämpingumajakesi oli veel kenasti saada (arvtasime ja arutasime igatpidi; seal on viiesele seltskonnale ka hotellivariante, aga jäime siiski kämpingu juurde) – aga samamood üleöö ei olnud hoopis seda veidi kallimat, kus on tualett majas. viis kuud varem! see pani küll mõtlema, et äkki oleks pidanud reisi tooma rohkem suve alguse poole, kuigi ka see pole veel päris tipp-periood. aga kuna lennupiletid olid olemas, siis midagi, võtsime ilma tualetita maja. enne muidugi sobrasin mööda netti ja uurisin arvamusi selle kämpingu kohta ning õnneks oli mitmes kohas ära mainitud, et see üldkasutatav tualett on ka päris korralik ja puhas. ja lapsed on ka juba suured ju kõik, nii et saame hakkama.
ja kui juba korra sinna minna, isegi ilma autota, siis tuleb veidi rohkem ringi vaadata. nii et lõvipark ja veepark on ka kavas.
ja veel, neile, kel sama reisi vastu huvi (Billundi omast siis jutt), me mõtlesime autoga mineku peale ka, aga see ei tule odavam kui Riiast lennukiga. laevaga ülesõit Rootsi on juba päris kallis, söögid tee peal, vähemalt üks lisaööbimine mõlemal suunal (lastega ei kihuta laevalt ilma peatusteta hilisõhtuks Billundisse ometi) jms. no ja ilmselgelt kolme lapse puhul see olukord, et pidevalt vähemalt üks neist küsib, et ‘millal me juba kohale jõuame?’
nüüd jääb üle loota, et selleks ajaks ka Billundis Star Warsti teemapark olemas on.
ehk peaks ka taktikat muutma?
no tööintervjuul. mina kipun küll nende juures selline viks ja viisakas olema (no ma tegelikult olen ka viks ja viisakas), aga ma täitsa usun, et alati ei ole see õigustatud. samas, siiski, ma arvan, et kui olla tapvalt aus, siis enamikel juhtudel tööandja arvab, et ma tulin nalja tegema.
et ausus on üldse üks imelik asi, mis võib hulka jamasid tekitada, on mingi teise hetke teema.
raha-numbrid
uus raha varsti kuu aega olnud ja seoses sellega on mul mõned täiesti uued ja isiklikud suhted rahaga. nii et hindade muutusi ja selliseid asju ma täna siin ei puutu.
et siis euro-kroon-kroon-euro. nagu ma arvasin, nii ongi – ega ma teadlikult küll midagi ümber ei kalkuleeri. esimesel nädalal ehk käis see mõte rohkem, et kui palju ma siis maksan, enam mitte väga. samas, ei saa salata, mingi laias laastus 15ga läbikorrutamine kuskil taustal ikka käib. kuigi kui ma sellele jälile saan, siis nullin ära.
kui see raha juba on, siis on vaja sellega ka võimalikult kiirelt ära harjuda. edasi-tagasi arvutamine küll abiks ei ole. ja kui on tooted kõrvuti, oskan ma ju hinnata, mis on odavam ja mis kallim. lisaks on siiski enamasti kroonihinnad kõrval ka (haa, turul muide alati ei ole, erinevalt poodidest; aga see mind ei häiri ka).
ja midagi suurt ma ostnud ei ole sel aastal veel.
no ja teine asi on see, et mingi hulk inimesi on sellised, kes leiavad, et hinnad on nii väikesed (ma kasutan nimme seda sõna, mitte et madalad) ja kõik tundub nii odav ja ostavad asju, siis mul on otse vastupidi. ma annan 5 eurot käest ära palju vastumeelsemalt kui enne 100 krooni. kui ma käin poes ja läheb üle 10 euro, siis see tundub maru kallis. igatahes kallim kui paarisaja krooni eest poeskäimine. et nende väikeste arvude juures tundub kõik mulle märksa kallim, kui enne.
aga sellele on ka seletust pakutud: esiteks on nüüd võimalik võrrelda muu Euroopaga, teiseks on sissetulekute ja väljaminekute suhe väikeste arvudega paremini tajutav kuidagi.
või ma ei tea muidugi, millest see mul just on.
ja mündid ei valmista mulle ka probleemi. ei nende hulk ega nendega toimetulemine. eks ole reisidel ka käidud ja võõra rahaga arveldatud, mis siin ikka keerulisemat nüüdki.
jälle abiks otsijatele
päris huvitav on aegajalt pilk peale visata, mis otsingusõnadega siia jõutud on. ma siis võtan mõne jälle ette, et järgmistel otsijatel lihtsam oleks.
enne nädalavahetust on ühest Tallinna eliitkoolidest (no ikka nendest viiest kõige eliitsemast) tuldud siia otsinguga ‘mida teha kunstitunnis algklassides’. esimene mõte oli, et kas seda on otsinud õpetaja või õpilane, hm. seda, mis vahet sel on, kumb on otsinud, aimab vist igaüks. samas ma ei saa aru, miks peaks seda mõni õpilane otsima. seega – eliitkoolis, mida kiidetakse ja lubatakse väga head õpet ja parimaid õpetajaid, töötavad tegelikult täiesti tavaliselt inimesed, kellel on ideepuudus. no ma saan aru jah, et ilmselt mõneski neist koolidest on see kunstitund ilmselt pigem mingi segav tegur, mille arvelt saab vähem nö erialatunde teha. aga sellest hoolimata oleksin ma lapsevanemana päris kurb, kui õpetajal ei ole eriti mõtetki, mida teha. ma saan aru jah, et kõiki asju alati ei oska ja otsitakse mingeid konkreetsemaid juhendeid ja võtteid, ka ideede otsimisest saan täiesti aru – neile rüblikutele tuleb ju erinevaid asju pakkuda. aga konkreetse otsingu sõnastus tekitab minus küll väga vastakaid mõtteid ja paneb pigem siiski arvama, et seal on ideedega ikka väga kitsas.
aga mis siin ikka, eksole, et natukene aidata, laon mõned laiemad ja väga erinevad ideed välja, osa neist küll vist rohkem käsitöövaldkonna omad küll (mina ei ole üldse ise selline ideedeinimene ja kui ma suudaksin viis kunstitundi ära sisustada, tunneksin ma end juba täiesti tegijana): kaarte annab teha igasugusteks tähtpäevadeks, kasutades erinevaid tehnikaid ja vahendeid; kalka ja musta paberi abil vitraažitaolisi asju; origamit (voltimist); õlipastellide ja akvarelli segatehnikat; kipsiga jäljendite võtmine; nööpidest jms ehete tegemine..
tegelikult on Kajakas ilmselt see, kes oskaks aidata.
ja need, kes otsivad siin kirjandeid: tõesti, kirjutage ise. jälle, ma saan aru, kui otsitakse ideid, aga siin on näha ju, et otsitakse konkreetsemaid vihjeid või, miks ka mitte, valmis jutte. kirjuta parem ise ja saa oma aus kolm kätte selmet teisi plagieerida või keegi ära moosida. ma olen ise oma elus käinud ka päris palju koolis ja tean täpselt, kui raske ja lootusetu vahel on. seda tunnet tean ka, et ma ei oska mitte midagi ja ei jõua ka. ning et ei taha. aga see on väike eneseületamise küsimus. ah et on kiire? no siis tuleb hakata kohe tegema lihtsalt. kirjuta valmis ja lase kellelgi üle lugeda, kes parandab need komad ära ja suuremad stiilivead välja toob. vähemalt oled ise teinud.
ning kui ei ole selget mõtet, siis hakkagi kirja panema seda, mis pähe tuleb, küll siis kasvab selle ümber see kirjand ka.
lähenemise küsimus
Kumba sa rohkem kardad – kas seda, et su elu võib muutuda või seda, et 10 aasta pärast on kõik täpselt nii nagu praegu?
täna oli see küsimus algselt ühe mu tuttava facebooki seinal – aga veidi hiljem sain teada, et ta ei mõelnud seda ise välja, vaid ka minu postkasti potstas üks seminarikutse sellise algusega.
nojah.
kui ma seda facebookis nägin, siis juba kohe mõtlesin, et eee.. ma nagu ei karda kumbagi. või et miks ma peaksin üldse tulevikku (või olevikku vms) kartma? ma ei salga, eks meil kõigil, ka minul, on oma väikesed hirmud alati – aga no ma ei tea, ma laias plaanis siiski ei karda tulevikku.
ning kui paar inimest vastas stiilis, et nad loodavad ikka, et läheb paremaks, mõtlesin mina muidugi, et nad vastavad valesti. küsitud ei olnud ju, kumba sa rohkem loodad – küsitud oli, kumba sa kardad!
see on täpselt sama, miks mulle ei meeldi igasugused üleskutsed, mis on millegi (või kellegi) vastu. selmet olla hinnatõusu vastu, on palju meeldivam olla madala hinna poolt. ning kui selle maili algus oleks olnud ‘Kumba sa rohkem loodad..’, siis ma oleksin ehk korralikult edasi lugenud ka.
aga nüüd ütles juba esimene lause ära, et see seminar ei ole mulle. see on neile, kes kardavad.