kui mu antud kodusest tööst (grupitöö) saab normaalselt aru ja teeb enamvähem normaalse tööna .. no peaaegu et kaks gruppi kuuest, siis on tunne, et ma olen ikka ise ebapädev. aga ma ei tule selle peale, et rakenduslikku kõrgharidust saavad kolmanda kursuse tudengid, kellel paari kuu pärast lõputöö kaitsmine ees, mõistavad kodutööd kui kopi-paste üritust. isegi kui on tegu referatiivse tööga, on minu meelest oluline suur osa juttu oma sõnadega ringi kirjutada. seda ma rõhutasin küll ülesannet jagades, et lisatagu oma arvamus teema kohta, sellest hoolimata oli enamikel see puudu.
aga ma siis järgmine kord räägin selle üle lihtsalt, mis siis ikka üle jääb.
Rubriik: asjad minu ümber
eriarstindus on ikka lootusetu
ehk mis kasu on saatekirjast märkmega ‘kiire’, kui esimene võimalik vaba aeg on ikka.. mitme nädala pärast..
jajah. täna siis oli järjekordne arstikülastus, et mis mu seljast saanud on.
rääkisin ära, nagu asjad on: et valu enam väga ei ole, selg ei vaeva oluliselt, küll aga on probleem vasaku jala põlvest allpool. seal on mingi valulik koht, jalg on praktiliselt kogu aeg nö poolsurnud olekus (no selline tunne, kui nagu hakkab natuke ära surema või vahel ka selline valulik, kui surnud jäset äkitselt liigutama hakata), vahel tundub, et on paistes ja no nt laupäeval ringi liikudes pidin väga hoolega enne jala mahapanemist sättima, et õigesti läheks – sest ei kippunud hästi sõna kuulama hüppeliigesest ja altpoolt. siuke väga ebameeldiv kogemus. no aegajalt annab ikka selga ja puusa ka muidugi tunda. pipraplaaster on pidevalt peal, sooja koti peal laman enne magamajäämist (sest üldiselt niimoodi lamada ei ole kasulik), venitusharjutusi teen, tablette võtan. nüüd saan süste ka veel.
mis siis ikka, saatekiri neuroloogile. juures veel märge, et kohe on vaja.
ja hakkab pihta. registratuurist helistavad vastuvõtvale neuroloogile, kes teatab, et oh, selle hädaga ei ole üldse nii kiiret. nojah, tädi luges mu nädalatagust seljaasja, kus mu jalast ei olnud juttu (see häda oli siis ka, aga vähem kui praeguseks). siis helistati veel paari muusse kohta ja tulemus oli, et kui ma just Merimetsa vastuvõttu kohale lähen, siis ehk saab midagi. tore on. ma küll nagu olen haiguslehel, aga kuna see haigus eeldab pigem liikumist, siis käin tööl (+ muud kohustused ka), nii et vabandust, aga mul on esimene selline hetk, kui on aega passida vastuvõtus, alles kolmapäeval. jah, muidugi, tervis on tähtis jmsjms, aga vabandust, ma pean millestki elama ka nagu ju? ja neid rohtusid ostma (täiesti ettenägematu kulutus ja mis teha, mingeid varusid mul ei ole, nii et miinuses olen kenasti nendega) millegi eest. kodus passimine seda kahjuks ei võimalda.
tasulisse vastuvõttu saaks muidugi peaaegu kohe. noh, homme kindlasti. minu puhul pole see aga lahendus.
nii et siis ilmselt kolmapäeval võtan oma saatekirja ja marsingi Merimetsa. ja olen valmis selleks, et a) leitakse, et miks ma numbrit ei võta b) leitakse, et pole mul midagi nii erakorralist c) leitakse, et miks ma kohe ei tulnud d) … (kindlasti toimib mingi variant, mille peale ma ei tule lihtsalt).
eks kohapeal paistab.
ahjaa, mis meenutab, et mu teise eriarsti aeg on ka juba mõne nädala pärast. millal ma selle nüüd kinni paningi, oli see oktoober või november?…
vanainimene, ma ütlen
täiesti kohutva, öösel, millalgi enne nelja külge keerates lõi vasakusse jalga imeliku pinge sisse. arvasin, et sääremarja kramp tulekul, seda ikka juhtub ja tõmbasin jalga oma poole, et säärt triikida. puusas oli ka imelik valu. ja siis tundsingi, et selline jutt on puusakondist sääreni välja. eri asendites võib olla rohkem reies või sääres. ja seljas ka.
esimene arvamus oli, et soh, puusast jalg väljas. ajasin, valupisarad silmis, end kuidagi voodist välja ja toetusin kapi najale ning püüdsin jalga raputada. ei midagi. ikka püsiv valu. ronisin voodisse tagasi ja avastasin, et ainus asend, kuidas magada saan, on paremal küljel ja jalad mingis ühes asendis. siis oli nii enamvähem. ja ei mingit küljekeeramist. selili sai ka kuidagi natuke olla, vasakul jalal ja kõhuli üldse mitte.
tiksusin hommikuni ära, siis võtsin valuvaigisti. veidi hiljem panin ka plaastrid seljale. sest kohati on tunne, et tegelik põhjus on seljas ja üleüldse on tegu närvipõletikuga, mis siis oma ‘kiiri’ jalale edasi annab. aga ega ma ei tea ju ka täpselt.
ega nii palju on nüüd kasu rohtudest olnud, et liikudes lausa karjuma enam ei aja – aga hea pole olla küll mitte mingit moodi. ja teha ei oska midagi.
ning loomulikult on järgnevad päevad erinevaid kohustusi täis. selliseid, mida naljalt ära muuta ei saa.
laupäevaöine võõras
kella 11 ajal õhtul äärelinnas otseteed bussipeatusesse lõigates jääb hetk enne puudevahele sukeldumist seisma veidi ebalev naisterahvas minust kümmekond meetrit eespool. vaatab ringi, astub paar sammu minu suunas tagais ja küsib vene keeles, kas mina lähen ka bussile. jah, lähen ikka, noogutan. tädil löövad silmad särama ja ohkab kuuldavalt kergendunult. et tema natuke pelgab seda otseteed ja koos on ikka kohe palju parem minna. et tema käis tütrel külas, pool päeva olnud, tütar pakkus öömaja ka, aga tema tahab ikka oma koju. et hommikul kell viis lõpetas töö ja on väga väsinud ja kõik taksod ütlesid, et järjekord on paar tundi. ja üldse, miks mina seal sellisel kellaajal olen? ah et sõbranna juurest, aga miks ma siis sinna ööbima ei jäänud küll? jajah, oma kodus on ikka parem.
tädi on väga jutukas. sobivates kohtades vastan napilt ta küsimustele ja noogutan kaasa. ei, ega mul ka seltsi vastu midagi ei ole, aga mingit hullu suhtlemistungi ma ka ei tunne.
mõne minuti peatuses seisnud, heliseb tädil telefon. võtab vastu, taksofirma. seletab midagi ja annab siis toru mulle, et räägi sina, kus ja mis. ütlen dispetšerile peatuse nime, kus seisame, dispetšer ütleb vastu, et oot, sinna-ja-sinna tänavale telliti ju. jah, see tänav, kust me just tulime. autoga ehk minut sõita. informeerin dispetšerit, et öeldi, et on pikad järjekorrad ja inimene tuli peatusesse ära. tüdruk ohkab ja ütleb, et helistab kohe tagasi. hetke pärast helistab ja teatabki, et takso varsti tuleb.
tädi on väga õnnelik ja seletab, et nüüd ta ju küll bussile ei tule. sest siis tea peaks ümber istuma ja üldse tuleks jube ring, et tegelikult saab sealt otse. olen nõus, sest just nii ongi – bussiga sõidab pool maad otsa.
tädi räägib veel oma lastelastest ja buss hakkabki paistma. sellepeale muutub ta silmnähtavalt õnnetumaks ja ütleb, et peab nüüd üksi ootama jääma. soovib mulle kõike head ja siis märkab bussi sabas taksot, mis ongi tema oma. soovin talle samuti head vastu ja me kumbki astume oma transporti.
ja me kumbki ei tea, mida see kohtumine meie elus muuta võib.
täiskuust on tükike juba ära lõigatud ja öö ei ole üldse nii külm, nagu ma kartsin.
kolmapäevaseid mõttekesi
tänasel arenguvestlusel koolis oli tore tõdeda, et mu poeg on tubli, viks ja viisakas. eks emale teeb lapse kiitmine ikka rõõmu 🙂
laiemas laastus tahaks küll natuke pead vastu seina taguda, aga see ei aita. edasilükatud tegutsemised tuleb lihtsalt käsile võtta, see on ilmselgelt ainus võimalus. ei meeldi mulle kõik need asjad, aga elu sunnib jätkuvalt – ei tasu ikka loota, et on mingi stabiilsus. ja mingi jaks ja tahe on kusagil nurgas tagasi.
päike toob jõudu ja energiat. see ka, et hommikud on juba tunduvalt valgemad. laps ei pea enam pimedas lahkuma.
aga mul on kohe väga hea olla need viimased päikselised päevad. külm ei ole hirmus, hall ja tuisk on märksa hullem.
külmapühad?
hommikul oli temperatuur küll alla -20, kuid see tuule ja niiskusega koosmõjus olev oli kõrgem ehk nii 19-20 miinuskraadi. ahjaa, mul ei ole omal termomeetrit õues üldse, see-eest on olemas päris korralikke netis saada (mitte kodumaiseid, nende reaalaja info on veel enamvähem, aga ennustused küll mitte). trollid käisid, tuult ei olnud ja mis mõtet on last koju jätta siis?
neil ei olnudki täna puudujaid olnud.
päeval paistis päike ja elamine läks lausa kuumaks. õues ringi käies hakkas palav. no oli tunda jah, et on jahe, aga jälle – kuna tuult ei olnud, siis isegi ninal-põskedel ei olnud oluliselt jahe. ja muidu oli lausa mõnus.
nädala lõpupoole on jahedam veel, eks siis paistab.
ja üldse, millal need tobedad valimisreklaamid ära lõpetatakse? no telekas näiteks? ära tüütavad juba, nagunii ju keegi neid ei usu, lubadusi siis.
lapsele olen aga saanud selle taustal päris kenasti rääkida ühiskonnaõpetusest ja riigi nn rahakotist. ja et lubadused on ju toredad küll, aga see raha tuleb kusagilt. näiteks minu rahakotist. mis on tema jaoks väga mõistetav, sest viimasel ajal jagub sealt temale oluliste ajsade jaoks mõnevõrra vähem kui varem..
luuvalupäev
täna olla luuvalupäev. et siis ei tohi töid teha, muidu hakkavad luud valutama. aga kui mu selg nagunii tapva regulaarsusega valutab, siis pole vist vahet või?
aga üleüldse, selline päev tuleks ilmselt riiklikuks pühaks kuulutada. tervishoiuprofülaktika, juunõu.
suvised reisiplaanid – tehtud!
sellesuvine reis toimub lapse tellimusel. niipea, kui ta kuulis Legolandi olemasolust, tahtis ta (oh üllatust küll) sinna minna. isegi jõulusoovid olid temaatilised. ja sünnipäevakingi soovid. lisaks muidugi taskurahast kõrvalapanmine ja muidu saadud raha kõrvalepanemine (nt vanavanemad vahel ikka annavad talle raha). no ja needsamad vanavanemad ongi tegelikult reisi põhitoetajad. omade jõududega me veel koguksime seda raha. aga nüüd on piletid ja ööbimised kõik ostetud.
jajah, ostetud. viis kuud ette. mis tundub täiesti hullumeelne, sest ma üldiselt ei kipu olema selline pikalt reiside etteplaneerija, pigem on enamasti tegu emotsionaalsete otsustega (mis on hetkel võimalikud teostada, muidugi). mõned erandid on küll ka. või noh, palju ma tegelikult üldse niimoodi lihtsalt reisimise pärast reisinud olen.. aga see selleks.
igatahes lennupileti hinnad tõusid üleöö ja ööbimisega läks ka kummaliselt. hind veel ei tõusnud ja odavaid kämpingumajakesi oli veel kenasti saada (arvtasime ja arutasime igatpidi; seal on viiesele seltskonnale ka hotellivariante, aga jäime siiski kämpingu juurde) – aga samamood üleöö ei olnud hoopis seda veidi kallimat, kus on tualett majas. viis kuud varem! see pani küll mõtlema, et äkki oleks pidanud reisi tooma rohkem suve alguse poole, kuigi ka see pole veel päris tipp-periood. aga kuna lennupiletid olid olemas, siis midagi, võtsime ilma tualetita maja. enne muidugi sobrasin mööda netti ja uurisin arvamusi selle kämpingu kohta ning õnneks oli mitmes kohas ära mainitud, et see üldkasutatav tualett on ka päris korralik ja puhas. ja lapsed on ka juba suured ju kõik, nii et saame hakkama.
ja kui juba korra sinna minna, isegi ilma autota, siis tuleb veidi rohkem ringi vaadata. nii et lõvipark ja veepark on ka kavas.
ja veel, neile, kel sama reisi vastu huvi (Billundi omast siis jutt), me mõtlesime autoga mineku peale ka, aga see ei tule odavam kui Riiast lennukiga. laevaga ülesõit Rootsi on juba päris kallis, söögid tee peal, vähemalt üks lisaööbimine mõlemal suunal (lastega ei kihuta laevalt ilma peatusteta hilisõhtuks Billundisse ometi) jms. no ja ilmselgelt kolme lapse puhul see olukord, et pidevalt vähemalt üks neist küsib, et ‘millal me juba kohale jõuame?’
nüüd jääb üle loota, et selleks ajaks ka Billundis Star Warsti teemapark olemas on.
ehk peaks ka taktikat muutma?
no tööintervjuul. mina kipun küll nende juures selline viks ja viisakas olema (no ma tegelikult olen ka viks ja viisakas), aga ma täitsa usun, et alati ei ole see õigustatud. samas, siiski, ma arvan, et kui olla tapvalt aus, siis enamikel juhtudel tööandja arvab, et ma tulin nalja tegema.
et ausus on üldse üks imelik asi, mis võib hulka jamasid tekitada, on mingi teise hetke teema.
raha-numbrid
uus raha varsti kuu aega olnud ja seoses sellega on mul mõned täiesti uued ja isiklikud suhted rahaga. nii et hindade muutusi ja selliseid asju ma täna siin ei puutu.
et siis euro-kroon-kroon-euro. nagu ma arvasin, nii ongi – ega ma teadlikult küll midagi ümber ei kalkuleeri. esimesel nädalal ehk käis see mõte rohkem, et kui palju ma siis maksan, enam mitte väga. samas, ei saa salata, mingi laias laastus 15ga läbikorrutamine kuskil taustal ikka käib. kuigi kui ma sellele jälile saan, siis nullin ära.
kui see raha juba on, siis on vaja sellega ka võimalikult kiirelt ära harjuda. edasi-tagasi arvutamine küll abiks ei ole. ja kui on tooted kõrvuti, oskan ma ju hinnata, mis on odavam ja mis kallim. lisaks on siiski enamasti kroonihinnad kõrval ka (haa, turul muide alati ei ole, erinevalt poodidest; aga see mind ei häiri ka).
ja midagi suurt ma ostnud ei ole sel aastal veel.
no ja teine asi on see, et mingi hulk inimesi on sellised, kes leiavad, et hinnad on nii väikesed (ma kasutan nimme seda sõna, mitte et madalad) ja kõik tundub nii odav ja ostavad asju, siis mul on otse vastupidi. ma annan 5 eurot käest ära palju vastumeelsemalt kui enne 100 krooni. kui ma käin poes ja läheb üle 10 euro, siis see tundub maru kallis. igatahes kallim kui paarisaja krooni eest poeskäimine. et nende väikeste arvude juures tundub kõik mulle märksa kallim, kui enne.
aga sellele on ka seletust pakutud: esiteks on nüüd võimalik võrrelda muu Euroopaga, teiseks on sissetulekute ja väljaminekute suhe väikeste arvudega paremini tajutav kuidagi.
või ma ei tea muidugi, millest see mul just on.
ja mündid ei valmista mulle ka probleemi. ei nende hulk ega nendega toimetulemine. eks ole reisidel ka käidud ja võõra rahaga arveldatud, mis siin ikka keerulisemat nüüdki.