hea eesti film

eile, kui telekast tuli taas Meeletu, jäin korraga mõtlema, et viimasel kümnel aastal on päris palju kodumaiseid filme, mis mulle meeldivad. kohe meenuvad veel Sügisball, Stiilipidu, Soovide puu, muidugi Ristumine peateega (mis on natuke vanem küll) jms. st neid on veel, kohe ei meenugi.

ja siis ma mõtlen, et ma olen ilmselt lihtsalt jõudnud ikka, mil ma mõistan neid filme kuidagi. muidugi, eesti filmidele omaselt on neis teatud knihvid sees, ei ole sellised väga otsesed ja actionit täis kui nt suurem osa ameeriklasi, mis meile jõuab. aga neis on midagi, mis mind puudutab. ja hoolimata oma kohati aeglasest tempost ei ole igavad.
need filmid avanevad ka kuidagi kihiti. pea iga kord leian mõne uue nüansi. tegelikult, ma arvan, see on ka see, miks ma eelistan üldse nt euroopa filme ja ka ameerika omadest mitte neid niivõrd pealiini omasid. film, mis ütleb ühe korraga kõik ära, ongi oluliselt igavam (kuigi ka nende hulgas on neid, mis mulle meeldivad) – samas loomulikult puhtalt meelelahutuseks parem. aga kuna neid filme, mis tekitavad minus rohkem emotsioone ja mõtteid, tuleb nagunii üsna vähe, siis kasutan ikka juhused ära.

ehk kui kunagi mõtlesin ka mina, et suurem osa eesti uutest filmidest on mingi liiga sügavamõtteline huinamuina, siis pean nüüd tõdema, et enam ma seda küll ei arva.

kummalised arengud linnaruumis

jalutasin täna pärastlõunal kohalikule turule. sellele, mis siin millalgi talvel kolis. kadus ära endises ABC-poe-tüüpi majas olnud Kajaka turg ja tuli asemele tilluke Sitsi turg.
esimene on nüüdseks maatasa tehtud, endisest turust on järgi ainult tuulega tolmu üles keerutav sodiplats. ahjaa, ja paar putkajäänust tee ääres. ning, hm, paar aastat tagasi renoveeritud tee, korralike parkimiskohtadega. ilmselgelt turu jaoks tehtud, sest mujal pole neid kohti nii palju teeserva tekitatud.

mõni aeg enne oppi käisin kohalikul turul. tulin rattaga kusagilt kaugemalt ja tahtsin Sitsi turult midagi osta. aga – ratast ei olnud kusagile panna. ei ühtegi sellist toru ega posti. ega, olgem ausad, ka ei kujuta ma ette, kuhu seal rattakohad teha. sest nagu ma olen enne näinud ja tänagi, siis isegi laadimiskohale ja invaliidkohale pargivad autoga turuletulijad – sest ka autode jaoks ei ole seal õieti kohti.
sellest rääkimata, et turg on väikeseks kuivanud ja uues majas on mingid imelikud nurgatagused, kus algul olnud letid on ära kadunud. jälle üldse ei imesta, sest keegi ei hakka kõiki ‘auke’ läbi käima. vana maja oli suur, seal oli ka paar nö nurgatagust, aga need olid pearuumiga avaralt ühendatud ja oli näha, mis seal on. et ei olnud üldse mingit kitsa nurgataguse tunnet, nagu selles uuel turul on.

no ja nüüd minul tekib küsimus, et mismoodi neid asju planeeritakse või kas üldse ongi mingit terviklikku planeerimist olnud? ma tean, et linnaosa üldplaneering on koostamisel (mis faasis hetkel täpselt, ei olegi oluline), aga mismoodi saab ikka nii, et tehakse tee korda arvestusega, et seal on turg, ja siis vähem kui 2a hiljem lihtsalt turgu pole ja isegi kogu maja lammutatakse maha? pole näha ka, et seal mingi uus (ühiskondliku hoone) ehitus käiks. absoluutselt selline tunne, et lihtsalt mingil päeval tuleb kellelegi idee, et tõstame nüüd turu ümber ja siis see paari kuuga ka ära tehakse. mitte et see oleks varem plaanis olnud ja vastavalt siis muid asju arendatud.
ja et turg viiakse üle sisuliselt mingi elumaja hoovi mingisse majakesse? enamvähem vist selleks, et teadagi-kes saaks jälle avamas käia? arvestamata, kuidas on logistikaga turule lähenemisel? jah, suurele ristmikule on lähemal, jala pole mul vahet, kuhu minna – aga auto ega jalgrattaga sinna asja ei ole. ja valik on ka kehvem kui enne. mutikesed oma kurgipurkidega on täiesti ära kadunud, on ainult vahendajad.

ning kui seal turul ei oleks endise turu mitmest lihamüüjast jäänud alles neid, kellelt ma saan parimat hakkliha (ja väga head muud liha ka), siis ma ilmselt satuksin sinna veel harvemini kui nüüd käingi. turu puhul mul ei ole väga suurt kolkapatriotsmi, kui kaup on jaamaturust (mis ei ole ka kõige odavam turg) veel kallim.

tegelikult vist ei tulnud nüüd linnaruumijutt lausa, muud asja ka vahele.

kõrgharidus referaadiga?

kuulasin-jälgisin siin, kuidas endised grupikaaslased, kes edasi õppisid, magistritööd tegid-kaitsesid. mõnda tööd nägin ka (kuigi ma ei saanud finantspõhjustel ise edasi õppida, saadeti mulle ikkagi midagi üle vaadata, eksole).
no ja nüüd on mul tõsine hämmeldus, et saabki magistri kätte sisuliselt referaadi eest. ehk töö eest, kus pole lisaks ülevaatele midagi muud. ei mingeid järeldusi ega muud analüütilist osa.
hea küll, see on pikk referaat, aga siiski. mul jäi karp taaskord lahti – ja seda ei juhtu viimasel ajal tihti. ning no selge, eks tudeng katsub alati nii lihtsalt läbi saada, kui võimalik – aga juhendaja? ja retsensent?
ausalt, ma olen vist väga karm mutt, aga magistritööna poleks mina sellist asja ilmselt kaitsmisele lubanud või oleksin sel juhul väga palju juurde küsinud.
tore, et mul selliseid õiguseid ei ole. puudub ju kasvõi vajalik kraad, näiteks.

tegelikult on mingi jube hommik. lambist hakkasin kella kuue ajal nihelema ja läkski kuidagi nii, et enam magama ei jäänud. kusjuures väsinud olemine on täiega, aga und ei ole. või nagu on, aga magada ei saa.
ja üldse, nii paljukest seda vihma siis oligi, nagu eile pool päeva?

pühapäev (et nädalapäevad sassi ei läheks)

endiselt roiutav palavus (oh uudist!). nagu eile üks tuttav soovitas, otsigu ma omale konditsioneeriga mees. mhmh, mõte on hea – ma võtaksin ainult konditisioneeri, mees ei pea kartma, et ma ta kallal näägutama jään 😛

peale seda, kui laps sai siis üleeile õhtul laagri poole teele saadetud, helistas ta eile päeval ja küsis, et kas ma talle järele ei saaks tulla. mh? nimelt ta hakkas nahka vahetama, nagu ta ise ütles (see teisipäevane neli rannatundi, eksole, ma ütlesin, et vana punane nahk koorub maha) ja öösel sääsed pinisevad, ta ei saa magada (teda häirib pinin, mitte niivõrd hammustused).
aga mina olen teadaolevalt kuri ema ja arvasin, et need nüüd küll põhjused pole. käskisin sääsetõrjet tekile natuke pihustada.
kui ma ta täna telefonis kätte sain, ei olnud tal väga aega rääkida. ‘jah, ema, kõik on hästi. jah, ma magasin hästi. me lähme nüüd metsa komme otsima’.
ahah. no hea, et niigi läks.

palava päeva hommikuvälgatused

käisime lapsega hommikul arstil, tal laagitõendit vaja. astume kabinetti, arst teatab, et oi, ilma emata poleks ta seda last küll ära tundnud, nii palju kasvanud ja muutunud.
saame oma paberi korda, astume välja ja ukse taga teatab poeg, et tema ei tundnud ka arsti enam ära 😛
me pole seal ammu käinud jah. aga kuuekümne ringis arst nüüd muutunud küll ei olnud.

mingi päev käisin kusagil Prismas ja külmlettide vahel hakkas brr, külm. täna Rimis oli nii mõnus, et lihad-vorstid on kenasti klaasuste taga. pood ei ole liiga jahe ja ilmselgelt kulutavad külmutusseadmed ka vähem energiat, kui nad poolt poodi ei jahuta.

kes hädaldas talvel, et külm on?
nüüd on igatahes palav. mõtlen, kas ma ikka tahan lastele Stromkale seltsi minna või loeks parem toas rahulikult.

mittemidagitegemistüüt

teine nädal mittemidagitegemist. olgu, eks ma natuke ikka midagi teen, aga no siiski. et kõik asjad on ebameeldivad, kui neid peab tegema. mittemidagitegemisega sama.
ma ei tea, kas see on nüüd lihtsalt sellestsamast mittemillegitegemisest või üle ligi 20 aasta taasloetavast Kristiina Lauritsatütrest (oma lapsepõlvekodus lugesin ma seda noore neiuna korduvalt, täiesti imelik, et nüüd nii kaua seisnud on) või mõlemast pluss veel mõnest x-tegurist kokku, aga tänane päev on kuidagi tüütu. ausõna, mittemillegitegemine on kohutavalt väsitav.
duši all olles meenus miskipärast see aeg, kui poeg oli imetilluke, ma ei saanud veel aru, et ta magab poole tunni kaupa ja siis läksin duši alla, kui ta magas ning keerasin vett kogu aeg kuumemaks ja lihtsalt seisin seal.

no ja raamat. muidugi noorena seda lugedes oli kõik jube romantiline ja kena ja ma elasin Kristiinale hullult kaasa. nüüd aga mõtlen, et ta on ikka noor ja sinisilmne ja usub ühte ebausaldusväärset meest nii hullult. mees ise usub ka algul. noh, nagu paljudel neist kombeks ongi.
aga põhiolemus ju ei muutu. vassija jääb vassijaks – sest lisaks usus tingitud jamadele on seal taga ka päris palju vassimist ja varjamist.
kuid selge ka, et üks noor neiu ei oska seda ju näha ega uskuda. vähemalt seni, kuni tal omal neid kogemusi ei teki. ja üldse on kõrvalt seda kõike lihtsam tabada, kui ise sees olles – sõltumata vanusest.
ah.

poeg sai täna oma kiituskirja-preemia kätte. paberil kiituskiri tuleb küll alles homme, aga e-koolis on juba olemas. lastekaitsepäevarõõm.
ja õues on suvi.

selvehallid, turud ja väikepoed

selvehallidest ja turgudest saab tänasest päevalehest lugeda.

nõus-nõus. ka mulle meeldib ehe Jaama turg, kõige oma kraamiga – kuigi ka seal on suur hulk vahendajaid, on seal ka rodu lette, kus peamiselt mitte-eesti päritolu memmed-taadid müüvad hooajakaupa. soolakurki antakse maitsta, juustutükki samuti ja sellist rikkalikku kuivatatud kompotisegu, nagu ühes letis vahel on, ei tea ma kusagil mujal müügil olevat.
keskturule satun ma harvem, aga kui seal olen, siis alati ka ostan midagi. odavam on kui jaamakas.
ja näiteks värske maisi ja arbuusi ostmiseks on turg kohe kindlasti parem koht kui pood, isegi kui hind veidi kallim on. kvaliteedis on ka vahel.

jah, mulle meeldib muidugi ka ‘trenditurg’ Sadama turg, sest no sealt saab kõige lihtsamalt pärissuitsusinki nt, aga ka gruusia pagarid on vastupandamatud. aga mul on tunne, et see jääb keskmise tallinlase liikumisteedest siiski eemale ja see on ehk üks põhjuseid, miks seal pilt hõredam on, kui turul olla võiks.

Rotermanni turust on natuke kahju. paistab, et sealsetel arendajatel sai ka vist raha otsa ja erinevalt üle-eelmisest aastast ei tehta olulisi pingutusi, et rahvast kvartalisse saada. ometi on see suurepärane linnaruum ja seda tegelikult otse kesklinnas. lihtsalt see piirkond on nii kaua inimestele suletud olnud, et selle nö taasavamine on keeruline. inimesed on inertsed. õnneks siiski mingi liikumine seal toimub, kuid kahjuks ilmselt liiga vähe turu jaoks. minu jaoks oli seal näiteks mugavam käia kui praegu Sadama turul

ning selvehallidest rääkides, ma tahaksin pisikesi spetsialiseeritud poode tagasi, kuigi ma saan aru, et see pole nii lihtne. lihtsalt ei tasu ära. nõukogude ajal ei olnud see ju probleem, raha tuli kusagilt mujalt ja inimestel olid olemas väikesed kodulähedased poed (kus küll valikut ei olnud ja piima- ning lihapäeva hommikul olid sabad ukse taga).
aga kunagi, siis kui ma siin ei elanud, oli meie maja esimese korruse praegu tühjades äriruumides saia-leiva-kommipood. ja ületee oli ühe nurga peal piimapood ja teise nurga peal lihapood. praegu müüakse ühes neist kõike, viina-piima-vorsti-pirukaid-lilli-shampooni ja teises kunsti-kontoritarbeid laias valikus kirjaklambrist nahkdiivanini. ja müüjad teavad mind nägupidi. ning ma arvan, et see on linnas keskmisest parem seis.
ning kohalik turg, küll pisem kui enne, on viie minuti kaugusel: sealt saab parimat kodust hakkliha, mida ma kaubandusest olen leida suutnud. ainult jalgratast ei ole seal mitte kusagil hoida.

muidugi, ma ei andesta Selverile mitte iial, et nad Minski poe välja sõid.

auk seljas

eile õhtul läks see esimene uinumisemoment kuidagi üle ja jäin voodisse vähkrema. servadest juba lahtine haavaplaaster ka muudkui häiris ja lõpuks tõusin üles ja kiskusin selle ära. lasin käega üle õmbluse, siuke eenduv sakiline triip seljal – ja selle ülemises otsas oli korraga auk. ehk siis tuntavalt ülejäänud seljast nagu sissepoole olev asi. bfff. väga ebameeldiv avastus, kuigi ilmselt normaalne asi. ma küll ei kujuta ette, vaevalt see nüüd äralõigatud diskist on, ega selgroos ikka auku ei ole ja enne ei punnitanud sealt ka midagi välja. äkki väljaimetud pekk? 😛
igatahes oli see vastu ööd siuke päris õõvastav avastus, aga igatahes kadus see enneolnud häiriv tunne ära, no uus tuli küll asemele. sain oma mõtted kuidagi sellest eemale ja uinusin lõpuks.
täna võtsin (koos saatjaga ikka) ette väikese jalutuskäigu lähimasse apteeki ja tõin uue haavaplaastri. haiglast öeldi küll, et ei olegi vaja, aga kuna see haav on üsna vöökohal ka, siis on omal parem tunne, kui midagi peal. ja see auk ei häiri siis ka niimoodi.

terve see nädal, mis opist möödas, olen ma kogu aeg natuke nagu uimane või tajun asju läbi kerge loori. parasjagu nii, et toimimist ei häiri, aga tähele panen. rohtusid ma ju ei võta (haiglas võtsin ka minimaalselt, mitte et vastu ööd hulk valukaid + unekas veel peale ja päeval ka nii üht kui teist; ikka ainult siis, kui vaja oli ja unekas jäigi võtmata), nii et ilmselt on see mingi organismi reaktsioon võõrale häirivale olukorrale. muud ei oska arvata.
kaks hommikut on mingi kuklapeavalu ka olnud, selle peale olen ikka midagi võtnud. ilmselgelt pole peavalu nii ammu löögile saanud ja nüüd kasutab juhust.

töö-töö. mul on mingeid otsi vaja, mida saan kodus ilma pikema arvuti taga istumiseta nokkida. haiguspäevade eest teatavasti olulist pappi ei saa.

esimene esmaspäev

see on peaaegu nagu puhkus, ainult et ei ole ka. sest tegemised on ikka jube piiratud.
pühapäeval tirisin end sõbra abiga korraks õue ka. tõesti ei jaksa kaua olla, selg väsib ära ja hakkab tuikama. aga vaikselt peab harjutama.
muidugi võimlen kodus ka iga päev, teen iga päev harjutusi mõne korra rohkem, kui eelmisel päeval. eile õhtul üritasin telekast pikemat filmi vaadata, ei kannatanud. st istuda väga kaua ei saa ja niimoodi poolpüsti külili jaksan umbes seriaalitunnikese ära vaadata. mis siin ikka, jätsin filmi pooleli, tervis on olulisem.
siin blogis on pildipõud. mul on tegelikult näiteks päris mitu retsepti, mis on proovitud ja pildid tehtud ja võiks üles panna – aga see nõuab jälle süvenemist. hetkel on raske korraga süveneda istumisele ja muule tegevusele, nii et kannatan sellega natuke. eks peab hakkama harjutama, ma pean siin ühe projekti jaoks hakkama ikka asju liigutama. pluss paar opieelset jupikest on vaja lõpetada, et ühele poole saada.

pojal pidi täna spordipäev olema, jäi ära. nüüd on tal sõber külas. natuke häirib, et minuga teise lapse vanemad ei kooskõlasta, kaua mulle sobib, et külaline on. eks ma pean sellest rääkima ilmselt. õnneks on tegu sellise poisiga, kes väga ei mölla, nagu mõni. et asjad püsivad ikka omal kohal ja lärm ei ole ka oluline.

vaikselt kodune

kõik normaalsed inimesed sebivad täna õues ringi. hoobilt tulevad pähe Kalamaja päevad, leivapäev Sadama turul, kirbukas, üks õhtune privaatsem õueüritus.. aga mina ei ole hetkel normaalne ja olen toas.
selge, et ühtegi sellist suurt käimist-toimetamist ma niipea ette ei võta. ja üldse, ma ei tea, kas ma ka tervena oleksin päris igal pool käinud – kuigi ilmselt enamuses nimetatud kohtades oleksin oma nägu siiski näidanud. üleüldse meenus hetkel Sadama turu grusiinide nämma šašlõkk; õhtul on ju ka grill ja värske salat, mis on üks mu lemmikkombinatsioone suvesöökidest 🙂
aga täna jään ilma, mis parata. kardan väga üle pingutada lihtsalt.
muidu on täna päris hea olla, no nii hea, kui saab. midagi väga ei valuta, ka see vasaku puusa liigutamise-peale-valu annab endast vähem märku. toimetan veidi ringi, istun mõned hetked ja siis jälle pikali. ema on mulle söögi valmis teinud, seda vaeva ka pole. aga ikka tahaks veel midagi muud, nagu ikka.

mingite minust mittesõltuvate asjade liikumist ootan ka, nädalaid juba.
ja mõtlen ikka, et peaks oma riidekapile uue, mugavama sisu tekitama. korvsüsteemi või midagi. jajah. unistamine on tasuta 🙂