tänased testiminutid

Sul puuduvad kompleksid, mis häiriksid sinu elu. Suhtud elusse kergelt, lähed igale päevale vastu naeratusega, positiivne tuju päästab sind masendusest ning kahtlustest enda suhtes. Mõned inimesed peavad sind ükskõikseks, aga see ei huvita sind, sest sul on alati kõige suhtes oma kindel arvamus ning kahtlemata on see ainuõige arvamus. Ehk ei peakski sa muutuma. Võta elu edaspidigi positiivse kergusega ning raskustele astu vastu naeratuse ja enesekindlusega!

sellised testid on tegelikult väga opakad.

veiderrõve olemine. umbes selline tunne võiks olla, kui oled pool ööd joonud ja siis teine pool ööd mittemaganud. reaalsus on sellest kaugel. ehk nagu sõbranna ütles, tasub sellise asja peale puhtalt ebaõigluse tundest täiesti masenduses olla. et oleks siis pool ööd joonud ja pool mittemaganud, võiks veel kuidagi positiivselt päevale vastu minna, sest see oleks oleks põhjendatud. praegu on lihtsalt mingi .. käkk olla.

kui sa oled pidanud hommikul nälgima, et anda analüüse, siis ei tohi polikast tulles minna läbi rasvaküpsetiste müügikohast.

paar mõtet hariduselust

jälle on seis, kus saab oma peavalu ajada täiskuu ja magnettormide ja päikesetormide süüks. nii tore ju. isegi, kui ma saan aru, et oma (pealesunnitud) mõtetega olen ise selle valu omale täna kokku keeranud.
lahtisaamine ei ole nii lihtne. lõdvestusin jupp aega, aga see pusa on seal otsaees ikka ja päris ära ei kao.

natuke streigilugemist ka. ehk jah, me võime ju lõuata, et õpetajad saavad niigi palju palka, palju puhkust ja tööpäevad on lühikesed (hm, on ikka või?) – aga kui palju on sellist tööd, mida me ei näe? ja mida ei saa teha ainult koolivaheaegadel, vaid mida peab tegema jooksvalt? ja üldse, kuni ka korralik kool on sunnitud mõnelegi erialale võtma tööle selle inimese, kes on üldse nõus sinna tulema selmet valida mitme(kümne) kandidaadi seast omale parim, ongi õpetajaamet alahinnatud. ja mitte ainult rahaliselt.
ja ausalt, et ma oleksin näiteks nõus päevast päeva õpetama mitut klassitäit nagamanne olukorras, kus teise klassi õpilane kannab nuga kaasa ja ähvardab sellega kaaslasi; kus sul ei ole sisuliselt mingit õigust õpilast karistada, küll aga võib tema sind igale poole saata; kui vanemad kaitsevad oma ilmselgelt õppetööga toime mittetulevaid lapsi jnejne – ma oleksin seda nõus tegema võibolla alates õpetajate praeguse keskmise palga kahekordsest.
missioonitundetu.

nädalaalguse ostetud lõputööde teema meenus ka sellega. selle koha pealt olen ka missioonitundetu: kui inimene väidab, et tal ei ole aega tegeleda oma misiganes tasemel tööga (just kõrgkoolis), siis ta lihtsalt ei olegi seda diplomit väärt. ehk kuigi mult on seda isegi palutud, ei ole mina eesti rahva statisilise harituse protsendi tõsmise nimel valmis teiste eest vaeva nägema.

kuulutame nädala asjaliku osa lõppenuks.
alustame parem nädalavahetust.

mõtteuiud

hommikul oli õues üllatavalt külm. aga vähemalt on päike väljas, jess! jalutasin, või siis õigemini vist uisutasin oma külalisega linnapeal mõne tunni. no ja see mõte on ikka, et kui suvel ühistransa seisaks, siis kuluks lihtsalt aega kuskile jõudmiseks (autotu, nagu ma olen), aga hetkel on see kohati lausa ohtlik ja aega kulub oluliselt rohkem.
hea on see, et ma ei pea homme eriti kusagile liikuma.
vist.

netis on igasugu arvamusi selle streigilaine kohta. mina ei avalda mingit arvamust. sellel on nii palju erinevaid tahke, et ma ei oska end positsioneeridagi. aga eestlaste üldist tuimust arvestades on täitsa üllatav, et midagi toimub.

see imelik valu liikus täna kõhu poole. hommikul tõustes olin kogu kehast enamvähem kange ja kergelt valulik. selga ma juba oskan hoida, nüüd aga oli vaja veel mingeid teistsuguseid liigutusi teha.
täiesti mõistetamatu, võõras ja hirmutav.
joon ohtralt vett ja lähen kunagi arstile. liikumine tegi olemise paremaks.

ma teenin vähem, kui õpetajad (mis elu see on, ah?, võib nüüd igaüks küsida), mul on keskealise tervis (juba see mõte, et ma olen keskealine, on pehmelt öeldes ebameeldiv), ma olen ilma partnerita (osade meelest pole selline elu midagi väärt; ka ma ise kartsin kunagi sama), ma suudan endast siin jätta ilmselt üsnagi depressiivse mulje – aga siis ma vaatan enda ümber ja leian, et, pekki, elu on ikka imeilus. isegi, kui ma seda alati ei oska ilusaks elada.
esimest korda leidsin ma seda niimoodi teadlikult varapubekana.

kultuur pole “teisele Tallinnale”

tõden seda taas, vaadates kontserdipileti hindu. ühel lehel on koos sama kontserdi piletid Tallinnas, Tartus ja Pärnus. ning Tallinnas on ligi poole kallimad, kui kõige odavamad, Pärnu piletid. Pärnu ja Tartu pilethindade vahe jääb 10% kanti. Tallinna-kontserdi sooduspilet on ka tunduvalt kallim kui Tartu täispilet.
ja no see tulemus paneb ikka nördima küll.

ma saan isegi aru, et võib alati väita, et Tallinnas on rent jms kallim; samas ilmselgelt müüakse siin kõige rohkem pileteid ka. jah, ka keskmine(!) palk on Tallinnas suurem, kui mujal Eestis, aga see vahe ei ole ka nii suur, kui piletihindade vahe. et ehk tegelikult kumab läbi suhtumine, et Tallinnas on rahakaid inimesi küll, kes selle papi lõdvalt välja köhivad. ja kui sa oled mingi ‘teise Eesti’ Tallinna-filiaali esindaja, siis on see oma probleem. ei ole vaja igale poole ronida. püsi kodus ja naudi kultuuri telekast või meie juberaadiotest (kultuurist ei saa neist enamike puhul küll rääkidagi).
kusjuures puhtalt iseenda pärast võiks ju käegagi lüüa; poleks see ei esimene ega viimane kultuuriüritus, kuhu raha pärast minemata jääb (neid, kuhu ma lähen, on võrreldes mu soovidega ikka murdosa). aga kuna sinna tahab ka laps (nagunii ei lähe me ka igale poole, kuhu tema tahab), siis ma muidugi ostan need piletid ära. need pole nii hirmkallid ka, kui mõned on. ning ma ei taha, et laps hakkaks mulle ütlema, et ta annab oma raha piletite jaoks.. see on küll väga liigutav, kuidas ta püüab natuke aidata, aga ta on ilmselgelt liiga noor selleks, et niimoodi murelikult aidata, ning ei teeni ta ju ka ise.

või siis et.. peaks kultuursed lapsed kasvama vaid nendel, kellel on selleks mitmekülgsed materiaalsed võimalused? ega praegu on ju selline suhtumine, et kui sul ikka mingit kõrgepalgalist töökohta ei ole, siis oled ise süüdi ja ilmselgelt on selle aluseks vähene vaimne võimekus. ja nüüd pärilikkuse järgi on ju totter, et ma arvan, et mu laps võiks kultuurne olla?
siinkohal tuletan omale meelde, et minu töö-palga suhe on siiski ka minu oma (praegusesse Eesti ühiskonda mittesobiv) valik. et kuigi ma ei teeni eriti midagi, on mul suhteline vabadus ja suhteliselt palju aega. ja neid asju juba raha eest ei osta.

aga jah, eks sama ole teatripiletitega ka. Tallinnas kipuvad kallimad olema, välja arvatud nn suveetendused, mis on ka mujal kallid.

ja muidugi mõistan ma ka seda, et on terve hulk kultuuriüritusi, mille jaoks Tartu, Pärnu või Kapa-Kohila inimene peab alustuseks Tallinnasse tulema, kuna see üritus ei lähe iialgi tema juurde.

liigaasta veebruar saab ka lõpuks läbi

kuu lõpp.
ilmselt jääb üle loota, et uus kuu tuleb parem. onju? täiesti hullumeelne veebruar on olnud ikka, erinevatel rinnetel. kuidagi kõik kuhjus.
või ongi see mingi.. aja märk?

tuttav kirjutas just veidi aega tagasi feissbuukis, et ta imestab, kust on tulnud selline mõnitav, halvustav, tige ja kuri Eesti, mida ümberringi kahjuks liiga palju näha on. mina ka ei tea, aga see kuu on liigagi palju just selle tähe all möödunud.
lisaks mingid minusse mittepuutuvad killud siit ja sealt, mis laiemas plaanis ärapanemist näitavad.
ei taha neid teemasid kohe pikemalt kirjutadagi.

ma siiski tahan näha rohkem head.

laps kirjutas oma unistuste kodust. kummaline, see peaaegu ühtib sellega, mis mina kunagi mõelnud-kirjutanud olen.

une näod

hooti magan ma väga kehvasti, kogu väsimuse kiuste. üleväsimus?
viimane öö ei olnud selline.

unenägu, mida ma mäletan, oli täis soojust, lähedust, turvalisust, hoolimist. kõike seda, mille otsimisele ma päriselus olen käega löönud. muidugi, lapsega on need asjad teemaks, aga teadagi, ma räägin millestki muust.
aga selles unes olid need korraga olemas, ootamatult. ning piisavalt ebarealistlikult, et mind reaalselt mitte häirida.
ikkagi olid seal veidrad seosed.
uned ongi imelikud.

reaalselt toimub balansseerumine.
aga ma ei pelga. mul on veel piisavalt elusid. ning jalgadele maandumine tuleb aina paremini välja.

lapse muusikakasvatus..

sel aatal peab vist Jazzkaarele teadlikult lähenema ja paar konkreetset kontserti välja valima, mida koos lapsega külastada. esmaspäevane Tafenau-Aimla Teatri Puhvetis läks talle igatahes väga hästi peale. muuhulgas oskas ta olla üllatunud, et oli ainus laps seal. nojah, mina ei olnud üllatunud.
aga tegelikult on mul tõsine probleem, et peaks teda ka muu muusikaga kurssi viima. Pärti ta muide teab juba 😛 terve hulk erinevat filmimuusikat on tal, siis näiteks Genialistide Entel-Tenteli töötlused.. ja mingeid asju veel. aga ilmselgelt ei ole ta kursis tänapäevase popmuusikaga- no et kui mõnel tuttaval on temast nooremad lapsed, kes oskavad mingite tänapäeva artistide kontserditele end nuiata, siis selle koha pealt oleme me mõlemad üsna tuhmid.
aga ma ei oska kuidagi sellele asjale läheneda ka.. või kas peakski?

pühapäev

ikka on kuidagi uimane olla. ausalt, tahaks kohe kuudeks kusagile rändama minna.
millise mõtte puhul meenus kohe, et eile oli taas ühe sõbrannaga juttu teemal, et tänapäeval inimesed ei oska puhata ega niisama olla. et ühelt poolt kõik oigavad, et tahaks puhata, ometi ei võeta selleks aega. ja lõpuks taandubki kõik selles artiklis öeldu juurde. ehk et kui mõistad, et selle aja oleks pidanud ise võtma, on võib-olla juba hilja. aga raha orjadena tundub alati, et peab ikka rabama, muidu ei saa elatud ega õnnelikuks..

käisime pojaga kinos. ‘Üks kass Pariisis’ oli vahva film, omalegi tore vaadata. aga välja tulles oli laps pettunud, et nii lühike. samas väiksemate laste puhul on see vast pigem pluss, et ei ole liiga pikk film. lugu oli ju küllalt lihtne, ometi oma nüanssidega, et ei muutunud igavaks.
pärast oli raamatupood (kust väljusime küll raamatuteta, kuid mõne muu asjaga) ja rämpstoit (vahel võib ju). ja jääskulptuurid, kahjus kohati juba katkised. aga pole ka ime, kui rüblikuid umbes nende peale tõstetakse.

nüüd on vaikne jazz plaadilt. kahjuks arvutis, sest muusikakeskuse mängija keeldub aina enam ja enam plaate tunnistamast. eile selgus ka, et vinüülimängija ei tööta. peaks kunagi uurima, kas ja kuidas neid korda saaks..

niidiotsad

kui tuli sõbrannaga millalgi nädala alguspoolel jutuks, et pidada magnettorm olema, siis meenus, et Päike pidi sel aastal aktiivne olema. ilmselgelt see siis mõjutab ka erinevaid protsesse mu ümber ning seletab mu jubedat peavalu mitmel päeval ja seda hullu väsimust.
õnneks hakkas eile poolest päevast asi paremaks minema. mingid asjad hakkasid hargnema, mingid positiivsed emotsioonid, paar tundi puhast lõõgastust.

arenguvestlusel tõdesin taas, et mul on ikka hea ja tore laps. isegi, kui ma vahel sellega päris nõus ei ole, on ta siiani ikka täitsa mõistlik inimene olnud. endiselt rõõmustab see ema südant 🙂 nagunii on ju ikka vahel peas mõtted ja kahtlused lapse suunamise (sest ega teda enam kasvatada ei saa) osas. siis on ju tore saada välist tunnustust, et midagi on ka õiges suunas liikunud.

selmet rahus reedeõhtut veeta, loen ma mingeid dokumente..

kolmeteistkümnes

ma ei ole ebausklik. kolmeteistkümnes kuupäev on nagu iga teine. nagu Karahh tabavalt veel märkis, “‎13. ja esmaspäev on palju hullem kui 13. ja reede. Umbes samapalju hullem kuivõrd suvaline esmaspäev võrrelduna suvalise reedega.”
aga ilmselgelt ei ole tänased probleemid seotud ei kuu- ega nädalapäevaga. ilmselt lihtsalt on selline kuuseis, et asjad tõusevad pinnale, mind üht- või teistpidi riivates. ehk siis aeg taaskord mõelda, kas üldse tasub püüelda ja pingutada. kui asjad, mis on oma meelest korralikult (ja oma teadmiste-volituste piires ongi) tehtud, osutuvad hiljem vigasteks (aga info selle kohta tuleb kunagi siis, kui enam ei saa olukorda muuta) ning kõik vaatavad minu poole.. kui ühe teise, vabatahtliku tegevusega seotult, tõuseb üles nii palju jama ja vassimist ja kummalisi fakte, mis sisuliselt teeb edasitegutsemise võimatuks ja hetkel olen ilmselt mina see, kes peab nüüd midagigi otsustama (aga sellel otsusel ei ole jõudu, kui kõik muu ei vasta reeglistikule).. ja veel mõned õhus hõljuvad ‘asjakesed’..
.. siis tekib jälle vägisi kõigele käega löömise tunne. milleks see kõik, milleks? mina ju kulun ka seeläbi.
aga teine pool on see kogemusepool. igast asjast on midagi õppida, alati.
ning kui mina tahan, et mingid asjad oleksid paremad, siis on ka minu kohus mingeid asju püüda muuta. need asjad ei pea siinkohal olema ekvivalentsed, pigem on see mingi ‘jäävuse seaduse’ moodi mõtteke.
päev pole muidugi veel kaugeltki läbi..

aga jah, niipalju siis lõõgastumisest 😛