mõtteuiud

hommikul oli õues üllatavalt külm. aga vähemalt on päike väljas, jess! jalutasin, või siis õigemini vist uisutasin oma külalisega linnapeal mõne tunni. no ja see mõte on ikka, et kui suvel ühistransa seisaks, siis kuluks lihtsalt aega kuskile jõudmiseks (autotu, nagu ma olen), aga hetkel on see kohati lausa ohtlik ja aega kulub oluliselt rohkem.
hea on see, et ma ei pea homme eriti kusagile liikuma.
vist.

netis on igasugu arvamusi selle streigilaine kohta. mina ei avalda mingit arvamust. sellel on nii palju erinevaid tahke, et ma ei oska end positsioneeridagi. aga eestlaste üldist tuimust arvestades on täitsa üllatav, et midagi toimub.

see imelik valu liikus täna kõhu poole. hommikul tõustes olin kogu kehast enamvähem kange ja kergelt valulik. selga ma juba oskan hoida, nüüd aga oli vaja veel mingeid teistsuguseid liigutusi teha.
täiesti mõistetamatu, võõras ja hirmutav.
joon ohtralt vett ja lähen kunagi arstile. liikumine tegi olemise paremaks.

ma teenin vähem, kui õpetajad (mis elu see on, ah?, võib nüüd igaüks küsida), mul on keskealise tervis (juba see mõte, et ma olen keskealine, on pehmelt öeldes ebameeldiv), ma olen ilma partnerita (osade meelest pole selline elu midagi väärt; ka ma ise kartsin kunagi sama), ma suudan endast siin jätta ilmselt üsnagi depressiivse mulje – aga siis ma vaatan enda ümber ja leian, et, pekki, elu on ikka imeilus. isegi, kui ma seda alati ei oska ilusaks elada.
esimest korda leidsin ma seda niimoodi teadlikult varapubekana.

kultuur pole “teisele Tallinnale”

tõden seda taas, vaadates kontserdipileti hindu. ühel lehel on koos sama kontserdi piletid Tallinnas, Tartus ja Pärnus. ning Tallinnas on ligi poole kallimad, kui kõige odavamad, Pärnu piletid. Pärnu ja Tartu pilethindade vahe jääb 10% kanti. Tallinna-kontserdi sooduspilet on ka tunduvalt kallim kui Tartu täispilet.
ja no see tulemus paneb ikka nördima küll.

ma saan isegi aru, et võib alati väita, et Tallinnas on rent jms kallim; samas ilmselgelt müüakse siin kõige rohkem pileteid ka. jah, ka keskmine(!) palk on Tallinnas suurem, kui mujal Eestis, aga see vahe ei ole ka nii suur, kui piletihindade vahe. et ehk tegelikult kumab läbi suhtumine, et Tallinnas on rahakaid inimesi küll, kes selle papi lõdvalt välja köhivad. ja kui sa oled mingi ‘teise Eesti’ Tallinna-filiaali esindaja, siis on see oma probleem. ei ole vaja igale poole ronida. püsi kodus ja naudi kultuuri telekast või meie juberaadiotest (kultuurist ei saa neist enamike puhul küll rääkidagi).
kusjuures puhtalt iseenda pärast võiks ju käegagi lüüa; poleks see ei esimene ega viimane kultuuriüritus, kuhu raha pärast minemata jääb (neid, kuhu ma lähen, on võrreldes mu soovidega ikka murdosa). aga kuna sinna tahab ka laps (nagunii ei lähe me ka igale poole, kuhu tema tahab), siis ma muidugi ostan need piletid ära. need pole nii hirmkallid ka, kui mõned on. ning ma ei taha, et laps hakkaks mulle ütlema, et ta annab oma raha piletite jaoks.. see on küll väga liigutav, kuidas ta püüab natuke aidata, aga ta on ilmselgelt liiga noor selleks, et niimoodi murelikult aidata, ning ei teeni ta ju ka ise.

või siis et.. peaks kultuursed lapsed kasvama vaid nendel, kellel on selleks mitmekülgsed materiaalsed võimalused? ega praegu on ju selline suhtumine, et kui sul ikka mingit kõrgepalgalist töökohta ei ole, siis oled ise süüdi ja ilmselgelt on selle aluseks vähene vaimne võimekus. ja nüüd pärilikkuse järgi on ju totter, et ma arvan, et mu laps võiks kultuurne olla?
siinkohal tuletan omale meelde, et minu töö-palga suhe on siiski ka minu oma (praegusesse Eesti ühiskonda mittesobiv) valik. et kuigi ma ei teeni eriti midagi, on mul suhteline vabadus ja suhteliselt palju aega. ja neid asju juba raha eest ei osta.

aga jah, eks sama ole teatripiletitega ka. Tallinnas kipuvad kallimad olema, välja arvatud nn suveetendused, mis on ka mujal kallid.

ja muidugi mõistan ma ka seda, et on terve hulk kultuuriüritusi, mille jaoks Tartu, Pärnu või Kapa-Kohila inimene peab alustuseks Tallinnasse tulema, kuna see üritus ei lähe iialgi tema juurde.

liigaasta veebruar saab ka lõpuks läbi

kuu lõpp.
ilmselt jääb üle loota, et uus kuu tuleb parem. onju? täiesti hullumeelne veebruar on olnud ikka, erinevatel rinnetel. kuidagi kõik kuhjus.
või ongi see mingi.. aja märk?

tuttav kirjutas just veidi aega tagasi feissbuukis, et ta imestab, kust on tulnud selline mõnitav, halvustav, tige ja kuri Eesti, mida ümberringi kahjuks liiga palju näha on. mina ka ei tea, aga see kuu on liigagi palju just selle tähe all möödunud.
lisaks mingid minusse mittepuutuvad killud siit ja sealt, mis laiemas plaanis ärapanemist näitavad.
ei taha neid teemasid kohe pikemalt kirjutadagi.

ma siiski tahan näha rohkem head.

laps kirjutas oma unistuste kodust. kummaline, see peaaegu ühtib sellega, mis mina kunagi mõelnud-kirjutanud olen.

une näod

hooti magan ma väga kehvasti, kogu väsimuse kiuste. üleväsimus?
viimane öö ei olnud selline.

unenägu, mida ma mäletan, oli täis soojust, lähedust, turvalisust, hoolimist. kõike seda, mille otsimisele ma päriselus olen käega löönud. muidugi, lapsega on need asjad teemaks, aga teadagi, ma räägin millestki muust.
aga selles unes olid need korraga olemas, ootamatult. ning piisavalt ebarealistlikult, et mind reaalselt mitte häirida.
ikkagi olid seal veidrad seosed.
uned ongi imelikud.

reaalselt toimub balansseerumine.
aga ma ei pelga. mul on veel piisavalt elusid. ning jalgadele maandumine tuleb aina paremini välja.

lapse muusikakasvatus..

sel aatal peab vist Jazzkaarele teadlikult lähenema ja paar konkreetset kontserti välja valima, mida koos lapsega külastada. esmaspäevane Tafenau-Aimla Teatri Puhvetis läks talle igatahes väga hästi peale. muuhulgas oskas ta olla üllatunud, et oli ainus laps seal. nojah, mina ei olnud üllatunud.
aga tegelikult on mul tõsine probleem, et peaks teda ka muu muusikaga kurssi viima. Pärti ta muide teab juba 😛 terve hulk erinevat filmimuusikat on tal, siis näiteks Genialistide Entel-Tenteli töötlused.. ja mingeid asju veel. aga ilmselgelt ei ole ta kursis tänapäevase popmuusikaga- no et kui mõnel tuttaval on temast nooremad lapsed, kes oskavad mingite tänapäeva artistide kontserditele end nuiata, siis selle koha pealt oleme me mõlemad üsna tuhmid.
aga ma ei oska kuidagi sellele asjale läheneda ka.. või kas peakski?

pühapäev

ikka on kuidagi uimane olla. ausalt, tahaks kohe kuudeks kusagile rändama minna.
millise mõtte puhul meenus kohe, et eile oli taas ühe sõbrannaga juttu teemal, et tänapäeval inimesed ei oska puhata ega niisama olla. et ühelt poolt kõik oigavad, et tahaks puhata, ometi ei võeta selleks aega. ja lõpuks taandubki kõik selles artiklis öeldu juurde. ehk et kui mõistad, et selle aja oleks pidanud ise võtma, on võib-olla juba hilja. aga raha orjadena tundub alati, et peab ikka rabama, muidu ei saa elatud ega õnnelikuks..

käisime pojaga kinos. ‘Üks kass Pariisis’ oli vahva film, omalegi tore vaadata. aga välja tulles oli laps pettunud, et nii lühike. samas väiksemate laste puhul on see vast pigem pluss, et ei ole liiga pikk film. lugu oli ju küllalt lihtne, ometi oma nüanssidega, et ei muutunud igavaks.
pärast oli raamatupood (kust väljusime küll raamatuteta, kuid mõne muu asjaga) ja rämpstoit (vahel võib ju). ja jääskulptuurid, kahjus kohati juba katkised. aga pole ka ime, kui rüblikuid umbes nende peale tõstetakse.

nüüd on vaikne jazz plaadilt. kahjuks arvutis, sest muusikakeskuse mängija keeldub aina enam ja enam plaate tunnistamast. eile selgus ka, et vinüülimängija ei tööta. peaks kunagi uurima, kas ja kuidas neid korda saaks..

niidiotsad

kui tuli sõbrannaga millalgi nädala alguspoolel jutuks, et pidada magnettorm olema, siis meenus, et Päike pidi sel aastal aktiivne olema. ilmselgelt see siis mõjutab ka erinevaid protsesse mu ümber ning seletab mu jubedat peavalu mitmel päeval ja seda hullu väsimust.
õnneks hakkas eile poolest päevast asi paremaks minema. mingid asjad hakkasid hargnema, mingid positiivsed emotsioonid, paar tundi puhast lõõgastust.

arenguvestlusel tõdesin taas, et mul on ikka hea ja tore laps. isegi, kui ma vahel sellega päris nõus ei ole, on ta siiani ikka täitsa mõistlik inimene olnud. endiselt rõõmustab see ema südant 🙂 nagunii on ju ikka vahel peas mõtted ja kahtlused lapse suunamise (sest ega teda enam kasvatada ei saa) osas. siis on ju tore saada välist tunnustust, et midagi on ka õiges suunas liikunud.

selmet rahus reedeõhtut veeta, loen ma mingeid dokumente..

kolmeteistkümnes

ma ei ole ebausklik. kolmeteistkümnes kuupäev on nagu iga teine. nagu Karahh tabavalt veel märkis, “‎13. ja esmaspäev on palju hullem kui 13. ja reede. Umbes samapalju hullem kuivõrd suvaline esmaspäev võrrelduna suvalise reedega.”
aga ilmselgelt ei ole tänased probleemid seotud ei kuu- ega nädalapäevaga. ilmselt lihtsalt on selline kuuseis, et asjad tõusevad pinnale, mind üht- või teistpidi riivates. ehk siis aeg taaskord mõelda, kas üldse tasub püüelda ja pingutada. kui asjad, mis on oma meelest korralikult (ja oma teadmiste-volituste piires ongi) tehtud, osutuvad hiljem vigasteks (aga info selle kohta tuleb kunagi siis, kui enam ei saa olukorda muuta) ning kõik vaatavad minu poole.. kui ühe teise, vabatahtliku tegevusega seotult, tõuseb üles nii palju jama ja vassimist ja kummalisi fakte, mis sisuliselt teeb edasitegutsemise võimatuks ja hetkel olen ilmselt mina see, kes peab nüüd midagigi otsustama (aga sellel otsusel ei ole jõudu, kui kõik muu ei vasta reeglistikule).. ja veel mõned õhus hõljuvad ‘asjakesed’..
.. siis tekib jälle vägisi kõigele käega löömise tunne. milleks see kõik, milleks? mina ju kulun ka seeläbi.
aga teine pool on see kogemusepool. igast asjast on midagi õppida, alati.
ning kui mina tahan, et mingid asjad oleksid paremad, siis on ka minu kohus mingeid asju püüda muuta. need asjad ei pea siinkohal olema ekvivalentsed, pigem on see mingi ‘jäävuse seaduse’ moodi mõtteke.
päev pole muidugi veel kaugeltki läbi..

aga jah, niipalju siis lõõgastumisest 😛

une näod / vastu seina

kella seitsmene äratuskell on mu jaoks alati väga jube, sõltumata, mis kell ma olen magama heitunud. ma võin arvestada unerütme vms, ma isegi ei jää peale lapse koolisaatmist enam uuesti magama, nagu eelmisel talvel, aga mingit organismipoolset valmisolekut kell 7 tõusta ma ei tähelda ikkagi.
aga täna oli kell pääsemine. sest poolelijäänud unenägu oli.. nagu üks paras õudusunenägu mu viimastest aastatest. koondades endasse väga palju valu ja ebameeldivusi. ja seda valu, mida veel ei olnud, aga mille suunas kõik paratamatult liikus.
kell päästis mind.

ma olen mingitest probleemidest ärritunud ja väsinud. aga noh, ise ma end sinna toppisin ning tulemusena tahan, et midagi muutuks ka, paremuse suunas. võiks juba mingeidki tagajärgi nägema hakata ju. aga kohati, nagu ikka sellistes inertsetes süsteemides, on vaja enne mitu korda peaga vastu seina joosta, enne, kui praod tekkivad. seda suurem on ilmselt kunagu hiljem rahuldus kordasaadetust.

aga kanapuljong on tulel ja levitab mõnusat, rahustavat lõhna. teen joogas õpitud hingamist ja ärritus kaugeneb.
tore on, et ma oskan nüüd aegajalt kohe täiesti tühi olla. mitte selle negatiivses mõttes, vaid positiivses. tühi mõtetest, soovidest, valudest; lihtsalt olla mõne hetke vabalt.

külmunud

jahedaks on kiskunud. ega muud polegi, aga ma ei oska oma näonahka kaitsta. kindlasti on mingid (hirmkallid) kreemid olemas, mis sobivad tundlikule nahale külma kaitseks, aga ma ei tea nendest midagi. lisaks peaks neid ju testima ometi ka. ah, hülgerasva kusagilt? 🙂

terve selle nädala on juhe hullult koos olnud. ometi on päike, külm ja ilus.
kui selline ilm on ka nädalavahetusel, siis laps suusatama ei saa. mina pean nagunii ju kõrval jalutama ka. kuigi ilma minuta õpiks ta ilmselt paremini selgeks. miskipärast teeb minu kohaolu teda kuidagi äpumaks, kui ta on. või siis kasutab ta mind lihtsalt ära kuidagi. ebateadlikult, ofkoors.

läheks suveks kuuks ajaks kuskile väljamaa farmi tööle? kogemuse vahetamise mõttes vms. või siis vahelduse mõttes. või siis ma ka ei tea.
kuigi mida muudab kuu aega?