munapaanikast rääkides, turul on mune küll. ka valgeid. ole ainult mees, ja osta. 2eur 10 muna eest. kallipoolne on küll. no nagu ikka, hinnad ja sissetulekud ei kipu kuidagi seoses olema. see eksperiment meie rahvaga ei ole enam põnev ka mitte. varsti tõesti ongi ainult rikaste ja ilusate maa, viie rikkama riigi hulgas – sest kes ei ole rikkad, on mujale ära kolinud lihtsalt. nii lihtne plaan see siis oligi.
kuna kool rattakursusi ei tee ja mujal neid ka niimoodi teha ei ole, siis laps hakkab loata sõitma. äkki peaks ise kaasa kirjutama, et vabandust, ei ole piisavalt võimalusi teha seda luba? et olgu see politseinik siis ka tore ja suunaku kursustele ometi. või midagi sellist ometi. sest mida minagi teha saan? laps on niigi hädas ja tahab olla seadusekuulekas. aga mida teha, kui see ei ole võimalik?
turu juurde tagasi, ohh kui hea on üle tüki aja süüa juustu, mis maitseb nagu see juust, mida ma välismaalt saan ja mis meenub lapsepõlvest. nämm. ehk et, lisaks meie totratele hindadele pole kvaliteet ka alati mitte suurem asi.
kuigi õnneks on meil ka asju, mis on paremad, kui mujal. mitte, et mulle kohe praegu midagi meenuks.
sest viimaste tundide jooksul olen pidanud end liiga mitme aktiivse teema vahel korraga jagama – ehk suhtlema umbes mitme inimesega korraga, sh üks füüsiliselt samas toas, üks telefonis ja mõni vestlus netis. kõrvalt püüdsin veel Meisterkokale pihta saada ka. kusjuures kõik suhtlemised on asjalikud olnud ja nõudnud mõtlemist ning tegelemist, ehk siis tegu pole olnud niisama blablaga.
rääkimata sellest, et ringisebimine algas varahommikust.
aga ma lõpetan selle postituse nüüd ka, ma olen seda umbes kaks tundi kirjutanud. aitab seega küll.
