ajakohaseid mõttekilde

tänaval jäi silma mingi reklaamplakat, kus mingil puhul lubati välja loosida laevapileteid neljale Soome. tore – kes soovib sinna kolida, leidku see kampaania ja proovigu õnne. sest seal ei olnud poole sõnagagi, et tagasipiletid ka komplektis on. uus tase.

laevapiletite asemel võiks lotopiletitega võita.
selle eelduseks oleks muidugi nende ostmine. teate küll, nagu tolles anekdoodis. kuna ma aga ei osta, siis ma just ei looda ka, et ma võidaksin 😛
aga äkki peaks saatuse korraks jälle proovile panema?
sest panuseid, suuri panuseid, on hetkel vägagi vaja.

ma unustan kogu aeg ära, et mu aastal 2003 aegunud tšillipulber on endiselt tugevama maitsega, kui enamik värskeid analooge poes. kust ma selle suure paki sain, pean kohe lausa meenutama. okei, meenus ka..
retsept hiljem.

kohustuslik kellakeeramishala: mulle ei sobi see ikka üldse. ei üht-ega teistpidi. igasugune ajataju kaob ära, uni on kehv ja kõik toimub nagu mingi udu taga. võinoh, peaaegu.
jah, ma tean, et tihti reisides on asi hullem – aga siis on see nö teadlik valik ja üleüldse, reis ei lähe arvesse 😛 aga just selline igapäeva ärasolkimine on nõme. mina, kusjuures, ei saa isegi õieti rutiinist rääkida.

täna mängime seda mängu..

k-tähega algavaid asju, mida mul on osta vaja (pähetulnud järjekorras):

    kaktusemuld (‘emme, kas kaktusele on mingi eraldi muld?’)
    kassiliiv
    kummikindad
    kummut
    kassitoit
    kontserdipiletid
    kaamera (täpsustus: fotokaamera) (täpsustus 2: kaks tükki)
    korsetid
    kinopiletid
    konservherned
    kapiuksed

tegelikult mängisime me Katani asustajaid. see algab ka k-tähega. laiend oli ka, oeh. keeruline ja kauakestev.
homsest on k-tähega koolivaheaeg läbi. jess.

siinkohal räägime ka käsitööst

mul ei teki mingeid emotsioone, vaadates käsitööblogisid. sest ma tean oma laiskust ja oskusi – ehk et ma võiksin ju teha päris mitmeid asju, kui ma tahaksin-viitsiksin. aga ma ei taha ega viitsi ja seetõttu ei põe ka. ah et kas mul tuleks nii lahedad asjad välja, nagu mõnel? ma ei tea. mõni kindlasti. tapvalt loov ma samas ei ole ka, kogu oma hariduse kiuste. tegelikult oli juba keskkoolikatsete ajaks mul omal teadmine, et ma ei ole mingi kunstiinimene, vaid nö wannabe. ja sellest saadik olengi selline. kunstiinimeste jaoks olen ma nende ringi mittekuuluv, tavakodanike jaoks mingi poolkunstnikust poolboheem. nojah. laias laastus olen ma enamuse oma elust olnud mingite-kellegi vahel, nii et see mind ei sega teps mitte.

aga seda tean, et oma rahuloluks ei piisa sellest, kui teen muudkui ühte kätteõpitud asja lihtsalt kümnel eri moel. muutub igavaks ja tüütuks, mingi areng peab ju olema. mis ei tähenda, et jälle, hm, teistes kategooriates ei võiks aina samu asju teha. ehk et.. mismoodi seda nüüd seletada siis õieti? et põmst võib kududa 20 mütsi, kui iga neist on lahe ja natuke erinev. ja on nagu mingi, hm, areng. või et nagu ma heegeldan neid sarnaseid lumehelbeid.. no et oleks piisavalt kuuse peale panna. aga see ei ole töö, mille üle ma oleksin kuidagi uhke, onju.
või nagu ma tean inimest, kes teeb ülilahedaid pihuloomi.. et nagu kordavad ju teineteist, aga samas kohe üldse mitte. aga kõik satsisallid, selle talve hitt, on mu jaoks, hm, ühesugused. kuigi ei ole ju?

ja oh imet, on mõned korrad aastas, kui mul on tunne, et – õmbleks!
õnneks möödub see alati piisavalt kiirelt, enne, kui ma jõuangi tõsisemalt mõelda.
samas konstrueerimist tuletaks küll meelsasti meelde. aga mis mõte on sellel ilma õmblemiseta?

ehk et: seetõttu ongi mul siin vähe käsitööd. sest iga asi peab olema minu kõrgetele nõuetele vastav ja unikaalne. aga ei ole aega, tahtmist, oskusi, viitsimist..
toidu kaudu end tõestada on lihsam ja oluliselt kiirem, eksole.

p.s. ma peaksin oma hankima rohkem pearätikuid. ja muud põnevat..

sel kevadel on moes värvid ja tasuline ühistransport

oeh, päris tore on vahelduseks hoida käes head uut kaamerat (D7) hea objektiiviga. lihtsalt kasvõi katsetamise mõttes. lootus jääb, et enne, kui mu kaamera saab 10a vanaks, saan äkki ka uue? objektiividest rääkimata.
töötlus läks vale (loe: vana) softi nahka.

kajaka postituse viimast lõiku ei hakka ma kordama, eksole. my five cents.
kommentaarid ka.

muusikakeskusest, ajast lapsega ja sarkasmist

ma ei saa aru, kas sellel vinüülimängijal on midagi viga või mitte, sest eile, kui hakati üle vaatama, töötas see vist suht kohe. aga täna ma jälle jamasin tükk aega, kuni sain teada, et eile töötas ka nii, et ma pidin nõela ise plaadi kohale viima.. ometi käis see automaatselt viimati. niimoodi töötab jah. täiesti arusaamatu ja ärritav ja ma tahan seda ju korda saada ometi.
cd-mängija sai ka puhastatud ja loeb nüüd edukalt plaate välja. tüütaski juba ära, et sai ainult ühe plaadi kaupa ja läbi arvuti kuulatud. olgugi arvuti ühendatud muusikakeskusega. aga ehk peab nüüd veel ligi 20a vastu.

eile rääkisin lapsele, et keskmiselt pidi lapsevanem oma lapsega päevas rääkima, st nagu rääkima, umbes 10 minti päevas. mu laps oli päris veendunud, et ma nii vähesega ei piirdu.
igatahes igasugused väljas käimised on väga hea võimalus lapsega rääkida. aga eks koduski arutame aina rohkem kõike.
suur laps sobib mulle 🙂


You’re Totally Sarcastic


You sarcastic? Never! You’re as sweet as a baby bunny.

Seriously, though, you have a sharp tongue – and you aren’t afraid to use it.

And if people are too wimpy to deal with your attitude, then too bad. So sad.

nii me äri ajamegi

kui helistada kinnisvarafirmasse, siis on normaalne või, et maakler küsib, miks seda pinda näha tahetakse? liiga hilja tuli mõte, et öelda, et paneks ühe narkoäriurka püsti ja mõne valerahamasina ka. kuigi need on tegelikult üsna igavad ja nürid ideed. aga mõte jääb samaks.

iga päev on salatipäev

ma pole sellist massi KMA-s veel näinudki. täiesti hullumeelne. kusjuures kui 20-minutilise järjekorra järel pilt tehtud sai, läks oluliselt kiiremini. nojah, eelnevalt suutsin lapsele mingi startreki soengu pähe lõigata, umbes. kogemata. vähemalt on ta blond.

kui ma (külmikus olevat külma kana silmas pidades) oma järeltulijalt küsisin, kas õhtusöögiks mingi salatiline kanaga sobib, oli ta rõõmuga nõus. ma räägin, kui ma keedan meile toidu juurde rohkem kui kaks kartulit (st üks kummalegi), siis kõik, mis on üle, jääbki tavaliselt järgi. ehk siis igasugune kartul, riis, makaron jms on meie jaoks nö täiteaine. olgu, erandina, makaronid ketšupi ja juustuga on lapse jaoks ka täistoit muidugi 😛
aga nii üldiselt pigem olgugi liha-kala kõrvale mingi muu aedviljaline, salati, woki, hautisena. no ja selle liha-kala osa jätan ma oma portsust ka vahel täiega välja.
sööklamoodi söögikohtades, kus ikka lajatatakse pool taldrikutäit kartulit, üritan ma ka alati õigel ajal sõna sekka öelda, mille peale mind reeglina suhteliselt veidra näoga jõllitatakse. no aga ma ei saa, peale kartulisöömist on jõle raske tunne kõhus ikka.

igatahes-igatahes. tomatid jätsin omale söömiseks, sest selle koha pealt on meil väike eriarvamus. aga mulle see sobib muidugi 😉
jääsalat, hiina kapsas, porru, värske kurk, avokaado, redis, viinamari. kanatükid pannil õlis kuumaks, sool, pipar. soustiks õli, äädikas (vähe, enamik salatikastmeid väljaspool kodu on mu jaoks liiga happelised, suhu jääbki lõpuks ainult hapu maik), majonees, rõõsk koor, küüslauk, kuivatatud tomatihelbed, sool, petersellilehed, suhkur.

P.S. päris iga päev ei ole kindlasti salatipäev.

tarbija õiguste päev

Teadlik tarbija teab ja kasutab oma õigusi.
Toome siin ära lühidalt mõned olulisemad tarbija õigused:

  1. puudusega kauba korral
    Tarbija võib kauba puuduse ilmnemisel pöörduda pretensiooniga kaupleja poole 2 aasta jooksul. Selle perioodi jooksul ilmnenud tootmisdefektid kas parandatakse või kaup asendatakse.
  2. garantii (täpsemini müügigarantii) korral
    Garantii on müüja või tootja vabatahtlik lubadus pakkuda tarbijale seadusest soodsamat seisundit (seadusega on määratletud 2 aastane pretensiooni esitamise õigus). Näiteks võib müüja või tootja garantiiga pikendada pretensiooni esitamise aega kolmele aastale, lubada parandamise ajaks tarbijale asendustoodet, võimaldada ööpäevaringset teenindust jms.
  3. sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral, näiteks telefoni, raadio, televisiooni, adresseerimata või adresseeritud trükise, sealhulgas kataloogi või ajakirjanduses ilmunud tellimislehega reklaami korral, on tarbijal õigus taganeda lepingust 14 päeva jooksul. Kui aga taganemisõigusest teda ei teavitatud, siis võib taganeda 3 kuu jooksul.
  4. koduukselepingu korral on tarbijal õigus lepingust taganeda 14 päeva jooksul ilma taganemise põhjust teisele poolele selgitamata.
  5. ostude korral internetist on tarbijal õigus ostetud kaup tagastada 14 päeva jooksul (ei pea selgitama miks) ja 30 päeva jooksul peab müüja ostjale ostusumma tagastama.
    14-päevane taganemisõigus ei kohaldu :
    – veo-, majutus-, toitlustus-, või meelelahutusteenustele;
    – tarbija esitatud tingimuste kohaselt valmistatud asjale (eritellimus);
    – asjadele, mida ei saa oma olemuse tõttu tagastada (avatud kosmeetikakaubad, toidulisandid, kiiresti riknevad toidukaubad);
    – ajalehtedele, ajakirjadele, raamatutele;
    – digitaalsetele toodetele (e-raamatud, muusika)

allikas: MTÜ Tartu Tarbijanõustamis- ja Infokeskus

tänased testiminutid

Sul puuduvad kompleksid, mis häiriksid sinu elu. Suhtud elusse kergelt, lähed igale päevale vastu naeratusega, positiivne tuju päästab sind masendusest ning kahtlustest enda suhtes. Mõned inimesed peavad sind ükskõikseks, aga see ei huvita sind, sest sul on alati kõige suhtes oma kindel arvamus ning kahtlemata on see ainuõige arvamus. Ehk ei peakski sa muutuma. Võta elu edaspidigi positiivse kergusega ning raskustele astu vastu naeratuse ja enesekindlusega!

sellised testid on tegelikult väga opakad.

veiderrõve olemine. umbes selline tunne võiks olla, kui oled pool ööd joonud ja siis teine pool ööd mittemaganud. reaalsus on sellest kaugel. ehk nagu sõbranna ütles, tasub sellise asja peale puhtalt ebaõigluse tundest täiesti masenduses olla. et oleks siis pool ööd joonud ja pool mittemaganud, võiks veel kuidagi positiivselt päevale vastu minna, sest see oleks oleks põhjendatud. praegu on lihtsalt mingi .. käkk olla.

kui sa oled pidanud hommikul nälgima, et anda analüüse, siis ei tohi polikast tulles minna läbi rasvaküpsetiste müügikohast.

paar mõtet hariduselust

jälle on seis, kus saab oma peavalu ajada täiskuu ja magnettormide ja päikesetormide süüks. nii tore ju. isegi, kui ma saan aru, et oma (pealesunnitud) mõtetega olen ise selle valu omale täna kokku keeranud.
lahtisaamine ei ole nii lihtne. lõdvestusin jupp aega, aga see pusa on seal otsaees ikka ja päris ära ei kao.

natuke streigilugemist ka. ehk jah, me võime ju lõuata, et õpetajad saavad niigi palju palka, palju puhkust ja tööpäevad on lühikesed (hm, on ikka või?) – aga kui palju on sellist tööd, mida me ei näe? ja mida ei saa teha ainult koolivaheaegadel, vaid mida peab tegema jooksvalt? ja üldse, kuni ka korralik kool on sunnitud mõnelegi erialale võtma tööle selle inimese, kes on üldse nõus sinna tulema selmet valida mitme(kümne) kandidaadi seast omale parim, ongi õpetajaamet alahinnatud. ja mitte ainult rahaliselt.
ja ausalt, et ma oleksin näiteks nõus päevast päeva õpetama mitut klassitäit nagamanne olukorras, kus teise klassi õpilane kannab nuga kaasa ja ähvardab sellega kaaslasi; kus sul ei ole sisuliselt mingit õigust õpilast karistada, küll aga võib tema sind igale poole saata; kui vanemad kaitsevad oma ilmselgelt õppetööga toime mittetulevaid lapsi jnejne – ma oleksin seda nõus tegema võibolla alates õpetajate praeguse keskmise palga kahekordsest.
missioonitundetu.

nädalaalguse ostetud lõputööde teema meenus ka sellega. selle koha pealt olen ka missioonitundetu: kui inimene väidab, et tal ei ole aega tegeleda oma misiganes tasemel tööga (just kõrgkoolis), siis ta lihtsalt ei olegi seda diplomit väärt. ehk kuigi mult on seda isegi palutud, ei ole mina eesti rahva statisilise harituse protsendi tõsmise nimel valmis teiste eest vaeva nägema.

kuulutame nädala asjaliku osa lõppenuks.
alustame parem nädalavahetust.