via Gadling
ma ju saan ükskord sinna, onju?
Rubriik: asjad minu ümber
think rich
peaks ütlema, et kommentaarid teemal, kui hästi ma elan (et jaksan mune osta) mõjusid väga hästi. ma kohe tunnengi end rikkamana ka rahalises mõttes.
sest tegelikult, noh, tõesti.
ma püüan selle nüüd lahti kirjutada..
eksole, et jäävad mullegi ajakirjanduses silma artiklid, kus seda või teist või kolmandat vaest pere aidatakse või nendest lihtsalt kirjutatakse. või mingid sarnased telesaated on ka. ja siis vahel jääb kõrvu summa, mis jääb perel elamiseks – ning kui ma jagan selle pereliikmete arvuga, siis ma oigan, et mismõttes neil on raske. see on siis peale maksusid eksole. tavaliselt seda serveeritakse kui söögile jäävat raha, okei, vahel on meelelahutused jms ka juures. muidugi, ma ei tea sellisel puhul kindlasti mitte kõiki fakte, millele veel jaguma peab. et ehk absoluutselt ja täiesti kindlasti ongi nendest suur osa sellised, kellel on igatpidi võttes päriselt ka väga raske.
aga mitte kõik.
sest mingi osa on neid, kellele jääb seda elamise raha inimese kohta kätte rohkem, kui noh, näiteks minul.
ja kuigi ma vahel halan, et raha on vähe, keeldun, lihtsalt mõistusega keeldun ma endasse suhtumast kui mingisse vaesesse.
just.
kui ei ole ikka tõsiselt hull olukord, siis on mõnikord see vaesus ikka kahe kõrva vahel ka. taaskord rõhutan, et kahjuks liiga paljudel juhtudel ongi see olukord ka väga reaalselt hull. aga kohati võib öelda küll, et vaesus on suhtumise küsimus.
vastupidiselt, rikkus ka.
nii et vabandage nüüd mind, ma ikkagi kavatsen end tunda mõnda aega rikkana.
mis ei tähenda, et ma ohjeldamatult kõike lubada saan. prioriteetide küsimus, juunõu 😉
as good as..
jaaa, esmaspäev. jaaa, ma olen uims ja loppis, nagu oleks sinine esmaspäev.
aga ei ole. on hoopis täiesti müstiliselt hea nädala algus. esmaspäeva lõunaks tohib ju ometi olla õnnelik? ja isegi kui ei tohi, siis who cares! selle olen ma ammu selgeks saanud, et õnnelik peabki olema hetkes, mitte takkajärgi õhates, et vot sel hetkel ma olin õnnelik.
ja noh, Daki ka just kirjutas õnnest, aga minu vaatenurk on natuke teine ja ma üldse ei mõtle sellele, et varem või hiljem midagi läheb sügavalt pekki. tähendab, nagunii läheb. aga ma ei kavatsegi sellel lasta hetkes oma heaolemist rikkuda. küll siis jõuab põdeda ja kõike, kui selleks aeg on. seni veel ei ole.
ning selle üldise tasakaaluga on ka nii, et ma olen päris kindel, et igasugu jama on olnud kuhjas ja rohkemgi veel, ehk et ongi aeg, et oleks veidi teistpidi see kaalukauss.
hommikune absurdihuumor oli hea algus muidugi ka. aga siis rabas kaltsukas pooltuttav müüja mul sabast kinni ja ütles, et ma näen viimasel ajal kogu aeg aina parem välja. et kas ma olen alla võtnud või mis on. no ei ole tead (kuigi täna hommikul tahtis püksirihm ühe augu võrra edasi liikuda, ikka postiivses suunas – ja kumb on positiivne, mõelge ise), vähemalt mitte eriti. ja üldse olin ma umbes kammimata juustega (oot, palju ma neid üldse kammin?), loppis näo ja poolkoduriietega.
tähendab, ütlesingi talle, et mul on lihtsalt hea talv ja kevad olnud.
kuigi, kui nii mõelda, on igasugu probleeme ja muresid olnud ka küll ja rohkem.
aga see üldine taustsüsteem, eksole. et lihtsalt ongi hea. et mingid pinged on kadunud ja mingi, hm, pinnaletõus on toimunud.
ja et ilmselt siis ongi, kui lausa välja paistab.
tõdesin taas, et see raamatuosa seal kaltsukas on üks paha asi. täna tulin ära ainult kahega, neist üks see La Plante, mis eile ETV pealt just algas. mul on küll mingi teine pooleli, aga nüüd pean ikka selle läbi lugema. sest järgmisel pühapäeval saab see läbi ja ma ei taha raamatut lugedes ette teada, mis saab ja kes on süüdlane. onju.
lisaks oli seal riiulis üks Rendell, mida ma ei ostnud, sest ma olen seda lugenud. aga riiulis toda ei ole. nii et peab ikka siis ära tooma..
mida vähem teed..
.. seda vähem jõuad. et kui ikka kätte ei võta, siis ongi võimalik terve päev maha muneda. mitte et just päris nii oleks olnud, aga väga mööda ka mitte.
ehk maailmas on tuhandeid asju, mille mittekoheärategemisel ei juhtugi mitte midagi. absoluutselt mitte midagi.
no peale selle, et tuleb need asjad ära teha mingi teine homme.
lapsesuust ka.
‘ei, emme, ma ei taha seda lastešampooni.. ei, ma ei taha sinu omi ka, need on naistekad, osta mulle meestešampoon!’
‘need poisid on nagu tõelised eesti mehed, jäävad koju telekat vaatama, sest dokfilmid on igavad’ (minu täiendus sinna oleks seotud muidugi peeretamise ja munadesügamisega, õllest ja seapraest rääkimata)
‘ma tahaks ka nii head elu kui kassil!’ (jah, kes ei tahaks, kuni tegu on hooldatud kassiga, võimis?)
peaks hakkama vahelduseks venekeelseid raamatuid lugema. keelepraktikaks või nii. lastekatest peaks vist alustama, et ma aru ka midagi saaksin..
vaikne neljapäev
oeh. lõpuks aeg hingata.
poes oli tore seik, kus eesti keelt aktsendiga rääkiv (hm, väliseestlane? kaua eestis elanud välismaalane?) vanem härrasmees võttis omale juustu, kui ma ka vaatasin, kas on seda, mida ma soovin. siis korraga võttis ta teise juustutüki oma valikust ja pakkus seda mulle. naeratasin ja raputasin pead – ma ei soovi. vana naeratas vastu, pani juustu oma kärusse ja ütles, et ta tahtis lihtsalt kedagi täna naeratama panna ja nüüd tal see õnnestus. ja siis ühtlasi kurtis minu muret: et eestis on juustudega halvasti.
hetk hiljem kaalujuustu leti taga pidin sellele veel kord mõtlema, sest kui ühes linna nö esinduspoes ei ole kollast cheddarit, siis.. nojah. et siis seekord ei ole teemaks mitte ainult kodumaiste juustude kahtlane kvaliteet.
ning õhtu andis taas õpetuse, et kui fotonäituse avamisele võid kaamerata minna, siis ehtenäituse avamisele mitte. või vähemalt kontrolli, et selle kehva seebika aku oleks täis, midagi saanuks ka sellega tehtud.
eks lähen mingi päev tagasi.
sest näitus on seda väärt. ja nii tore, et ikka kutsuti.
see oli ka vahva, kuidas mingil hetkel paar inimest mulle ligi astus, et seisan seal nii üksi, suhtleme. vot kui kaamera ligi oli, siis ei olnud kellelgi tunnet, et ma olen üksinda.
ühtlasi, oh.. minu näitus?
cheddar fries, palav päike ja külm tuul, naeratused.
mett mokale, aegunud fototehnika kiuste
vaatasin eile imenunnusid beebipilte (mina, kes üldiselt ei pea tittesid ülinunnudeks), stuudios tehtud ja tõesti ilusad, koos armsa särava emmega; kui seesama emme tuletas mulle meelde, et tegelikult pidin mind neid ka pildistama. jaa, muidugi, olin ma nõus, lihtsalt seekord ei mänginud välja. pealegi neil on ju kenad pildid olemas, arvasin ma, ja et mul ei ole stuudiot ka. mispeale ma sain vastuseks, et minu pildid ei ole sellised vahused, vaid värvikad, elavad ja mingi oma suhtumisega. et mina pean ikka ka tegema. et ei tahagi stuudiopilte.
kusjuures ma ei ole viimasel ajal ju pildistanud muud, kui peamiselt sööki, arvasin, aga ka mu söögipildid tunnistati heaks.
muidugi on hea meel, kui mu tegemisi hinnatakse ja kiidetakse – no kellel ei oleks?
aga jäin mõtlema, et ma olengi viimasel ajal vähe pildistanud. ja ma tean ju põhjuseid ka väga hästi. näiteks lihtsalt, et mu kaamerad on ajal jalus. iseenesest teevad ju pilti ja otseselt midagi (hullu) ei ole. olemasolev seebikas on isegi kogu aeg kotis, aga see on kehvem (vanem) kui eelmine, mis katki läks ning teravustamisega on probleeme, kehvema valgusega ka. suur kaamerat, noh.. teeb pilti jah, siin on pigem küsimus selles, et mõni objektiiv võiks olla ka noorem, kui mu laps. ahjaa, üks on, see 50mm, mis mul nagunii kogu aeg enamvähem seal ees on.
aga ma olen saanud vahepeal proovida ju ka mingeid teisi kaameraid ja siis ongi nii, et oma kaamerate kättevõtmine kuidagi ei meelita.
üleüldse, peaks filmi ostma ja natuke ‘kunsti’ tegema. sest tänapäeval loetakse vist enamus filmile tehtud pilte kunstiks juba 😛
ühtlasi tegin kindlaks, et kui sukatriibud sirgu tõmmata, siis jalad vist väga kõverad ei ole 😛
ennelõunane kultuuripostitus, isuäratajaga
ah et eelmisel aastal oli meil kultuuripealinn? mul on see aasta küll ilmselt kordades kultuursem. kuidagi on nii. selle nädala kõikidele kutsutud näituseavamistele ma ei jõua. valikuvõimalused.
eelmisel nädalal oli ka üks. kummastav oli ühes ruumis koos näha inimesi, keda ma ei arvanud ühte ruumi enam mahtuvat. aga ruum oli suur ja teisi inimesi piisavalt palju. kõik prillid jäid terveks.
ootamatu rabe tuttavlikkus pilkude kohtumisel.
sõltuvussõltumatus.
tobe on hommikul ärgates avastada, et telefon, mille (uus) aku oli viimati veel üsna täis, on tühi. imekombel siiski äratas. kümned sissetulnud vastamata kõned on abiks muidugi. ega kui inimesel on mobiil, siis ta peabki olema 24/7 kättesaadav ja mingist privaatsemast olekust pole vaja mõeldagi. või?
eiei, tegu ei olnud mingi suure hädaga.
aegajalt jäävad silma ühe pooltuttava toidupostitused ning ma olen jõudnud arusaamisele, et ma ei taha liiga kirevat maitsepaablit ühe roana. ehk mitu tugevat ja iseloomukat tooret ühe käigu jaoks, neid omavahel miksides on minu jaoks liiast.
ehk siis pildi juurde, ma algul mõtlesin selle juures rammusast koorest, peekonist, mustast ploomist, punaveinikastmest, seesamiseemnetest, varssellerist (mis kuhu, jääg igaühe fantaasia hooleks). siis jõudis pärale, et neid komponente ei tasu üle kuhjata teistega ning maitseid on juba piisavalt palju.
(siinkohal meenub see va ostmata lotopilet)
üks Briti raamatupood, kust ma vahel olen ikka mõne kasutatud raamatu omale tellinud (jah, valik on laiem kui meil, jah, see tuleb odavam, kui kallis eestikeelne tõlge osta), saatis just meili, et nad ei ole mind ammu ‘näinud’ ja ma saan spetsiaalse allahindluse, kui nüüd ostan. eks ma sirvin natuke ja arvutan.
eelarvamuste kujunemine oleks ka teema, aga mõeldud kontekstis tahab see veidi läbimõtlemist. seda enam, et suur osa allikaks olnud arutelust kustutati ära. internet sai ilmselgelt jälle täis.
viimasel ajal mõtlena aina rohkem Kindlele, sellele odavamale variandile. sest riiuliruum on ka ometi piiratud.
kalapäev
kiluvõikud. munaga. ilma paanikata.
eile oli ikka juhe nii koos, et mõtlesin veini peale. isegi tegudeni jõudsin. aga enamvähem jõuga pressisin sisse. mõttega, et kui juba välja valatud, siis ei taha ära ka visata.
|
You’re a Depressed Drunk |
 You know that distinct taste of tears and vodka real well. |
ehk siis – vähem veini, vähem depressiooni. kuigi vahel tundub, et on kuidagi teistmoodi.
veejoomine, see-eest, ei ole enam mingi probleem.
elusolekukontrollid päeva jooksul ja pisteliselt. olen küll elus. vägagi. mõne ülesandeks on iga päev uus suvaline mailiaadress omale tekitada. et ma ikka teaksin, et tema on ka elus. või ongi see ikka mitte minu elusolekukontroll, vaid.. ?
http://www.someecards.com
ajakohaseid mõttekesi
munapaanikast rääkides, turul on mune küll. ka valgeid. ole ainult mees, ja osta. 2eur 10 muna eest. kallipoolne on küll. no nagu ikka, hinnad ja sissetulekud ei kipu kuidagi seoses olema. see eksperiment meie rahvaga ei ole enam põnev ka mitte. varsti tõesti ongi ainult rikaste ja ilusate maa, viie rikkama riigi hulgas – sest kes ei ole rikkad, on mujale ära kolinud lihtsalt. nii lihtne plaan see siis oligi.
kuna kool rattakursusi ei tee ja mujal neid ka niimoodi teha ei ole, siis laps hakkab loata sõitma. äkki peaks ise kaasa kirjutama, et vabandust, ei ole piisavalt võimalusi teha seda luba? et olgu see politseinik siis ka tore ja suunaku kursustele ometi. või midagi sellist ometi. sest mida minagi teha saan? laps on niigi hädas ja tahab olla seadusekuulekas. aga mida teha, kui see ei ole võimalik?
turu juurde tagasi, ohh kui hea on üle tüki aja süüa juustu, mis maitseb nagu see juust, mida ma välismaalt saan ja mis meenub lapsepõlvest. nämm. ehk et, lisaks meie totratele hindadele pole kvaliteet ka alati mitte suurem asi.
kuigi õnneks on meil ka asju, mis on paremad, kui mujal. mitte, et mulle kohe praegu midagi meenuks.
sest viimaste tundide jooksul olen pidanud end liiga mitme aktiivse teema vahel korraga jagama – ehk suhtlema umbes mitme inimesega korraga, sh üks füüsiliselt samas toas, üks telefonis ja mõni vestlus netis. kõrvalt püüdsin veel Meisterkokale pihta saada ka. kusjuures kõik suhtlemised on asjalikud olnud ja nõudnud mõtlemist ning tegelemist, ehk siis tegu pole olnud niisama blablaga.
rääkimata sellest, et ringisebimine algas varahommikust.
aga ma lõpetan selle postituse nüüd ka, ma olen seda umbes kaks tundi kirjutanud. aitab seega küll.
soost välja
alustuseks Iivi Anna Masso artikkel tänases Postimehes.
jah, meil on kombeks sookvootide-jutu peale enamvähem marru minna ja väita, et kõik on kujunenud loomulikku teed pidi. iseasi, et kas see loomulik ongi nii loomulik või mingi imetabane mõttemall, mis meil mingitel põhjustel juurdunud on? mina neid põhjuseid otsida ei oska; ma võin küll midagi arvata, aga kuna ma tegelikult ei tea sotsioloogiast jms eriti midagi, siis on mu arvamus ilmselt üsna ebapädev ja ma ei suuda seda vajalike viidetega kaitsta – ehk ma jätan selle suures osas väljendamata. nii et järgnevat lõiku võib võtta ka lihtsalt arutlusena, mis kuulub fantaasiavaldkonda.
aga mingil kenal hetkel arutasime sõbrannaga, et mehed vist pelgavadki naisi nö enda tasemele lubamast ja üsna teadlikult levitavadki suhtumist, nagu naine peaks olema ülalpeetav, rumal, saamatu ning väärtusetu. sest, nii kummaline kui see ka ei ole, siis mehed elavad suuresti mingis blufi-maailmas, just tööalaselt. ehk siis kui palju ma olen elus näinud, kuidas tööalaselt ajavad mehed mingit üpris suvalist juttu välja (ma ei pea silmas kõiki mehi ja kõiki olukordi), teised mehed noogutavad kaasa.. ja siis mingi aeg hiljem imestavad, et see joga ei olegi tõeks saanud. selmet asja kallale asuda, uuritakse jogaajajalt, et millal siis, või miks, või see küsimus, mida just vaja – ja saavad veel mingit hämu vastu. noogutavad kaasa ja.. võibolla lõpuks saabki vajalik tehtud. et seejärel minna uuele ringile. kui ei saa, noh, siis läheb jah sellel bluffijal hapuks ära.
aga see asi toimib üsna vastastikku kusjuures.
(muidugi, mingil määral peab teatud olukordades bluffima ja riske võtma, see on ka absoluutselt selge).
ning, seda kõrvalt nähes, inimesi isegi mitte eriti tundes, on ometi suurele osale naistest selge, kes neist meestest blufib, kes mitte. ja hiljem ei suuda ära imestada, et kuidas need teised mehed seda kohe läbi ei näinud. no ausalt kohe. samas katsu sa neile ainult viidata, et oot, selle asjaga võib probleeme tekkida.. eiei, siis oled sa liiga ettevaalik ja oma nina teiste asjadesse toppiv naine, kes ei suuda-taha mehi usaldada, ei jaga matsu (halvustamine) või midagi.
aga kui nüüd ette kujutada, et naised hakkaksidki pidevalt sellistele asjadele tähelepanu juhtima, no mitte et mõni naine teeb (ja sel naisel peab ikka tugev närv olema muidugi), vaid et suurem osa seda teeb – see ju kõigutab ometi meeste eneseimetluslikku autoriteeti.
nii et ikka on vaja hoida suurem osa naisi kusagil seal.. et nad ei tuleks meeste mängumaale.
tühja sellest, et piltlikult pool Eestit on täis üksikemasid, kellest suure osa puhul isa ei panusta laste kasvatamisse mitte midagi. no miks ta peakski, ta on ju mees ja teisest klassist seeega..
jah, just täna levitas üks meessoost sõber FBs taas mingit videot teemal, kui halvad autojuhid on naised. siinkohal enamvähem esimene link googlist selle kohta.
ahjaa, ma olen ka korduvalt saanud selle eest, et ma naisena üritan meestega samal tasemel olla selles või teises.
P.S. mulle sookvoodid meeldiksid jah, siis oleks lõpuks ometi rohkem meesõpetajaid koolis.