kiire nädala eel

lilled-kaardid-pannkoogid-jms – olemas! ühtepidi ja teistpidi.
kuigi vahel käitub see armas laps juba väga pubeka moodi. paratamatus, tean küll 🙂 kuulub suurekssaamise juurde. jah, mulle tundub ta ikka pisike, aga aeg läheb vahel üllatvalt kiirelt. kuidagimoodi ma juba suudan, et ei otsi ta kaela kõrguselt tema silmi ja riideidki suudan poes vaadata enam-vähem õigest mõõdust. eks varsti harjun ära, et ta must pikem on. sinna vist ei olegi väga palju enam.

veel märksõnu: meri, jalutuskäik, soe tuulevaikne terrass, hiinakas.. laiskus pilte teha.
(siinkohal pean mainima, et toidupilte on küll, aga ma ei hakka nendega publikut ärritama. toitu on hea pildistada, selle jaoks ei pea kusagile minema ja see on kenasti koha peal olemas :P)

laiskusest hoolimata või selle kiuste on tehtud mitmeid muid vajalikke asju. õhku on juures.
ma leidsin koha, kus müüakse seeliku-riidepuid mingi mõttetu hinnaga, peaks kohe veel ostma, et oleksid ühesugused ja igal seelikul oma! äkki siiski peale sorteerimist oleks kavalam?

väsinud, aga rahulolev.

mitte sellest..

vaatasin praegu Cherry pakkumist Click & Grow-le. pealtnäha super (oo, 12 euro eest kaks taime!), aga süvenedes selgub, et nende kassettide jaoks on vaja potte juurde ja nii tuleb komplekti hind päris kallis. ah, nagu ikka. enne tee omale põhjalikult selgeks, mida pakutakse ja kas see tegelikult on ikka kasulik, siis mõtle, et kas sa reaalselt ka ikka vajad ja siis tegutse. ehk et ma ostan neid asju (vautšereid) ikka vähe, kuigi ilmselt hoiaks kenasti kokku, kui rohkem kasutaks. aga teisalt, pole mõtet osta teenust või asja, mida ma muidu ei ostaks.
üks kinovautšer.. just avastasin, et pean kiirelt ära kasutama, napilt veel jõuan!
aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

sõbranna just ohkas, et ostis mingit kohupiima, selles fooliumpakendis – ja seal sees oli veel teine fooliumpakend, mille sees oligi kohupiim. tore, et mitte päris matrjoška. mis selle asja mõttekus on, ei saa meie küll aru. et pealmine pakend on õhku täis ja jääb petlik muljet suuremast pakist või?
tootja ilmselt põhjendab, et siis on turvaliselt suletud (ma ei tea, ma oletan); ometi sulgeb ju ÜKS pakend ka selle ära täiesti?
igatahes on minul küll meeles lapsepõlveaegne tilkuvas paberpakis kohupiim. kotitäis toidukaupa jäi ka sellega täiesti ellu, kuigi siis ei olnud neid jubedaid õhukesi kilekotte ka, mida praegu igal pool kaela määritakse (piim ühte kotti, kohukesed teise, banaanid kolmandasse.. turul üritavad nad lausa iga asja eraldi panna; hea, et igat kartulit eraldi kotti ei topita..).
igatahes mingi nõme kunstlik pakenditsodi tekitamine.
mis on ka põhjus, miks mulle kapselkohvimasinad ei meeldi: ühe tassi jaoks tekib paras hunnik prügimäekraami.
aga ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

tegelikult ka mitte sellest, et lapse eilne esinemine oli samuti tore. algul läks klaverisaade natuke sassi, aga nad alustasid uuesti.
kui oleks selle ka saanud, et peale lõppu ja kummarust oleks ta oma noote kokku korjanud natukene helgema näoga, siis oleks lausa super. sellest ma isegi saan aru, et ta saalitäie publiku ees seisab üsna kangelt, mitte ei nõksuta jalga või puusa, nagu kodus ette tuleb. küll jõuab.

rääkida tahtsin hoopis sellest, et peab skeemitama hakkama. ilmselgelt. mis ja kuidas – ma veel ei tea. aga kusagil on kõik lahendused ometi olemas. minu asi on natuke vaeva näha ja need üles leida.
aga ma ei taha sellest ka väga pikalt rääkida. eksole.
sest lõpuks on asjadel kalduvus laheneda. ka siis, kui nad ei lahene nii, nagu mina tahan.

‘ära muretse, paremad ajad on ees. sa oled tugev, ära anna alla’.
kui ma sellele mõtlen, siis ma muidugi üsna tihti ei taha tugev olla. kui ei mõtle, siis vist olengi. mõtlematult.
vähemalt pakuti hommikuks peeksi ja mune.

vähem mõtteid, paluks :P

päevad pole vennad. teadagi. iga päev ei saa olla kõik vähem või rohkem ülevoolavalt hästi. mõnel päeval on kõhklused ja kahtlused ja hirmud. peavadki olema. palju ebanormaalsem, kui neid ei oleks. äratus lõi nuiaga, energiat on alla viimase aja keskmise ja silme ees keerlevad kõige mustemad stsenaariumid. kuigi subjektiivselt võttes ei ole nendeski mitte midagi hullu.

see va äratus. no ma ei tea, viimasel ajal ongi jälle nii. äratus lõikab une läbi ja siis on päev otsa selline ebamäärane unine loppisolek. täpselt selle ajani, kuni ma lähen voodisse, et uinuda – siis hakkavad mõtted peas ringi käima, üks parem kui teine, ja une tulek aina lükkub. e-ba-meel-div.
tavaliselt muidugi päeva jooksul saan sellest üle, sest .. hm.. sest et saan 😛 loodetavasti tekib täna ka see hetk.

aga eks kinnitan endale lihtsalt, et igas asjas on head ja halba ja peabki mõlemat nägema. ka siis, kui midagi väga muuta ei saa. leppida, harjuda ja aru saada võib ikka.

stop saying ‘I wish’..

ekskursioon ja maakuulamine. ja kõik need muud plaanid.

lapsed (nii suured kui väikesed) tulid üldiselt kenasti toime. kes millega. positiivsed emotsioonid on ülekaalus. imeline vana aed, tuuletu ja päikest täis. niuts. aga ma tajun ka, et omad miinused on sealgi.

sellisel päeval, nagu täna, tundub peaaegu kõik võimalik. mingis mõistuse piires siiski. jalad maas.
eks homne tümitab mind natuke maa sisse ka. aga see paistab siis.

on asju, mis ei ole liikunud nii, nagu peaks, mõni asi aga liigub liiga vääramatult, et üldse kahelda. lõpuks saab kõik täpselt paika, teadagi.

mõned hetked tahaks igaveseks talletada. ‘see on ju sinu aia tagune’, ütles M. autot manööverdades. hetk hiljem oleme sel terrassil, kuhu võikski end unustada.

tegime ära

igatahes. eile sai ära tehtud, planeeritud 11-15 tööpäev venis paar tundi pikemaks, pärast veel jupp seltskondlikku suhtlust ka.

väga tõhus päev oli. kuigi see koristatud nurk kaugelt ei paista üldse palju puhtam. aga endine putkaalus on silmnähtavalt kenam. kahju, et sinna ei tule see terrass, mis me lootsime. aga kohalikud ütlesid, et need mehed, kes selle puhtaks tegid, on kangelased.
aiavärvimine – osa jäigi värvimata. samas, arvestades, et värvi saime niisama ehk aitähi eest, on ju vahva, et niigi palju sai. natuke pikendab selle aia agooniat, nagu me naersime.
kaks kärutäit sodi läks Paljassaarde. kummaline, et info järgi peaks seal olema põhimõtteliselt praktiliselt kõige vastuvõtt tasuta, reaalsus oli see, et pidime üllatuslikult maksma. nojah, ega meil ei olnud see värk väga sorteeritud, samas, ma ei tea.. et siis imestame, miks sodi loobitakse igale poole? tegelikult jäi üks hunnik meist ka veel ma ei tea mida ootama. sest jäätmejaam lihtsalt pandi kinni.

vingeim üritus oli bussipeatuse kraamimine. põhimõtteliselt oleks võinud seda ka performance‘na esitleda. bussi ootaval rahval oli kindlasti väga tore. juttu tehti ka. saime muuhulgas palju väärtuslikku tagasisidet. selgub, et kui sa ikka internetis ja sotsiaalvõrgustikes ei ole, siis jääb suur osa infot saamata. ehk et mulle võivad igasugused flaierid ja asjad tunduda tobedad, aga suurele hulgale on need olulised. või siis jah, igasugused plakatid ja muu selline.
võtsime teadmiseks.
peatuse saime ka puhtaks. põrandaharjaga sai tänavat koristatud lausa. nagu üks osaleja ütles: ega muidu nalja ei saa, kui ise ei tee.

lahe, et mõned liitusid meiega nö jooksvalt. ja kummaline, et osad, kes samas elavad, olid väga ignorantsed, et mismõttes nemad nagu peaksid midagi tegema.
see on ka kummaline, et suurem osa majast on tühi. ometi on tegu ju hinnatud piirkonnaga. et üüritagu siis välja või midagi. arusaamatu mu jaoks.

hiljem sai trammis suurt kuud vahitud ja JubeJussi juures lapse lõõtspilliimprovisatsioone kuulatud.

ning väga palju mõtteid ja ideid kogunes ka. võiks öelda, et mõttetalgud käisid muude talgutega koos 😛


pildi tegi meie talgujuht.

reede meeleolud..

.. saavad kohe tekitatud.

päeva totruse (vähemalt seni) leiame Õhtulehest, väga ameerikaliku. et tulla selle peale, et Nutella on umbes nagu šokolaad, nõuab tõesti olulist ajugümnastikat ja sõpru? nii rumal ei ole piinlik olla või? kui ikka seda nii palju süüa, mismõttes kunagi ei loe koostist?
aga tegelikult ma tean, ega meil ka ei loeta. ning otseselt ei ole sellel seost akadeemilise tarkusega ka.
minu isilik laps irvitab selle (või analoogse) reklaami üle, mis meil jookseb, et Nutellat saab kasutada, et lastele kasulikke asju sisse sööta. reklaamis on selleks mingi sai, Antonio toob ikka huvitavamaid näiteid. kala ja Nutella oleks jah, päris huvitav kombinatsioon. eriti lastele 😛
(see, mida ta veel reklaamidest arvab, on muidugi omaette teema)

päeva mõttetera on siin:

muidugi, keegi ei taha olla see ‘some people’. aga me kõik oleme vahel selleks siiski.

päeva pala on eelnevaga haakuv. head päeva ja hoiduge ebameeldivatest inimestest!

karu nahk

eilses Galileos näidati miljonieurost kella. isegi vist natuke kallim oli. laps küsis, et kas mina ostaksin sellise. naersin natuke (mõttes hüsteeriliselt, reaalselt rahulikult) ja teatasin, et no ei, sest mul ei ole ligilähedaseltki sellist raha. siis arutasime natuke edasi, et kui mul oleks miljon eurot, kas ma siis ostaksin. ma arvasin, et kui olekski miljon, siis muidugi mitte. et kui oleks näiteks, maitea, 50 miljonit ja tiksuks vaikselt juurde, siis nii põhimõtteliselt ei oleks see ju suur kulu.. või mis? 😛 kuigi ilmselt isegi siis ei ostaks.
‘aga mida sa siis ostaksid, kui sul oleks miljon eurot?’
sai siis seda karu nahka natuke jagatud. paar unistust saaks teoks teha. natuke saaks aidata. midagi peaks kasvama panema (niivõrd, kui see tänapäeva kummalises majanduses võimalik)..
unistamine on meil ju tasuta 🙂
kuigi reaalselt leiaks ka umbes poolele summale nagu kohe rakenduse.
aga kuna ei ole, siis ei leia ja tegeleme asjadega, mis on võimalikud.

ei tohi õhtuti tegeleda asjalike asjade ja juttudega. tulemus on ikka see, et voodis tulevad Eriti Head mõtted pähe ja katsu siis magama jääda. on ikka ju vaja veel välja karata ja mõni mail teele panna ja mõni mõtteke kirja.
tegemisrõõm.

paar tundi hiljem: näed siis, kukkuski üks asi ära, kuhu karu nahka jagatud sai. nii ‘tore’ – pole nahka, saab keegi teine hoopis võimaluse. raisk, ma ütlen!

millest ma nüüd pidingi..

mingi imelik vaba päev. mitte, et meil neid liiga palju oleks, aga tänane on selline veider küll. et kuna eile oli mingi angloameerika jooma-koomaõhtu, siis täna saab välja magada? või?

igatahes, pole midagi, paar tundi ajugümnastikat ka tehtud. sellist meeldivat. isegi kergelt tuikavast peavalust (eilsest veejoomisest või?) sain selle käigus lahti, oh imet.
ja taas kord kinnitus sellele, et vahel on vaja lihtsalt keegi appi võtta ja asjad liiguvad. seekord olin siis mina see abiline ilmselgelt. aga samas puudutab see kõik mind ka piisavalt. loodame-loodame! 🙂

see lõputu kevadkoristus.. vaikselt kuskilt nurgast alustasin. peab ära tegema. vaja elamine viisakaks saada. jajah. isuäratavalt viisakaks.
järgmine teema on riidekapp. vist. kui ma julgen..

eelmise nädala teenindusteemaline artikkel ilmus Õhtulehes. nõustun, nõustun. nii sellega, et naerata, ja sind teenindatakse meeldivalt kui sellega, et see teenindaja ilmselgelt saab ehk veelgi pisemat palka, kui mina, ja oluliselt rohkem sõimu, nii et mida tal ikka naeratada. aga kui ta püüab sinu naeratuse, siis muutub ka tema nägu.

tänane totter idee on failblogis. ega seal pakitakse jah kõik totratesse väikestesse ja õhukestesse kilekottidesse (mitte nagu meil), et peadki oma ostud mitme koti vahel jagama. ja kesse loll siis riidest kotti kasutab? parem üks plastikjunn juurde tekitada..

selle aasta tuulelohesoov on näiteks Bilboquetis. darth.. nämm!

pühapäevaõhtune

oeh. nädalavahetusest väsinud 🙂 ei midagi uut, muidugi.
täna oli lausa kaks kontserti, aga hetkel ei jaksa neist kirjutada.

mõtted-mõtted-mõtted.. eile õhtul oli hallollus väga töine. kas… või siis mitte? või ikkagi.. ? .. ehk siiski peaks?
elus ei muutu midagi, kui ise ei muuda.
konservatiivne on turvaline. mitte muuta on turvaline.
aga mida mul peljata?

kollane

need pole küll need lilled, millest ühe Kalevi kommipoe müüja omale sai. laps oli ühte kotti pannud natuke liiga erinevaid komme ja müüja sorteeris need lahkelt kahte osasse vastavalt sellele, kuidas kassast läbi lüüa saab.
lisaks oli seal üks šokolaadikoogipulber kaks ühe hinnaga pakkumises, nii et mu laps lõpetas just oma elu esimese koogiteo.
allahinnatud assortiikomme ei olnud, küll aga šokolaadi tervete metsapähklitega.. seda sai umbes pool kilo ära ostetud 😛 no ja nipet-näpet veel.

A.G.A.N.-is oli üks päris kena kleit, aga ma igaks juhuks ei proovinud. üldiselt on see Rotermanni aatrium üsna surnud koht, pole seal enam eriti ühtegi poodi. juustpood ja veinipood.. no ja äkki midagi veel. juustupood oli paksult rahvast täis, peab mingil teisel hetkel tagasi minema, et maitsta. samas lõunapoolsemaid juuste väga ei olnud – neid, mis hetkel natuke aktuaalsemad oleksid.
omakorda meenub selle peale, et pean mingi mõistliku hinnaga anšooviseaugu leidma..

grill-tšill. väike jala- ja seljavalu samas ei ole hea. aga – hoiabki maa peal. muidu varsti lendaks vist, totter naeratus suul 😛