valgeneb

praktiliselt terve nädala on olnud tunne, et nagu oleks natuke haige. aga palavikku ei ole, köha õieti ka mitte, isegi olulist nohu mitte, nii et ma suhtkoht ignoreerin seda kerget ajutist kriipimist kurgus, tihedamat uimasust ja pea-paks-tunnet.
teed joon, sidruni ja ingveriga. mõnel õhtul võtsin paratsetamooli ka. aga mida sa tahad, kui õues on üks pidev hall ja niiske.
kui on valgem, siis on valgem ja super. sest valge on juba tunduvat pikemalt. ja päike annab tuntavalt sooja.
nagu täna.

nädal on tihe ka olnud. lugeda olen jõudnud ainult sadakond lehekülge nädala kohta, mida on ikkagi vähe. teisalt on hooti juhe nii koos, et lihtsalt taon telefonis mingit tobemängu veerand tundi juttis. sest no lugeda ei saaks, ei jõuaks kohale. ja siis kukun magama.
nojah, ma täna ikkagi siis ostsin lõpuks mingi d-vitamiini preparaadi ka. äkki on abiks?

lapse sünnipäeva praktiliselt ei pidanud. ta ise ei soovinud. sugulastega sai ikka väike istumine tehtud ja trenni viis ka komme. koolis oli sel päeval e-õppe päev, nii et sellega polnud üldse tegemist.
tema graafik on ka jube tihe. ma ikka leian, et võtku üks (trenni)vaba päev, aga ta väga ei kipu. sel nädalal siiski oli lausa kaks, olude sunnil.

üldiselt tahaks umbes kaks päeva mittemidagi teha. siis vist jaksaks jälle kõike teha.

vitamiini päikesest

mõtlesin, et saan täna vara õhtule.
saangi.
ainult kook on veel ahjust välja võtta ja pesu sorteerida ja triikida, tolm võtta, pükste- ja särgiriiulid korda teha.

eelmise nädala töövõit: esmaspäeval esimene mail teele ja kolmapäeva õhtust tulevad pildid uuest agentuurist sisse. selgus, et mõnega ongi nii lihtne asju ajada. päris tihti kaob mail nagu musta auku ja kui ei kao, siis tähendab see ikka nädalatepikkusi arenguid.

nädalavahetusel sain d-vitamiini laksu. eelmise nädala algul just andsin vereanalüüsi; arvasin, et vaid kilpnääre, kui kui vastuste pärast helistasin, selgus, et kontrolliti ka kõike muud. ja b-vitamiin on normis, aga d-vitamiin mitte. no ma tean jah, et öeldakse, et meie laiuskraadil polegi ja peaks juurde võtma ja värki, teisalt aga olen lugenud, et see on nii olnud aastatuhandeid ja tegelikult midagi hullu sellest ei juhtugi. nii et ma läksingi seda teed, et jõudsin loodusliku allika ära oodata.

eilsed pildid jõudsin eile isegi üle käia, täna kuidagi lihtsalt ei jaksa.
nagunii suutsin nädala sees paar päeva tõbine olla, kerge palavikuga ja puha.
ja piltidest veel, ma ei tea siiani, kas peaks olema teine objektiiv või teine kaamera. tegelikult mõlemad ilmselt oleks hea. paneme kusagil mitte-nii-väga-oluliste asjade nimekirja. sest on olulisemaid. või äkki peaks ikka lõpuks oluliste asjade nimekirja tõstma?

kinno tahaks. või teatrisse. või kontserdile.
aga praegu kohe ei saa. üks tehtud töö on tasustamata ja seega eelarve sassis.

ilmast, v.a. see päike, ma ei kirjuta. üldiselt ikka üks november.

ma ei mõelnud üldse kirjutada toidust..

reede ja 13 oli kena päev. tähendab, kui saab kenaks lugeda kolmekohalise summa väljakäimist lapse sünnipäevakingiks. samas, mul on kuri plaan seda kinki ka ise vahel kasutada. tegelikult on kena ka see, et vähekasutatud asi oli niigi poole odavam kui tutikas.
lõunaks sõime reedel, aega parajaks tehes, india toitu. ma pean ikka seda kodus ka rohkem tegema.
kuigi eestlaste sousti ja kartulit on mul niigi üliharva. täna podiseb ahjus veiseliha läätsedega. ikka mingi lähis-ida mõjutustega või miskit (no natuke vürtskööment ja purustet koriandrit lisaks muule.. ).

nädalavahetus lendas käest. lähed viid lapse trenni ja siis .. passid seal kõrval mitu tundi ära. siis tuled koju, teed kiiruga süüa ja siis tuleb pähe, et paneks pesu pesema ja siis .. avastad korraga, et kell on palju.

mul on mööda läinud selline tähtis päev, nagu neli aastat karvikute siiakolimisest.
vahel nad on nii numpsilt koos, nagu sel pildil siin, aga vahel ikka karvad lendavad. kusjuures üks tõmbab pealtnäha suht lambist kõrvad ludusse ja hakkab jõurama ja siis saabki teiselt peksa. kui ma kodus olen, siis ma püüan jõurajat rahustada ja teist kassi veidi eemale peletada. kusjuures tihti teine näiteks lihtsalt vaatab möödaminnes ja siis otsustatakse, et on aeg jõurata.
igatahes mingi teema neil on.
aga muidu ei kurda, Vollike on kenasti kohanenud ja päris julge. vahel ei saagi aru, kumb kass mu jalgade peal vms on (kui just ei vaata), sest mõlemad on umbes üheraskused ja noh.. okei, kui jalgu veidi rohkem liigutada, siis saab, sest Volli ikka jookseb ära.
no ja hommikuse vooditegemisega ongi vahel nii, nagu pildil..

Kassid voodil

energiavampiirid.. ?

jaanuari esimesel poolel teeb meele rõõmsaks, kui kell on neli läbi ja taevas on ikka veel hele. ja et üldse sinist taevast on.
tegelikult ma südames igatsen ikka talve nagu nt 2010, rohke lumega. aga tuleb leppida sellega, mis on. hea, et vähemalt jälle otsapidi kerge miinus on, sopp on ikka kõige ebameeldivam.

aga maisemate asjade juurde tulles – eile oli see päev, kus mu tehnika otsustas hullupööra energait kasutada. ma ei saa tõesti aru. tahvel oli hommikul kõvasti üle poole täis ja nett OLI maas, täna hommikuks oli täiega nullis.
telefon ka ei laadinud end eile tööl arvuti sabas täis, oli vaja mõned tunnid pärast veel toimetada, paar korda logisin netti ka – ja no tühjenes, nagu keegi kusagilt imeks välja seda energiat. energiavampiir? 😛 tehnikaspetsist poegki vaatas õhtul kasutused üle ja ei saanud sotti, et mis ikkagi nii tühjaks tõmbas.
täna on vähemalt telefon täiesti normaalselt käitunud.
aga mingi müstikamoment jäi ikkagi.
samas, ilmselt oli lihtsalt selline päev. ikka juhtub ja tehnikal on ka paremad ja halvemad päevad.
vist.
🙂

aasta algus

nädal uut aastat olnud ja hetkel ei ole põhjust midagi kurta.

muidugi algas see hooga, nagu ikka.
talvelaager ja värk. sel aastal olin ühe väikebussi roolis ka. kuigi, arvestades ilmaolusid, tekitas see natuke ärevust, sest no üks asi oli lõunaosariikide libedus, teine põhjaosariikide tuisk. ja võõras suht uus bussike ja automaatkast ja viis mitte-oma last bussis. aga kõik kulges.
täiskasvanute seltskond on meil tore. ütleme, et ma olen hästi sisse elanud.

muudki asjad on korraga paigas või paika nihkumas. mõtted liiguvad õigetel radadel ja materiaalne ‘auk’ saab kohe täidetud. jõulupreemial oli selles oma osa. ja üldse, raha läheb ja siis jälle tuleb, nagu täna just oma noormehele seletasin. selle peale, kuidas tal eilne Tuhakal käik nihu läks ning ta sisuliselt rahas kaotas.

mingite mõtetega olen juba suves. kalendris on juba mõnedki suvised nädalavahetused, mis viivad Eestist välja, ja mõni muu sisustatud päev kirjas.
üldiselt, imelik. sest tavaliselt ei suuda ma umbes kahte nädalatki kuigi täpselt ette planeerida. või ühte. aga see vist ongi seepärast, et ma tean, et võivad tulla mingid minu jaoks olulisemad asjad.
sest endiselt – kui mingi asja jaoks on ainult vabandused, miks seda teha ei saa (peamiselt raha ja aeg), siis see ei olegi prioriteetne.

sellega on vastatud ka küsimusele, kust ma võtan aega lugemiseks. ju mingi minu jaoks vähemolulisema tegevuse arvelt.

pilt on laagrist, kõige külmemast päevast, mil toimus orienteerumisvõistlus, et mitte tunde suusatada. kiireimad (pildil) pääsesedki umbes kümne minutiga õues.

2016

kui ma mõtlen tagasi möödunud aastale, siis tahaks öelda, et sel aastal tegin ma väga mitut asja esimest korda elus. samas ei ole need sellises stiilis asjad, nagu, maitea, benji-hüpe näiteks. oluliselt lihtsamad kuidagi.

no nagu et tegin esimest korda risottot, sellist pärisrisottot; käisin esimest korda lapsega võistlustel ainsa nö tugiisikuna; käisin esimest korda ookeanis ujumas; nägin esimest korda 11 põtra korraga – no ja sarnaseid asju veel.
läbi selle kõige õppisin taas veidi rohkem ennast tundma. iga uus kogemus ju arendab ja õpetab midagi enda kohta.

sügise lõpp tõi mingi energiakriisi, aga see on juba kenasti lahenemas. tabasin, et mu jamataluvus on taas väga madalaks muutunud ja see tekitab ebavajalikku seesmist ärritust. õnneks pole sellest väljasaamiseks vaja imetrikke, tänulikkusest ja positiivsete asjade väljatoomisest saab kenasti abi.

poeg on endiselt tubli olnud. hooti on tunne, et ma äkki kiidan tedagi liiga vähe.
tal on omad eesmärgid ja, erinevalt minust, oskab ta juba pubekana tööd teha eesmärkide saavutamise nimel. mina pole seda siiani korralikult selgeks saanud – aga võib-olla pole lihtsalt tahtnud. sest töö ja eesmärgid on üks asi, teine on endiselt mugavus ja laiskus. et ehk tegelikult ma endiselt vist pingutan täpselt nii palju, kui vaja. mis on minu meelest ka normaalne, sest elu ei peagi olema üks igavene töö ja pingutus. sel aastal tajusin, et sellist mõtteviisi on aina rohkem.

samas on mingid vabatahtlikud tegevused, kuhu ma sisenen hingega ja teen asju, ilma et mult neid oodataks.
ilmselgelt pakuvad need teemad-tegevused-asjad mulle hingerõõmu.
kõike siin maailmas ei saa rahasse panna. või vist saab, aga kas on vaja? ei ole.
ma arvan, et parimad hetked aastast ongi seotud selliste tegevustega.

et siis kogemusterikas ja huvitav aasta oli.
aitäh kõigile, kes olid osa minu aastast 2016! teid on väga palju 🙂

Atlandi ookean, Milafontes:

postitus nr 4001

ma just avastasin, et mul on 4000 postitust täis. viimased paar aastat on hõredad olnud, muidu kipuks juba 5000 ligi. hämmstav hulk igal juhul.

aga pühad läksid muidu rahulikult. ei mingit ülesöömist ega arutult kinke. selline meeldiv pikk nädalavahetus. no muidugi päris ilma tõrvatilkadeta ei saa, laupäevahommikul oleksin küll võinud telefoni pikemalt vait hoida.
samas selle rahuliku kulgemise juures sai tehtud seapraad (ilma hapukapsata, mul on hapukapsavabad pühad olnud!), kohupiimaküpsiseid, kihilist porgandikooki, mitu masinatäit pesu pestud, juuksed värvitud, külas käidud, loetud ja loetud, veidi telekat vaadatud (sest lihtsalt pole olnud midagi vaadata) ja lapsele rahad nö päris kinkide vastu vahetatud.
suuskadega läks küll hästi. mina, kes ei ei viitsi kaubanduskeskustes käia, oleksin esimesest poest ära võtnud, aga poeg sundis ikka teistesse ka minema ja no muidugi järgmises oli 40% allahindlust. saimegi asjad mitukümmend raha odavamalt. nüüd ta saab veel midagi omale lisaks soetada.

nüüd kulgen vaikselt edasi ja loodan, et homme on päikest ka. sest nii on vaja 🙂

kassid elavad ka muidugi kenasti, kui nad parasjagu ei kakle.

talve ootuses

läksin täna üle tüki aja lõpuks Keskraamatukokku ja avastasin pettumusega, et ilukirjandus ei olegi enam riikide järgi, nagu viimati.
ma ei lähe ju enamasti väga selge teadmisega, mida ma tahan, ja Keskraamatukogus meeldis mulle just see, et ma valisin mingi riigi ja vaatasin, mida seal huvitavat tundub olevat. nüüd, ma ei teagi.. kuidas ma leidan midagi, kui tahan lugeda midagi islandi kirjandusest? või itaalia? või iisraeli? (ja ma ei tea, miks ma ainult i-tähega riike nimetasin..)
et ehk edaspidi on lihtsam ikka koduraamatukogus käia, sest siin on valikut umbes 5 riiulitäit. seega – valida on justkui lihtsam. tegelikult ikkagi mulle meeldis riikide järgi. näiteks ma suuresti välistasin osa riike, kui nö avastada midagi püüdsin. ja see on ka olnud pea ainus põhjus, miks ma Keskraamatukogus käinud olen.

üldiselt olen sunnitud tõdema, et see aastalõpp on veidi ära vajunud. mingid arusaamatud hoovused ja veidi tühi tunne.
aga äkki vahel lihtsalt peabki? väikeseks kontrastiks või midagi? äkki ma ei peaks pingutama, et selle tundega võidelda, vaid laskma korraks endast üle ja siis alles edasi liikuma?
ega teisalt muidugi pole aega selle teemaga tegeleda.

nii et räägime parem ilmast.
näiteks see ilm, mis oli nädal tagasi, oli väga äge. nüüd enam nii äge ei ole.
mulle oleks sobinud küll see vahepeal jõuluajaks lubatud käre külm, mida siiski ei tule. st, veel ei tule.
selline külm, nagu pildil.

mõtteid mööduvast aastast

töötlesin pildi Portugalist ära, aga mõtted püsisid pigem Itaalias.
huvitav, et Itaalias oli see mägedevaheline päikesevalguse ajaline piiratus paremini tajuda kui Portugalis. muidugi, Manteigases, mägedes, “loojus” päike küll mäe taha, aga ida pool oli org. Torboles ja Riva del Garda olid aga põhja-lõuna suunalises orus (mille põhjas on Garda järv) ning mõlemal pool kõrgusid mäed ning seal oli konkreetselt: hommikul oli päike Riva delGardas ehk lääne pool, Torboles oli päike mäe varjus, päeval oli mõlemas ja õhtul kadus Riva del Gardast varakult.
eks muidugi päikese ring oli maikuises Portugalis ka pikem kui oktoobrikuises Itaalias.

aga üks Itaaliaga meenuv asi on veel see, et kui ma ära tajusin, kui kaugel on õieti see rada, kus meie noored sõidavad, siis igatahes mina olin küll veidi mures, et kas nad ikka jõuavad õigeks ajaks starti. eks muidugi arvestati, et peaks jõudma, aga vaikse tuulega võttis see üsna hea aja.
no ja oma lapsest ma tean, et ta pole see trügija ka. et kui isegi on elektroonikaga end juba “sisse regatud” (selline võistluskord oli, et igaühel oli randmel selline elektrooniline jubin ja iga päev enne võistlust tuli sellega end nö sisse registreerida ja peale võistlust välja; selleks oli üks värav, aga no see polnud seotud mingi ajapiiranguga enne või peale võistlust vähemalt; kui seda ei teinud, ei saanud selle päeva tulemusi kirja), siis kallas oli ikka rahvast ja varustust täis ja vee peale said esimestena ikka need, kes end sinna veele lähemale olid sättinud.
nii et ma üldse ei imestaks, kui selgunuks, et mu oma suht viimaste hulgas vee peale sai.
aga ma ei tea seda täpselt.
muidugi õnneks treener kaatriga aitas neid ka. juba kasvõi jõuvarude säästmise mõttes oli see hea. eriti siis, kui tehti kaks sõitu ära, siis kaldale ja siis sisuliselt kohe tagasi, et jõuda kolmandasse starti..
novot, igatahes ma suutsin iga päev enne esimest starti (kui see üldse toimus) muretseda, et kas nad ikka jõuavad ning rahunesin alles siis, kui esimese sõidu tulemused kirjas.
muidugi mõtlesin ma üle, sest meie noored olid selles mõttes jube tublid. protseduuride pärast ei jäänud (peaaegu) midagi katki. või siis selle pärast, et ei oleks jõudnud. treeneri abiga või ilma.

kuid koolivaheaeg kui selline jäi olemata, suvel ka kogu aeg trenn ja kõik märgid viitavad, et poeg peaks vähe lõdvemalt mingi aja võtma. ja kui ise ei võta, siis, tundub, sunnitakse võtma..

aga nüüd ma teen omale ühe kakao ja meenutan hoopis seda vaikset sooja õhtut Portugalis, Sesimbras, kus ookean oli leebe.
peaks minema Sardiinidesse sardiine sööma..

sesimbra502

asjaajamised riigiga

ilma pikema sissejuhatuseta: kui riik nõuab, et meil oleksid isikut tõendavad dokumendid, siis tuleb kogu nende tegemise protsess ka meeldivamaks muuta. hetkel on mul küll selline tunne, et kui ma pean tunde vajalike dokumentide jaoks kulutama, mingu nad oma nõudmistega ka metsa.

ootasin täna lapse dokumendi väljastamiseks järjekorrast 27 minutit.
mis, globaalselt võttes, ei olegi ju nagu väga hirmus.
ainult et esiteks tuleb kohale minna, mis eriti ühistranspordiga minnes – nojah, kui keegi ütleb, et saab ju piisavalt lähedale ja mugavalt, siis see on inimene, kes ise ÜT-d ilmselgelt ei kasuta. aga võiks korra kesklinnast sinna Tammsaaresse minna. kesklinn on veel hästi pakutud, kodust on mul sel kellaajal, kui 32 buss ka ei käi, päris hea minemine.
nagu hea riigiasutus kunagi, on ka PPA büroo lahti kontoriaegadel. ma tegelikult ei kujuta ette, kas selline töötaja, kes ongi 5 päeva nädalas 9-17 tööl, tund lõunat, võtab vaba päeva selle asutuse külastamiseks või?

taotlemisega on ka teadagi nii, et kui aeg on broneeritud, saad kiirelt. meil ei olnud, sest keegi ei tea suvisel hooajal minu ja lapse graafikuid kolm nädalat ette. et ma võin kontoritöölt selle aja broneerida, kuid suvel on muud tegemist ka ja see võib tulla üsna äkitselt; lapse tegemised sõltuvad vägagi tuulest ning seda ei tea üldse ette. seega läksime teadlikult ilma broneeritud ajata.
muidugi, lambist minnes me arvestasime, et läheb aega. aga, halloo!, kaks tundi?!? nagu päriselt?
kui büroo Sõles oli, siis iga jumala kord võttis taotluse sisseandmine umbes pool tundi ja kättesaamine ehk 10 minutit, ooteajaga.

inimestele, kes meiega tegelesid, ei ole mul mingeid etteheiteid. süsteemile see-eest on küll. sest sellised järjekorrad ei ole seal ju erand. ükski eraettevõte ei saaks midagi sellist omale lubada, kuid riigi poolt, nagu näha, on täiesti normaalne.
lihtsalt kodanikul, nagu mina, tekitab see eespoolmainitud tunde, et kuradile see dokument!
teisalt juba seepärast siiski ei saa kuradile saata, et siis saab paljud muud asjad edaspidi ilma kuskile kohale marssimata ära teha. muidu tuleks iga jumala riigiga suhtlemise jaoks mingi samasugune jama üle elada vist.

P.S. auto registreerimisel oli selline omapärane seik, kus üle tunni enne sulgemist ARKi laekudes üks tädi andis masinast numbri ja teine rabas ära, et “nagunii te ei jõua”. seisime, ootasime umbes tund ja jõudsime. toorkord kirjutasin sellisest suhtlemisstiilist ARKi ka, mingit sisulist vastust sealt aga ei saanudki.