aasta algus

nädal uut aastat olnud ja hetkel ei ole põhjust midagi kurta.

muidugi algas see hooga, nagu ikka.
talvelaager ja värk. sel aastal olin ühe väikebussi roolis ka. kuigi, arvestades ilmaolusid, tekitas see natuke ärevust, sest no üks asi oli lõunaosariikide libedus, teine põhjaosariikide tuisk. ja võõras suht uus bussike ja automaatkast ja viis mitte-oma last bussis. aga kõik kulges.
täiskasvanute seltskond on meil tore. ütleme, et ma olen hästi sisse elanud.

muudki asjad on korraga paigas või paika nihkumas. mõtted liiguvad õigetel radadel ja materiaalne ‘auk’ saab kohe täidetud. jõulupreemial oli selles oma osa. ja üldse, raha läheb ja siis jälle tuleb, nagu täna just oma noormehele seletasin. selle peale, kuidas tal eilne Tuhakal käik nihu läks ning ta sisuliselt rahas kaotas.

mingite mõtetega olen juba suves. kalendris on juba mõnedki suvised nädalavahetused, mis viivad Eestist välja, ja mõni muu sisustatud päev kirjas.
üldiselt, imelik. sest tavaliselt ei suuda ma umbes kahte nädalatki kuigi täpselt ette planeerida. või ühte. aga see vist ongi seepärast, et ma tean, et võivad tulla mingid minu jaoks olulisemad asjad.
sest endiselt – kui mingi asja jaoks on ainult vabandused, miks seda teha ei saa (peamiselt raha ja aeg), siis see ei olegi prioriteetne.

sellega on vastatud ka küsimusele, kust ma võtan aega lugemiseks. ju mingi minu jaoks vähemolulisema tegevuse arvelt.

pilt on laagrist, kõige külmemast päevast, mil toimus orienteerumisvõistlus, et mitte tunde suusatada. kiireimad (pildil) pääsesedki umbes kümne minutiga õues.

2016

kui ma mõtlen tagasi möödunud aastale, siis tahaks öelda, et sel aastal tegin ma väga mitut asja esimest korda elus. samas ei ole need sellises stiilis asjad, nagu, maitea, benji-hüpe näiteks. oluliselt lihtsamad kuidagi.

no nagu et tegin esimest korda risottot, sellist pärisrisottot; käisin esimest korda lapsega võistlustel ainsa nö tugiisikuna; käisin esimest korda ookeanis ujumas; nägin esimest korda 11 põtra korraga – no ja sarnaseid asju veel.
läbi selle kõige õppisin taas veidi rohkem ennast tundma. iga uus kogemus ju arendab ja õpetab midagi enda kohta.

sügise lõpp tõi mingi energiakriisi, aga see on juba kenasti lahenemas. tabasin, et mu jamataluvus on taas väga madalaks muutunud ja see tekitab ebavajalikku seesmist ärritust. õnneks pole sellest väljasaamiseks vaja imetrikke, tänulikkusest ja positiivsete asjade väljatoomisest saab kenasti abi.

poeg on endiselt tubli olnud. hooti on tunne, et ma äkki kiidan tedagi liiga vähe.
tal on omad eesmärgid ja, erinevalt minust, oskab ta juba pubekana tööd teha eesmärkide saavutamise nimel. mina pole seda siiani korralikult selgeks saanud – aga võib-olla pole lihtsalt tahtnud. sest töö ja eesmärgid on üks asi, teine on endiselt mugavus ja laiskus. et ehk tegelikult ma endiselt vist pingutan täpselt nii palju, kui vaja. mis on minu meelest ka normaalne, sest elu ei peagi olema üks igavene töö ja pingutus. sel aastal tajusin, et sellist mõtteviisi on aina rohkem.

samas on mingid vabatahtlikud tegevused, kuhu ma sisenen hingega ja teen asju, ilma et mult neid oodataks.
ilmselgelt pakuvad need teemad-tegevused-asjad mulle hingerõõmu.
kõike siin maailmas ei saa rahasse panna. või vist saab, aga kas on vaja? ei ole.
ma arvan, et parimad hetked aastast ongi seotud selliste tegevustega.

et siis kogemusterikas ja huvitav aasta oli.
aitäh kõigile, kes olid osa minu aastast 2016! teid on väga palju 🙂

Atlandi ookean, Milafontes:

postitus nr 4001

ma just avastasin, et mul on 4000 postitust täis. viimased paar aastat on hõredad olnud, muidu kipuks juba 5000 ligi. hämmstav hulk igal juhul.

aga pühad läksid muidu rahulikult. ei mingit ülesöömist ega arutult kinke. selline meeldiv pikk nädalavahetus. no muidugi päris ilma tõrvatilkadeta ei saa, laupäevahommikul oleksin küll võinud telefoni pikemalt vait hoida.
samas selle rahuliku kulgemise juures sai tehtud seapraad (ilma hapukapsata, mul on hapukapsavabad pühad olnud!), kohupiimaküpsiseid, kihilist porgandikooki, mitu masinatäit pesu pestud, juuksed värvitud, külas käidud, loetud ja loetud, veidi telekat vaadatud (sest lihtsalt pole olnud midagi vaadata) ja lapsele rahad nö päris kinkide vastu vahetatud.
suuskadega läks küll hästi. mina, kes ei ei viitsi kaubanduskeskustes käia, oleksin esimesest poest ära võtnud, aga poeg sundis ikka teistesse ka minema ja no muidugi järgmises oli 40% allahindlust. saimegi asjad mitukümmend raha odavamalt. nüüd ta saab veel midagi omale lisaks soetada.

nüüd kulgen vaikselt edasi ja loodan, et homme on päikest ka. sest nii on vaja 🙂

kassid elavad ka muidugi kenasti, kui nad parasjagu ei kakle.

talve ootuses

läksin täna üle tüki aja lõpuks Keskraamatukokku ja avastasin pettumusega, et ilukirjandus ei olegi enam riikide järgi, nagu viimati.
ma ei lähe ju enamasti väga selge teadmisega, mida ma tahan, ja Keskraamatukogus meeldis mulle just see, et ma valisin mingi riigi ja vaatasin, mida seal huvitavat tundub olevat. nüüd, ma ei teagi.. kuidas ma leidan midagi, kui tahan lugeda midagi islandi kirjandusest? või itaalia? või iisraeli? (ja ma ei tea, miks ma ainult i-tähega riike nimetasin..)
et ehk edaspidi on lihtsam ikka koduraamatukogus käia, sest siin on valikut umbes 5 riiulitäit. seega – valida on justkui lihtsam. tegelikult ikkagi mulle meeldis riikide järgi. näiteks ma suuresti välistasin osa riike, kui nö avastada midagi püüdsin. ja see on ka olnud pea ainus põhjus, miks ma Keskraamatukogus käinud olen.

üldiselt olen sunnitud tõdema, et see aastalõpp on veidi ära vajunud. mingid arusaamatud hoovused ja veidi tühi tunne.
aga äkki vahel lihtsalt peabki? väikeseks kontrastiks või midagi? äkki ma ei peaks pingutama, et selle tundega võidelda, vaid laskma korraks endast üle ja siis alles edasi liikuma?
ega teisalt muidugi pole aega selle teemaga tegeleda.

nii et räägime parem ilmast.
näiteks see ilm, mis oli nädal tagasi, oli väga äge. nüüd enam nii äge ei ole.
mulle oleks sobinud küll see vahepeal jõuluajaks lubatud käre külm, mida siiski ei tule. st, veel ei tule.
selline külm, nagu pildil.

mõtteid mööduvast aastast

töötlesin pildi Portugalist ära, aga mõtted püsisid pigem Itaalias.
huvitav, et Itaalias oli see mägedevaheline päikesevalguse ajaline piiratus paremini tajuda kui Portugalis. muidugi, Manteigases, mägedes, “loojus” päike küll mäe taha, aga ida pool oli org. Torboles ja Riva del Garda olid aga põhja-lõuna suunalises orus (mille põhjas on Garda järv) ning mõlemal pool kõrgusid mäed ning seal oli konkreetselt: hommikul oli päike Riva delGardas ehk lääne pool, Torboles oli päike mäe varjus, päeval oli mõlemas ja õhtul kadus Riva del Gardast varakult.
eks muidugi päikese ring oli maikuises Portugalis ka pikem kui oktoobrikuises Itaalias.

aga üks Itaaliaga meenuv asi on veel see, et kui ma ära tajusin, kui kaugel on õieti see rada, kus meie noored sõidavad, siis igatahes mina olin küll veidi mures, et kas nad ikka jõuavad õigeks ajaks starti. eks muidugi arvestati, et peaks jõudma, aga vaikse tuulega võttis see üsna hea aja.
no ja oma lapsest ma tean, et ta pole see trügija ka. et kui isegi on elektroonikaga end juba “sisse regatud” (selline võistluskord oli, et igaühel oli randmel selline elektrooniline jubin ja iga päev enne võistlust tuli sellega end nö sisse registreerida ja peale võistlust välja; selleks oli üks värav, aga no see polnud seotud mingi ajapiiranguga enne või peale võistlust vähemalt; kui seda ei teinud, ei saanud selle päeva tulemusi kirja), siis kallas oli ikka rahvast ja varustust täis ja vee peale said esimestena ikka need, kes end sinna veele lähemale olid sättinud.
nii et ma üldse ei imestaks, kui selgunuks, et mu oma suht viimaste hulgas vee peale sai.
aga ma ei tea seda täpselt.
muidugi õnneks treener kaatriga aitas neid ka. juba kasvõi jõuvarude säästmise mõttes oli see hea. eriti siis, kui tehti kaks sõitu ära, siis kaldale ja siis sisuliselt kohe tagasi, et jõuda kolmandasse starti..
novot, igatahes ma suutsin iga päev enne esimest starti (kui see üldse toimus) muretseda, et kas nad ikka jõuavad ning rahunesin alles siis, kui esimese sõidu tulemused kirjas.
muidugi mõtlesin ma üle, sest meie noored olid selles mõttes jube tublid. protseduuride pärast ei jäänud (peaaegu) midagi katki. või siis selle pärast, et ei oleks jõudnud. treeneri abiga või ilma.

kuid koolivaheaeg kui selline jäi olemata, suvel ka kogu aeg trenn ja kõik märgid viitavad, et poeg peaks vähe lõdvemalt mingi aja võtma. ja kui ise ei võta, siis, tundub, sunnitakse võtma..

aga nüüd ma teen omale ühe kakao ja meenutan hoopis seda vaikset sooja õhtut Portugalis, Sesimbras, kus ookean oli leebe.
peaks minema Sardiinidesse sardiine sööma..

sesimbra502

asjaajamised riigiga

ilma pikema sissejuhatuseta: kui riik nõuab, et meil oleksid isikut tõendavad dokumendid, siis tuleb kogu nende tegemise protsess ka meeldivamaks muuta. hetkel on mul küll selline tunne, et kui ma pean tunde vajalike dokumentide jaoks kulutama, mingu nad oma nõudmistega ka metsa.

ootasin täna lapse dokumendi väljastamiseks järjekorrast 27 minutit.
mis, globaalselt võttes, ei olegi ju nagu väga hirmus.
ainult et esiteks tuleb kohale minna, mis eriti ühistranspordiga minnes – nojah, kui keegi ütleb, et saab ju piisavalt lähedale ja mugavalt, siis see on inimene, kes ise ÜT-d ilmselgelt ei kasuta. aga võiks korra kesklinnast sinna Tammsaaresse minna. kesklinn on veel hästi pakutud, kodust on mul sel kellaajal, kui 32 buss ka ei käi, päris hea minemine.
nagu hea riigiasutus kunagi, on ka PPA büroo lahti kontoriaegadel. ma tegelikult ei kujuta ette, kas selline töötaja, kes ongi 5 päeva nädalas 9-17 tööl, tund lõunat, võtab vaba päeva selle asutuse külastamiseks või?

taotlemisega on ka teadagi nii, et kui aeg on broneeritud, saad kiirelt. meil ei olnud, sest keegi ei tea suvisel hooajal minu ja lapse graafikuid kolm nädalat ette. et ma võin kontoritöölt selle aja broneerida, kuid suvel on muud tegemist ka ja see võib tulla üsna äkitselt; lapse tegemised sõltuvad vägagi tuulest ning seda ei tea üldse ette. seega läksime teadlikult ilma broneeritud ajata.
muidugi, lambist minnes me arvestasime, et läheb aega. aga, halloo!, kaks tundi?!? nagu päriselt?
kui büroo Sõles oli, siis iga jumala kord võttis taotluse sisseandmine umbes pool tundi ja kättesaamine ehk 10 minutit, ooteajaga.

inimestele, kes meiega tegelesid, ei ole mul mingeid etteheiteid. süsteemile see-eest on küll. sest sellised järjekorrad ei ole seal ju erand. ükski eraettevõte ei saaks midagi sellist omale lubada, kuid riigi poolt, nagu näha, on täiesti normaalne.
lihtsalt kodanikul, nagu mina, tekitab see eespoolmainitud tunde, et kuradile see dokument!
teisalt juba seepärast siiski ei saa kuradile saata, et siis saab paljud muud asjad edaspidi ilma kuskile kohale marssimata ära teha. muidu tuleks iga jumala riigiga suhtlemise jaoks mingi samasugune jama üle elada vist.

P.S. auto registreerimisel oli selline omapärane seik, kus üle tunni enne sulgemist ARKi laekudes üks tädi andis masinast numbri ja teine rabas ära, et “nagunii te ei jõua”. seisime, ootasime umbes tund ja jõudsime. toorkord kirjutasin sellisest suhtlemisstiilist ARKi ka, mingit sisulist vastust sealt aga ei saanudki.

juulist pea läbi

ei mingit lõputut juulit, täiesti lõppev juuli on..

selmet planeeritult igasuguseid asju, mis ma täna kokku korjasin-tassisin, sisse teha, vedelen nüüd hoopis mõne hetke diivanil ja kirjutan, südametunnistusega võideldes. aga kuna ma nagunii ei jõua kõike plaanitut teha, või lausa suuremat osa (üks ootamatu küllakutse tuli vahele), siis ma võin ju pesumasina tsükli lõppu oodates veidi aega niisamaolemiseks ka napsata.
mitte, et mul midagi väga olulist kirjutada oleks.

oojaa, hooti on mõtteid lausa kuhjas. lihtsalt hetkeks on need kõik kusagile minema jalutanud. et siis tulla taas sel ajal, kui ma kirjutada ei jõua.

aga on meres ujutud (täiesti soojas ja sellises vähe jahedamas), kontserdil käidud, kodust ja mittekodust toitu söödud, väga palju kala söödud.

grillitud ahven

mingi hulk hoidiseid on tehtud, talveks teed loodusest varutud ja kuivatatud, selle suve moonid leitud.
loetud on ka, kuigi mitte väga palju.

moonid16

merelinn Tallinn

üldiselt, kuigi see tuul vahel närvidele käib, ei kujuta ma oma elu mereta ette. st ilmselgelt on see võimalik, aga no mis elu see oleks? 🙂

ühel õhtul käisime beetapromenaadil jalutamas – see on siis projektipõhine viis saada mere äärt pidi Kalarannast Nobmessnerisse või ka vastupidi.
huvitav oli see, et me vapralt arvasime, et tagasi tulle läbi selle Patarei-osa ei liigu (see maja ja müüri vahel olev tee on kuidagi suruv) ning tahtsime Lennusadama väravast Kalaranna tänavale minna, kuid selgus, et värav on kinni. õnneks tuli just üks selline auto, mis värava lahti manas, aga tegelikult oli esimene hetk küll väga nõutu olemine. kell oli muidugi juba palju ka, 23 läbi. samas promenaad kui selline oli ju lahti.
ma loodan, et see promenaad saab väga päriselt ka teoks ja väga tore, kui mere pool mingit müüri eest ei ole, eriti seal Patarei kandis.

ühel teisel õhtul mõtlesime, et läheks kusagile mere äärde sööma. või no merevaatega.
üritasime mõelda, mitu sellist kohta Tallinnas on ja see arv jäi ühekohaliseks. ma ei tea peast, kui pikk on Tallinna rannajoon, pakun et umbes 50km. osa on kinnised sadamad jms, no julgelt 30km peaks ikka jääma. et ruumi nagu oleks ju?
jah, ruumid tuleb leida, tasuvus on mingi teema jms. Linnahalli juures oli paar suve kohvik Nord, sel suvel nad ei tegutse. ju ei tulnud välja omadega. samas, kui mõtled, et kuhu siis minna, ei olegi väga valikut. ausalt öelda Kalevi Jahtklubi ja Noble on pigem sadamavaatega, ühte “kaunistab” vaade roostetatnud konteineritele, teist ehitusele.
kuidagi – imelik.
igakord ei taha ju sõita Lohusallu või Kaberneeme või isegi Viimsisse.

ja rohkem kui ühel korral, liikudes mööda Vanasadama piirkonnast (mis jääb mu trajektooridele väga tihedalt), olen ma ikka ja jälle hämmastunud kerinud majajurakatest.
sel alal on mitu omanikku ja mitu projekti, ma olen aru saanud. ühe vastu oli kisa ja igasugu kummalisi asju tuli välja – ja mis sellest edasi sai, enam ei mäletagi. ümbertegemisele?
aga igatahes on kaks miskit kohutavat kasti kerkinud just linna ja jahisadama vahele. et ehk kui ma olin harjunud trammis-bussis mööda sõites merd jalaevu vahtima, siis nüüd on, piraki, kohe tee servas mingid ilmetud kastid.
et vabandust, kui võtate vaate ära (magus maatükk, oeh-oeh), siis tehke sinna vähemalt midagi esteetilist! pagan küll, sellised majad sobiksid sinna autoturu taha või midagi, aga vanalinna ja sadama vahele? isegi suvalises elurajoonis on peenemalt ja sobivamalt lahendatud suuri maju.
kurb, väga kurb, et niimoodi me oma väärtuslikku avalikku ruumi hindamegi.
ega see Exploreri maja ka midagi erilist ei ole, see talvine valgusreostus on eriti kohutav, aga no vähemalt ei mõju nii kastina.
ja Noblessneri arendus mind ei häiri, arvestades, et see on väga pikalt olnud suletud ala ning inimesed ei ole harjunud seal käima. et ehk see ei võta midagi ära. ega sinine Sailinvesti plekkhall seal ka mingi iludus ei olnud.

kaader Tallinna Vanasadama Jahisadamast. (peaaegu) ilma kastideta.

vanasadam3369

juuli, suvi

Merepäevad läksid sisuliselt mööda, st ilma mingi erilise glamuurita mere ääres. olgu, ühel etendusel käisin ja ühel purjetamisüritusel ka. et ei saa öelda, et päris käimata. laias laastus siiski on tunne, et peaks järgmiseks aastaks vaba aja tekitama samaks ajaks.
põhimõtteliselt eile muidugi otsustasin, et eks talvel jõuab puhata ja mängida ja magada ka. sest suvel, mis parata, tundub, et ei ole lihtsalt aega. enamasti vähemalt.

üldiselt on tore.
päris-tomateid ja kurke on, ahjus kuivab nõmmliivatee ja päranõied, metsmaasikamoosi jagub mõnekski pühapäevahommikuks.
kui see suhteliselt pidev tuul kõrvale jätta, on ju soe ka. ning lausa iga päev ei saja vihma.

joogivette jää kõrvale hapu lisand.

laim633

viskan veebi või midagi..

see tuli küll üsna ootamatult, et paluti mingi wordpressi leht püsti panna; peale seda, kui mingit lehte, mille ma tegin, vaadatud oldi. võeh. ma ikka mõtlesin, et igasuguseid selliseid isehakanud lihtsate veebide tegijaid on maa ja ilm täis. ilmselt mitte, kui isegi väike äriline ettevõtmine mind palub.
okei, sellele saidile on vaja mõned pluginad, mida ma ei tunne ja teema võtsin ka üsna lambist, nüüd peab sellega leppima. ega välja ei paista ka, mis mulle selle teema “sees” ei meeldi ja mida ma teha ei saa. õnneks on need pisiasjad. ja no pluginad on samuti avastamisrõõmuga..

kõige veidram oli aga see, et kuna lehel juba jooksis wp, siis tegin alamkataloogi ning hakkasin sinna installima ning sain järjepidevalt veateate. kuni täna, korraga, ei olnud vana leht ka üleval (eile käppides täiesti oli). ning kui ma siis lõpuks jõudsin oma mailivahetuses esimese astme teenindaja juurest mingi tehnilisema juurde (ma ei saa aru, miks paigutatakse oma leht kuskile imelikkuväikeformasse, selmet kena viisakat Zone teenust kasutada, ah?), kes lõpuks teatas, et minu aimdus, et viga on andmebaasides, on õige. lihtsalt see viga oli täielik müstika. et kui ma ise ka enne vaatasin, siis andmebaasid olid tühjad, st seal ei olnud mingeid faile. ja siis, peale mitut tundi mailivahetust selgus, et need baasid on olnud tühjad juba, noh, ammu. et ehk – mis pagana moodi see leht üldse siis jooksis, aru mina ei taipa?

igatahes sai kiirelt uue wp selga, “leht uuendamisel” lehe ette ja ilmselt peatselt pärislehe üles.
kui sisutoodang ka järgi jõuab.

aga ega midagi muud siin nõukahõngulises ühikatoas kodust eemal ei olnudki õhtul teha ka.

wpedit