tahaks ärgata selge peaga

Neljapäeval oli lõunaks juba juhe nii koos, et mõtlesime, et paneksime kontori kinni ja läheks kõrtsu. Muidugi ei läinud. Aga no lihtsalt oli selline päev.
Õhtupoole ogarate kontsentratsioon jätkus taas. See oli küll ette aimata, aga ega etteteadmine ei tee olukorda kergemaks.
Õnneks päris õhtul ei olnud ogaraid, siis sain end vabaks lasta ja tegin ise teistele natuke klouni. Ju olin siis mina kellegi meelest ogar – aga vähemalt ei keeranud ma sellega kellelegi käru, nagu need päevased juhtumid üritasid.

Mingid pinged on ka. Füüsilised. Muidu ei saakski aru, aga hommikuti viskab turjalt tuikeid kuklasse. Pean meeles pidama, et igal hommikul teha ülakeha ja kaela võimlemisharjutusi. Ja füsioterapeudile peaks minema, kui end kokku võtta. Raksutab korra läbi ja saab parem. Sest ma olen nüüd igal nädalal massaažis käinud ja siis on kaks hommikut parem küll. Muidu on umbes lõunani selline tunne, et pea on paks ja mitte midagi ei suuda teha.
Noh, kunagi lähen..
Õige on, et ega ammu pole olnud sellist päeva, mil ma peamiselt tegelen mittemillegagi. No et jalutan niisama ja loen ja vahin midagi. On küll neid päevi, mil mul pole mingeid selgasurutud kohustusi, aga siis ma olen ise need omale tekitanud ja kui see on ka veel füüsiliselt veidi väsitav ning võtab kogu päeva, siis kahjuks väga ei aita pikemalt.

mõnel hommikul olen kui rongi alla jäänud

Stressbuster massaaž oli nii hea, et peale seda tahtnuks lihtsalt umbes kõrvaltuppa raamatuga leboma jääda. Kuigi ma nüüd olen kenasti raamatuga diivanil. Lihtsalt see vahepealne sebimine võinuks olemata olla.
Eile õhtul oli üks telefonikõne ja üks mail, mis tekitasid tagajärgi, et veel hommikul kippusin kõiki hammustama. Aga no päriselt. Ei on ei ja tähtajad on nendest kinnipidamiseks. Muidugi võib igaüks oma argumendid esitada ja ma võin oma seisukohta muuta, aga mitte siis, kui ma tunne, et seda tehakse stiilis ‘rong-sõidab-üle’. See ei lõpe mitte minu arvamuse muutumisega (või sisuliselt ju natuke võib), vaid sellega, et ma ei taha sellise inimesega tegemist teha. Mis lõpptulemusena annab ikkagi sama eituse välja. Eks mõne päeva pärast klaarub ära.
Tegelikult ei tohiks selliseid asju ligi lasta, aga raske on, kui minnakse väga isiklikuks. Isegi, kui mitte minu vastu isiklikuks, aga ma pean teiste musta pesu oma kaela saama.

Õhtud mööduvadki raamatuga, kui ei ole nagu nädalavahetusel, et peale kõige tegemist enam ei jaksa.
10 tuhat sammu tuleb keskmiselt täis nagunii.

until I feel better

sügishoojale üleminekuga otsustas mu organism puhkust nõuda. niimoodi, lambist. et ehk olen uimasena ja tatisena enam-vähem tubane. natuke teen tööd ka muidugi, aga kuidagi olen jõudnud mingeid muid asju ka teha. isegi puhata. eile näiteks kukkusin paar korda tukkuma täiesti – sedasi, et ärgates olin üllatunud, et mis nüüd. täna on veidi parem ja niimoodi ootamatult ära vajunud ei olegi.

pühapäeval, kui ma veel aru ei saanud, et tõbi tulekul, sahmisin paar tundi koristada ja sain elamise tunduvalt rohkem korda, kui kunagi suve jooksul. tegelikult peaks veel asju sorteerima ja taaskasutusse andma ja puha, aga algus on tehtud. nüüd ma küll tean, miks ma kogu selle koristamise aja higistasin – organism hakkas juba oma puhkust nõudma.

igatahes olen ma lugenud, põldmarjalikööri valmis saanud, süüa teinud, räimed said marinaadi, kasside mänguasjad enam-vähem kokku korjatud..

hetkel on tegelikult paras hetk väikeseks hingetõmbeks, sest praegu on see võimalik. varsti on meid tööl natuke vähem ja mingit põhitöö-välist tegevust tuleb juurde, nii et siis tuleb jälle veidi rabeleda. mingi aja kindlasti.

kuidagi tuleks endas taas leida see tahtmine jalutamas käia, mis on kusagile kadunud. või mitte päris, ma nagu tahan, kuid ei suuda end kokku võtta. peale tervenemist ehk?

hetked

pärastlõunal peale massaaži teen silmad aeglaselt lahti ja vahin punastest tellistest võlvlage. on soe, on rahulik, ainult kõrvalkrundil müttava ehitusmasina tagurdamise juures kõlav piiks-piiks-piiks on kohatu. ma ei tahagi väga tõusta, aga viisakas poleks ka venitada. ma ei tea, kui palju on aega järgmise kliendini. sirutan käed ja üritan verd liikuma saada. liiga järsku minu olematu vererõhuga tõusta ei saa.
teejoomine on massaaži hinna sees. pärastlõunane päike soojendab tuba, istun tugitoolis ja räägime mingitest tühistest asjadest.
mõtlen, et tahaksin veel mõnda sellist päeva. järjest. võib-olla lausa mõnda nädalat.

mõni päev varem olin päev otsa vihma käes.
tormikate püksid pidasid vastu ja jalad jäidki kuivaks. kummikud aastast ca 1986 pädevad ka täiesti. kollane tööjope, vihmakindlam kui kõik spodripoodides pakutavad super-hüperasjad, aga nendest umbes 5 korda odavam, jäi sellele hulgale siiski alla. aga mitte kuigi hullult. ainult pealmine fliis oli märg, alumine vaid veidi niiske.
niiskus ja jahe ajas aga ikkagi sauna. teistest inimestest oma linnariiete ja kilekeepidega oli kahju.
eile kaalusin kollast kena mitmekordset vihmakeepi vaadata, aga lõin käega. nüüd natuke kahetsen – looduses jääks see igale poole kinni, aga linnas oleks abiks. aga firmakeep, olnuks siis odavam.

peale massaaži aedviljad potti hauduma ajanud, tuli eilsest jäänud väsimus peale. see päevakruiis ikkagi on päris karm.
seekord mahtus päeva ka loodus. ja angry birdsi mänguväljak, mille ümber olid üldse mitte pelglikud ja kohati päris tigedalt kluugutavad lagled. natuke oli tunne, et kas ma olengi nüüd samas olukorras, nagu need sead seal mängus. õnneks mitte.
võid tõin koju, ja juustu. sest olid palju odavamad, kui meil siin. toiduturist, ma ei või..

kõik need pildid, mida pole kellelgi vaja olnud, on siiani töötlemata kujul arvutis.
millal ma Aksil käisingi? varsti saab kolm kuud. pilte ei ole keegi näinud.

neid vabu päevi oleks ikkagi vaja, rohkem kui üksikud teiste vahele. sest mul on seis, et ma ei taha ega jaksa iga päev midagi asjalikku teha. kuigi nagunii teen.

lambad, Aksil. et midagigi oleks.

hägune

ma lugesin raamatut (Martina Haag, “Midagi on valesti”) ja käisin teatris (Draamateater, “Eluhingus”) ja lugesin artiklit. kõik naistest ja kõik mõjusid mulle. ja ma pidin nendest kirjutama, aga siis jäin blogi teemasid sobrama, kohe tükk aega, aga uut ikkagi ei tekitanud. või ei konffinud. võinoh.

ja siis meenus jälle, et ma olen kõige muu hulgas kaotanud ära ühe väga mõnusa pintasku koos sinise käsitöö-kassiprossiga ja täiesti absurdsel kombel olen ma selle üle kohutavalt kurb. pintsak ise pärineb Haapsalust kaltsukast, mingi viis aastat tagasi sai ostetud ja ei maksnud väga midagi. aga see ei olegi ometi oluline. värvilisi, samas mitte liiga silmatorkavat, hästiistuvat pintsakut ei leia väga lihtsalt. ja no pross, kes enam mäletab, kust ma selle ostsin. igatahes ei meenu ka, et sellist rohkem näinud oleksin
päris palavaga ma seda ei kandnud, nii et äkki paar nädalat juba pole fikseerinud. olen püüdnud meenutada, kus ma üldse sellega viimati käisin ja ei tulegi pähe. nagu ikka, ei mõtle ju väga, mida kusagil kannad. isegi mingid kohvikud, kus viimase mõne nädala jooksul olen käinud, on läbi helistatud – ei ole kusagil.
mul on endiselt väike lootus, et see tuleb kusagilt absurdsest kohast välja. samas ma väga ei usu.

ei, ma ei ole inimene, kes naljalt asju kaotaks. lihtsalt, tundub, on mingi selline periood praegu. koos igasuguse muu mudruga. veider hägune olek ja tahtmatus.

nii et ma ei kirjutagi raamatust ja näidendist ja artiklist. kuigi need on head.

kui kiire siis…

eile, Tartu maanteel, leidsin korraga, et mina olengi see tropp, kes ei liigu 110 või 120ga, kui on 110 ala. panin püsikiirusehoidja ca 96 peale ja sõitsin rõõmsalt esimeses reas, muude aeglaste masinate vahel. ja täitsa kujutan ette, kuidas mõnigi teises reas sõitja ilmselt mõtles, et tropp, mis tal viga on.
kusjuures Leedus tegin sama isegi 130 alas.
ja ei, 90 alas ma ei sõida, mingi, 85ga. seal on püsikiirusehoidja veidi üle 90.

aga see mõnikümmend kilomeetrit 110ga ei anna ajalist võitu väga ning lisaks põletab kütust kohutava kiirusega. Leedus oli eriti kummaline see, et seda kiirteed oli vist umbes 100km jagu, aga kohale jõudsime hoolimata aeglasemast kiirusest ikkagi enam-vähem samal ajal, mis naviäpp kiirtee algul pakkus. ning tagasi tulime lühemat teed pidi, kus ei ole küll kiirteed, kuid olid mõnedki asulad ja Tallinnase jõudmise vahe oli nende teekondade valikul äppide järgi vist umbes viis minutit. võrdlesime justnimelt paaari äpi soovitusi, sest need päriselt ei kattu, eriti aegade osas. vahe kahe teekonna vahel oli neis siiski sama.

ilmselt, kui tuleks sõita mitusada kilomeetrit juttis, et kusagile jõuda (noh, nagu Leedu) ja see kõik oleks kiirtee, siis sõidaks kiiremini küll. aga kui me räägime kahekohalisest arvust kilomeetritest – siis jah, ma olen see, kes leiab selle mõne lisaminuti, et kulgeda rahulikult ja mõistliku kütusekuluga (kuigi ka 130ga see ei küündi mitte 10l/100 kanti ära; kui just kahte purjelauakomplekti katusel ei ole).

aga liiklusraevu rahustamiseks hoopis üks looduspilt.

P.S. olen leidnud, et kui liikluses närvi mustaks lööb, siis tulebki lihtsalt kiirus taandada piirkiirusele ja kõik jalakäijad läbi lasta jm. varsti on rahulikum.

mõni päev kohe on selline…

vähe sellest, et mul pole olnud aega kirjutada (jälle!), mul pole olnud aega ka korralikult välja puhata. ometi olen igal öösel 8 tundi uneaega kätte saanud. ometi tabab hommik ootamatult.

täna keetsin uimaselt lapsele putru, valasin veel piima juurde, et liiga paksuks ei hauduks, ja siis, kell 7.30, avastan, et pekki, see oli viimane piim. ja et mulle kohvi peale ei ole tilkagi enam. ja et ületeepood on lahti alles 9st.
lõppes sellega, et ma ei söönud ka midagi, kui läksin last kunstipraktikale viima. läbi kooli, et raamatud ära anda ja vihm ja suur joonistamisalus ja kokkupandav tool ja puha, otsetramm Kadriorgu ei käi, võib ju vahel last natuke aidata ka.

muidugi hakkas niimoodi tund ja kauemgi üleval olnuna jumala halb. sest organism on harjunud, et selle aja jooksul saab ometi süüa ja selle päeva kohustusliku kohvi. miks ma mingit võikut hambusse ei pistnud, ei saa siiani aru.
olime varakult kohal, õpetaja ja klassivennad tulid ka, nii et leidsin, et ma ei pea tingimata otse tööle minema. kimasin poest läbi, et võtan piima ja üks kord elus mingi valmis võiku – ja kas oli siis kell 9 poes kulinaarialetis võikusid? ei! see üks kord, kui ma mõtlen, et poevõikust oleks abi, vot siis ei saa seda!

tegin kodus kohvi ja samal ajal õnnestus paar muna liiga läbi praadida. kuiv munakollane ei ole hea.
tööle jäin veidi hiljaks. õnneks ei olnud probleemi, kui poole tee pealt helistasin ja ütlesin, et vist kisub jamaks. kui oleksin auto kohe kõrvale kallisse parkimismajja pannud, oleksin jõudnud. aga meil on vähe kaugemal üks kordades soodsam koht. ma siis need harvad korrad, kui autoga käin, pargin sinna. jalutatavat maad tuleb pea rohkemgi kui ühistransaga tulles. võib-olla umbes sama.

tööl läks suhteliselt tavaliselt, tõesti. kõrvalasjad, millega vahapeal tegelesin, olid küll ka hooti sellised, et ‘palun-ärge-mind-kiusake!’

edasi tuleb lõik teemal, miks mulle ei meeldi autoga sõita. st mulle tegelikult meeldib, aga mulle ei meeldi, kiui liiklus on täis ootamatusi ja sellest tingitud närvilisi juhte.
peale tööd oli vaja teha üks väike logistiline lüke. selline üsna lihtne. minna kesklinnast Telliskivisse, võtta üks pakike, viia see Noblessnerisse ning seejärel liikuda päris lähedale, Niine tänavale.
okei, kulgen rahulikult Suur-Ameerika, Tehnika, Rohu – ja siis vaatan, et oot, mis paremale Telliskivisse on tupik. jään esimeses reas seisma ja vaatan, et tõesti, raudteel on märgid ees ja mingi masin müttab.
ega väga pikalt ei mõelnud, põrutasin mööda Rohut edasi ja Härjapeast Ristikusse Karjamaa poole. pooles Ristikus tuli küll mõte, et ilmselt Rohust vasakult Telliskivisse ja siis vasakule Ristikusse ja siis Balti Jaama poole oleks äkki arukam olnud, aga enam ei olnud vahet.
pilt kiskus umbe Ristiku lõpus. vaatasin, et otse Koplist üle ei saa, mõlemal pool pikad sabad. keerasin paremale ja läksin Voltast Tööstusesse. ning no praktiliselt kohe Salme ristis oli juba see saba, mis on Põhja puiesteeni välja.
aju tegi kiire lükke, vasakule Kunglasse ning mööda Väike-Laagrit ja Vana-Kalamaja sain võidu. seal on see eelis, et Vana-Kalamaja on Tööstuse suhtes peatee.
edasi siis Kotzebue ja Kopli ja Telliskivi. läkski ainult mingi 40 minutit sellise 15 minuti otsa peale. tagasi Telliskivist Koplisse oli ka hea hulk ootamist
kuna Noblessnerisse saab hetkel ka ainult Kalaranna tänavalt, mitte Tööstusest, kihutasin uuesti Erika tänavale (vastassuunas oli karm ummik) ja sealt sadamasse ära. Niinesse saab sealt Vana-Kalamaja kaudu suhteliselt ringitamata. ainult et siis olid just bussid seal Tööstusest Niinesse minemas, Balti Jaama poolt tulevad parempöödel olevad autod ei saanud ka ära pöörata ja päris hullumaja.
pressisin end kuidagi kuskile ära ja parkimiskohe san küll otse maja ette. midagi head peab ju ka olema?

edasi õhtusse ja koju.
seda kassiliiva, mida siin tarvitanud oleme ja mis on üks odavamaid liivasid, pole Selveris ja Prismas enam näha olnud. olen igast muud mudru ka proovinud, aga ükski pole õigustanud oma 2-3 korda kallimat hinda.
lambist otsingut tehes leidsin vajaliku liiva mõnest netipoest, sealhulgast e-Coopist. eile nuustasin vannitoas ja peale seda tegin e-Coopi arvutis lahti. kolm kassiliiva tundus hea kogus. ja kui kuller juba korra toob, toogu rohkem. paar kilo jahu ja kaerahelbeid, kohviubasid ja juustu ja kartulit ja porgandit ja mis ma sinna kõik kokku korjasin. no ikka hulga asju, ise tassiks mitme korraga neid.
täna siis, ca pool tundi enne kokkulepitud ajavahemikku tuleb telefonikõne. õrn naisehääl teatab, et ta on kuller ja kas sobib, kui ta toob kauba varem ära. mina olin end juba koju sättinud, nii et jah.
ja tuligi mulle siia tütarlaps, üldse mitte suur, kolme koti kassiliiva ja kolme poekotiga.
nagu, päriselt.

muidu pole kurta. säilivusajad on mõistlikud, kartul söödav, jäätis (võtsin soodushinnaga jätsi lapsele) oli piisavalt kõva, et sügavkülma panna.

et see läks ka hästi.

veel veidi hiljem tuli muna-kurk-sibul-salat, otse talust.
ja nii see päev ongi veerenud..

pildil puudub tänase päevaga igausugne seos. küll on seos aga laupäeva ja pühapäevaga.

liinide kadumine

vaatasin täna pilte Kopli liinide mahatõmbamisest ja hunnik mälupilte tuli ette.

lapsepõlves oli see mulle päris võõras kant, aga kui omaette elama hakkasin ja eriti siis, kui siia põhja poole kolisin, tekkisid seosed. nii pool eluiga tagasi olen Kopli liinidel külaski käinud. mitmel korral ja korralike inimeste juures. et ei olnud seal ainult mingi eluheidikud. maja oli muidugi veidi räämas barakk, aga inimesed olid oma elamised üles vuntsinud ja peldik kannatas ka kasutamist.
mingil ajal, kui juba kaabeltelevisioon levis, oli seal veel ikka hunnik satelliiditaldrikuid üleval. majad, millel mõni aken on ehk kinnigi löödud, ees aga uhke auto või kaks (lisaks poolromudele) ning suur satipann.
kümmekond aastat tagasi sai lapsega seal mänguväljakulgi käidud. viisakas linna poolt loodud väljak, lapsed nii eesti- kui venekeelsed. hea, roheline, vaikne, kõrval garaažide juurde viiv tupiktee, hooti võis unuda, et oled linnas.
sealsest kivisest rannast ja hoovides toimunud suvisest elust ei hakka rääkimagi. see on siis ka ajast nii 10 aastat tagasi. palju rohelist, palju rahvast väljas, mõned joomased seltskonnad ja samas lapsed ja koertega jalutajad. väikesed majad, mis kadusid rohelusse. juba veidi vähem maju kui 15 aastat tagasi. valgel ajal ei olnud midagi karta.
sofasurfreid sai sinna ikka viidud – kuni midagi näidata oli. kui juba liiga hõredalt hakkas maju olema, oli mõttetu.

see kõik kaob. jääb üle loota, et loodav ei ole liigavõõras, liiga arrogantne, liiga suur, liiga kinnine, liiiga vähe roheline.
kunagi, aastal 2006, kirjutasin vist viimati sellest kandist.

P.S. pealkirja kirjutasin lõpuks ja panin tähele, et see on mitmetähenduslik. trolliliinid akna all on veel alles, aga enam neid ei kasutata. varsti vist ei ole neidki.

pingevahe

muidugi, niipea, kui pinge langeb, on mingi tõbi kallal. ei midagi kohutavat, aga kurk oleks nagu kergelt paistes ja pea ühtlaselt uimane. ja nii juba alates neljapäeva õhtust, pea muutusteta. püüan toas püsida ja palju teed juua, kuigi aru ei saa, et kasu oleks.
samas õuesolevast tuulest ei ole ka kindlasti kasu.
tänane hommik ‘üllatas’ ohatisega.
ebameeldiv ja tüütu. just nüüd, kui päike on energiat andma hakanud ja mõte on olematu lume alt liikuma sulanud.

kirjutanud olen muide kõvasti. viskasin reedel-laupäeval sellise 8000tm artikli valmis. ehk ca 1000 sõna. rohkemgi oli, kärpisin. ja nagunii ei kirjutanud algul ka kõike, mida võinuks.
ühel hiljutisel koolitusel esitati küsimus, kes suudab tunnigaühe a4 täis kirjutada. mina olin üks vähestest, kes käe tõstis. suudangi. muidugi mitte igal teemal, aga kui on asi, millest ma tean, siis ei ole probleemi.
kui tekst ideaalseks lihvida, läheb muidugi kauem, aga see ei olnudki asja mõte.

alguse juurde tagasi tulles, siis kuigi ma nägin kümmekond päeva tagasi esimesena kuldset liblikat, on siiski tunne, et pigem tuleb kirju suvi. sest täiesti paugust tuli reedel mingi info, mis suve kuldseks küll ei aita teha.
aga teatavasti kohanejad jäävad ellu, nii et tuleb kohaneda. ja mingeid asju muuta, et vähem jama ja rohkem kuldset oleks, kui praegu tundub. ning muidugi ei tohi selle juures naiselikult liiga palju teistele mõelda.
ma olen neile niigi palju oma oskuseid tasuta jaganud.

läheb teeb üks tee nüüd.

tee sinililledeni

mul oli eile hommikul üks kirjutamismõte, aga siis tuli töö ja sõi selle ära. igatahes kusagile ajusoppi see ära kadus ja pole siiani välja tulnud.
ega ma väga ei ole end vaevanud ka sellega.

eile oligi muidugi selline päev, et kui ma ükskord voodisse jõudsin, oli tunne, et võiks kergendusest ja väsimusest nutta. aga mida ikka nutta, kui päev on tegelikult korda läinud ja hulk asju tehtud? üleväsinud emotsioonid. õnneks tuli uni kiirelt.
see, et kodus väga midagi ei teinud.. oot, tegin küll, täiesti korralikult süüa näiteks. ja kööki koristasin ja üldse. see on täiesti märkimisväärne tegevus, mitte asjad, mis toimuvad iseenesest.

täna ma ikkagi ei maganud kaua. kusagil kuklas tiksus teadmine, et päris palju on veel teha.
siis, lähemalt uurides, selgus, et suuremat osa sellest ma ei saagi väga teha. tüüpilise naisena muidugi põdesin selle juures ka natuke, sest oli juttu, et ma teen mingi arvestatava osa. natuke sellest asjast tegingi, aga pole ju mõtet teha sisendita tööd, et pärast ümber teha.
otsustasin mitte põdeda ja tegeleda asjadega, mida ma saan teha.

nii jäi aega ka iseenda jaoks.
sellega on viimasel ajal veidi kehvasti. ma ei ütle, et üldse ei jää, aga kuidagi vähe. ja kui, siis ma – ei tee midagi asjalikku. isegi ei loe. mölutamine on täiesti õige sõna selle kohta.
ja see häirib mind. ma ei tee midagi, et mölutamist lõpetada (sest kui organism tahab mölutada, siis ta peab ka seda vahepeal saama), aga häirib. mitte, et mul oleks kohutav tung kogu aeg midagi asjalikku teha,aga – no – kui ma loen kahte raamatut kolm nädalat, kusjuures on nagu täiesti lihtsad ja sujuvad raamatud, siis see ehmatab ära.
aga küll ka see läheb mööda ja üle ja ümber.

loodus on tärkamas ja pikad valged õhtud on mõnusad. seega on lootust 🙂
täna jõudsin sinililledeni.