mõnel hommikul olen kui rongi alla jäänud

Stressbuster massaaž oli nii hea, et peale seda tahtnuks lihtsalt umbes kõrvaltuppa raamatuga leboma jääda. Kuigi ma nüüd olen kenasti raamatuga diivanil. Lihtsalt see vahepealne sebimine võinuks olemata olla.
Eile õhtul oli üks telefonikõne ja üks mail, mis tekitasid tagajärgi, et veel hommikul kippusin kõiki hammustama. Aga no päriselt. Ei on ei ja tähtajad on nendest kinnipidamiseks. Muidugi võib igaüks oma argumendid esitada ja ma võin oma seisukohta muuta, aga mitte siis, kui ma tunne, et seda tehakse stiilis ‘rong-sõidab-üle’. See ei lõpe mitte minu arvamuse muutumisega (või sisuliselt ju natuke võib), vaid sellega, et ma ei taha sellise inimesega tegemist teha. Mis lõpptulemusena annab ikkagi sama eituse välja. Eks mõne päeva pärast klaarub ära.
Tegelikult ei tohiks selliseid asju ligi lasta, aga raske on, kui minnakse väga isiklikuks. Isegi, kui mitte minu vastu isiklikuks, aga ma pean teiste musta pesu oma kaela saama.

Õhtud mööduvadki raamatuga, kui ei ole nagu nädalavahetusel, et peale kõige tegemist enam ei jaksa.
10 tuhat sammu tuleb keskmiselt täis nagunii.