nii, kes otsis siit, ‘mida teha tervest kanast’, siis ma tõesti ei tea, valikuid on palju. üks võimalus, kui on mingi majakene või suvila, on seda kana kasvatada ja hoida, saab kodumune. aga talveks peab ta ikka enamvähem sooja saama ja süüa on ka vaja.
või siis löö maha, katku sulgedest puhtaks ja söö ära. kui on vanem kana, siis soovitan suppi keeta, muud sellest väga ei pruugi saada.
söögile ma väga ei taha küll hetkel mõelda ise. kõht on liigagi tühi, aga söögi ligi hästi ei saa.
Rubriik: asjad minu ümber
oh neid kadunud närvirakke..
justjah, palju ma neid täna kaotasin, ei tea.
plaanid-plaanid..
hommikupoolik kulges rahulikult. värviostmisel küll selgus, et see valitud põhi, mille toonimine oli odav, ei sobi minu valitud värvuse jaoks (‘selle värviga saab ainult heledaid toone, selles on valge sees, te soovite liiga erksat tooni!’ – no ausalt, värvime kõik halliks või haiglaroheliseks?), nii et pidin valima teise põhja ja toonimine oli ka päris hirmutava hinnaga – aga üldiselt kulges see siiski üsna probleemitult.
pärastlõunane logistika aga lendas kõik vastu taevast.
lubasin mõne mitteoma-lapse ehk tuttava lapse ka laagrisse viia, koos oma omaga. no et kui ma juba auto sain, mis seal ikka, võin ju aidata teisi, nagu aidatakse mind (nt autoga).
ja vot, kui on juba liiga palju detaile ja kõik ei ole väga täpselt läbi räägitud, lisaks erinevad liikumised väljastpoolt linna siia kokku.. et jah, takkajärgi lõi pildi paika ja oleks saanud küll veidi paremini asju ajada, aga jooksvalt ei õnnestunud see kuidagi.
igatahes, kui väljasõit oli arvestatud kena varuga, no ikka lahedalt, siis reaalselt saime välja oluliselt hiljem. see lahe pooletunnine varu läks ludinal, sellest saime sõitma veel paarkümmend minutit hiljem. et ehk põhimõtteliselt väljusime 20 minutit üle selle aja, millal sõitma hakates oleksin ma end veel piisavalt mugavalt ja üsna (aga mitte päris) muretult tundnud.
praamini oli alla pooleteise tunni. mitte linnapiirist, vaid siit, kust õigele linnapiirilegi on normaalset oma 20-25 minti.
järgmine praam läinuks ka. tunde hiljem.
ning ma tegelikult vihhhhhkan kihutamist.
viimased 9 kilti oli kitsas kurviline tee.
lõplikult pidurdasin 5 meetrit praamist, väljumiseni 3 minti.
abivalmis laagripersonal rabas kiirelt kõik asjad ja lapsed, praam andis õigel ajal otsad, lapsed lehvitasid rõõmsalt ning kõik lõppes hästi.
ainult oma lapsest on kahju, sest tema pidi siin nägema-kuulma minu närveldamist, milles temal küll mingit osa ei olnud.
‘emme, sa ei saa ju midagi teha, pole ju mõtet närvis olla!’
õiges sõnad, aga kui korra kerib närvi püsti, lisaks vastutus ka.. siis on raske end pidurdada. kuigi tõesti, ma ei saanud neid asjaolusid siis enam muuta, mis meie väljumist pidurdasid (oleks veidi aega olnud ja korralikult kommunikeerunud veidi varem, siis oleks saanud). ja kui muuta ei saa, ei ole mõtet närvitseda.
roolis olin ma juba rahulik, kuigi pinges.
enne tagasisõitu võtsin ühe kohvi, aga sellest hoolimata oli pingelangus väga kohutav ning haigutasin kogu tee.
põhimõtteliselt peaks nüüd magama jääma.
puhkus, öeldakse selle kohta..
leti taga laadaline
inimene õpib kuni elab ning absoluutselt alati on võimalik midagi uut kogeda. mitte kunagi ei ole olukorda, et ‘kõik on ära tehtud’. mõni nendest tegemata asjadest on veel väga kättesaadav pealegi.
näiteks seista kaks päeva Raekoja platsil laadal leti taga (mitte leti ees) ja müüa mustikaid.
‘ema, mismoodi sa veel seista jaksad?’, küsis poeg, kui me koju jõudsime ja ma veel natuke köögis toimetasin. tema oli ka mõned tunnid jalul, kuigi kõndis mujal ringi. mina peamiselt seisin. ja ma ise ka ei tea, mismoodi ma veel jaksan.
aga, nagu eilegi, kui juba korra pikali visata, siis enam püsi ajada ei taha küll.
ja eilne päev oli ikkagi lühem, vist viie tunni ringi, täna üle seitsme tunni.
nagu seismisest üksi vähe, tammusin omaette rõõmsalt leti taga tantsida (sest kui muusika mängib, on kõige jubedamad tuimalt morni näoga istuvad kaupmehed) ning hõikasin kolmes keeles inimesi ligi. suheldud sai umbes neljas ja tänatud .. ee.. veel rohkemates keeltes. järgmiseks korraks tuleb hiina ja jaapani keel ka vist ära õppida, lisaks vajalikule hispaania-itaalia-prantuskeelsele sõnavarale. muidugi, kes tahtis, sai aru piisavalt. aga ise ei saanud teiste vastustest väga aru.
inimesed, sadu inimesi.
jättes kõrvale kerjused (oi, poiss sai tigedaks, kui meie leti ees seisis mitu minutit, oodates, kuni kõrvalletis äri ajava turisti tähelepanu saab – aga me ajasime ta kurjalt ära), kes seal ikka aktiivselt tegutsesid, olid reeglina kõik toredad. muidugi, ikka oli neid, kes leidsid, et see ei ole normaalne mustikas ja arvasid, et hullult väetist saanud marjad (ei ole, üleminek mahetootmisele on praktiliselt läbi ja märgiõigus kohe-kohe käes) või ei maitse on täitsa vale; peamiselt siis kohalikud vanemad inimesed. väike selgitustöö ja tõdemus, et need tõesti ei ole metsamarja maitsega, käisid asja juurde.
neid keskealisi turistidest paare, kes ostsid algul ühe topsi ja siis teise juurde, sest naine ei andnud mehele :P, oli mitmeid. või neid, kes ostsid ja siis tulid veel ühe ringi ja siis veel. või kes lausa kilekotti palusid laduda, hoolimata sellest, et meil kaalu ei olnud.
püreesid läks ikkagi ka, kuigi meil nende turustamiseks head nippi ei olnud. aur kulus peamiselt mammudele ära. siiski tekitasime tänaseks kenad neljakeelsed sildid ka püreede kohta. ning jah, nende peremehe tehtud puulabidate kohta ka, mis said igaks juhuks kaasa võetud ja millest ka kümmekond müüdud sai.
aga suhkruta jõhvikapüreed topsist proovides niisama ei pruugi see tõesti isu tekitada, kui ei tea, millega tegu. ma eile õhtul korra mõtlesin mannavahu tegemisele ka, aga jaksasin ma siis.. igatahes läks mustikapüree veidi kergemini. turistid võtsid püreesid vähem, klaastaara, raske, nagu täheldati. samas on nõme sellist asja ka plastikus müüa.
üsna ootamatult olid püreede peamised ostjad keskealised vene keeles suhtlevad turistid ja kohalikud pensionärid.
aga peab natuke mõtlema, kuidas püreesid siiski paremini nö arusaadavaks teha.
üks restorani kelneripoiss käis ostis meilt paar raksu mustikaid ja lõpuks püreed ka. naersime, et ju neil seal restos nii head asja ei pakuta 🙂
veel tähelepanekuid järgmiseks korraks: kaasa tool ja veepudel; sildid mitmekeelsed, rohkem fotosid põllust ja mõelda, kuidas neid kinnitada; võib-olla ka kaal? (aga siis peab see olema taadeldud, nii et võib-olla ka mitte); kaelaskantav lett, et käia ringi ja pakkuda 🙂
ning söök tuleb osta III Draakonist või laadalt 🙂
ja ma ei saanud jätta norimata tüdrukut, kes Lõuna-Eesti laadal oli leti taga Pühalepa (jaa, see triip on mul siin blogi päises!) riideis 😛
kassimure
igatahes, Leib Resto ja Aed sai lapse pool heakskiidu. ausalt, mul on vahel tunne, et teda võiks saata Meisterkoka saatesse ka mingeid toite hindama; mina olen tema kõrval väga nõrk toiduarvustaja 😛 (okei, temaga läheb lihtsamaks, kui tead, et šokolaad on lemmik). aga jah. Leiba tasub minna ka Julia-Maria pilte vaatama, need sobivad sinna imehästi.
tegelikult on kassimure ka.
täna ta on juba reipam, aga eile õhtul olin ma kohutavalt mures. sest ta ei reageerinud uksekelladele ja üldse oli peidus, silmad hallid ja ise löts. söömise-joomisega kehvasti, kastilkäimisega ka. paar korda viisin süles kööki ja olin moraalselt juba enam-vähem kõigeks valmis.
täna on, nagu öeldud, veidi reipam, aga söögikauss lemmiktoiduga on ikka natuke liiga täis ja vee koha pealt olen ka mures. kuna ma aga suure osa päevast ise eemal olin, ei tea ma ka täpselt. veidi on veetase joogianumas langenud.
uurisin juba loomakliinikute tasusid ka ja noh, võin tõdeda, et hambaarstidele jäävad veel alla veidi. kuni asi tõsiseks ei lähe.
hetkel ongi selline kahevahel olek, et kas siis nüüd minna arstile või mitte. väliselt on ju kõik korras, temperatuur normaalne ja täna juba silmadki peas. oeh.
aga muidu, no piisas ka logelemisest, täna sai toimetatud küll.
uitmõtteid
nii, nagu näha (neile, kes RSSiga ei loe), on uus kujundus. katsetasin siin erinevaid – teadagi, eks see peab üldise hetketundega sobituma. natuke kohendan veel ka, päris nii ei jää. kuigi ka sedasi pole ju viga.
avastasin, et uue normaalse õmblusmasina saaks odavamalt kui uue hea seebika. kui ma vähegi viitsiks kunagi nooruses õpitud erialaga tegeleda, siis tasuks ju soetada küll, aga ma kardan, et mu õmblemine on jätkuvalt üks paras käkk. kuigi viimasel ajal on ideid ja mõtteid küll ning poodidest ma vastavaid riideid ei leia. muidugi, mu riidekapp on tegelikult niigi piisavalt täis.
riidekapp. selle peaks nagunii koos kogu sisuga ümber korraldama. oeh.
seniks lihtsalt tegelen sellega, et vahetan vanad suvalised riidepuud enam-vähem ühesuguste vastu ja sorteerin asjad.. värvide järgi?
P.S. vastuseks otsingule ‘kust saaks frillice jääsalatit potis osta’ teatan, et tasub proovida keskturgu ja sadama turgu, kui jutt on Tallinnast; aga teisalt suudan isegi mina selle ilma potita pea mõne päevaga ära süüa. üks variant on veel seemnest kasvatada.
P.P.S. eile õhtul passisin aknal mõnusat augustiõhtut. tavaliselt olen ma sel ajal linnast ära 🙂
aeg teha mitte midagi
absoluutselt selline päev 🙂
murelipäev
keegi nagunii loeb kohe välja, et murepäev. natuke muret oli ka, panin puusse, täna on ju pühapäev, nii et ikkagi avastasime kesklinnas, et nüüd läheb kiireks ja sai viimaseks teejupiks takso võetud ning napilt jõutud.
murelitest (või on need kirsid, keegi ei tea :P) jäid küll umbes pooled puu otsa. ei ulatunud ja natuke liiga metsistunud puu oli. aga ega vähe ka ei olnud. eile oli ka hulk korjatud, ilma minuta. olgu lindudel ka rõõmu.
kuidagi sain oma 8 liitrit ühel või teisel viisil hoidistatud ning natuke kurke soola pandud. veel seda-teist ja kolmandat tehtud ning ülla, juba saabki magama minna. ma kartsin, et läheb kauem..
hommikuks jäid ka mõned toimingud küll, mille võinuks täna ära teha, aga mis ei põle.
laps, vaeseke, pidi tänase palavaga pikalt ilma konditsioneerita bussis sõitma. ehk on homme tal parem päev.
täna oleks olnud suurepärane City Marina päev.
(kurja, milline vahe on ülemisel seebikapildil, ometi heas valguses tehtud.. või siis ka sisuliselt ajaloolise korraliku kaamera pildil kehvas valguses)
festivali ja vaarikaid
puhkepäev peaks olema, aga no mis puhkus see on, ma küsin? õhtuks olen täiesti väsinud 🙂
igatahes, käisime Rannarahva Festivali kaemas. M. pakkus küll Rebala-Valkla vms tiiru välja (oh, OKO oleks sel juhul ka plaanis olnud kindlasti), aga sedapuhku jätsime selle pakkumise vahele.
keset päeva üleliia rahvast seal festivalil ei olnud just, eks enamik olid kusagil vees vist. siiski jõudsime paar tundi ringi vaadata ja asju teha. nende zorg-pallidega vee peale me ei läinud küll. ma isegi natuke oleksin tahtnud, aga poiss vaatas hinda, mõtles ja otsustas, et ei lähe. järjekorda ka ei olnud, oleks olnud lahe proovida. aga eks mõni teine kord siis.
müütati kala (värsket küll mitte), igast aedvilja, käsitööd, mett, leiba.. kalaneelud täitsa käisid, aga pole mõtet kokku osta, viimased päevad olen nagunii peamiselt kalavärkidest toitunud.
tuletornide näitus oli, lisaks valikule fotodele ja jutule olid puidust mudelid ka. muuseumis pidi olema see päris-näitus, aga aeg tuli risti ette, pealegi on laps seda näinud.
varjulises õues, miljonivaatega (sillerdav meri, jahid, Tallinna siluett) oli nn rannarahva spa. hoolituste hulgas olid muuseas ‘ahtrit vormiv rabarberilehtede mähis’, ‘kaislapeks ehk kõrkjatega vihtlemine’ ning ‘lõõgastav vobla nokkimine mereõhus’ 🙂
ma võtsin siiski hulka tavalisema protseduuri nimega ‘sügavsinine hoolitsus kätele meremuda ja meresoolaga’. ehk et käte koorimine ja mudamask ja õlitamine. kui ma hinna ütlen, siis ei usu seda keegi: 1 (üks!) euro! piparmündivesi oli tasuta.
lastealal olevad asjad on minu kutile muidugi juba liiga titekad, küll aga leiab ta juba tegevust mujal. kalanahkade rebimise võistlusel (mille võitis muide üks itaallane) ta ei osalenud, ergomeetriga (miks seal oli kirjas, et maismaal aerutamine, kui see oli ometi sõudmine?) ei sõitnud. küll aga keerutas ta kokku kuuekordse köie (seal pidin mina ka aitama ja Rannamõisa laevaseltsi tüdruk muidugi sättis samuti, ilma temata ei oleks küll see asi välja tulnud) ning tagus (sama seltsi sepa abiga) omale ühe päris sepisnaela. eks näha oli, et linnapoiss ja pole haamrit väga käes hoidnud, aga sõbralik sepp jagas kenasti juhtnööre 🙂
üldiselt on kätte jõudnud see mõnus suveosa, mil igasugune saak hakkab valmima. täiesti hindamatu aeg. ma ei ütle, redised-rabarberid jms on varem, aga nüüd on kõik muu: tomatid, herned, vaarikad, salatid, harvendusporknad, rullkõrvitsad, sõstrad.. mul on tegelikult lausa piinlik, et ma jõuan nende lähedale harvemini, kui võiks. ja kurkidega on sel aastal kuidagi halvasti, alles hakkavad tulema. st see on küll meie isiklik probleem, mitte üldine.
sissetegemisruumi mul ka väga ei ole ja ilmselgelt on see tegemisrõõm mu puhul suurem. söömisega on meil lood natuke kehvemad. st mõni asi läheb kenasti ja mõni vähem. et meie hoidised peaksid olema pisemat mõõtu, pooleliitrised purgid-totsid jäävad suurteks.
aga samas ei saa, aina enam tahan ise midagi külma või purki toppida.
kookidega on mul, nagu mainitud, kehvasti, sest ma ei suuda teha nii väikeseid koguseid, et meile kahele paras oleks. seekord aga ei suutnud ma neile vaarikatele mittekuidagi vastu panna ning tegin sellise rulli. tegelikult oli neljapäevase Maalehe Targu Talita lisas mingi vaarika-mandlirulli retsept, mida ma siis kohendasin. no näiteks ei suutnud ma martsipani riivida, vaid rullisin õhukeseks sinna vahele.
infoks veel, et põhi on kolmest munast, siis ongi see martsipanileht, siis vahustatud 35% koore ja maitsestamata toorjuustu segu (pooleks umbes), siis lõikusin vaarikaid peale ja keerasingi rulli. peale koore-toorjuustu segu, riivšokolaadi (sest üks õige kooks peab sisaldama ka šokolaadi, nagu mu laps teatab; ühtlasi ei pidanud ma siis seda segu kuidagi kunstiliselt sinna rulli peale panema) ning mammusid.
aitab ka tänaseks.
märjavõitu merepäev
päris hea oli märjad teksad ja sokid ja jalatsid ära võtta. enne ei saanudki aru, et nii hull on. neil hetkedel, kui ei sadanud, oli nagunii lausa mõnus.
kodutomatid on ka mõnusad. lisaks sunniti last maasikaid ja kirsse sööma 😛
parmupilliga, mis pojale eile silma jäi, läks kehvasti – see müüja oli täna kadunud kui tina tuhka. üldse oli täna vähem müüjaid, sonimüüjat ka nt ei olnud. hea, et sellega eile ühele poole sai.
Folie etendus oli lahe, tublid tüdrukud igatahes.
vesilennukid olid kadunud asjade hulgas ja lennusadamas sajdas enamvähem kogu selle aja, kui me seal olime.
Noblessneris oli aga hea muusika (laps jõnksutas puusa kaasa) ja sealne vintage-disainiturg oli ka päris tore. no vähemalt vaadata. tegelikult oli üks ülilahe suvine kleidikomplekt ka, värvid ja kõik sobis – välja arvatud suurus. omgo hea, ei jäänud kripeldama.
kala ei ostnud. võinuks muidugi.
tegelikult võiks palju pikemalt kirjutada, aga ei jaksa. rahulolev väsimus.
