pühapäevapärastlõuna

veidi nukker tänukõne lapse esimesele õpetajale. ei saa ju lihtsalt ära kaduda ka, kuigi kevadel oli see jutuks. igatahes õnnestus mu lapsel selle kolme aastaga areneda rohkem, kui ainult programmijärgselt; õpetajate, eriti oma õpetaja tööd selles ei saa alahinnata. ma pelgasin ju poja kooliminekut, et mis ja kuidas; ilmselgelt konkreetne keskkond sobis talle. hea oli ka kuulda õpetaja positiivset tagasisidet lapsele.
soft spots.
aga edasiliikumine on elu osa.

eelnevate aastate vihikud ja tööd said natuke sorteeritud ja ootavad – ma ei teagi, mida. praegu veel ei raatsi ära ka visata, kuigi teha pole nendega samuti midagi.
selle käigus leidsin, et oma paberipahnasahtlitest võin ma ilmselt pooled asjad ära visata.
guašid on endiselt vastumeelsed ja akvarellipaber kutsuv.

vaikne pärastlõuna. sidrun, mesi ja tee. kikerhernehautis.

juhuslikud kohtumised

mingid vestlused juhuslike inimestega paeluvad mind aina rohkem. nendes on midagi sellist, mida tuttavatega veseldes iial ei ole. see teadmine, et tegu ongi juhusliku kohtumisega juhuslikus hetkes ning selle inimesega ei seo mind mitte midagi. puudub minevik ja tulevik, on vaid olevik.

tänane vestlus kulges bussis. istusin akna alla maha ning mu tagasihoidlik laps jäi mõne inimese võrra tahapoole. mu kõrvale maandus ag üks minust mitte kuigi palju vanem naine, kes aga tabas hetke, kui laps mulle oma jope sülle sokutas ning pakkus, et ta võib mujale istuma minna. buss oli suht täis ja ma arvasin vastu, et tühjade kätega noormees võib ju seista ka. seda enam, et pole mingit rasket päeva seljataga (okei, kolm tundi Katani asustajaid, mis meil siin nelja poisiga toimus, oli minu jaoks kõrvaltvaataja-kuulajana väsitav.. aga poistele mitte :P).
kõrvalistuja ei hakanud siis mujale kolima, aga avaldas arvamust, et kui ikka need lapsed on oma suurte koolikottidega ja mõni käekotiga täiskasvanu õiendama kipub, siis see on küll ebameeldiv. et lastel on ometi raske siis ju.
ja nii see jutt hakkas kulgema.
sain teada, et mu kaasvestleja töötab haridusvaldkonnas, aga me rääkisime muust ka. millest, see ei olegi oluline. lihtsalt rahulik vaba vestlus, mis lõppes filmisoovitusega. võimalus kuulda-näha mingeid mõtteid ja arvamusi, mille olemasolu ma seni arvata võisin, aga nüüd kinnitust sain.
ning ühine tõdemus, et mida vanemaks me saame, seda lihtsamaks muutub elu ning seda vähem elame ise oma elu keeruliseks.

mul on ka filmisoovitus. ‘Sügisball‘ täna õhtul.
laps küsis, millest see on.. ma ei osanudki hoobilt kokku võtta. siis aga leidsin, et inimsuhetest. et sellest, kuidas me elame üksteise kõrval ja kuidas meie elud võivad üksteisega hetkeks põimuda ning mõjutada.
nagu see tänanegi oli..

töövõit

sellist nalja, et ma saan ühel päeval ühest poest oma lapsele kaks paari jalanõusid nr 39, ei saa ometi juhtuda. aga täna just juhtus. ehk siis must pidulik king ja, uskuge või mitte, must voodriga paeltega ja paksu tallaga poriking. mõlemad kodumaised, päris nahast ja kena allahindlusega ka.
müstika.

lõhepasta oli kusagil päevapakkumises 3eur. selle eest saime kodus mõlemad kokku end kooresest lõhepastast lõhki süüa 🙂

elu on õun! või ei.. tomat! 😛

õhtul, 3h hiljem:
täiesti sujuvalt maandus meile ka absoluutselt paras ülikond. et ehk laps ei peagi minema kooli meeste S suuruses pintsakuga, mis küll varrukast ja pikkusest polegi väga hull, aga õlast-seljast lootusetult lai.
täielik vedamine 🙂

jazzi, kirbukat ja tont teab, mida veel

mitu üpris väsitavat päeva lööb lõpuks juhtme kokku. põhimõtteliselt tahaks tänase päeva lihtsalt maha magada. aga muidugi ei saa.

üleeilne Tabasalu Jazz ei olnud algul üldse paljutõotav. kohutav hoovihm tuli nii kolmveerandtund enne ürituse algust ja maa sõna otseses mõttes lirtsus jalge all. kummikuid meil muidugi ei olnud. algul oli aga vähe rahvast ja õnnestus telgi alla end sisse seada.
hiljem tuli seda kohta juba hoida, sest rahvast kogunes Ultima Thule ajaks metsikult palju. väikeseid vihmasabinaid tuli ka vahele, suurt õnneks rohkem mitte.
seekord lõppes varakult ka, jõudsime isegi Prismast veel läbi. poeg sõi kohapeal mingi burksi ära, sest 6eurost šašlõkki me osta ei raatsinud. eriti peale seda üsna odavat ja head, mis me Saulkrastis sõime. aga äkki oleks pidanud, oleks kahele jagunud ja võib-olla parem olnud, kui see burks, mida laps üldse ei kiitnud. näksidega oli ka halvasti, lihtsalt ei olnud neid. okei, oliivid olid. kui laps neid üsna lõpupoole ostis, siis selgus, et ta oli esimene oliivide ostja. tore 😛
muusikaga läks aega, et kuidagi sisse elada. tegelikult siiski, algusega ei olnud ka probleeme. aga kusagil tekkis mingi väike häire ja vahepeal läks muusika minust kuidagi mööda.

eilne päev möödus Telliskivi Kirbufestivalil.
algselt oli plaan, et viin oma kotikese asju sinna, natuke olen, tulen koju, käin veel Professorite külaseltsi üritustel ja korjan õhtul asjad kokku. aga läks nagu läks ning ma olin kirbukal terve päeva. laps oli ka üsna pikalt. see vähemaganud laps, kes tegelikult vahepeal natuke mitteadekvaatselt käitus. teiste ees oli nats piinlik. st lapsega oli seda enam algne mõte, et käib ringi peale ja läheb koju. aga kuna ma ise olin ka päris loppis, siis ei olnud minust poisi minemasaatjat.
iseenesest oli tore, oma kindel kamp, ostjad üldiselt normaalsed. see kava küll vahepeal häiris, me olime üsna lava lähistel. et kõik ei olnud väga tore. aga eks ka siin oli oma osa mu väsimusel.
nendest asjadest, millest ma tahtsin tingimata lahti saada, sain ka. umbes pooled tulid koju tagasi.
olime kõik üsna üllatunud, et kogu aeg on hala, et poiste riideid ei ole – meil oli kamba peale neid päris hea hulk, aga ära läks vähe. ilmselt panen jäägid (peale seda, kui tuttavad on veel üle käinud) lihtsalt ostasse vms müüki. varem või hiljem läheb ikka kaubaks.

pilte ei ole. ma tegin küll, aga see uus kaamera teeb ilmselgelt praaki. isegi kehv ja odav uus kaamera (ja see ei ole ürgaegne mudel ega kõige odavam kaamera) ei tohiks sellist kräppi toota.

mere äärde õhtul ei jõudnudki. puhtfüüsiliselt lihtsalt.

hautise ja magusa piruka kokkukeeramise aeg. mitte omavahe, eraldi ikka.

ma tean, et ükskord ma puhkan nagunii! 😛

vihmahommikune

oeh.
no mis kasu on minul sellest lahtilaskmisest, kui see minevik ripub minu küljes? nagu koeras**t saapakontsa küljes. aint saabastega on lihtsam ikkagi, saab kasvõi ära visata.
ilmselt siis peab tegema lihtsalt vastupidi. et kui on midagi uut, laseb minevik minust lahti. või midagi sellist.
igatahes.

tänane vihm tegi natuke nõutuks. no et nagu päris sügis ei ole, aga suveriietega ka ei liigu. leidsin siiski midagi sobivat (ja seda ka, et riidekapp tuleks uuesti üle sortida 🙂
linnas vaatasin, et mitmedki on päris korralike mantlitega.
see annab lootust, et varsti on natuke rahulikum periood.
aga mitte veel, mitte veel 🙂

õnne valem?

Harri Kingo kommentaar EE artiklile “Appi, ma vajan armastust“:

Armastust võib vaadelda sõltuvusena, kuid sel juhul peame arvestama, et me ei vaatle armastust, vaid kirge – emotsionaalset iha ja viha inimeses.

Armumine on see algustpunkt, kus inimene seisab piltlikult teelahkmel – kas see armumine läh
eb üle kireks – emotsionaalseteks ihaks ja vihaks, lausa neist sõltuvuseks… või muutub tõeliseks puhtaks armastuseks. Meie häda on selles, et me ajame need kaks alati lootusetult segamini – ajame segamini kire (oma emotsionalsed ihad ja vihad) ja armastuse. Me peame kirge armastuseks.

Ometi, need kaks pole samased ja on lausa vastandlikud. Kõik religioossed õpetused õpetavad meile armastust, kuid kõik religiossed õpetused õpetavad meile kirgedes elamise ületamist ja jätmist. Idas peetakse meie kirgi – ihasid ja vihasid – rasketeksks meeleplekkideks, mis ei võimalda inimesel jõuda puhta meele ja armastuseni. Põhimõtteliselt sama vaade kirele on ka läänes – ihade ja vihade küüsis inimene on kaugel võimest oma ligimest armastada ja isetult teenida.

Kired – emotsionaalsed ihad ja vihad – on alati isekad, egoistlikud. Armastus seevastu on isetu ja altruistlik. Me võiks õppida neil kahel vahet tegema – meie ja meie lähedaste elu oleks kergem, kui me oskalsime iseendas neil vahet teha ja neid kahte segamini alatasa ei ajaks.

jah, ma tean, millest ta räägib. ja tean, millest artikkel räägib. turvatunde otisimine läbi teise inimese ei ole mitte võõras teema, aga jah, see ei ole armastus. nii palju ma tänaseks juba tean.

küpse augustisoojus

need viimased päevad on läinud niimoodi remondi tähe all, et ma olen a) totaalselt väsinud b) õue saanud enamasti vaid prügikoti tühjendamiseks. ometi on õues nii kena august.
lisaks vahele üks pisike haltuura, et see koolieelne aeg kuidagi hakkama saada. uneaja arvelt, kuigi ma reeglina väldin selliseid ajastusi (uneaja suhtes siis).
ja igasugust remonti väldin ma nüüd ka lähima.. oh, paar asjakest oleks veel vaja kiiremas korras ära teha..

täna võtsin kätte ja lihtsalt jalutasin.
ega ma ei ole selline jalutaja tüüp, nii et seadsin paar sihti ka.
igavaks ei tohi ma seda suve küll nimetada 🙂

head magusat arbuusi tahaks, aga vot enam ei jaksa jälle kuskile liikuda. mingi teine homme.

ja sügiseks peaks mingi huvitava kursuse omale otsima jälle 🙂

vastuseks otsingule

nii, kes otsis siit, ‘mida teha tervest kanast’, siis ma tõesti ei tea, valikuid on palju. üks võimalus, kui on mingi majakene või suvila, on seda kana kasvatada ja hoida, saab kodumune. aga talveks peab ta ikka enamvähem sooja saama ja süüa on ka vaja.
või siis löö maha, katku sulgedest puhtaks ja söö ära. kui on vanem kana, siis soovitan suppi keeta, muud sellest väga ei pruugi saada.
söögile ma väga ei taha küll hetkel mõelda ise. kõht on liigagi tühi, aga söögi ligi hästi ei saa.

oh neid kadunud närvirakke..

justjah, palju ma neid täna kaotasin, ei tea.
plaanid-plaanid..

hommikupoolik kulges rahulikult. värviostmisel küll selgus, et see valitud põhi, mille toonimine oli odav, ei sobi minu valitud värvuse jaoks (‘selle värviga saab ainult heledaid toone, selles on valge sees, te soovite liiga erksat tooni!’ – no ausalt, värvime kõik halliks või haiglaroheliseks?), nii et pidin valima teise põhja ja toonimine oli ka päris hirmutava hinnaga – aga üldiselt kulges see siiski üsna probleemitult.

pärastlõunane logistika aga lendas kõik vastu taevast.
lubasin mõne mitteoma-lapse ehk tuttava lapse ka laagrisse viia, koos oma omaga. no et kui ma juba auto sain, mis seal ikka, võin ju aidata teisi, nagu aidatakse mind (nt autoga).
ja vot, kui on juba liiga palju detaile ja kõik ei ole väga täpselt läbi räägitud, lisaks erinevad liikumised väljastpoolt linna siia kokku.. et jah, takkajärgi lõi pildi paika ja oleks saanud küll veidi paremini asju ajada, aga jooksvalt ei õnnestunud see kuidagi.
igatahes, kui väljasõit oli arvestatud kena varuga, no ikka lahedalt, siis reaalselt saime välja oluliselt hiljem. see lahe pooletunnine varu läks ludinal, sellest saime sõitma veel paarkümmend minutit hiljem. et ehk põhimõtteliselt väljusime 20 minutit üle selle aja, millal sõitma hakates oleksin ma end veel piisavalt mugavalt ja üsna (aga mitte päris) muretult tundnud.
praamini oli alla pooleteise tunni. mitte linnapiirist, vaid siit, kust õigele linnapiirilegi on normaalset oma 20-25 minti.
järgmine praam läinuks ka. tunde hiljem.
ning ma tegelikult vihhhhhkan kihutamist.
viimased 9 kilti oli kitsas kurviline tee.

lõplikult pidurdasin 5 meetrit praamist, väljumiseni 3 minti.
abivalmis laagripersonal rabas kiirelt kõik asjad ja lapsed, praam andis õigel ajal otsad, lapsed lehvitasid rõõmsalt ning kõik lõppes hästi.
ainult oma lapsest on kahju, sest tema pidi siin nägema-kuulma minu närveldamist, milles temal küll mingit osa ei olnud.
‘emme, sa ei saa ju midagi teha, pole ju mõtet närvis olla!’
õiges sõnad, aga kui korra kerib närvi püsti, lisaks vastutus ka.. siis on raske end pidurdada. kuigi tõesti, ma ei saanud neid asjaolusid siis enam muuta, mis meie väljumist pidurdasid (oleks veidi aega olnud ja korralikult kommunikeerunud veidi varem, siis oleks saanud). ja kui muuta ei saa, ei ole mõtet närvitseda.
roolis olin ma juba rahulik, kuigi pinges.

enne tagasisõitu võtsin ühe kohvi, aga sellest hoolimata oli pingelangus väga kohutav ning haigutasin kogu tee.
põhimõtteliselt peaks nüüd magama jääma.

puhkus, öeldakse selle kohta..