kui mul ei ole midagi öelda, siis ma teen seda.
häälekalt.
20 aastat vana föön keeldus minuga koostööst. selle koolutajaga ma jäängi kuivatama umbes.
loen raha, teen ristikesi ning ruudukesi ja mõtlen kontserditele.
suhtlemisvabadus sisaldab mittesuhtlemisvabadust.
hea on rumal olla, siis on alati midagi õppida 🙂
elukestva õppe osakaal pidi meie riigis niigi madal olema. no eks inimestel on jah, ellujäämismure. isegi tasuta loengutele ei tulda, ometi on teema selline, mis peaks valitud potentsiaalsele sihgrupile vajalik ja huvitav olema.
vastupidisel levinud arvamusele leian ma, rumal olla ei ole halb, kui ise sellest aru saad. muidugi on see halb siis, kui ise end targaks pidada. siis ei taha ju enam midagi õppida. aga oma rumaluse tunnistamine ongi aluseks arengule.
ning ei saa salata, mõne koha pealt ongi mõistlikum rumalaks jääda 😛
***
hommik trammis, loksun uimaselt töö suunas.
mingil ajal tulevad mu selja taha istuma kaks hääle ja jutu järgi vanemat naisterahvast. kõva häälega arutavad omavahel mingeid ‘ärisid’. peaasjalikult skeeme, kas oleks vaja aastast Vene viisat, et sealt tuua odavat kraami, mida siin kallimalt maha müüa. saan aru, et jutt käib tööstuskaubast.
‘Peterburis ma enam küll ei tea, kuhu minna.’
‘jaa, Malle käis seal ja ütles, et Nevskil on kõik nii kallis. Baltiiskis pidi suur odav kaubanduskeskus olema, aga kus see on veel?’
‘jah, talvel on Peterburi piletid ainult 10 eurot. aga see kõik tuleb siia ka saada, selleks peab ikka keegi topeltkodakondsuse ja autoga olema. vot selle Olga mees seal Petseris on vist selline.’
‘Petserisse peaks ikka Moskvast kauba tooma, aga Moskvasse on nii kallis minna.’
‘ah, Peterburist läheb see öine kiirrong, mis ei ole üldse kallis, hommikuks kohal.’
‘või siis et Margarita ostab Moskvast ära, mis vaja ja saadab kellegiga Petserisse ja siis on vaja ainult ogla ja tema mehega kokku leppida?’
‘kuule, kas Olga oli üldse Petseris? äkki oli see Pihkva.. aga vahet pole. ja need küünlajalad maksid seal Venemaal ainult 160 rubla, see on 4 eurot, aga siin ma müüsin neid 8 euroga. näevad välja nagu Itaalia omad!’
‘keegi siis ei küsinud, et mis päritolu need on?’
‘ei küsinud keegi ja ma mõtlesin, et nüüd jõulud tulevad, inimesed ostavad kingitusi ja selliseid asju, saaks kümnega müüa’
…
öelge veel, et eestlased ei ole äriinimesed.
***
telefonijutus sõbrannaga libiseb teema korraga sinna, et kui ma mõned asjad veel eest ära/korda saan, siis on elamine kohe päris kena ning mõttetu träni kadunud.
‘mismoodi see sull ikkagi õnnestunud on?’ küsib sõbranna. ‘ma ikka üritan, aga ei midagi.’
‘tead, ausalt, alustuseks viska mees välja, sellega asjade hulk kohe oluliselt kahaneb,’ vastan naljaga pooleks.
‘kuule, ei raatsi ikka, kuhu ta nüüd niimoodi vastu talve läheks? harjunud juba ka temaga ja..’
aga isegi selles mustas huumoris on oma tõde sees, pole midagi parata. ning muidugi oleks see halb uudis, kui selguks, et sõbranna ja ta mees ei olegi enam koos.
see, et minule olemasolev seis sobib, ei ole ju näitaja.
***
jutuajamine sõbrannadega netis, katkendeid.
1: kaisus magamist ma ei salli
2: üksi on ikka jõle hea tglt magada 😛
2: aga jah, maitse asi
1: ma ei talu mingeid kaisusid, ma tahan magada
1: ja keegi hingab mulle kõrva ja higistab ja keerab ja
1: mkmmm, ma pole enam selles eas
2: just, ma ka
1: ei mingit aelemist
1: seks on seks ja uni on uni
3: ebamugav on siis, kui üksteisel seljas aeletakse
2: no mul on lai voodi, aga mingid mehed ikka ronivad kuskile vastu mind
2: selle asemel, et kenasti oma voodiservas püsida
3: nojah, mul on see värk, et püsiv mees ja ta on välja koolitatud:P
3: väikeste tõrgetega muidugi aga no elab üle
3: mingi käsi kaela all ajab ming umbes 30 sekundiga hüsteeriasse
1: mind ka
3: et isegi kui ma noore nägusa armukese omale otsiks, siis õhtu lõpetuseks ma tahaks ikkagi rahus oma nurgas kerra keerata
4: ei tea, mis neil meestel viga on:P
***
koolivahetus või midagi.
esimene neli tunnistusel, esimene mitte-eeskujulik hoolsus. mõlemad veidi arusaamatud, aga mis teha. süsteem.
kuid laps on häiritud. seda enam, et see on aine, mida ta tegelikult oskab. aines, mida ta mu meelest ei valda, on tal jälle kena rasvane paks viis kirjas. ilmselt on olukordi, kus ei ole võimalik oma teadmisi väljendada, eriti sellises normaalsuurusega klassis.
aga nüüd on, kuhu püüelda.
***
hommikul oli lisaks lätikeelsetele meestele akna taga ka kolemuusika, mida nad kuulasid. suhtume positiivselt – kindlasti annab minna veel hullemaks.
onju et kui ma kirjutan, et seelikud jäävad järjest suureks (püksid ka, aga neid ma kannan vähe) ning see mantel, mis vahepeal ei andnud üldse eest kinni (ja mida ma lihtsalt mingil põhjusel ei raatsinud kuskile ära viia), on nüüd paras ka siis, kui seal all on jakk, siis see on lihtsalt trikk saada odavalt ebapopulaarseks? seda enam, et ma ei ole hakanud trenni tegema või ei pea imedieeti ega midagi. ja tervis on laias laastus korras ka nagu.
aga ma pean tõesti võtma õmblusmasina, millega mul, teadagi, on selline vihkamise-vihkamise suhe, ning mõne asja kitsamaks õmblema. sest ma ju ometi ei taha jälle kogu garderoobi välja vahetama hakata, just nagu sain asjaga ühele poole umbes pool aastat tagasi. nojah, võimalusi ka ei ole muidugi. ja riiete edasimüük on üks igavesti närvesööv tegevus.
siinkohal on aeg vaadata neid poisile väikseks jäänud asju, hunnikus keset elutuba, ning lootusetult ohata.
(selle video peale ütleb eilne sünnipäevalaps õigustatult, et miks peab muusikat läbi juutuubi kehva kvaliteedi kuulama, kui on ometi olemas korralikud audioseadmed. aga mul ei ole selle asja originaali nagunii ja kui ka oleks, ei saaks seda siin jagada ju)
kuigi vahel on kõige lihtsam not act at all. mitte, et ei tahaks, vaid et.. ei taha.
olgu siis kõik hoiatatud, hala tuleb! kes ei kannata, ärgu lugegu.
ja üldse, ma tean jah, et ving ja hala ei muuda mitte midagi, kindlasti kohe mitte paremaks. aga vahel keeb üle lihtsalt. mõnikord natuke tihemini.
ja eriti siis, kui hammas tuikab.
ei, mitte kumbki nendest, mis täna korda tehti. kusagil lähikonnas mingi kolmas.
mis vist tuleb siis ka korda teha. aga mille kordategemine läheb maksma veel umbes neli korda rohkem, kui tänane töö läks.
tulin hambaarstilt välja, lubadusega peatselt kogu summa tasuda, suu tuim ja muremõtted peas. hea, et sain nii, et ei maksa kohe kõike. aga ega seda väga kaugele ka lükata saa, parandamist on veel ja kuhjata pole mõtet. ei raha ega tööd. ega lasta olukorral veel hullemaks minna.
kuigi ei olegi midagi väga koledat, nagu ma kartsin. välja arvatud see üks hammas.
nojah.
ja ikkagi on kohutav ka see, et tööl käiv inimene ei suuda maksta sellise elementaarse ja vajaliku teenuse eest. võinoh, nagu see olukord on. ma tunnen aina enam, kuidas töölkäimise motivatsioon langeb viimasel ajal pöördvõrdelise graafiku alusel.. mis siis veel töötegemisest rääkida?
ning muidugi võib siin rääkida teemadel, et tööandjal ei ole ka raha ja hari ennast (mida ma ometi olen teinud ju!) jne. see ei aita mind kuidagi.
see ka mitte, et ma tean, et tuhanded elavad minust veel oluliselt halvemini.
vaatasime ühel kenal õhtupoolikult T.-ga töökuulutusi. oli põnev. sest kui ka keegi palga oli avaldanud, siis see oli absoluutselt mitteinspireeriv arv. lõpuks leidsime, et T. võiks minna lihunikuks. jama oli selles, et see töö ei olnud Eestis, aga just siin ta siiski soovib töötada.
mingil hetkel liitus meiega L., kellega suundus jutt kuidagi sinna, et inimesed ei räägi oma raha- ning elumuredest ja tuttavad ei saa aidata. samas on meid kõik see viimane 20+ aastat õpetatud, et rahast ei ole viisakas rääkida (eriti mitte hädaldada) ning üldse abi kõlbab paluda ainult, noh, igatahes mitte tavalisel töötaval ja normaalsetes oludes elaval ühelapselisel üksikemal (nagu mina, ise olen ju loll, et ei leia/otsi paremat7tasuvamat tööd ja lapse isaks vale mehe valisin vms, teadagi). oleksin siis vähemalt üksikisagi..
ning ma ei palu ka praegu midagi. sest ma ei taha kellelegi võlgu olla. sest ma ei näe võimalusi tagasi maksta.
just meenus, et loomaarstil peaks ka käima, kass on kuidagi rääbakas..
aga, meil on banaani-šokolaadimuffinid ja soe tuba ning seda on oluliselt rohkem, kui paljudel. nii et kõik on veel (suhteliselt) korras ja hästi. nagu ma omale igal õhtul voodis kordan.
‘ema, ma ei teadnudki, et sa räppi kuulad!?!’ imestas poeg, kui ma mingil päeval Chalice’i mingit mitteräpipala kuulasin. eksole.
d’n’b teatud ‘nurkadega’ on mul ka omad sidemed olemas. ei midagi imestamisväärt.
jajah, tegelikult see ei ole naljakas, ei ükski osa sellest.
iga päevaga on aina raskem olla väärikas ja positiivne, kui külmkapis on peamiselt ainult hoidised.
kuna mina hetkel kirjutada ei taha, siis lugege parem seda artiklit.
absoluutselt tüüpiline Murphy: sellel ühel kenal päeval, kui ma otsustan, et ma teen veel ühe tooli korda (ikka enne tugitooli; mul neid toole siin jagub), sellise, kus on juba vaja õmmelda ka, siis õmblusmasin, mis on tublilt aastaid kapis seisnud, ei tee piiksugi. nii harva, kui mul seda vaja läheb, ja tema hüppab niimoodi alt!
viimati oli kasutuses äkki nii 2,5a tagasi või midagi sellist, kui lapsele sai pintslitasku õmmeldud. ja enne seda.. vist siis, kui lasteaeda oli mingit putukakostüümi vaja.. ja enne seda.. kesse ikka mäletab?
no täiesti nöök.
kusjuures see on ilmselgelt selline masin, mida ei ole väga sügavat mõtet vist parandada ka.
teisalt on selles masinas jupp kummalist ajalugu.
nimelt on see pärit päevilt, mil NL oli umbes lagunemas, EVd veel napilt (vist) ei olnud (või siis vastupidi, napilt juba oli) ja poodides ei olnud ka midagi. isegi kui raha oleks olnud hunnikutes, siis kaubavalikut ikka veel ei olnud. ja mina õppisin õmblemist (mis on ka ilmselgelt põhjus, miks ma ei õmble. tundub äraspidine loogika? no ei ole, kohe üldse mitte*).
ning sugulased piiri tagant saatsid mulle väikseima kolmekohalise valuutasumma, mis oli ikka terve varandus tol ajal. aga mille eest siit ikkagi midagi saada ei olnud.
nii et sai võetud kaugekõne Leningradi sugulastele, rongi astutud ja suurlinna sõidetud.
õmblusmasinat ostma.
mingeid ühepäevaseid trippe oli ikka tehtud ja paar ekskursiooni ka. aga jaa, shoppamas oli ka käidud. ikka nii, et hilisõhtuse rongi peale siit, varahommikul kadunud Varssavi vaksalis, päev mööda linna kaubanduskeskusi (Gostinnõi Dvor, Passaaž, Frunze kaubamaja ja heal juhul ka Moskovskaja kauabamaja) lipatud, pärastlõunal rongile ja enne keskööd Tallinnas.. 24h ja käidud!
olid ajad..
aga seekord sai ikka paar ööd kohal oldud ja olukorda natuke uuritud.
suured kaubamajad olid juba teistmoodi, Gostinnõi Dvor oli täis imelikke väikeseid urkaid ja ühest sealt saigi ostetud see Jaguari nime kandev plastikkärakas. ikkagi välismaa õmblusmassin! ja pisike selline. no et tõmbad katte ümber ja kapinurka (kus see ongi enamuse oma elust veetnud).
grupiõed käisid külas seda imetlemas ja ma isegi õmblesin sellega mõne asja valmis kah.
ja nüüd, lihtsalt niimoodi äkitselt, ei tööta!
laiali lammutada seda ka ilmselt ei saa, no näeb välja selline tüüpiline ühekordne junn. mingeid kruvisid ega midagi muu mõistlikku ei ole.
nii et igavesti jama. sest katted tuleb ära teha, huupi ma neid küla peal teha ei saa ja kust ma ikka siia mingi masina saan?
kui muret kurtsin, aktiveerus üks sõbranna ja käisime ostsime talle õmblusmasina ära. niimoodi hoobilt, keset kena tuulist ja tormavat reede pärastlõunat, mil liikluses on hullumaja. ma olin natuke nõustajana kaasas või midagi, ikkagi õmblust õppinud inimene..
ah et miks ma ise ei ostnud?
vaat, ma sain selle artikli taustal äsja teada, et tegelikult me siin elame alla suhtelise vaesuspiiri ja ilmselgelt ei saa ma siis umbes sellesama vaesuspiiri peal maksvat õmblusmasinat omale siia soetada, et kord viie aasta jooksul kasutada. ja see pole poos, no päris reaalselt ei saagi jah. pole võimalusi, võiks lausa öelda (hambaarsti võimalustele ma siinkohal ei mõtle, küll kuidagi midagi laheneb).
muide, tollesama artikli kohta arvas kusagil mujal üks pooltuttav, et õppimine on elukvaliteeti tasuta tõstev teenus ja vinge, et selle eest veel peale makstakse. ma jäin selle juures kohe mõttesse, et kas mu täiskasvanuea õppimised on mu elukvaliteeti tõstnud ja jõudsin järeldusele, et ei ole. sest ma, pagana loll, õppisin seda, mis mulle meeldib, mitte seda, mis sisse toob. ja nüüd on mu igakuine elukvaliteet kehvem selle tagasimakstava õppelaenu võrra. õppelaen sai võetud, et maksta õppemaksu.
aga see läheb õmblusmasinast kõrvale.
et ehk toolid selga ja küla peale?
—-
* – enne seda õmbluskooli ma ikka õmblesin. aga sinna tulid tädid oma imelike, tol ajal kättesaadavate kangastega ja tahtsid neist asju, mida nondest kangasest ei oleks ka parima tahtmisega saanud. ning minu õmblemise puhul hakkab asi viltu kiskuma juba lõikamisest, mis siis veel rääkida asjadest nagu nööpauktasku ja muud sellised peensused. mida rohkem ma teada sain, kuidas õmblema peab, mida jubedamad kangad tulid, seda kohutavamaks see kõik läks ja seda rohkem hakkasin ma õmblemist vihkama.
P.S. peaks avama kihlveokontori, et kui mitu tellingukilet maja ümber hommikuks alles on?
