ma tõesti ei taha kedagi kadedaks teha..

tõesti. mul on sellest ajast mõned klõpsuga kõrvakad alles, kõrvaauke mul siis ei olnud veel.
keskkooli lõpukleiti ma küll kohe kindlasti ei mahu.

hommikul tõmbasin teksad jalga ning hakkasin nööpi kinni panema, kui avastasin, et nööp ja lukk ONGI juba kinni. et ehk ma olin õhtul järelikult ka neid avamata maha tõmmanud.
oma kroonilist haigust, mis võib ka kaalukõikumisi kaasa tuua, ma ei süüdista. sest kaalu alanemisega peaks sel juhul kaasas käima veel hulk erinevaid muid muutusi, nt energiat peaks hullult olema. aga ei ole. pluss mõni muu muutus, mida ka ei ole.
tegelikult peaks ikkagi vist arsti juurde minema igaks juhuks.
kunagi.

nagu vastu seina visatud..

ma ei saa aru, mis oktoober see ometi on! mitte, et kuul või millelgi midagi viga oleks, aga minu jaoks on seekord kuidagi jube raske kuu.
lapsest ma isegi saan aru, reede, veerandi lõpp, väike pettumus selle ühe hinde pärast (no esimest korda nö süsteemi rataste vahel) ja selle pärast ka, et klassihommikule ikkagi peab limpsi ja kartulikrõpsud kaasa võtma, mitte koduse punasesõstramorsi ja vanaema tehtud imehead õunapirukakesed. ja see on ju ka ometi minu probleem, et ma ei saa aru klassihommikust, kus igaüks istubki umbes oma toidu-joogi taga lihtsalt. mis pagana üritus see selline on siis õige?

aga tagasi selle süsteemi juurde. et ma lihtsalt näen kõrvalt (ja mitte niivõrd oma, kui teiste laste pealt), et kui korra jääd süsteemile nö jalgu, siis oledki seal kogu süsteemis viibimise aja. tihti kandub see veel edasigi – no kui lapsed on koos lasteaias olnud ja ühe kohta on mingi arvamus, siis ega seda kooli minnes vaka all hoita. aga täiskasvanud ei ole ka paremad. kui oled paar korda mingi sigadusega hakkama saanud, siis lahterdatakse see laps ära ja sealt välja saada on raske. edaspidi suhtutaksegi nii, et ah, ilmselt tal täna tuli kogemata töö paremini välja, aga no ei, ta ikka ei ole kõrgeimat hinnangut väärt või et nagunii on see laps järjekordse sigaduse taga.
ning selle taustal saan ma väga hästi aru, kust tuleb teatav koolitõrksus ja ükskõiksus õppimise suhtes.
muidugi, võib alati öelda, et enda meelest on ilmselt kõik tublid ja ilusad ja neid hinnatakse ebaõiglaselt (pean siinjuures silmas ka hinnanguid mitte ainult õppetööle), aga ma arvan, et mingist vanusest suudab enamik end siiski ise ka enamvähem adekvaatselt hinnata ja teab väga hästi, millal madal hinnang on tõene ning ka seda, et millal mitte. ja kui viimast on palju, siis ju ei olegi mõtet pingutada, sest nagunii ei hinnata paremini.
ah, teada jutt.
ainult ma ei tea ise ka, miks ma seda kirjutan. sest hetkel ma ise ei ole selle probleemiga veel kokku puutunud. st, see, et kunagi veidi olen ja pigem vastupidiselt (ah, ta on hea õpilane, täna on vist halvem päev, ma panen ikka talle selle nelja ära), ei puutu hetkel asjasse.
lihtsalt et see kõik käib veel edasi.

aga üldiselt tahaks kedagi hammustada ja siis sügisunne jääda paariks nädalaks.
mitte, et sellega midagi muutuks.
või et üldse oleks midagi, mis väga saab muutuda. või peaks.
vahel lihtsalt on vaimselt kuidagi nii halb, et see puudutab ka füüsist.

täiskasvanud õppija nädal

hea on rumal olla, siis on alati midagi õppida 🙂
elukestva õppe osakaal pidi meie riigis niigi madal olema. no eks inimestel on jah, ellujäämismure. isegi tasuta loengutele ei tulda, ometi on teema selline, mis peaks valitud potentsiaalsele sihgrupile vajalik ja huvitav olema.

vastupidisel levinud arvamusele leian ma, rumal olla ei ole halb, kui ise sellest aru saad. muidugi on see halb siis, kui ise end targaks pidada. siis ei taha ju enam midagi õppida. aga oma rumaluse tunnistamine ongi aluseks arengule.
ning ei saa salata, mõne koha pealt ongi mõistlikum rumalaks jääda 😛

otse elust

***
hommik trammis, loksun uimaselt töö suunas.
mingil ajal tulevad mu selja taha istuma kaks hääle ja jutu järgi vanemat naisterahvast. kõva häälega arutavad omavahel mingeid ‘ärisid’. peaasjalikult skeeme, kas oleks vaja aastast Vene viisat, et sealt tuua odavat kraami, mida siin kallimalt maha müüa. saan aru, et jutt käib tööstuskaubast.
‘Peterburis ma enam küll ei tea, kuhu minna.’
‘jaa, Malle käis seal ja ütles, et Nevskil on kõik nii kallis. Baltiiskis pidi suur odav kaubanduskeskus olema, aga kus see on veel?’
‘jah, talvel on Peterburi piletid ainult 10 eurot. aga see kõik tuleb siia ka saada, selleks peab ikka keegi topeltkodakondsuse ja autoga olema. vot selle Olga mees seal Petseris on vist selline.’
‘Petserisse peaks ikka Moskvast kauba tooma, aga Moskvasse on nii kallis minna.’
‘ah, Peterburist läheb see öine kiirrong, mis ei ole üldse kallis, hommikuks kohal.’
‘või siis et Margarita ostab Moskvast ära, mis vaja ja saadab kellegiga Petserisse ja siis on vaja ainult ogla ja tema mehega kokku leppida?’
‘kuule, kas Olga oli üldse Petseris? äkki oli see Pihkva.. aga vahet pole. ja need küünlajalad maksid seal Venemaal ainult 160 rubla, see on 4 eurot, aga siin ma müüsin neid 8 euroga. näevad välja nagu Itaalia omad!’
‘keegi siis ei küsinud, et mis päritolu need on?’
‘ei küsinud keegi ja ma mõtlesin, et nüüd jõulud tulevad, inimesed ostavad kingitusi ja selliseid asju, saaks kümnega müüa’

öelge veel, et eestlased ei ole äriinimesed.

***
telefonijutus sõbrannaga libiseb teema korraga sinna, et kui ma mõned asjad veel eest ära/korda saan, siis on elamine kohe päris kena ning mõttetu träni kadunud.
‘mismoodi see sull ikkagi õnnestunud on?’ küsib sõbranna. ‘ma ikka üritan, aga ei midagi.’
‘tead, ausalt, alustuseks viska mees välja, sellega asjade hulk kohe oluliselt kahaneb,’ vastan naljaga pooleks.
‘kuule, ei raatsi ikka, kuhu ta nüüd niimoodi vastu talve läheks? harjunud juba ka temaga ja..’
aga isegi selles mustas huumoris on oma tõde sees, pole midagi parata. ning muidugi oleks see halb uudis, kui selguks, et sõbranna ja ta mees ei olegi enam koos.
see, et minule olemasolev seis sobib, ei ole ju näitaja.

***
jutuajamine sõbrannadega netis, katkendeid.
1: kaisus magamist ma ei salli
2: üksi on ikka jõle hea tglt magada 😛
2: aga jah, maitse asi
1: ma ei talu mingeid kaisusid, ma tahan magada
1: ja keegi hingab mulle kõrva ja higistab ja keerab ja
1: mkmmm, ma pole enam selles eas
2: just, ma ka
1: ei mingit aelemist
1: seks on seks ja uni on uni
3: ebamugav on siis, kui üksteisel seljas aeletakse
2: no mul on lai voodi, aga mingid mehed ikka ronivad kuskile vastu mind
2: selle asemel, et kenasti oma voodiservas püsida
3: nojah, mul on see värk, et püsiv mees ja ta on välja koolitatud:P
3: väikeste tõrgetega muidugi aga no elab üle
3: mingi käsi kaela all ajab ming umbes 30 sekundiga hüsteeriasse
1: mind ka
3: et isegi kui ma noore nägusa armukese omale otsiks, siis õhtu lõpetuseks ma tahaks ikkagi rahus oma nurgas kerra keerata
4: ei tea, mis neil meestel viga on:P

***
koolivahetus või midagi.
esimene neli tunnistusel, esimene mitte-eeskujulik hoolsus. mõlemad veidi arusaamatud, aga mis teha. süsteem.
kuid laps on häiritud. seda enam, et see on aine, mida ta tegelikult oskab. aines, mida ta mu meelest ei valda, on tal jälle kena rasvane paks viis kirjas. ilmselt on olukordi, kus ei ole võimalik oma teadmisi väljendada, eriti sellises normaalsuurusega klassis.
aga nüüd on, kuhu püüelda.

***
hommikul oli lisaks lätikeelsetele meestele akna taga ka kolemuusika, mida nad kuulasid. suhtume positiivselt – kindlasti annab minna veel hullemaks.

odavalt ebapopulaarseks

onju et kui ma kirjutan, et seelikud jäävad järjest suureks (püksid ka, aga neid ma kannan vähe) ning see mantel, mis vahepeal ei andnud üldse eest kinni (ja mida ma lihtsalt mingil põhjusel ei raatsinud kuskile ära viia), on nüüd paras ka siis, kui seal all on jakk, siis see on lihtsalt trikk saada odavalt ebapopulaarseks? seda enam, et ma ei ole hakanud trenni tegema või ei pea imedieeti ega midagi. ja tervis on laias laastus korras ka nagu.
aga ma pean tõesti võtma õmblusmasina, millega mul, teadagi, on selline vihkamise-vihkamise suhe, ning mõne asja kitsamaks õmblema. sest ma ju ometi ei taha jälle kogu garderoobi välja vahetama hakata, just nagu sain asjaga ühele poole umbes pool aastat tagasi. nojah, võimalusi ka ei ole muidugi. ja riiete edasimüük on üks igavesti närvesööv tegevus.

siinkohal on aeg vaadata neid poisile väikseks jäänud asju, hunnikus keset elutuba, ning lootusetult ohata.

(selle video peale ütleb eilne sünnipäevalaps õigustatult, et miks peab muusikat läbi juutuubi kehva kvaliteedi kuulama, kui on ometi olemas korralikud audioseadmed. aga mul ei ole selle asja originaali nagunii ja kui ka oleks, ei saaks seda siin jagada ju)

hambaravist oktoobrihalani

olgu siis kõik hoiatatud, hala tuleb! kes ei kannata, ärgu lugegu.
ja üldse, ma tean jah, et ving ja hala ei muuda mitte midagi, kindlasti kohe mitte paremaks. aga vahel keeb üle lihtsalt. mõnikord natuke tihemini.

ja eriti siis, kui hammas tuikab.
ei, mitte kumbki nendest, mis täna korda tehti. kusagil lähikonnas mingi kolmas.
mis vist tuleb siis ka korda teha. aga mille kordategemine läheb maksma veel umbes neli korda rohkem, kui tänane töö läks.

tulin hambaarstilt välja, lubadusega peatselt kogu summa tasuda, suu tuim ja muremõtted peas. hea, et sain nii, et ei maksa kohe kõike. aga ega seda väga kaugele ka lükata saa, parandamist on veel ja kuhjata pole mõtet. ei raha ega tööd. ega lasta olukorral veel hullemaks minna.
kuigi ei olegi midagi väga koledat, nagu ma kartsin. välja arvatud see üks hammas.
nojah.

ja ikkagi on kohutav ka see, et tööl käiv inimene ei suuda maksta sellise elementaarse ja vajaliku teenuse eest. võinoh, nagu see olukord on. ma tunnen aina enam, kuidas töölkäimise motivatsioon langeb viimasel ajal pöördvõrdelise graafiku alusel.. mis siis veel töötegemisest rääkida?
ning muidugi võib siin rääkida teemadel, et tööandjal ei ole ka raha ja hari ennast (mida ma ometi olen teinud ju!) jne. see ei aita mind kuidagi.
see ka mitte, et ma tean, et tuhanded elavad minust veel oluliselt halvemini.

vaatasime ühel kenal õhtupoolikult T.-ga töökuulutusi. oli põnev. sest kui ka keegi palga oli avaldanud, siis see oli absoluutselt mitteinspireeriv arv. lõpuks leidsime, et T. võiks minna lihunikuks. jama oli selles, et see töö ei olnud Eestis, aga just siin ta siiski soovib töötada.
mingil hetkel liitus meiega L., kellega suundus jutt kuidagi sinna, et inimesed ei räägi oma raha- ning elumuredest ja tuttavad ei saa aidata. samas on meid kõik see viimane 20+ aastat õpetatud, et rahast ei ole viisakas rääkida (eriti mitte hädaldada) ning üldse abi kõlbab paluda ainult, noh, igatahes mitte tavalisel töötaval ja normaalsetes oludes elaval ühelapselisel üksikemal (nagu mina, ise olen ju loll, et ei leia/otsi paremat7tasuvamat tööd ja lapse isaks vale mehe valisin vms, teadagi). oleksin siis vähemalt üksikisagi..
ning ma ei palu ka praegu midagi. sest ma ei taha kellelegi võlgu olla. sest ma ei näe võimalusi tagasi maksta.

just meenus, et loomaarstil peaks ka käima, kass on kuidagi rääbakas..

aga, meil on banaani-šokolaadimuffinid ja soe tuba ning seda on oluliselt rohkem, kui paljudel. nii et kõik on veel (suhteliselt) korras ja hästi. nagu ma omale igal õhtul voodis kordan.

muusikaline paus

‘ema, ma ei teadnudki, et sa räppi kuulad!?!’ imestas poeg, kui ma mingil päeval Chalice’i mingit mitteräpipala kuulasin. eksole.
d’n’b teatud ‘nurkadega’ on mul ka omad sidemed olemas. ei midagi imestamisväärt.