kuna minust ei ole täna pikka kirjutajat, siis lingin hoopis Maie suurepärasele artiklile.
ega mul oleks siin kommentaare lisada küll, kuid täna pole päris see päev. aga hästi lühidalt, kõigi keskkonna-, arengu- jms teemade juures me unustame tihtipeale ära inimese. artikkel ei räägi muidugi keskkonnahoiust kui sellisest, pealtnäha, tegelikult aga küll. sest inimesed on samuti osa keskkonnast ja ka inimesi tuleb hoida (kuigi meid on liiga palju, aga no see selleks). ning minu meelest on lausa alatu eeldada, et kõik inimesed ongi mingile müstilisele, kellegi poolt ettenäidatud majandusedule või üldse edule suunatud. kusjuures antud võtmes on lihtsam nendel, kes ise teadvustavad, et see nn edu ei ole nende jaoks ning elavad teadlikult kuidagi teistmoodi. keerulisem aga ongi just nendel, kes sügaval sisimas tahaks olla, nagu kõik teised pealtnäha on, aga kellel puuduvad vajalikud oskused-tugigrupid vms. sellistele on ütlused stiilis, et ‘õpi ja otsi parem töö’ vaid olukorda halvendavad, minu meelest.
aga lugege originaali.
kiun ja hala. mul ei ole ikka veel aega kirjutada etendusest ja Tartust või midagi.
eile õhtul istusin sofasurfariga, jõin tasside kaupa teed ja ronisin varakult magama. sellest hoolimata on kurk valus. no ma ei tea, see kurk peab katsuma kuidagi ise toime tulla, minul ei ole võimalust talle keskenduda, igatahes.
täna oli üks, hm, väljakutse, mille ma läbisin üsna kiirelt. et ehk kas ma olen eriti juhm või vapustavalt kiire (ja äkki ka täpne selle juures). muid võimalusi ma ei näe. kunagi hiljem selgub.
hooti ma täitsa soovin, et oleks see juhm variant.
ja hooti mitte.
‘make your mind. there’s nothing to be afraid of.’
väikesed rõõmud: kui hommikul selgus, et ma ei peagi autot kohe liigutama hakkama, olin täitsa rahul ning liiklesin mugavalt trammiga ära. eks siis kunagi hiljem leiab selle auto sealt lume alt üles ja viib ära.
ma ei jõua ikka veel reede-laupäeva juurde, sest eilsed elamused tulid peale.
kontserdile sai end varuga sätitud ja see osutus väga õigeks valikuks. sest pühapäevaõhtul poolekuuene Raekoja plats lumise jõuluturuga oli paksult melu ja rahvast täis. ma ei tea, kas see on juhus või ma lihtsalt ei ole linnas toimuvaga väga kursis, aga mul on ähmane mälestus, et vanalinn on õhtuti peamiselt täis purjus briti poissmehi jm turiste. igatahes eile see nii ei olnud.
olgu, turistide kontsentratsioon oli ka muidugi märkimisväärne, aga ikkagi.
jalutasime, vaatasime, laps ostis vanaisalt saadud raha eest saksofonidega lipsu, mis täna kohe kaela läks.
sealsamas, ümber nurga, Nigulistes, oli aga hoopis teine meeleolu. hämar vaikne kirik, jah, veidi suur mu maitse jaoks, aga seekord kadus ruum hämarusse ja olemine oli hubane. eriti, kui kontsert pihta hakkas. malbe, mõtlik, rahvuslik, vaikselt rütmikas.. helge, ülendav.
gooti ehitis tegi oma töö, ma olin seal korraga nii väike, aga ikkagi oluline.
helid lendasid üles, põrkusid tagasi, peegeldusid seintelt ning tõid valgust.
mingi kummastav, mitmeid minevikuhetki meenutav kiire kohtumine ja kahe repliigi vahetus garderoobis.
õhtune glögi, mandariinid, piparkoogid, küünlad.
veel õhtusem tee, küüslauguleivad ja sügav soe rahu.
ma ei ole vist väga ammu, kui üldse, sellist jõuluaja alguse tunnet tundnud, kui eile.
detailid kokku.
mul on kohutavalt kahju, et seebikat hetkel ei ole. suurt kaamerat ei tassi kaasa. aga kogu see Lasnamäe nõlv ja valgus ja asi oli täna täitsa imeline. valge ja talveenergiat täis.
ning üldse.
ega ma praegu ei jõua ja vist ei tahagi väga pikalt kirjutada sõidust ja näidendist. lühidalt, kõik on-oli-läks hästi või veidi paremini. aga ega ma kirjutamata jäta. lihtsalt hetkel on kontserdile sättimine taas.
täiesti jube, ma saan ise ka aru, et KOLM postitust päevas ei ole normaalne, aga no vabandage mind.. ma luban, et lähitulevikus tulevad mõned postitusevabad päevad.. või no peaaegu. pole parata, et mul on hetkel nii palju öelda.
lihtsalt ma jõudsin täna selleni, et ma olen viimase paari nädala jooksul käinud ilmselgelt liiga palju linna peal lõunal. no kuidagi on kujunenud noh. vahepeal ei olnud kuude kaupa sellist asja. ning ma nüüd võtan vabaduse midagi arvata nende kogemuste kohta.
tegelikult lühidalt ütlen kohe ära: lõunapakkumise hind ja toit (suurus, kvaliteet) ei ole üldse omavahel kuidagi seotud.
alustama pean aga sellest, et ma võtan täiesti isikliku solvanguna seda, et Park Inn pani Novelli kinni ja nüüd on seal mingisugune suvaline grill. igatahes väga teistsugune, kui Novell. mitte, et Novell oleks nüüd olnud linna parim koht, aga mulle meeldis seal lõunal käia, sest oli üks lähimaid kohti, kus sai restoranitoidu lõunaprea hinnaga. ja head kokteilid olid neil ka, sh alkoholivabad. viimane kord küll oli teenindus juba alla käinud, aga umbes paar nädalat hiljem oli koht kinni ka. ilmselgelt nad enam ei pingutanud..
Chicago päevapraed on mulle ka meeldinud. kui nad just pastat ei paku (ma ei ole pastasõber ja söön seda väga harva, see jahu on kuidagi jõle raske kõhus, veel hullem, kui kartul, mida ma söön ka vähe). hind ei tapa sellise koha sisse, lisaks on klaas vett/piima/keefiri tasuta.
viimati oli sealihafileerull. õigemini kaks rulli. piprakastme ja aedviljadega (kartulit ja uba oli näiteks, et ehk kartulit ei olnud palju ja see oli hea). ning tegu ei olnud lihtsalt rulli keeratud sealihaga, vaid see oli täidetud musta ploomi ja mingi pähklilise ja võib-olla millegagi veel. kõht sai täis enne, kui toit taldrikult otsa, aga järgi jätta ka ei raatsinud.
nämm.
Chicago 1933 seafileerull piprakastmes (pilt nende FB lehelt)
Neikidi päevapraad oli nats kallim, aga vähemalt sel päeval mannetum. valida oli pasta, pasta ja taimetoidu vahel (jättes kõrvale eelroad, millest ükski ei sisaldanud liha; aga ma olen ebaloodussõbralikult lihasööja ning kui ees on pikk päev, siis võiks mõni lihakilluke olla). teine pasta oli küll cous-cous, aga pasta seegi oma olemuselt.
minu taldrikus oli lisaks pastale veidi kanafileetükke ja ehk isegi terve tomati jagu päikesekuivatatud tomatit ka. mingi soust oli nagu ka, mitte nii palju, et taldrik seda täis oleks, aga vähemalt nii palju, et pasta ei olnud kuiv. portsjon oli paras, et minusugune saaks kõhu mitte liiga täis. hea oli teada, et pärast saab veel saiakesi 😛
peedi-cous-cous tähendas peedivees ülekeedetud cous-cousi (või oli neil mingi eriti suur sort?), sellega kaasnenud veisehautise kohta ma kommentaare ei kuulnud. aga ega seda palju just ei olnud.
vesi oli vähemalt hinna sees ja seda sai karahvinikaupa.
Stockmanni viies korrus, see kuulub nüüd ketti nimega Daily Special.
kui ma neid hindu nägin, pidin ma pikali kukkuma. st ma mäletan jah, et see on suhteliselt kallis koht, aga no kirjeldatutest on see kõige vähem restoran ja sarnaneb kõige rohkem sööklaga (päris-sööklateni me veel jõuame ka). aga mis ikka, aega väga pole ja võtame, mis on. et ehk kuhjan taldriku peale ühe seenetäidisega hakklihapalli (jaa, seal sees oli vist terve üks kuumutatud šampinjon, aga võib-olla ka pool), mõtlen, et lisandiks võtaks hautatud aedvilja, kuid kõrval on silt, et hinna sisse kuulub ÜKS lusikatäis hautatud aedvilja. oeh. võtan siis veidi ahjukartulit ka. ülejäänud taldikuosale püüan kuhjata hunniku salatit, aga kusagil on piir.
kaaslane võtab lõhe, mis on veel eurojagu kallim kui mu lihapall.
kõik joogid ning ka leib maksavad. arve tuleb üüratu. süüa on nagu sööklas..
olgu, tegelikult see ei olnud nagu see päris lõunapakkumine, aga ma juba arvasin midagi pasta kohta – selle oleks tõesti odavamalt saanud.
lauas arutame, kuidas Lätis oleks nagu söömine jm odavamaks läinud. et kaks latti lõuna eest maksta on ju ometi mittekallis. lõpuks jõuame järeldusele, et kunagi oli see kallis küll, lihtsalt meil on nüüd veel kallim.
võrdlusena toon siia veel paar söökla-tüüpi kohta.
Šveitsi majas on söögikoht nimega Harry kohvik. kui mind sinna poleks viidud, ei oleks osanud ise otsidagi. aga selgus, et täiesti tore koht on. päevapakkumised jäävad, noh, 35-50% odavamaks kui Stockmannis, taldrik ei ole palju väiksem, palju sa midagi sinna tõstad, ei olegi oluline. võib-olla tõesti, kui ma selle puhtalt liha täis laoks, nad teeks nägusid. joogid tuleb juurde osta, aga maksavad üllatavalt vähe. magus kraam on ka taskukohane. Stockmanni prae hinnaga saab end ümmarguseks söödud, et ehk praele lisaks veel juua, kohvi, saiakesi vms. ning leivaline on vabalt tasuta võtta.
meie oma maja kohvik on Harryst kallim, praed antakse ette ja ise saab iitsatada ainult seda, et ‘ma olen endiselt see, kes ei taha palju kartulit, oi, sellest piisab!’. ega salatit sellevõrra nüüd rohkem ei panda ja maksad ikka täishinna. joogid jms on kallimad kui Harrys. aga no mugavus, eksole, ei pea saapaid jalga ajama ega midagi. toit on üldiselt normaalne, leib tasuta. väike allahindlus ka oma maja töötajatele.
kui hinna ja kvaliteedi üle mõelda, siis kipuks küll pigem Chicagosse.. või Harrysse.. aga pole aega ega viitsimist ega võimalust alati.
ja ikka see Novell, no mismõttes nagu..
(tänud headele sõpradele, kes on aidanud selle jutukese valmimisele 🙂
mul on see eelmine laupäev veel ripakil. no lihtsalt oli selline päev, et peab mõne märgi maha jätma ometi. ajaloo huvides, näiteks.
täpselt selline päev, mille peale võiks küsida, et oot, laupäev peaks olema puhkamiseks.. sest pärast on vaja päeva, et välja puhata 😛
aga no ongi puhkus mingitest muudest asjadest.
lõunast oli Nõmme Muusikakooli juubelikontsert Estonias. no nunnu, ikka lähme ju.
aga selle planeeringuga oli ikka jube puusse pandud, ma olin täiesti hämmingus. kava oli kenasti, et kaks poolt ja vahel 10 min vaheaega. nii et kui esimene pool umbes 40 minutiga läbi sai, mõtlesin, et no jube super ju, ongi maksimaalselt kaks tundi, nagu ma umbes arvestasin.
hah!
kui ma seda peale vaheaega ütlesin sõbrannale, sama kooli vilistlasele ja tegevale muusikaõpetajale kusagil mujal, et näe, ei lähegi pikalt, naeris ta kohe, et unistagu ma ainult. no ja näitas, et näe, mingi kontserdi osa ja orkestrid ja puha. et ei ole midagi see teine pool teine 40 minti ega ka mitte 45. ja näe, kõned ka.
nojah.
teine pool oligi umbes kaks tundi.
ja vaheaeg oli pikem, kui 10 minti, muidugi.
nii et umbes kolm tundi kuluski ära.
iseenesest ei oleks olnud hullu, kui ma oleksin osanud end moraalselt selleks ette valmistada. nüüd oli küll lõpuks täitsa tüdimus ees.
ja nälg, muidugi, lapsel ka.
muidu oli kontsert uhke ja hää, ei ütle midagi paha. jah, kava võiks teinekord mingi kerge kujunduse ka saada, aga ilmselgelt tegelevad sellega sekretärid või midagi.
igatahes koju jõudes oli küll päris hea tunne.
aga õhtuks olid PÖFFile piletid ning korraga käidi välja idee, et läheks enne veel korra spaasse ka. nii et kiirkülastus laupeävaõhtuselt täistuubitud spaasse, kiire söök ja kiire kõnd kinno.
fimiks Ümbruskonna helid.
omamoodi huvitav film. üsnagi eklektiline ja natuke eestifilmilik, et ehk mingeid asju tuli ise juurde mõelda, nähtu põhjal. aga mitte üle mõistuse raske. tegelikult isegi üsna kerge, kohati päris totter ja.. ikkagi jäi osa filmi näitamata. see kahtlus oli hinges seansi lõppedes ja tõesti, alla kahe tunni näidati.
aga jah, linn, kujundid, inimesed, situatsioonid.. helid? ka helid, muidugi.
tegelikult ma ei oska sellest filmist väga kirjutadagi.
õhtune idüll kassiga sai veidi segatud, aga kass vist on selle andestanud.
hommikul lükkasin arvuti tööle, käisin postkasti juures, istusin toolile ja ohkasin eneselegi märkamatult.
‘noh, elu on raske ja palju probleeme või?’ küsis kolleeg, meessoost.
‘tead, kui enam rahamuresid ka poleks, siis peaks hakkama vist probleeme välja mõtlema,’ vastasin.
sest viimasel ajal tundub enamik mu probleeme täiesti tühised. et no on jah mingid igapäevaasjad, aga need ongi elu osa. pole head ilma halvata, eksole. võrdlusmoment peab ometigi olema. ning mitte-mitte kunagi ei tule seda, et kõik asjad ja olud on head.
sest siis need lihtsalt ei ole enam head, kuna sel juhul see muutub rutiiniks.
hah.
ma peaks ütlema, et praegune vanus on mingitpidi palju parem kui näiteks.. 26.. või.. 31.
või siis vaatan oma ca 35seid sõbrannasid, kellest mitmel paistab olevat see mõõnaperiood, mis mindki pikalt vaevas. ma enam ei mäleta, kuidas psühholoog seda kriisi nimetas, mitte keskeakriis, aga just 35-40-aastaste naisterahvaste hulgas pidi see üsna tüüpiline olema. eiei, kõigil ei ole seda muidugi, selge see.
aga lihtsalt kummastav on vahel ära tabada, et oi, ma tean seda tunnet.
ja veel parem on teadmine, et midagi on muutunud. paremaks.
rahamurest kirjutab tegelikult päris hästi MadMax. no läbi mingi prisma, muidugi. et ehk kuidas seda asja näevad need, kellel on ka rahamure, lihtsalt, väga teist mõõtu 🙂
selle peale tuli meil eile ka arutelu, kus tegelikult selgus jah, et need, kelle rahamure algab neljakohalisest summast, ei mõistagi, mismõttes nt minusugune võtab omale vabaduse teha-osta vahel ka meeldivaid asju, ometi kui tegelikult selleks finantse ei ole. kiirlaenudest olen ma suure kaarega mööda käinud, krediitkaardist mitte.
no ja nii jääbki tunne, et see 10-20eur, mis ma kulutan kuus näiteks kinole, võiks minna parem mingi augu lappimiseks.
(‘kui suur see auk sul seal seinas oligi?’ küsis K. ‘umbes 10cm läbimõõduga,’ arvasin mina. ‘no selle lappimiseks kulub küll omajagu pappi ära,’ tõdes K.)
aga hoolimata kogu statistikast, mille järgi meie leibkond elab alla suhtelise vaesuspiiri, keeldun ma sotsiaalselt end vaesena tundmast ning leian, et jah, ka mul on õigus saada osa mingitest hüvedest ja kultuurist. kusjuures ma teen seda oma raha eest, mitte ei trambi jalgu, et ma olen vaene ja tehtagu ja pakutagu mulle kõike ja kohe.
elu on näidanud, et mingiks hetkeks kattuvad ka võlad ära.. no et siis jälle uuesti tekkida, miskipärast.
sest vot jah, võib ju tuua näiteid, kuidas on paar aastat vireletud, et mingi asi kinni maksta ja peale seda on elu lill, siis suur osa elab meil ju nii, et sel virelemisel ei ole lõppu näha. ning kui rääkida selle juures, et no õpi ometi ja vaheta tööd, siis see ajab mu harja eriti punaseks. esimest ma ju olen teinud ja teine ei ole üldse nii lihtne, kui seda öelda.
äh, ma olen sellest juba kirjutanud ometi.
ja ma tean, et need, kellel ei ole aastate kaupa olnud samalaadseid muresid, ei hakkagi iial seda mõistma.
ning ma tean, et nii mõnegi meelest elan ma tegelikult päris hästi.
kõik ongi suhteline.
aga kummalisel kombel isegi see mure ei paina mind oluliselt.
sest kuidagi ikka saab. alati on saadud ju.
(praegu tuldi ja toodi mulle veinipudel lauale, lihtsalt niisama 🙂
mul on küll tunne, et neid asju ei tehta väga sihilikult ja teadlikult, et oma ülemvõimu näidata, aga mine tea. ilmselt on erinevad variandid võimalikud. siiski on minus helge usk, et enamik mehi nendest, kes oma sokke kokku ei korja, ei tule lihtsalt selle peale, et seda võiks/peaks tegema ning mingi marginaalne osa on neid, kes teeb seda puhtast õelusest naise vastu. ning ilmselgelt enamik naisi ei mõtle ka kunagi muule, kui et jube tüütu on neid korjata; alandus tulebki ehk pähe neil, kes saavad aru, et seda tehakse nimme nende kiusamiseks.
kuid, aus olles, see ongi just selline vaikiv alandamine täiega. eriti, kui tegu ongi pideva ühepoolse teemaga. kui see mees samal ajal teeb igasuguseid muid kodus vajalikke asju, mis naine on ripakile jätnud, on asi muidugi tasakaalus 😛
teisalt, mulle meeldiks küll (puhtalt mugavusest), kui keegi teine minu järelt koristaks. ja ma ei põeks üldse ega ei tunneks end mingi ülbikuna seejuures. heh. (aga mismoodi eelmise sissekande kommentaaride redel siia sobituks, ma ei tea siiani.. kuni just sõbrannad pakkusid, et redelit saab kasutada istmena, et külalsitele ülevalt alla vaadata – see vist juba hakkab sobima või?)
tähendab, mul on muidugi selle kuu blogimisenorm ammu täis (vaadates siin neid kuu postituste arvusid näiteks), aga ikkagi, et asi oleks selge, pandi mind paika:
aga üldiselt, mulle tundub, et pillekas võtab seda armumist väga materiaalselt ja pragmaatiliselt
ilmselt siis samamoodi ka lullasid
allikas:
diskussioon eilehommikuse lulla teemal, algusega:
K: pillekas on armunud???
mina: misasja?
mina: K, on sul väga halb olla?
E: nii tore. palju õnne. tahaks ka
mina: mina ei taha
E: miks? armunud on nii tore olla
K: ma näen luulet
mina: appike
K: ja vt E
mina: kas see on mingi armastusluule või?
mina: imho on see olmeline trammiluule
mina: või autoluule
ma arvan, et nüüd mõneks ajaks piisab minu lahkamisest kah.
