Rubriik: asjad minu ümber

Täiskasvanu või asi

Posted on by PilleRiin

Pole mõtet kartagi, et elu igavaks läheb. Mulle omale võib ju vahel tunduda, et ma olen suhteliselt paikseks ja rahulikuks jäänud, aga ümbritsev maailm pakub piisavalt “põnevaid” väljakutseid. Enamus neist sellised, mida ei saa homse varna ka visata, et ehk läheb mööda.
Nendega tegeledes jõuan ma aga ikka ja jälle sinna, et mis täiskasvanu mina ka olen?!

Ehk see tõdemus, et tõesti, mina pean otsustama, vastutama, arvama – sest mina olen väljakutse üks aktiivne osapool, kuigi ma ei taha. Ikka ja jälle on vahel tunne, et kuulge, kusagil peaks olema mingi vastutav täiskasvanu, kes asja ära teeb-otsustab; ning siis tõden, et näe, ongi, mina ise. Ja absoluutselt alati see üllatab mind. Sest no mina olen ju napilt noorusest väljas ja ei tea maailma asjadest veel väga midagi.. kuni matemaatika ütleb, et vanuse järgi peaksin nagu juba ammu väga täiskasvanu olema. Mäletate ju küll, isegi 15-aastaselt tundusid ca 10 aastat vanemad juba hullult täiskasvanud ja targad ja puha. Kusjuures, võib-olla ma 25selt olingi täiskasvanum kui praegu, sest siis ma olin veel natuke nooruse must-valge.
Praeguseks on aga pilt kirjum ja, kuigi ilmselt igapäevaselt tuleb mul see täiskasvanu-olemine isegi välja, siis on ikkagi olukordi, kus ma tunnen, et keegi teine peaks selles rollis minu asemel olema. Enamasti juhtub see siis, kui asi on minu jaoks veidi ebamugav, kuigi mitte minust põhjustatult ja enamasti sellistel juhtudel ei ole ka välist põhjust, miks mul peaks ebamugav olema. Teine vaade on see, et kui ma ei taju end konkreetses olukorras täiskasvanuna, siis see tekitabki seda ebamugavust. Mispidi see täpselt on, ma ei saagi aru. Alati on muidugi tegu olukordadega, mida ma üldse väldiksin, kui võimalust oleks.
Pean ütlema, et reeglina need ei olegi mingid lõpptähtsad asjad, kus ma end niimoodi tunnen. Mingite suurte ja oluliste väljakutsetega (mida ma ka ehk eelistaksin vältida) enamasti ei olegi probleemi (kuigi see ei tähenda, et ma endas inimlikult ei kahtleks vahel), aga siis tulevad mingid vähemolulised asjad, mis mõjuvad laastavalt ja millest ma lõpuks, hambad ristis, läbi närin, tundes end ca 20-aastasena ja võimetuna teiste osalistega normaalselt suhtlema. Jajaa, suhtlemata ei jää, aga see nõuab umbes sama palju energiat, nagu mingi lõpueksami tegemine. Lõpuks on see läbi ja mina tõden, et ma ei ole ikka piisavalt täiskasvanu, sest ma ei tule mänglevalt iga olukorraga toime.
Ma arvan muidugi, et ega keegi vist ei tule. Ja ega vist ei peagi.

Selleks nädalaks on need olukorrad vist lahendatud.

Vaikimine kuld?

Posted on by PilleRiin

Ma ei pea kellelegi midagi tõestama, ei pea. Kui keegi näeb mind ja mu tegevusi väga teises perspektiivis, nagu ma ise, siis – nähku.
Aga see ei ole siiski minu jaoks lihtne. Ikka tahaks ju ennast õigustada, näidata oma poolt, tõestada oma seisukohta. Vaikida ja käega lüüa ei ole üldse lihtne. Mõtle, mis pilt minust maalitakse..
Elus laiemalt aga ei tohigi vait olla.

Öeldakse, et targem annab järele ja rääkimine hõbe, vaikimine kuld ja mis kõik veel.
Ning siis on see N. Mandela ütlus:

“Fools multiply when wise men are silent.”

Vabas tõlkes kõlab see umbes: “Kui arukad vaikivad, siis rumalus levib.” Ja ei saa salata, viimastel aastatel olen ma hakanud tajuma, et ei saa alati vaikida. Iseenda koha pealt võib, aga paljusid puudutavate teemade puhul mitte – kui neid esitatakse mingis rumalas soustis.
Muidugi, normaalne inimene ei lähegi kusagile kommentaariumisse räuskama; ka on meie loomuses see, et kui me millegagi nõus oleme, siis me oleme seda vaikselt ja passiivselt, ehk vaikimine ongi nõusoleku märk. Lihtsalt selle tulemuseks on see, et mingid kommentaariumid (ja mõnel puhul ka sisu) jätvad mulje, et rumalus ja räuskamine on normaalne ja levinud; samuti mulje, et mass arvabki seda, mida räuskajad. Sest nemad jäävad kõlama, sest teised lihtsalt ei kommenteeri. Ja siis on hiljem põhjust räusata, et nt uuringufirmad valetavad, võltsivad tulemusi, on kinni makstud või ära häkitud.
“Lisand” on veel see, et kui siis keegi arukalt kommenteerib, siis räuskajad võtavad sellised kommentaatorid ette ehk lisaks artiklile (või enamasti artikli autorile muidugi) hakatakse ka teist kommenteerijat ja tema arvamust maha tegema. Enamasti mitte kõige viisakamas vormis.
Otseseid ähvardusi ma väga näinud ei ole, aga ma tegelikult ei loe palju artikleid ja nende kommentaare netis, seega ma ei üldista selle põhjal. Aga no juba see on vastik, kui hakatakse isiklikult sõimama. See ei ole just haruldane. See hoiab omakorda arukaid kõrvale, sest kes tahab vabatahtlikult sõimuobjektiks saada?

Üldse on praegu ülilihtne oma sõnumit levitada, olgu see siis milline tahes. Väga odavalt saab panna püsti veebisaidi, mis näeb välja nagu mingi adekvaatne leht; sotsiaalmeedias on saab samuti üsna odavalt või ka päris tasuta oma ideid levitada ning kui õigeid hoobasid vajutada, siis jõuavad need väga paljudeni. Enne sotsiaalmeediat (sel ajal, kui ainult oma pere ja naabrid teadsid, kes loll on) jõudsid “püünele” peamiselt ikkagi need, kellel oli midagi asjalikku öelda ning kes oskasid seda arukal moel teha. Poliitikud jms ei lähe siia alla muidugi, neid ei võetud ka siis liiga tõsiselt. Tänapäeval tuleb aga infot üldse väga palju ning enamasti minnakse kaasa sellega, mis omale sobiv tundub; ja valikut on. Muidugi on vaja omale sobivaid mõtteid ka levitada ja no tulemus ongi selline, nagu on.
Loomulikult, keegi ei saa kellelgi keelata uskumast seda, mida tahab. Siiski võiks kuidagi, just kommentaariumites, seda arukust rohkem olla, et veidigi muljet tasakaalustada.
Ma ise vahel panustan ka. Enamasti hiljem ei vaata, sest see on üks väheseid võimalusi iseennast ja oma närve säästa. Aga kogu aeg vait olla lihtsalt ei saa. Ei peagi. Ka minul on õigus oma arvamusele.

P.S. Siinne blogi, muidugi, ei üritagi olla mingi arvamuste mõjutaja, vaid on täis täiesti isiklikke mõtteid, millega võib nõus olla ja võib ka mitte.

suletud uste taga

Posted on by PilleRiin

Meil ei ole tegelikult aimugi, mis toimub teiste kodudes. Mitte, et alati (või lausa enamasti) peakski, aga vahel võiks ju.

Sain täna kokku endise sõbrannaga, kellega nooruses tutvusime ja päris tükk aega suhtlesime. Ka siis, kui ta Tallinnast ühte väikelinna ära kolis, seal abiellus, maja soetati, lapsed sai. Mingil hetkel jäi suhtlus kuidagi soiku ja nüüd tõi FB meid taas kokku. Näost näkku kohtumine võttis küll veidi rohkem aega, aga tehtud sai.
Istusime koos kauem, kui ma algul arvasin. Jutt jooksis ja eks vahepealsete aastate rääkimine võtabki aega.
Aga ma ei oleks osanud kunagi aimata, et tema mehest lahkumineku taga on koduvägivald.

Ma ju käisin neil külas. Ma ööbisin nende juures. Viimati siis, kui nad olid ca 5 aastat koos olnud, Ja ma sain alles nüüd teada, et juba siis oli see vägivald olemas. Mitte igapäevane peksmine, aga aegajalt. Sel hetkel pigem peamiselt see vaimne pool, et naise tegemised ei olnud kunagi piisavalt head. Kusjuures, see isegi meenub, et ükskord ma küll imestasin, kui mees mu sõbrannale midagi laitvat ütles, üsna halvustavalt. Õhku tekkis mingi kummaline pinge, kuid sõbranna ütles mulle hiljem lihtsalt, et mees oli väsinud. Ma olin muidugi noorem ja nendel teemadel sel ajal veel ei kõneletud ka, ma ei olnud sel ajal veel isegi selleni päriselt jõudnud, et minu oma mõni aasta varem lõppenud suhe võttis ka vaikselt vaimse vägivalla tunnuseid, kus mees vaikselt minu tegevusraadiust piirama hakkas ja alati leidis põhjuseid minuga mitte rahul olla (ometi vahepeal meeldiv olles, nii et klassika: ma pingutasin, et talle meele järgi olla, aga kunagi ei olnud piisavalt hea). Mulle tundus see olukord veidi ebamugav, aga kuna sõbranna ise ei kurtnud ega ei teinud (nähtavalt) numbrit, ei teinud mina ka.
Täna sain teada, et see oli just täpselt sama klassikaline skeem, nagu mul omalgi. Lihtsalt mina sain kuidagi sellest jamast välja enne, kui päris hulluks oleks võinud minna ja boonus oli see, et minul ei olnud sellest suhtest last-lapsi. Sõbrannal aga oli. Ja nagu nendest lugudest teada, teeb see olukorra keerulisemaks. Naine tahab ikka kodurahu hoida ja et lastel oleks mõlemad vanemad. Lisaks on ju mees vahepeal tore ja hea ka. Ning loomulikult ei ole näkku kirjutatud, et ta on tegelikult vägivallale kalduv. Seda enam, et konkreetse inimese puhul oli tegemist tuntud linnakodanikuga, olles pikalt oma asula ühe õppeasutuse direktor. Ma tean, et sellistel teemadel rääkides on alati kohal need, kes ütlevad parastavalt, et ise tegid lapsed sellise mehega. Minu kogemus ütleb siinkohal, et esiteks “selline” avaldub vähehaaval aja jooksul, aina süvenevalt; teiseks isegi see, kui ühes suhtes on mees vägivaldne, siis ta ei pruugi seda olla ka igas suhtes (kuigi pigem ikkagi on) ja kolmas ongi see, et neid, kes on algusest peale kohe vägivaldsed, on vähe. Targutamise asemel võiks tegelikult mõelda, kuidas toetada neid, kes sellistes suhetes on ja tihtipeale isegi aru ei saa, et midagi on valesti, sest mees on enesehinnangu suutnud vaikselt täiesti maha tampida.
Igal juhul oli väga ootamatu kuulata, kuidas pealtnäha ja teadaolevalt viks ja viisakas mees peksis aegajalt naist ja vahel natuke ka tütart, kuni poeg nii palju suureks kasvas, et vahele astus – mispeale nüüdseks täiskasvanud tütar keeldub isaga igasugusest suhtlusest. Ning kuidas naisel võttis aega, et sellest olukorrast välja tulla ja kuigi kolis lahku juba aastaid tagasi, ei ole kõik kaasnevad protsessid siiani lõppenud, sest mees lihtsalt keeldub normaalselt kokku leppimast.

Muidugi rääkisime me ka muudest, toredatest asjadest.
Aga ma tulin ära ja peas keerlevad mõtted, mida mina oleksin saanud teistmoodi teha? Ehk oleks abi olnud sellestki, kui ma oleksin meie sidet hoidnud? Kui ma oleksin avalikult reageerinud mehe poolt öeldud imelikule repliigile?
Ma ei tea. Aeg oli siis nii palju teine ja mina ei olnud see, kes ma olen täna. Poole noorem mina ilmselgelt ei saanudki näha ja suhtestuda asjadesse nii, nagu täna. Nüüd ma tean, et selliste ütlemiste ja pingete taga enamasti ongi midagi, kahjuks.

Mul on hea meel, et sõbranna on eluga edasi liikunud.

Politseiapark

õhtu. kodutee

Posted on by PilleRiin

Veidi peale nelja pannakse tänavalambid põlema ja ongi piisavalt hämar. Keset päeva ei ole just kuigi palju valgem. Kell viis õue minnes on väike hämmastus, et linn liiklust ja inimesi täis, sest hilisõhtul ja pimedas seda ei tohiks ju olla. Aaa, muidugi, november!

Jalutan läbi vanalinna. Jõuluturg ja jõulukuusk on kuidagi kohatud. Vara ka ju, ütleb hääleke peas. Aga kui on kõik müügiks, siis kõik müügiks. Müüjad ajavad sõpradega juttu.
Avastan, et Clazzist on saanud Itaalia restoran. See, et poed ja restoranid vanalinnas vahetuvad, on muidugi ammu teada. Siiski on kummastav lugeda vana nime täiesti teises kontekstis. Korraks mõtlen, et millal ma viimati vanalinnas jalutasin, aga siis meenub, et vähem kui kuu aega tagasi käisin läbi mingite teiste tänavate.
Aga see ei ole enam ammu koht, kuhu kohalikel inimestel asja oleks. Või siis selline koht, kuhu minnakse ainult siis, kui asja on.
Kunagi olid seal kinod, erinevad poed, kohvikud.. isegi nö uue aja alguses oli põhjust vanalinna minna. Või olin ma lihtsalt noorem ja leidsin selle põhjuse?

Mälestuskild, mõni aasta tagasi. Tulime pojaga Nigulistest saksofonikontserdilt, detsembri algus ehk. Veidi lund oli sadanud ja jalutasime jõuluturule. Võtsime glögi ja poiss valis omale ühe maalitud siidlipsu. Ta oli siis veel minust lühem ja see õhtu on mälestuses kuidagi pehme..

Lõpuks istun trammile ja liigun läbi õhtuse Põhja-Tallinna. Olen mõtteisse vajunud ja peaaegu sõidan oma peatusest mööda.

uste vahelt läbi

Posted on by PilleRiin

Mis värk meil nende kaubanduskeskuste ja poodide poolsuletud ustega ikkagi on? Teate küll, see, et kui poel (koondame siia alla ka kaubanduskeskused) on kaks paari uksi, siis vähemalt pool aastat ei ole need kõik avatud, vaid nö diagonaalis on lahti. Paljudel juhtudel ei avane veel lõpuni ka, vaid mingi väike praoke. Ja on neid poode, kus kõik uksed kenasti töötavad ehk umbes 4 kuud aastast, muul ajal on see tobe diagonaalitamine.
Soojuse ja energia kokkuhoid, keskkonnasäästlik, nõus.
Ometi tundub see kuidagi ogar lähenemine. Neid poode planeerides on ju teada, et meie kliima on just selline, nagu on. Planeerige siis juba kohe vähem uksi. Pole ju probleemi. Suvel on poed minu meelest üldiselt tühjemad nagunii, ei pea poole rohkem uksi olema.
Avaneda võiksid küll lõpuni. Üsna ebamugav on poolenisti avatud uste vahel läbi trügida, kui keegi teises suunas ka liikumas on. Päriselt on olemas sellised poed, kus mittesoojal hooajal ei mahu kaks inimest uste vahel teineteisest normaalselt mööda. Ma mõtlen, mingi soojuse kokkuhoiu saavutaks ju sellega ka, kui uksed lühemat aega lahti oleksid – ei?
See ka, et absoluutselt igal ajal on näha inimesi, kes seisavad hetke või kaks või kolm nõutult selle ukse ees, mis ei avane. On ta siis juba ühe läbinud või mitte, ei omagi tähtsust. Kusagil on mingid nooled, aga kogu kaubandus on igasugust tilulilu täis ja enne probleemi ei pruugigi fikseerida, et seekord see nool tähendab midagi muud.

Ma eelistan võimalusel väikepoode, kullerit või üldse mitte poes käia (pagana tüütu ja väsitav), kuid täna lihtsalt fikseerisin taas. Siin kodulähedases “kaubanduskeskuses” ma ei pane seda enam tähelegi, sest siin enamus aastast just nii ongi ja suvel tundub väga absurdne otse teise ukseni minna.

Just jäin mõtlema, et veel keerulisem küsimus on, miks meil on üldse nii palju poode?
Mul on umbes kilomeetri raadiuses 8 ketipoodi, mõned väikepoed, spetspoed ja alkoholipoed otsa; kohe varsti on 10. Kaks ketipoodi jäävad veel lisaks 1,5km sisse. Selle kõrval on see, kas uksed avanevad või mitte, päris väike probleem..

digi teine külg

Posted on by PilleRiin

Täna leidsin taas, et internet (ja üldse moodsad vahendid) on mõnikord saadanast.

Käsitöönurkasid sobrades jäi ette üks poolik heegeltöö. Mõtlesin mis ma mõtlesin, meenus, et muster oli netis ja seepärast ei olegi mustrilehte seal kõrval. Tubli inimesena olin ma kenasti järjehoidjatesse lisanud. Ainult et seda lehte nüüd lihtsalt enam ei ole.
Teiselt poolt, no mida ma selle heegeldatud linikuga ikka peale hakkaksin. Ehk ongi hea, et ei leidnud.
Nüüd tuleb mõelda, mida siis teha. Sest mulle täitsa meeldib vahel heegeldada ja kududa.

Digifotode juures ma ka vahel ikka oigan. Negatiividele sai tehtud vähem kaadreid ja mõned siis paberile ja/või digitaliseeritud. Nüüd on osa ühel välisel kettal ja ligi saab ainult läbi kaabli, teine ports vähemalt võrgukettal ehk ligi saab igal ajal. Ja mul on need fotod isegi kuidagi katalogiseeritud. Aga kui midagi vaja on, siis on lihtsam võtta ette negatiivikarp kui neid lõputuid foldereid sobrada. Lisaks tuleb kogu aeg mõelda sellele, et kõik peab olema dubleeritud, nii igaks juhuks. NAS ongi dubleeritud ketastega, aga see üksik vana väline ketas ei ole. Osaliselt on CD-de/DVD-de peal, aga, teadagi, ka need otsustavad ühel päeval otsad anda. Negatiivikarp aina seisab ja seisab, peaasi, et vett ega tuld ei saa.
Sellest rääkimata, et põhimõtteliselt on nett otse telefonidest tulevad fotoprügi täis. Pealtnäha tundub ju tore, ei mingeid kemikaale ega paberikulu. Serverite tootmiseks kuluvad materjalid, nende töös hoidmiseks kulutav elekter ja nende jahutamiseks kulutav elekter ei röögi niimoodi silma. Kauge probleem. Elagu paberivabadus!

Nüüd läks jutt sujuvalt telefonidele. Mis on see näitaja, mis tänapäeval telefoniarvustustes peaaegu kõige olulisem on? Kaamera! Telefon ei ole enam ainult suhtlemise ja planeerimise abivahend, vaid kui ikka igas olukorras ja igas asendis head pilti ei saa, siis on enamike arvustuste põhjal kehv telefon. Täiesti müstika. Muud tehnilised näitajad oleks nagu teisejärgulised. Muidugi, parim kaamera on see, mis on käepärast ja ma kasutan ise ka telefonikaamerat küll ja küll, aga mitte siis, kui ma tean, et ma tahan päriselt ka pildistada. Selle jaoks on olemas – fotoaparaat. Aga ma olen selle koha pealt ilmselgelt mammut.
Telefonide suurus on mu jaoks samuti müstika. Mäletate, nuputelefonidega oli lõpuks mingi see teema, et kes kui väikese suudab teha? Nüüd on enamvähem vastupidi. Jaa, ekraan ei saa hirmus väike olla, sest siis ei mahu sinna palju sisu ja mõne jaoks ongi telefon peamine internetivahend, aga miks neid väiksemaid alternatiive nii häbematult vähe on?

Aga aitab küll, ma nüüd loen e-raamatukogust võetud e-raamatut edasi.

lihtne säästunipp

Posted on by PilleRiin

Ausalt, kui ma sellest esimest korda lugesin, ma ei uskunud. Arvasin, et pigem see tähendab suuremat kulu toidule. Eriti, kuna ma olen võimalusel õhtusöögi inspiratsiooniks allahinnatud (viimase müügipäevaga) tooteid kasutanud. No esiteks ei jaksa ju kogu aeg mõelda, mida teha; ja teine asi on ikka raha.

Kuid siis ma otsustasin proovida ja kuigi ma olen seda kasutanud vaid umbes kuu aega, võin öelda, et mu kulutused toidukorvile on vähenenud. Ma ei pane oma kulusid küll kirja, aga see on tuntav muudmoodi. Ja allahinnatuid tooteid valikus enam ei ole.

Ei, see pole mingi tont-teab-mis-imetrikk või -skeem.
E-pood!

Aasta tagasi olin ma skeptiline, et toitu ma küll ei hakka e-poest ostma. Tegelikult oli siis esimene ost või paar tehtud, aga pigem seepärast, et kassiliivaga on mugav, kui kuller toob, no ja siis sai ikka jahu vms lisatud, et tuleks tasuta transport kätte, kui juba. Nii et kuller käis harva ja tõi pikema säilivusega kaupa, kohati tööstuskaupa (tualettpaberit pole ma sellest ajast saadik ise poest toonud).
Ükskord nüüd sügisel aga, vaadates läbi soodushinnaga tooteid, tuli pähe paar toitu, mida soodsaid aevilju-liha kombineerides teha saaks. Tellisin ära, võtsin siis saia-leiba ka juurde, kuna nagunii oleks vaja olnud ja – tulemus oli see, et nädala sees käisin lisaks poes veel korra või kaks, vaja oli a la piima ja leiba (ja “midagi head”, mis poes alati teemaks kipub olema, isegi ostunimekirjaga). Ehk siis algul oigasin, et näe, suhteliselt kallis ostukorv tuli, aga kui nädala peale üle vaatasin, siis juurde ei tulnud ju praktiliselt midagi.

Nüüd olen seda rida ajanud 5-6 nädalat ja vähemalt minu puhul see toimib. Natuke pean ette mõtlema, et mida võiks süüa teha. Natuke otsustan soodustoodete põhjal ka. Vahel käin ikka turult liha ostmas (sest mis puudutab sealiha, siis see on meie turul värske, kvaliteetne ja soodsa hinnaga). Munad tulevad maalt ja juurikad on vanemate juures keldris (aga see on aastaid niimoodi olnud). Ja see “midagi head” jõuab ka minuni endiselt. Lihtsalt kui ma seda ei ole tellinud, siis ostan kohalikust väikepoest, kus pole ohtu riiulite vahele ära kaduda ja veel poole e-poe nädala ostukorvi summa eest midagi soetada.

Et palju siis on mu keskmine ostukorv? Ca 40 eurot. Puuviljad, midagi magusat, lapse Värskad jms. Muidugi varieerub summa, aga mitte kuigi palju. Ning muidugi ostan ma ka neid asju, mida vaja, mitte ainult soodustooteid. Tööstuskaupa on ka sees.

Muidugi on sellega nii, et igaühele oma. Aga teisalt, see mina, kes arvas, et netist toidu tellimine ei tule kõne allagi, ei ole üldse kaugel minevikus.
Ainus probleem siiani on olnud üks katkiläinud Nutella purk (nutt ja hala), aga selle raha sain ma tagasi ilma mingi tõestuseta (sest nagu ikka, kulleril oli kiire, võtsin kotid vastu, andsin allkirja ja siis läksin lahti pakkima.. ja isegi fotot ei teinud). Muud tooted on olnud alati kvaliteetsed ja värsked (ei ole kunagi liha tulnud järgmise päeva säilivusajaga, ikka mitu päeva saab muretult kapis hoida; aedvili on ilus), isegi pakendamisega pole nad väga hoogu läinud. Ja see harvem poeskäimine tähendab automaatselt vähem kulu. ja lisaks üks auto mitmele inimesele kaupa laiali vedamas on mõistlikum kui igaüks oma autoga poes.

Võtan nüüd klaasikese glögi, kuller käis just paar tundi tagasi 🙂

kuidas kaaperdada organisatsiooni

Posted on by PilleRiin

Ühes hobipõhises organisatsioonis on aeg juhatuse vahetamiseks. no nagu põhikirjas ette nähtud.

Selgub aga, et senises juhatuses on mingid erinevad seisukohad ja mitte kõik ei saa omavahel läbi. Seega on arutuse all erinevad uued juhatused ning ei valita mitte inimesepõhiselt, vaid kogu “komplekti.” Ühes variandis on enamus inimesi seotud ühe konkreetse tegevuskohaga, teises on valik geograafiliselt mitmekesisem (aga arvuliselt sama). Vähemalt ühte seni-veel-mitte-juhatuse-liiget, kes on laiemas variandis sees, üritatakse ka tegevuskohapõhiselt poolt kangesti ära rääkida, kuid ta jääb ootavale seisukohale, et otsustada valimiste käigus.

Ajal, mil rahvas on häälte andmiseks kokku kutsutud, käib aga hoopiski organistatsiooni liikmete registreerimine. Muidugi, hääletada saavad ainult liikmed. Paljudel on tehtud volitused, aga reaalselt pole oma sooviavaldust saadetud või pole makse laekunud või midagi muud sellist. Kummalisel kombel on need registreerijad tegevukohapõhise poolega seotud – nad nimelt tegutsevad seal. Või nende lapsed, sh algkooliealised. Asukohapõhise variandi asjapulgad maksavad osa oma taskust kinni, sest ka neile pole veel kõik laekunud.
Poolteist tundi hiljem pole ametlik osa veel alanud, seega see üks mitte-veel-juhatuse-liige otsustab, et oma ajaga on muud ka teha ja sätib lahkuma. Viisakalt osalisi informeerides. Mispeale taaskord tõstatub teema, kas ikka äkki sobiks see asukohapõhine juhatus. Vastus on kindlam eitus kui varem, sest poolteist tundi nähtu (mille jooksul tal kõrvaltvaatajana oli piinlik vähemalt laste ees) on andnud kindla teadmise, et sellise seltskonnaga pole võimalik normaalset koostööd teha ja seega ei ole sügavalt mõtet seda üritadagi.

Veel mõni kuu hiljem on näha, kuidas kommunikatsioon veereb allamäge, tegevused samuti. Endised koostööpartnerid loobuvad järk-järgult koostööst ja uued ei ole tasemel. Muidugi, harjutamise ja kogemuse asi, aga senikaua peavad liikmed kannatama. Vähemalt need, kes on senise ladusa asjaamisega harjunud ja rahul olnud. Lisaks imbub kusagilt välja veel infot, nt et tegevuskohapõhine organisatsiooni “rakuke” on organistatsooni suurim alltöövõtja ja samas ka suurim võlgnik.

Mis seal ikka. Eks asjad lähevad omasoodu edasi. Kõrvalt vaadates on piinlik (teiste ees) ja kurb ka.

Lugu on ilukirjanduslik, kuid omab seoseid mõnede päris juhtumistega.

kevade kiired sammud

Posted on by PilleRiin

Päris tore, et soe on. Jaguks seda nüüd suve peale ka, oleks veel toredam.

Kui olen sellise ilmaga kaks tundi konditsioneerita autos sõitnud (hingamispeatustega loomulikult), ei oma mõni sääsk värskes õhus enam mingit rolli. Nagunii imestati, et mismõttes temal on terve parv kallal ja minul ainult mõni. No mis ma teha saan? Mulle sobib nii. Info sääskede rohkusest lõpp-punktis jõudis minuni nii hilja, et ma ei jõudnud enam isegi pikki pükse ja jakki kaasa haarata.
Lõpuks sõime kõik värskes õhus, koos sääskedega.
Muidugi ma ei planeerinud üldse sööma jäämist ega midagi, muidu oleks võinud ju tagasituleku üldse hommikusse jätta. Aga ega ma ei tea, kas ma seepärast kell kuus ikka oleksin tahtnud ärgata, et lihtsalt õhtu kusagil küll kaunis ja mõnusas kohas, aga suhteliselt võõraste (ja sääskede) keskel veeta.

Pealegi siis ma ilmselt ei oleks avastanud seda kullerkupulist (ja nurmenukulist ja pääsusilmalist) rannakarjamaad. Sinna sõites ma otsisin lõpupoole sihtkohta ja kui tee peal sain karukellad üle vaadatud ja mõnda kullerkupupuhmast nägin ka (teate, kui raske on tegelikult autost aru saada, kas on varsakabi või kullerkupp seal kraavipervel?), siis viimasel lõigul ei olnud selleks silmi. Aga tagasi pöördudes, peatselt loojuva päikese valguses oli korraga näha, et terve tee ja mere vaheline karjatamata karjamaa on kollaseid nupse täis. Sain just karjavärava lähistel pidama ja tühjeneva kaameraakuga mõned klõpsud tehtud. Ja hindamatu mälupildi, muidugi.

Absoluutne boonus kevadesse. Kogu see õhtune vaatepilt: lilled, maastik, meri, valgus.. Ma ei üritanudki tervikut pildile saada. Alati pole vaja.

mitte spordist..

Posted on by PilleRiin

Tuleb välja, et kõik see aeg, mis ma oma meelest magan, ma ikka väga ei maga ka. Huvi pärast on nüüd vidin olnud käe peal enam-vähem aasta algusest ja statistika on huvitav. Jaanuaris tuli keskmisi unetunde ehk 7,5 kanti, aga aprillis juba praktiliselt 8 täis. Ehk siis selline uni-uni, mitte voodis vähkremine.
Tõesti, ma olen ka teadlikult varem magama läinud, mitte et ma magaksin paremini (või halvemini) kui jaanuaris.
Aga keskmine on selline petlik ka. Ega neid 8-tundi-täis öid ei ole väga palju juurde tulnud – pigem kui magan aja üle, siis hetkel on võimalik teha seda pikemalt ja see tõstab keskmist.

Sammudega on umbes sama. Keskmine on üle 10 tuhande sammu päevas, aga see tuleb pigem nende päevade arvelt, mil liigun palju (no siin räägime paarikümnest tuhandest, mis ei ole ka üle mõistuse palju). Väga selgelt joonistuvad aga välja päevad (ja need on enamus), mis ma liigun töö ja kodu ja võib-olla ka poe vahet ja kus sammude arv jääb just sinna, kuhu ta jääb.
Ma ei ole muidugi kunagi arvanud, et sellise info omamine mind rohkem liikuma/magama vm paneb ning seega ma ka väga tükk aega kahtlesin, et kas sellist monitoorimist on ikka vaja. Tõsi: rohkem tegema see mind ei pane, aga näiteks voodisse sätin end küll veidi varem ja no sammude keskmine on ju täitsa kena 😀

Traktorisõidu loeb ta muidugi ikka rattasõiduks, aga mul on tunne, et see kastis rappumine põletab kaloreid kõvasti.