Rubriik: asjad minu ümber

Užupise seadus

Posted on by PilleRiin

Užupis on siis selline poolboheemlaslik linnaosa Vilniuses, oma ajaloo ja kogukonnaga ning nendel on kenasti kirjas oma põhiseadus. seinal on see päris mitmes keeles, kuidas tõlgitud ja tahvleid avatud on. eesti oma on käesoleva aasta maikuust. mingid punktid olid ka ühes maikuu Eesti Ekspressis kirjas, aga siinkohal täielikult.
nin ma ütleksin, et humaanselt on see üks parimaid põhiseadusi ning kui inimesed seda laias laastus järgiksid (mina kaasa arvatud), oleks maailm hulka parem paik.

1. Inimesel on õigus elada Vilnele ääres, Vilnelel aga voolata inimesega kõrvu.
2. Inimesel on õigus soojale veele, küttele talvisel ajal ja katusekividele pea kohal.
3. Inimesel on õigus surra, aga see ei ole tema kohustus.
4. Inimesel on õigus eksida.
5. Inimesel on õigus olla ainumas.
6. Inimesel on õigus armastada.
7. Inimesel on õigus olla mitte armastatud, aga mitte tingimata.
8. Inimesel on õigus olla tundmatu ja mitte kuulus.
9. Inimesel on õigus laiselda ja mitte midagi teha.
10. Inimesel on õigus armastada kassi ja tema eest hoolitseda.
11. Inimesel on õigus hoolitseda koera eest, kuni üks neist sureb.
12. Koeral on õigus olla koer.
13. Kass ei ole kohustatud oma peremeest armastama, kuid peab teda raskel hetkel aitama.
14. Inimesel on õigus vahel mitte teada, kas tal ongi kohustusi.
15. Inimesel on õigus kahelda, aga see ei ole tema kohustus.
16. Inimesel on õigus olla õnnelik.
17. Inimesel on õigus olla õnnetu.
18. Inimesel on õigus vaikida.
19. Inimesel on õigus uskuda.
20. Inimesel ei ole õigust vägivallatseda.
21. Inimesel on õigus aduda oma tühisust ja õilsust.
22. Inimesel ei ole õigust sekkuda igavikku.
23. Inimesel on õigus mõista.
24. Inimesel on õigus mitte midagi mõista.
25. Inimesel on õigus olla erineva(te)st rahvus(t)est.
26. Inimesel on õigus oma sünnipäeva tähistada või ka mitte.
27. Inimene on kohustatud mäletama oma nime.
28. Inimene võib jagada seda, mis tal on.
29. Inimene ei või jagada seda, mida tal ei ole.
30. Inimesel on õigus omada õdesid, vendi ja vanemaid.
31. Inimene võib olla vaba.
32. Inimene vastutab oma vabaduse eest.
33. Inimesel on õigus nutta.
34. Inimesel on õigus jääda teiste poolt mõistmata.
35. Inimesel ei ole õigust teist süüdlaseks teha.
36. Inimesel on õigus olla isikupärane.
37. Inimesel on õigus mitte mingeid õigusi omada.
38. Inimesel on õigus mitte karta.
39. Ära võida.
40. Ära kaitse ennast.
41. Ära anna alla.

uzupis546

kulgen endiselt

Posted on by PilleRiin

tegelikult ei jaksa ma isegi õieti kirjutada. eks puhanuna pikemalt.
aga lühidalt, tore on olnud. peamiselt olin vahepeal Saaremaal. waboba-pall on päris lahe, kuigi ma sellega veel väga hästi toime ei tule. aga mõne korra sain juba lapselt kiita. merevesi on soe.
ilus küps suvi. soojust jagub jagadagi.

FWP: kassiliivahala

Posted on by PilleRiin

halaks vahelduseks ka või? no et väga üksluiseks ei muutuks..

ma siin kasside liivakastist kirjutasin, aga üldse on loomapoodidega mingi ikaldus. mõni nädal tagasi toitu ostes sai käidud paaris poes ja lõpuks ikkagi midagi võetud, valik oli kuidagi kokku kuivanud. nädal tagasi otsustasin kassiliiva vahetada, see mingi suhteliselt odav supermarketivärk nende kahe kassiga ikka ei toimi. vahepeal on paremaid ka olnud, seda enam.
liiv, lihtne – lähed loomapoodi ja ostad. onju?
läksime siis. no ja selgus, et mittepaakuvat on umbes kahte sorti. paakuvat ma ei soovi. pikemalt süvenemata võtsin siis ühe ja see ei olnud just odav. ühtegi tuttavat nime ei olnudki.
kaaslane võttis mingi suure koti paakuvat. tundmatu sort, aga välja nägi normaalne.

kodus oma paberkotti avades selgus, et seal on sellised graanulid, nagu näriliste alla pannakse. nagu et WTF? igatahes oli peal kirjas, et kassidele. muidugi, ise ei loe kogu kotipealset infot läbi, ise rumal. teisalt, no ei tulegi sellise asja peale. appi, kuidas ma sealt kätte saan, mis vaja? no vaatame.
ja ega väga ei saanudki, hulka graanuleid kaasa haaramata. lisaks muidugi kõik, mida kassid kraapisid, muutus peenikeseks saepuruks, see kõik paisus hullult ja hakkas väga käbedalt haisema. bff!
reedel Haapsalust tulles astusin läbi Konsumist, et teele natuke näksi kaasa osta ja ohoo, täiesti viisakas kassiliiv müügil. teada firma, sort küll tundmatu, aga põhimõtteliselt just see bränd, mida vaja. kotid 4l, kirjas, et see ongi üks ports. einoh, minusuure kasti ja kahe poisiga.. ostsin kaks kotti ära. Haapsalust. kassiliiva. tavalist sellist.
graanulid oli selle ajaga paisunud nii palju, et originaalkotti ära ei mahtunud.

paar päeva tagasi lähen mina ületeepoodi, selline väike nurgapoeke, milliseid eksisteeribki veel väga vähesel arvul ja mille tasuvusest mitteüks hing aru ei saa. no oli vaja lihtsalt hapukoort, mille jaoks ma ei hakka tont teab kuhu kihutama. letiteendindus, ees üks inimene, vaatan ringi ja näen kapi otsas absoluutselt seda (mitteodavat) kassiliiva, mida ma ideaalis soovikski kasutada. saadaru! minut lennult vähem kui 100m kaugusel suvalises poekeses on see hea kraam, mida ma loomapoodides ei leia!
absurdne.

ühtlasi selgus, et kaaslase ostetud paakuv liiv väga ei paakugi, pidavat suhteliselt laiali pudisema.

nojah. eks peab hakkama liiva varuga ostma, kui normaalne kuskil imekohas silma alla satub.

juulilummus

Posted on by PilleRiin

taevas021

see lõputu võrratu juuli, ikka ja ikka ja ikka.
korraga on valmis tomatid, kurgid, herned, mustad ja punased sõstrad, vaarikad, karusmarjad, kirsid.. kõik ühel ajal. värske soolakurk kapis, maisitõlvikud turul ja poodides. päikest ja vihma ja pilvi, imelisi pilvi ja karikakraid ja tuulist merd. vaikselt lühenevad sumenevad õhtud. kasse ja veelkord kasse. vaikset naeru, mis ütleb rohkem, kui sõnad. soojust ja kilomeetreid autos, rattal, jala.
hetked, mida kogun endasse, sellest kummastavast juulist. hetked, mida ei olegi näha.
talveks kogunev energia.
juuli, mina, siin ja ei kusagil.

It’s not more choice we need, it’s less. Too much choice is too stressful.

suvi ratta ja lisanditega

Posted on by PilleRiin

suvi on olnud nii ilus, et ma olen väga palju rattaga tööl käinud. ajaliselt tuleb suht sama, mis trammiga. kodust lahkumise aeg on umbes sama.
vihmaga ei viitsi. tuulega on nii ja naa. eile nt koju liueldes oli küll nagu tuul pidevalt vastu, aga keskmine kiirus tuli täitsa viisakas. siinkohal räägime numbritest, mis ületavad napilt 10km/h piiri, sest ma ei ole mingi sportlane. ikka seelik ja kingad ja mittehigi ometi. sest onju, ma ei ole mingi sportlane 🙂

teed on üsna selged ja nende äärekivid ka. muidugi tuleb arvestada jalakäijatega, kui nad ikka koonduvad madala äärekivi poolsesse serva, siis tuleb vahel kõrgest ka üles ukerdada, oeh. ja üldse, kesklinna pool on suvel keeruline sõita, olengi pidanud marsruuti muutma, et teele jääks võimalikult vähe turiste. päris vältida ei õnnestu.
vahel varieerin natuke. no mitte palju, sest päris kesklinna üritan ikka vältida. ja Soo tn on remondis. aga mingeid variante ikkagi on.

oma kiivri ja valmidusega igal ristmikul seisma jääda ja vbolla ka seelikuga pole autojuhtidega samuti suuremaid probleeme olnud. paar korda on küll olnud tunne, et läks napilt, aga üldiselt ollakse viisakad. jalakäijatele tagant lähenedes on isegi keerulisem. ma ju pole sportlane ja sõidan seega kõnniteel (millest osa ilmselt polegi rattatee ka). ja vahel isegi nagu on ruumi, aga inimene kõnnib keset teed, veel natuke sinkavonka ja siis nuputagi, mis teha. vahel sõidan üle muru.
kella annan harva, sest selle peale tekib tavaliselt väga kaootiline sigimine, mis ei tee asja paremaks. kaugelt kella andes nad ei reageeri jälle tavaliselt. aga kuna mul reeglina ei ole kiiret, siis sõidangi tihti neil lihtsalt sabas, kuni tuleb sobiv möödumismoment.
kusagil baltijaama kandis küll ühte tüüpi riivasin, aga see oli üks neid haisvaid ja tuikuvaid tüüpe. põhimõtteliselt see riive ei muutnud kummagi trajektoore.

niisama lambist ma rattaga sõita ei viitsi kusjuures. no et läheks teeks mingi ringi kusagil, ei-ei. ikka eesmärk peab olema.

eile koju liikudes sain ma ühe valgustuse osaliseks. ei kõigutanudki, oluliselt. pigem läheb kategooriasse, et ‘hea teada’. seletab mõndagi.
õhtul plekkpingil oli teine meri. sama meri. ja pudelikorjajad.
veel hiljem sain segamatult edasi lugeda.

ride-a-cycle

suveööd-päevad

Posted on by PilleRiin

aeg libiseb käest, seda suurem üllatus on avastada end korraga mittemillegitegemiselt keset päeva. mõned asjad on tehtud, mõned on teha, aga vahepeal on paus. natuke rohkem, kui 15 minutit.
mitte, et nt eile sisuliselt logeletud ei oleks saanud. aga selline natuke mõtestatud kooslogelemine oli, erinevate inimestega. lihtsalt ega midagi asjalikku tehtud ei saanud. kuigi see on suhteline, kes ütleb, et logelemine pole asjalik?

neljapäeval sain Leaf’i kogemuse. elektriautost räägin. ausalt, nagu kaaslane ütles, ilmselgelt on see auto selleks, et panna elektriautosid vihkama. kasutusmugavusel ei olnud viga, aga kui ikka lubab mulle 140km läbimist ning reaalselt on 70 järel hirm, et kas ma ikka jõuan tagasi.. et ehk plaanitud sõidu asemel toimus midagi hoopis lühemat, sest no lihtsalt ei julgenud. sõidurõõmu oli seetõttu kahjuks vähe. iga kiirendus tõmbas läbitavat vahemaad kohe vähemaks. linnas oli veel enam-vähem, aga maanteel.. oeh.
tegelikult nukker.

reede pidi olema üsna vaba õhtu, aga lisaks planeeritud pärastlõunakohtumisele sõbrannaga kuhjus õhtu ka korraga täis. liigagi. natuke vaba õhku ja aeda ja terrassi, natuke autoga lühikeses suveöös liiklemist. natuke lapsepõlvemeenutusi. natuke mõnulemist.

eilsesse mahtus veel JazzOn. üksikute vihmapiiskade ja pähklikohviga. natuke jahe oli, aga kleit oli pikk.
teadagi, Abrahams Cafe on hea. Late’s 5 oli huvitav, aga see tütarlaps mängib küll hästi saksi, lauluga on halvem. positiivne üllatus oli Kaliningradi Thoughts Aloud. tegid pika ja vinge seti, ülinauditava.

asjadest ka

Posted on by PilleRiin

.. et ehk lühiülevaade möödunud nädalast. nagu tõsiselt, muidu jääbki kõik kusagile ripakile.

ühel õhtul sai käidud taasvaatamas Almodovari ‘Nahk, milles elad’. olgu, et juba nähtud film, mõni on selline, mida võib naudinguga veel vaadata (ma ei hakka Sarneti ‘Idioodist’, mille suhtes mul on vist mingi sõltuvus lausa, rääkimagi). film oli endiselt hea ja natuke pelutav. müstika oli aga see, et mingi hetk oli tunne, et ma lihtsalt kukun ära. olgu, et opid ja veri, mille suhtes ma olen natuke tundlik, aga tundus, et mingi üleüldine väsimus mõjub ka. igatahes uimerdasin saalist välja ja torkasin end korraks voolava vee alla. no osaliselt. edasi oli juba okei.

juuni803

reede õhtul, peale pikka päeva tööl, oli üle pika aja kohtumine sõbrannaga. istusime ta kesklinna rõdul, mida ta ise jahedaks ja tuuliseks hindas – aga seekord oma arvamust muutis. sume õhtupäike hakkas ka peale paistma, kusagilt kõrvalhoovist tuli kuidagi sobivat muusikakaja ning roosa veingi jahtus lõpuks ära.
‘kuule, ma pean toolid ja laua siis rõdule viima ju,’ oli sõbranna mures. no tõesti. arvasin, et saame muudmoodi hakkama. saimegi. mis toolid ja lauad küll..
õhtusse mahtus veel Kakumäe-ring. ja lõunasse nostalgialõuna.

juuni780

pikk nädalavahetus mööd merehõnguliselt. alustuseks oli Aegna, kus ma polnud ikka väga ammu käinud. ei hakka pakkumagi, kui ammu.
selline laupäevane kella 8ne ärkamine oli küll omamoodi pelutav. ühel päeval tahaks ometi ju magada ka. aga mis seal ikka. träni kotti ja sadamasse, taevas asuva vihma kiuste. olgu, sel ajal ei sadanud just lausa, aga taevas oli vihmast tiine. ja kalaturg oli kohutavalt ahvatlev, kuid sel hetkel kättesaamatu.
laevuke läks paksult täis, jõudis umbes tunniga kohale ja no edasi oli vaja lihtsalt aeg ära sisustada. peamiselt mööda randa liikudes, sest metsavahe oli sääski paksult täis. mul oli heameel tõdeda, et mitte mind ei armastanud nad kõige rohkem 🙂
paar söögipeatust, varbad vette, niisama logelemist. kuni pärastlõunal anti päikest ka. ning vesi oli tüüne, nii tüüne, vaid mööduvad laevad tekitasid laineid.
vaatasime viimaselt laevalt väljuvaid noori, kogu selle alkoholikogusega. ning viidates ühele mikropükstega tütarlapsele arutasime, mis temaga hakkab saama 100m pärast, kui ta metsa jõuab. sääsed..
õhtul kinnitus ka jaaniplaan.

juuni790

pühapäevahommikune linn ja turg olid päris tühjad, nii et varustatud sai end kiirelt. kõned, et aeg on lahkuda, tulid mulle ja lapsele üheaegselt, nii saimegi umbes koos välja.
osa ostusid oli plaanis tee peal poodides sooritada, selle käigus selgus, et eestlased on suvikõrvitsarahvas, nimelt saime selle alles kolmandast poest :O
jaan oli suhteliselt organiseerimata, suhteliselt vaikne ja meeldiv. nojaa. mõned nüansid välja arvatud.
aga üldiselt püüdsin võtta parima, nii hästi, kui see õnnestus. vahepeal muidugi ise kokku joostes..
vihma ei saanud selle 48 tunni jooksul praktiliselt üldse. need mõned üksikud piisad ei kvalifitseeru.
linnud öös laulsid oma kummalisi laule. kell 6 hommikul oli meri veel vaiksem, kui arvata võinuks. päris tükk aega läks kivil istudes, enne, kui tagasi magama sain.

juuni850

laisad hommikud. üks pikem, teine mitte niiväga.
lõunalogelemised. ‘mina laisklen vabalt kõigi eest!’
suitsuahven, nämm! kiidetud salat, meeldiv 🙂 väike saun. metsmaasikad ja vaskuss.
vaikus, hulk soovitud ja veidi soovimatut vaikust. aga lõpuks ikkagi, koosvaikimine võib olla väga meeldiv.
vihmapilv käis meie ees, kui tagasi linna sõitsime.

juuni840

lohevardad saan lõpuks kellegi käest. jees. endcap-e on nüüd veel vaja. eks siis kunagi unistab uuest lohest ka. kummalisel kombel on allesjäänud varras ka kotist jalutama läinud, aga ma vist siiski suudan õige pikkuse tuvastada.

sul on kõik korras….aga noored mehed on nii otsustusvõimetud

alive and kicking

Posted on by PilleRiin

viimase aja sissekanded on küll väga kaootilised.
reisilt oleme tagasi ja siingi juba päris palju asjalikult toimetatud. mingit nn lõbu polegi eriti olnud viimastel päevadel. ei, valetan, siiski on ju. merd on ühest või teisest kohast vaadatud mõlemal õhtul. koos siidriga, hm. vähemalt üks kord läbi okastraatide 😛
merd muide võibki vist lõputult vaadata. no enam-vähem.
või mere ääres kiikuda. või..

krkse702

siinkohal ei saa ka mainimata jätta, et vähemalt Prismades on müügil mingi valik Westonsi siidreid. jah, üpris kallid, aga vähemalt normaalsed, mitte need meie limonaadid. nii et vahel võib ju lubada ometi.
reisimuljeteni peaks ka jõudma kunagi, enne, kui hilja. paistab.

no ja kuigi objektiivselt on kõik kena ja ümmargune, löövad subjektiivselt vahel mingid häired sisse. arusaamatu. aga sellega me tegeleme 🙂

mul oli mõttes täna kasse kammida, aga väike abiline kadus külla ära..

elu nagu hernes

Posted on by PilleRiin

näedsiis, ei jõudnud ikka piltideni kuidagi. või no hea tahtmisega oleks muidugi võinud ka – lihtsalt mingi hetk oli juhe nii koos, et ei tahtnud enam. vot ongi, alati pole mitte see, et ei ole aega, vaid vahel lihtsalt pole tahtmist.
ja no nüüd jälle vist ei jõua, sest elu veereb eest ära 😛 ja uued asjad tulevad hooga peale.
näiteks see homme algav reisike, mille eelarve on sisuliselt olematu, aga no mis teha – saame siis hakkama sellega, mis on. hea teada, et maailm on täis riike, mis on odavamad kui meil siin 😛
ja peale seda uus, vist taas tihe, graafik.
või mina ka ei tea. sest tegelikult mahub ilmselgelt sinna taas selliseid mittemillegitegemiseõnnehetki 🙂

nädalavahetusest (vist) on kuidagi ‘õnnestunud’ mingi turtsumine hankida. pühapäevane tuul merel? ju vist. aga who cares!
sest elu on hernes.

päeva sõna: infotainment. guess-guess, ega ei peagi pihta saama!

arab707
(ühe pildi ikka töötlesin läbi nn lukuaugu ära)

täiega suvi

Posted on by PilleRiin

nii suvi, et pole üldse mingit aega kirjutada. või siis ei taha ma seda aega võtta.

kolmapäeval ikka jõudsin kenasti kinno põhjamaade filminädalale ka. filmiks ‘Süütus/Uskyld‘. kokkuvõtteks ikkagi üsna sünge lugu, ma vist lootsin midagi veidi helgemat, kuigi kirjeldus andis aimu, et ega kuigi rõõmus lugu ei tule. aga jah, inimhinge sügavused.. valikud ja otsused ja juhused. ning hulk detaile, mis mind valusalt puudutasid. nii, et selle mõjud kestsid kauemgi. umbes reede ööni. siis lasin korraks oma hirmud valla, et järgmisel hommikul selle pärast põdeda.. võeh!

neljapäeval tekkis järjekordne ootamatu vaba päev. ma ei tea, ära jäi sama asi, mis napilt nädal tagasigi vaba päeva tekitas. ilmselgelt püüab saatus öelda, et see asi ei pea toimuma saama. samas pole see mingi isiklik teema, vaid seotud suurema hulga inimestega. nii et vaatab.
aga päev, no sakutasin natuke sõbrannat ja suundusime ta maakoju. sest no seda päeva linnas passida – tänan, ei! soe ja päike ja no suvi noh.
nii et ripptooli riputamine ja siis ma sain mingi jupi muru niita ja sõime ja nii see päevake kulus. mul oli omal veel õhtul kella peale asi ka. pluss paari suveseeliku õnnestunud ost (ikka kaltsukast). mis teha, kui vanad laiad on..
päeva mahtus veel õhtusöök Kalevi Jahtklubis. toidu üle ei kurda, aga menüüs oli küll kummalisi apsakaid (lehel on mingi vale menüü neil ka). no et juurvili ja köögivili ei ole ikka päris sama asi. aga no ma ei virise, sest ma enne küsisin kenasti üle, mis on mis ja sain seda, mida öeldi (mitte seda, mis menüüs kirjas) ning see oli ka hea.
Viimsi ülemine tuletorni ümbrust mäletan noorusest võsasena, aga nüüd on seal ümber lausa uhke külaplats. üldse hea nostalgialaks – mitte, et ma sealt piirkonnast ikka läbi sõitnud poleks.

reede õhtul oli sõbrannadega väike istumine. üks töötab kaugemal ja see oli ainus aeg ta seekordsest puhkusest, mis meile kõigile sobis. hulk sushit ja head veini ja head seltskonda. ometi, nagu eespool mainitud, käis koduteel mingi nukker plõks. hea on aga, et ma olen siiski viimastel aastatel seda ‘plõksu’ üsna kontrolli all hoidnud (jajah, ma tegelikult tean üsna täpselt, millega tegu, kuigi ma ei oska seda defineerida – nagu paljut muudki).

laupäeval laps tuli ja läks. ja mina ei olnud päris mitu tundi kuigi kindel, mida oma eluga peale hakata. ilus ilm, no passi linnas.. kuni viimasel hetkel tuli oodatud kõne, kahmasin suvaliselt mingeid asju kotti ning tormasin bussile. mis oli omaette ooper. sest, korralikult süvenemata, läksin muidugi Endla tn peatusesse (viimased korrad selles suunas sõites on buss sealtkaudu läinud), aga kui olin kiiruga Statoilist omale vee varunud (juhm, selle unustasin ju kotti pista!) ja graafikut kaesin, pidin tõdema, et seda bussi sellest peatusest ei lähe. ohpekki! seega läheb Paldiski maanteelt ja mul ei ole mitte mingit lootust jõuda..
tegin paanilise telefonikõne, et ma ei tea, mis nüüd saab (järgmise bussini oli aega julgelt üle 3h) ja üleüldse. laupäevalõunased autošansid tundusid ka üsna lootusetud. ilmus troll, minu kella järgi hulk aega graafikut maas, mina bussist nagunii kella järgi maas, aga just in case siiski astusin sisse. no et liigun mõne kilomeetri soovitud suunas edasi või midagi.
Hipodroomi ristmikult üle sõites aga vaatan, et hm, üks sinine buss paistab seal, noh, meist tagapool. väike lootus lõi koitma, ronisin järgmises peatuses maha (haa, loterii-allegrii, mul oli segane mälestus, et maakonnabussid peaksid seal peatuma, ega 100% kindlust ei olnud). jaa, peatuses paistis, et on maakonna graafikud ka. aga siis tuligi juba buss ja voila, täiesti õige! mul vedas vist sellega, et väga täis buss oli ja ilmselt see venitas väljasõitu. nii et informeerisin teist poolt oma siiski edukast bussilejõudmisest, kõlkusin pool maad püsti seista ja viimas lõpu istusin. ning päris lõpus, autot oodates, et sihtpunkti saada, istusin maakonna bussipeatuses, pikas kleidis, kübar peas ja lugesin raamatut 🙂
väike kohv ja poeskäik ja sõit. varbad vette ja õnnehetked. merele ka mõneks hetkeks. peatunud aeg.

tagasiteel Keilas kohvipeatust tehes oli väljas mõnus padukas.
õhtusse mahtus veel mõnus kodune värske kanasalat. ja kaks masinatäit pesu.

pilte on ka, aga hetkel pole ühtegi mõistlikku töötlustarkvara käepärast, nii et neid saab hiljem.
lohevarras on ikka puudu..