alanud sügis lajatab täiega.
et ehk kiire pole kusagile mööda läinud. kalender täitub kuidagi iseenesest ja mitmed asjad tuleb lihtsalt ära öelda. võrreldes suvega on nüüd vähem lõbu ja rohkem kohustusi. teadagi.
iseasi, et sisse toovad neist vähesed.
ja teisalt, sel suvel sai tegelikult niisama logeletud ka küll. ning jah, ma olen ennast ikkagi vaikselt sügisesse mõelnud. ja see on hea.
pluss veidi muret lapsega. ei, ta on endiselt tubli, aga-aga..
ma ei saagi aru, millest mu pea paks on. välja nuusata pole õieti midagi, aga vastik-uimane on olla. kuidagi nii, et seda ei õnnestu väga ignoreerida ka. aga ma tegelen sellega. kasvõi näiteks nii, et ma lihtsalt tegelengi kogu aeg millegagi. vähemalt üritan.
tegelikult peaks midagi füüsilist ette võtma. nt need toolid, mille jaoks suvel aega ei jagunud. seal on küll üks tehnoloogiline küsimus mu jaoks endiselt üleval, aga ilmselt ma ei suuda nagunii midagi paremat välja mõelda, kui kevadel.
teisalt on mu ainus toolitegemisruum sofasurfarit täis. et ehk see töö tekitab sodi ja vajab tibake ruumi. viimast ju leiab, aga teise inimese asju ei saa mingit kangatolmu täis ajada ometi.
ühtlasi pean tõdema, et mööbli restaureerimist vist ei saagi Tallinnas mingis koolis tsükliõppes õppida. ainult hirmkallitele kursustele saaks minna. või kusagile kaugemale koolidesse, kus need grupid on paksult täis, st lisavastuvõttu ei ole. ilmselgelt jääb sel sügisel kooli minematata seega, kuigi see ei olnud üldse algne mõte, mida õppima minna.
igasugused sügishooaja graafikud ei loksu veel üldse paika. keeruline. iseenda jaoks pean siiski midagi ka välja mõtlema. täna ei otsusta midagi.
jah, täna tundub küll hooti nii.
aga teisalt ma tean, et tahaksin olla hoopis kusagil mujal, selle septembripäikese käes ja vahtida pilvi ja paate. ja mitte ainult.
ma pean oma peas ühe ümberlülituse ära tegema, ilmselt sunniviisiliselt.
.. ehk siis kella seitsmese ärkamise kuud on käes. ja ma ei üritagi muljet jätta, et see mulle meeldiks. jah, ma tean, see on minu suhtumise küsimus – aga parim, mis ma teha suudan, on seda võtta lihtsalt tuima kohustusena. kõike ja kõiki ei peagi alati ilusaks mõtlema ometigi?
nagu mitte ka seda, et laps aeti kooli pühapäeva hommikul. jaa, 1. september ja puha, aga no vabandust, see rikkus muuhulgas ka minu nädalavahe ära (ma jätan siinkohal selle tõve muidugi julmalt välja). ja no ma ei pea ennast eelkõige emaks ja siis inimeseks, vaid vastupidi.
igatahes, siinkohal, seoses ikka selle hommikuse ärkamise teemaga, üks Ave Alavainu sutsakas (ja rõhud pange ise paika, ridade asetuses pole ka kindel, sest peale ühekordset lugemist Kärdla kohvikus jäi see mulle lihtsalt pähe):
igal õhtul
pool kaksteist
lasen enda maha
.. on selle asja nimi, mis eilsest homseni Mere puiesteel toimub. ja mulle meeldib, sest tee mis tahad, see muudabki Mere puiestee paremaks linnaruumiks kuidagi.
autojuhtidele see muidugi ei meeldi, aga no tõesti, linn on inimeste, mitte autode jaoks. mu selline arvamusavaldus on muidugi autoomanikest sõprade seas ebapopp. mis parata.
isiklik laps tõdes muide ka, et niimoodi on see tänav hulka normaalsem ja võikski nii jääda.
mul on õnnestunud külma saada, eile päästis mind ilmselgelt lõunane soe supp, varbad peaaegu vastu pliiti.
ühtlasi pärjati mind naljaga pooleks ka turundusdirektori tiitliga.
muinastulede öö jääb vist ära, sest kuhu ma sellise turtsuvana lähen?
Uue Maailma päevad jäid ka sedapuhku ära, sest no ei saa olla mitmes kohas korraga.
imelised augustilõpuõhtud on olnud.
eile sain päris kenasti itsitada ühe pick-up line üle. okei, see oli küll isegi vestluse kanti kalduv, aga ikkagi.
nimelt eilsel kirbukal oli mul muuhulgas kaasas üks vanaaegne lapsevanker. üpris õhtul läheneb tuttav meesterahvas, õlu peos. inimene, keda ma tean nii aastat 15 või natuke kauem, kellega pole aastaid aktiivselt suhelnud, kellega pole kunagi isegi mingit tõmmet olnud (no vähemalt ma ei tea, et oleks).
ajame juttu ja vaatab vankri suunas ja kommenteerib midagi, ma pakun naljaga pooleks, et osta ära. tüüp teatab, et tal ei ole küll vaja, aga no et kui midagi sinna sisse ka saab, siis võiks ju mõelda. pakun mingit pehmikut, neid on seal mitmeid, aga eiei, et ikka sihtotstarbelist sisu on vaja. ma kehitan õlgu, aga no et leia siis keegi ja tekitage. selle peale saan vastuseks, et no ta on valmis ootama jah, aga ta arvas, et see on ehk kuidagi komplektis, et ma aitan kaasa 😛
pahvatasin naerma ja pidin tunnistama, et selline ärasebimine on küll päris normaalne.
aga no igatahes jäi see kaup meil katki 😛
eileöine kuu oli üks paras juust. kapis ongi juustuga kehvasti.
hooti on mingi rahulolematus, nagu ma oleksin valel ajal vales kohas. tegelikult ei ole ju, kõik on õige. dämmit. miks siis ikkagi.. ?
kui tavaliselt seisab Rannavärava mäe ja Põhja pst vahel üks valge Defekas, siis täna oli kaks. õrritajad sellised.
vahin siin selle asjahunniku otsas ja mõtlen, et mille paganaga ma end jälle sidunud olen. no nagu tavaliselt, kui midagi ette võtta. aga ma tean, et lõpuks on lisaks väsimusele ka sügav rahulolu.
suvelõpulaiskus või midagi on peal. suvepohmakas?
pikk ilus suvi, nagu need viimased ikka olnud on. ehk veidi vähem ringi sebitud, kui varem – materiaalsed võimalused annavad negatiivselt ikkagi tunda. aga siiski päris palju ära tehtud-käidud. ja ega suvi läbi pole, plaane on siin veelgi.
kuigi üllatuseks avastasin, et juba 10 päeva pärast peab lapse kooli saatma. selline kena eelpube, kes vahel turtsub mu peale, kellele viimased jalatsid said ostetud ca nr 43, kellel on alla 10cm, et minust pikemaks kasvada, kellel on häälemurre, kellele kõik pakuvad paar-kolm aastat rohkem vanust, kui tegelikult on. oeh.
muuseas otsutas ta korraga sel aastal purjetamist proovida. nüüd on paar korda omapäi vee peal käinud ja tema tagasisidest (mis on selline pubekale omaselt napisõnaline) saan aru, et meeldib. iseasi, et seda talvisesse graafikusse (muusikakooli koormus ju tõuseb ka) pookida on vist päris keeruline.
lisatööd oleks ka ikkagi vaja. mulle siis. pean juurdlema sel teemal. tuttavad pakuvad, et ma võiksin end ikka fotograafina müüa, aga ma ei tea, selle vana tehnikaga ja puha.. pluss ilmselt minus ei ole päris seda, et ma tahaksin päevast päeva pildistada.
mõtleme edasi.
õhtuks on kapis veel suitsuahvenat. kalapäev ikkagi.
passisin seda blogiadminni tükk aega mõttelagedalt. no et tegelikult mõtteid on nagu, aga ei midagi sellist, mida kirjutama kipuks. eksole, see käib kuidagi periooditi, mina ka ei tea täpselt, millest sõltuvalt.
aga siis andis Kaur kusagil netiavaruses igavuse peletamiseks paar head linki ja viimased pool tundi olen ma neid lugedes rohkem või vähem kõõksunud. ega ma kade pole, jagan siiagi: amazoni üldine naljakate kommentaaride list ning ühe konkreetse toote kommentaarid. no inglise keelt peab jagama nende jaoks küll.
viimase puhul on mu lemmikud ‘This was probably and hopefully the only time in my life I was going to wish there was a gay snowman in the kitchen‘ ja ‘The only after effect is this incessent glow from my nuts. If i squeeze together gently the shine is equivalent to polarised light being bounced off a silver coated mirror at a frequency of 3000000nm and is visible from outer space.’ ja ‘Picture the scene: a badly sunburnt, blistered and shaved Boris Johnson carries two red Space Hoppers accross the surface of Mars. This is an accurrate description of the current state of my genital region 3 weeks after a liberal application of this product.’
hea, et ma üksi toas olen 😀
Užupis on siis selline poolboheemlaslik linnaosa Vilniuses, oma ajaloo ja kogukonnaga ning nendel on kenasti kirjas oma põhiseadus. seinal on see päris mitmes keeles, kuidas tõlgitud ja tahvleid avatud on. eesti oma on käesoleva aasta maikuust. mingid punktid olid ka ühes maikuu Eesti Ekspressis kirjas, aga siinkohal täielikult.
nin ma ütleksin, et humaanselt on see üks parimaid põhiseadusi ning kui inimesed seda laias laastus järgiksid (mina kaasa arvatud), oleks maailm hulka parem paik.
1. Inimesel on õigus elada Vilnele ääres, Vilnelel aga voolata inimesega kõrvu.
2. Inimesel on õigus soojale veele, küttele talvisel ajal ja katusekividele pea kohal.
3. Inimesel on õigus surra, aga see ei ole tema kohustus.
4. Inimesel on õigus eksida.
5. Inimesel on õigus olla ainumas.
6. Inimesel on õigus armastada.
7. Inimesel on õigus olla mitte armastatud, aga mitte tingimata.
8. Inimesel on õigus olla tundmatu ja mitte kuulus.
9. Inimesel on õigus laiselda ja mitte midagi teha.
10. Inimesel on õigus armastada kassi ja tema eest hoolitseda.
11. Inimesel on õigus hoolitseda koera eest, kuni üks neist sureb.
12. Koeral on õigus olla koer.
13. Kass ei ole kohustatud oma peremeest armastama, kuid peab teda raskel hetkel aitama.
14. Inimesel on õigus vahel mitte teada, kas tal ongi kohustusi.
15. Inimesel on õigus kahelda, aga see ei ole tema kohustus.
16. Inimesel on õigus olla õnnelik.
17. Inimesel on õigus olla õnnetu.
18. Inimesel on õigus vaikida.
19. Inimesel on õigus uskuda.
20. Inimesel ei ole õigust vägivallatseda.
21. Inimesel on õigus aduda oma tühisust ja õilsust.
22. Inimesel ei ole õigust sekkuda igavikku.
23. Inimesel on õigus mõista.
24. Inimesel on õigus mitte midagi mõista.
25. Inimesel on õigus olla erineva(te)st rahvus(t)est.
26. Inimesel on õigus oma sünnipäeva tähistada või ka mitte.
27. Inimene on kohustatud mäletama oma nime.
28. Inimene võib jagada seda, mis tal on.
29. Inimene ei või jagada seda, mida tal ei ole.
30. Inimesel on õigus omada õdesid, vendi ja vanemaid.
31. Inimene võib olla vaba.
32. Inimene vastutab oma vabaduse eest.
33. Inimesel on õigus nutta.
34. Inimesel on õigus jääda teiste poolt mõistmata.
35. Inimesel ei ole õigust teist süüdlaseks teha.
36. Inimesel on õigus olla isikupärane.
37. Inimesel on õigus mitte mingeid õigusi omada.
38. Inimesel on õigus mitte karta.
39. Ära võida.
40. Ära kaitse ennast.
41. Ära anna alla.
tegelikult ei jaksa ma isegi õieti kirjutada. eks puhanuna pikemalt.
aga lühidalt, tore on olnud. peamiselt olin vahepeal Saaremaal. waboba-pall on päris lahe, kuigi ma sellega veel väga hästi toime ei tule. aga mõne korra sain juba lapselt kiita. merevesi on soe.
ilus küps suvi. soojust jagub jagadagi.