haige, nüüd siis ikka korralikult. see algus venis küll, aga jõudis siiski kohale.
tegelesin veidi mingite piltidega.
veensin ennast, et mul on täielik õigus natuke katki olla. haiguse ajal on organism niigi nõrk ja iseendaga pole mõtet kakelda.
veendusin taas, et mul on head sõbrad.
on mingid igatsused, mida ei oska kusagile panna. küll lähevad mööda.
jalutama ei saa. toas pean püsima.
päev korraga.
Rubriik: asjad minu ümber
kuu lõpp
korraga tajun, et inimesi, kellele ma mingitpidi korda lähen, häid sõpru, on ikka päris palju. ootamatult aktiveerub üks ja teine, kes on mingi aja tagaplaanil tiksunud, kuid siiski olemas. jah, muidugi, sisemine motivatsioon on oluline, aga sellega on palju lihtsam tegeleda, kui keegi väljast veidi kaasa aitab. fantastiline, ma ütlen 🙂
kuigi see ärritus ei kadunud päriselt.
nii et kui tuli ootamatu sõnum, siis ma nägin päris palju vaeva, et mitte lihtsalt röökida. mismõttes kolmandad inimesed arvavad, et neil on õigus sekkuda kahe inimese omavahelisse asjaajamisse, kui keegi neilt seda ei oota? miks tuuakse mängu veel mingid tegurid, mis võiksid vähemalt hetkel mängust kõrval olla? miks seda esitatakse mulle vormis, et justkui nagu.. ?
hea tõesti, et vähemalt ajastus oli selline, et ma sain mõtted kiirelt mujale.
aga õhtune jalutuskäik jäi ikka puudu.
see-eest oli Ford Mustang.
hea, et minu eest loevad mulle märke sõbrad. M.-l on ilmselgelt õigus, et ühel teatud .. asjal .. on ilmselgelt sügavam põhjus ja see ei ole juhtunud mitte päris niisama. elu lükkas mulle võimaluse ette, kui ma nüüd ainult suudan-oskan-saan selle ära kasutada.
aga mul on tunne, et selleski suhtes saabub selgus peatselt.
kuuloomine on ees ja see on hea.
kaduneljapäeval on paras ära kaduda..
***
Keskraamatukogu e-laenutuse sait ütles absoluutselt ebasobilikul hetkel üles. mitte, et selleks kunagi sobivam hetk oleks.
laupäevakillukesi
kuni ma poes käin, on autoklaasile paraja lumepalli jagu valget ollust sadanud. selle hooaja esimene lumepall eikuhugi 🙂
toidupoes on allahinnatud koogid otsas – laupäeva õhtupoolik, mida sealt loota. jään mõtlema, et olen ikka laisk, selmet ise teha, otsin poest. aga sealt ma saan sobiva väikese koogi kätte, kodus tuleb ikka palju välja ja seda on meile kahele palju.
boonuseks on kassidega sussid. oranžid 🙂
kõrvalepõige ka. Kuu, juba vaikselt kahanev, särab tuttavlikult, linn hingab omas rütmis, jahtuva mere lained loksuvad kivide vahel.
õhtul ikkagi elan ennast korraks välja.
no ei jaksa lihtsalt. ja ei oska. ja ei taha tegeleda asjadega, milles ma tunnen end ebakindlalt.
lõpuks jõuan taas sinna, et ma lihtsalt ei taha sellest midagi enam kuulda.
eriti lõpuks vabandame vastastikku.
ja ometigi tunnen ma, et muutus on toimumas.
see on hea.
jokk
ja siis näen ma seda reklaami, et 100% koostisainetest on looduslikku päritolu ja jään mõtlema, kui palju mu ümber on üldse neid asju, mis ei ole looduslikku päritolu? kuna mul teadaolevalt ühtegi meteoriiditükki pole, siis pean tõdema, et kõik mu ümber on pärit Maalt ja on olnud algselt looduslik. isegi kõik sünteesitud asjad on sünteesitud millestki, mis on looduses olemas..
miskipärast tekivad seosed poliitikaga, eriti praeguse möllu valguses.
mõne lausega
mõned märksõnad nädalavahetusest on teater, Space Expo, spordipoed ja lõpuks rula lapsele, kassid, suurepärased sõbrad, veidi rulluiske, koristamine, pikk öö.. emotsioone igasuguseid, nii suurepäraseid kui neid, millele keskenduda ei taha, aga edaspidise mõttes siiski on vaja korraks endast läbi analüüsida. ja jõudmine selleni, et vahel ei piisa iseendas kindel olemisest. aga aeg annab arutust.
tõdemus: et tunda end hästi, peab vahel tundma ka halvasti. sest muidu ei tule see hea välja. oluline on, see hästiolemise tunne ikka ongi sees olemas alati ja selle leidmine-taastamine ei ole enam kuigi pikk ja vaevarikas protsess.
oktoobrisse
õues paistab päike ja on peaaegu et soe ja see on hea. mis sellest, et ma suurema osa tänasest ikkagi siseruumides veedan. eilegi sai pikemalt õue siis, kui päike juba pilvede taha potsatas ja kusagil ümarate kivide juures oli täiesti tuul.
mis meenutas head tuulelohet, mida mul ei ole.
ja ilmselt niipea ei ole.
õhtune sadamakäik kuulus asja juurde. täna sain ma teada, et sadama ametlik nimi pole siiani Noblessneri, vaid Peetri. polnud nagu mõelnud sellele, samas Peetri sadam on ju täiesti tuttav nimi, kuid ma seostasin miskipärast seda pigem piirivalvesadamaga.
kana-avokaadosalat mahtus veel ka eilsesse.
ja see teadmine, et tõesti on asju, mida on 11-aastaselt raske otsustada-valida; aga mis teha, kui mina emana pole teemaga kursis ja ka ei oska; ning tulemuseks on ikkagi see, et tulemust ei ole ja ma pean ilmselt veel kuude kaupa seda kaalumist, et kas see, teine või kolmas, kuulama. ja mul ei ole võimalik seda teemad kusagile edasi ka delegeerida, lihtsalt saan veidi nõu küsida ja üritada suunata. kuigi see ka ei tundu sobivat.
ning kuigi on asju, mida ma ei tea ja milles ma olengi ootavalt ebakindel ja mu sees on endiselt üks hirmunud karvane loomake, on ometigi kusagil sealsamas üks kindel rahulik kulgemine.
tänane sadamavaatlus (ja tegelikult plaanisin ma algselt hoopis kassidest kirjutada):
juhuslikke kokkupuuteid
selliseid juhuslikke kokkupuuteid tuleb meil kõigil ette. mingi ootamatu situatsioon, olgu osalisteks tuttavad või mitte.
eile peale tööd poes kassasabas hakkas mu ees olev vanem meesterhavas kõigepealt uurima, et mis mul seal kassalindil on, et ta on niimoodi vahel mõnegi uue toote tuvastanud. no mul ei olnud seal midagi üllatavat, aga mingi lihatoote juurde jäi ta mõte pidama ning tahtis peale maksmist mu arvamust mingi asja kohta. et ehk küsimus oli säilivuses ning mis tema nüüd tegema peaks, kui kuupäev on hullult üle. ma soovitasin muidugi alustuseks paki avada ja nuusutada. no mida sa ikka soovitad? ilmselgelt ei tahtnud ta seda asja kohe prügikasti ära visata.
vastu sain igatahes sellised tänusõnad, nagu ma oleksin mingit kosmosenõu andnud 🙂 no tõesti.. mis spetsialistiks see mind ikka teeb nüüd?
päeval võttis minuga ühendust ammune tuttav, kellega sai kunagi ühes asutuses töötatud. selline väga tugeva energiaga (ja veidi heitlik) sõnum, mis samas teeb mind veidi murelikuks. me olime tõesti ainult kolleegid, peamiselt minu soovil.. aga viimase aja sündmuste valguses ütleb mu sabatunne, et ma pean selle suhtlusega nö madalat profiili hoidma. igaks juhuks. ma ei jaksa enam mingite jamadega tegeleda.
radiaatorid on soojad, mis on hea.
telefonivabadus
kui ma olen ise telefoni välja või hääletuks lülitanud või nö maha jätnud, on päris tore ja normaalne. aga olude sunnil ilma telefonita olla on küll veider. ja see on iseenesest veider. sest no mismõttes ma ikkagi sõltun ühest pisiasjast niivõrd palju?
olgu, väga hull ei ole, aga kui parajasti meelde tuleb, siis on veidike äralõigatud ja peataoleku tunne. sest vot näiteks ma olen see, kellel elu ongi telefonis organiseeritud. arvuti ligi on veel ka ülevaade, et mis toimub, aga mujal mitte. pabermärkmik, korduvalt katsetatud, minu puhul ei toimi ju ja viimastel aastatel olen lausa loobunud. et ehk telefon on mulle täiesti asendamatu märkmik, ostunimekiri jms.
pluss muidugi inimestega ühenduses olemise teema – mis ei tohiks ka ometi probleem olla, sest mulle saab alati ju netti-maili ka teateid jätta. ja olulistel inimestel on ka muud võimalused olemas ometi.
teisalt tekib tunne, et jätaks end kohe pikemaks telefonituks.. aga eieiei!
ajaviiteks tutvun müüdavate telefonidega. selle müükituleva vinge kaameraga Nokiaga parem ei tutvu.
eilsest klambrite eemaldamisest on isegi lihased valusad, sest see tool tahtis üsna jõulist lähenemist.
lihtsalt sügis
ja siis ma tulen koju, peale seda seminari modereerimist ja etteantud kiirformaadis slaidiesitlust ja leian, et šokolaadipõud. hiljem, peale õhtust koosolekut poest läbi tulles on see lihtsalt meelest ära.
ehk ongi hea.
rattaga oli õhtul juba päris jahe.
sügisest läkski äkitselt külmaks.
närin šokolaadi asemel porgandit ja kassid suruvad end öösel mu vastu.
aega on ja aega ei ole.
ühe kevadise juhtumise ring saab varsti täis ja see kuidagi haarab mind taas rohkem endasse, kui hea oleks. ma pean sellest lihtsalt üle trampima. millestki enda sees. millestki, millest on juba üle trambitud. roomikutega..
aga ometi on mul olemas ka kõik see, mis on hästi. pilvevaatlused ja soe koht, kuhu oma nina vahel nohistada.