novembrist detsembrisse

väike tagasivaade, sest mingeid asju ju toimus.

näiteks sai neljapäevaõhtul ikkagi PÖFFitud. kui ise paar aastat kedagi sinna meelitada, siis ilmselgelt aastal, kui ise ei jõua tegeleda, toimub vastupidine et ehk minu asi oli lihtsalt kahe filmi vahel valida ja kohale minna. eelnevalt väike õhtusöögike ka.
filmiks seekord leedukate teos Mängur. nagu kaaslane ütles, et keegi oli talle kommenteerinud, et ei käi PÖFFil, sest enamik filme on nii sünged – eks kohati nii olegi. üldine meeleolu ei olnud tegelikult sünge ja filmi idee oli kohati lausa absurdne, aga selline musta huumori valdkonda kanduv. no ja sisu ümber jutustama ma ei hakka. jällegi õnneks veidi mitmekihiline film.
aga isegi emotsionaalset hinnangut ma ei saa tegelikult anda, sest ma olin neljapäeval ikka täitsa krussis ja kuigi kino jms on tore, ei jätnud päev mulle aega siiski iseendaga tegeleda ning seega ma ei usalda seda, mida ma hiljem mõtlesin-tundsin.

reede hommikuks suutsin ma kuidagi veel rohkem kokku joosta ja päeva esimene telefonikõne oli suhtkoht katastroof.
aga sedapuhku õnnestus mul päeva jooksul sellest olekust siiski välja ronida.
õhtul kauaoodatud kreemipurk ja penne all’arrabiata.

laupäev oli kontserdipäev.
kui PÖFFi ei olnud plaanis, siis Jõulujazzile said piletid varakult ära ostetud.
natuke juurdlesin küll, et Tafenaud on juba nähtud ka, aga juubelikontsert on ikka juubelikontsert. et ehk lavalt käisid taas läbi erinevad inimesed ja seltskonnad ja muusikavalik oli üsna kirju. üllatav, et see kestis kaks tundi – aeg ei tundunud nii pikk.
samas, kontserdile minnes oli jahe ning tekkivalt tiigijäält peegeldusid valgustid, lahkudes aga oli maa valge ning temperatuur tõusnud.

õhtuks veel sõbranna ja naistejutud.

eile üritasin Paavlist poisile paksemat jopet leida, kuidagi pole varem sellele mõelnud, aga nii äkitselt ikka ei saa. ja meeste dressipükste põud on seal nagu ka, ma ei saa aru.
pikem jalutuskäik jäi ära erinevatel põhjustel.
suur pannitäis tšillipada (see suur IKEA pann, mille ma kingiks sain, no täiesti suurepärane, kuidas ma siiani ilma sain?) ning, nagu juba teada, õhtune vahvlitegu.

kokkuvõtteks täitsa lill ikkagi.

lihtsalt laupäev

tänased plaanid lükkasin kus seda ja teist, sest enesetunne ütleb, et püsi kodus ja ravi.
hommikul oli peavalu, näonahk kiskus ning ravimid hakkavad otsa saama.
ometi-ometi, korra oli vaja nina ju päikese ja tuule kätte ka pista. sellist ilma ei saa päris kaotsi lasta. iseasi, kui hea see nüüd jälle oli, aga ma ei jaksa enam siin passida.
ehk liigutamine siiski aitab?

eileõhtustes emotsioonides ei ole ma siiani kindel. välja arvatud see, et peale seda sõitu olin ma väsinud. aga seda on lihtne ajada ikkagi tõve süüks. sest ega siiani pole asi korras ju.
mere ääres oli hea ja kerge hingata, see mõnigi minut, mida lubada sai.
ühesasjatamise lihtsus. ma võin silmad usaldavalt kinni panna. naiivitar?

suvalisi katkeid eilsest.
‘tegelikult on kõik inimesed headust väärt, ainult mõned pasandavad pärast su hinge täis.’
’imelik on siin seista ja sind mitte.. ‘
‘usalda ennast ja oma kõhutunnet, ega muud polegi. me kuulame ennast liiga vähe. tee vähemasti proovi.’

pühapäevakatked

haige, nüüd siis ikka korralikult. see algus venis küll, aga jõudis siiski kohale.
tegelesin veidi mingite piltidega.
veensin ennast, et mul on täielik õigus natuke katki olla. haiguse ajal on organism niigi nõrk ja iseendaga pole mõtet kakelda.
veendusin taas, et mul on head sõbrad.
on mingid igatsused, mida ei oska kusagile panna. küll lähevad mööda.
jalutama ei saa. toas pean püsima.
päev korraga.

kuu lõpp

korraga tajun, et inimesi, kellele ma mingitpidi korda lähen, häid sõpru, on ikka päris palju. ootamatult aktiveerub üks ja teine, kes on mingi aja tagaplaanil tiksunud, kuid siiski olemas. jah, muidugi, sisemine motivatsioon on oluline, aga sellega on palju lihtsam tegeleda, kui keegi väljast veidi kaasa aitab. fantastiline, ma ütlen 🙂

kuigi see ärritus ei kadunud päriselt.
nii et kui tuli ootamatu sõnum, siis ma nägin päris palju vaeva, et mitte lihtsalt röökida. mismõttes kolmandad inimesed arvavad, et neil on õigus sekkuda kahe inimese omavahelisse asjaajamisse, kui keegi neilt seda ei oota? miks tuuakse mängu veel mingid tegurid, mis võiksid vähemalt hetkel mängust kõrval olla? miks seda esitatakse mulle vormis, et justkui nagu.. ?
hea tõesti, et vähemalt ajastus oli selline, et ma sain mõtted kiirelt mujale.
aga õhtune jalutuskäik jäi ikka puudu.
see-eest oli Ford Mustang.

hea, et minu eest loevad mulle märke sõbrad. M.-l on ilmselgelt õigus, et ühel teatud .. asjal .. on ilmselgelt sügavam põhjus ja see ei ole juhtunud mitte päris niisama. elu lükkas mulle võimaluse ette, kui ma nüüd ainult suudan-oskan-saan selle ära kasutada.
aga mul on tunne, et selleski suhtes saabub selgus peatselt.

kuuloomine on ees ja see on hea.

kaduneljapäeval on paras ära kaduda..

sp568

laupäevakillukesi

kuni ma poes käin, on autoklaasile paraja lumepalli jagu valget ollust sadanud. selle hooaja esimene lumepall eikuhugi 🙂

toidupoes on allahinnatud koogid otsas – laupäeva õhtupoolik, mida sealt loota. jään mõtlema, et olen ikka laisk, selmet ise teha, otsin poest. aga sealt ma saan sobiva väikese koogi kätte, kodus tuleb ikka palju välja ja seda on meile kahele palju.
boonuseks on kassidega sussid. oranžid 🙂

kõrvalepõige ka. Kuu, juba vaikselt kahanev, särab tuttavlikult, linn hingab omas rütmis, jahtuva mere lained loksuvad kivide vahel.

õhtul ikkagi elan ennast korraks välja.
no ei jaksa lihtsalt. ja ei oska. ja ei taha tegeleda asjadega, milles ma tunnen end ebakindlalt.
lõpuks jõuan taas sinna, et ma lihtsalt ei taha sellest midagi enam kuulda.
eriti lõpuks vabandame vastastikku.

ja ometigi tunnen ma, et muutus on toimumas.
see on hea.

kumu483

jokk

ja siis näen ma seda reklaami, et 100% koostisainetest on looduslikku päritolu ja jään mõtlema, kui palju mu ümber on üldse neid asju, mis ei ole looduslikku päritolu? kuna mul teadaolevalt ühtegi meteoriiditükki pole, siis pean tõdema, et kõik mu ümber on pärit Maalt ja on olnud algselt looduslik. isegi kõik sünteesitud asjad on sünteesitud millestki, mis on looduses olemas..
miskipärast tekivad seosed poliitikaga, eriti praeguse möllu valguses.

mõne lausega

mõned märksõnad nädalavahetusest on teater, Space Expo, spordipoed ja lõpuks rula lapsele, kassid, suurepärased sõbrad, veidi rulluiske, koristamine, pikk öö.. emotsioone igasuguseid, nii suurepäraseid kui neid, millele keskenduda ei taha, aga edaspidise mõttes siiski on vaja korraks endast läbi analüüsida. ja jõudmine selleni, et vahel ei piisa iseendas kindel olemisest. aga aeg annab arutust.
tõdemus: et tunda end hästi, peab vahel tundma ka halvasti. sest muidu ei tule see hea välja. oluline on, see hästiolemise tunne ikka ongi sees olemas alati ja selle leidmine-taastamine ei ole enam kuigi pikk ja vaevarikas protsess.

oktoobrisse

õues paistab päike ja on peaaegu et soe ja see on hea. mis sellest, et ma suurema osa tänasest ikkagi siseruumides veedan. eilegi sai pikemalt õue siis, kui päike juba pilvede taha potsatas ja kusagil ümarate kivide juures oli täiesti tuul.
mis meenutas head tuulelohet, mida mul ei ole.
ja ilmselt niipea ei ole.

õhtune sadamakäik kuulus asja juurde. täna sain ma teada, et sadama ametlik nimi pole siiani Noblessneri, vaid Peetri. polnud nagu mõelnud sellele, samas Peetri sadam on ju täiesti tuttav nimi, kuid ma seostasin miskipärast seda pigem piirivalvesadamaga.
kana-avokaadosalat mahtus veel ka eilsesse.

ja see teadmine, et tõesti on asju, mida on 11-aastaselt raske otsustada-valida; aga mis teha, kui mina emana pole teemaga kursis ja ka ei oska; ning tulemuseks on ikkagi see, et tulemust ei ole ja ma pean ilmselt veel kuude kaupa seda kaalumist, et kas see, teine või kolmas, kuulama. ja mul ei ole võimalik seda teemad kusagile edasi ka delegeerida, lihtsalt saan veidi nõu küsida ja üritada suunata. kuigi see ka ei tundu sobivat.

ning kuigi on asju, mida ma ei tea ja milles ma olengi ootavalt ebakindel ja mu sees on endiselt üks hirmunud karvane loomake, on ometigi kusagil sealsamas üks kindel rahulik kulgemine.

tänane sadamavaatlus (ja tegelikult plaanisin ma algselt hoopis kassidest kirjutada):
vanasadam433

juhuslikke kokkupuuteid

selliseid juhuslikke kokkupuuteid tuleb meil kõigil ette. mingi ootamatu situatsioon, olgu osalisteks tuttavad või mitte.

eile peale tööd poes kassasabas hakkas mu ees olev vanem meesterhavas kõigepealt uurima, et mis mul seal kassalindil on, et ta on niimoodi vahel mõnegi uue toote tuvastanud. no mul ei olnud seal midagi üllatavat, aga mingi lihatoote juurde jäi ta mõte pidama ning tahtis peale maksmist mu arvamust mingi asja kohta. et ehk küsimus oli säilivuses ning mis tema nüüd tegema peaks, kui kuupäev on hullult üle. ma soovitasin muidugi alustuseks paki avada ja nuusutada. no mida sa ikka soovitad? ilmselgelt ei tahtnud ta seda asja kohe prügikasti ära visata.
vastu sain igatahes sellised tänusõnad, nagu ma oleksin mingit kosmosenõu andnud 🙂 no tõesti.. mis spetsialistiks see mind ikka teeb nüüd?

päeval võttis minuga ühendust ammune tuttav, kellega sai kunagi ühes asutuses töötatud. selline väga tugeva energiaga (ja veidi heitlik) sõnum, mis samas teeb mind veidi murelikuks. me olime tõesti ainult kolleegid, peamiselt minu soovil.. aga viimase aja sündmuste valguses ütleb mu sabatunne, et ma pean selle suhtlusega nö madalat profiili hoidma. igaks juhuks. ma ei jaksa enam mingite jamadega tegeleda.

radiaatorid on soojad, mis on hea.