hajevilolek

laps sai eile aasta vanemaks. veel on minust lühem, aga jalanumber on ammu suurem, kui mul ning ka häälemurdega on ühel pool. enamikest klassi poistest on peajagu pikem. tundub nii paar aastat vanem, kui tegelikult on. aga ikka minu väike poja 🙂

kokkajat minust eile ei olnud, õnneks toodi koju üks suur pitsa. sellega läks siis hästi.

üks rahaline valearvestus. üks muu rahaline asi. mingid muud ideed. minus on mingit sebijahinge, samas kõik sebimised ei sobi mitte.
üks ootamatu sõnum ja külastus.
eelmisel nädalal külma saanud alapõsk on juba enamvähem normis.

hajevil olemine. aga sobib teemasse, et hoidu eemale pingutustest.

remonti ja jääd

saabunud talv on kuidagi energiat andnud. või siis päike. või silmaga nähtavalt pikenenud päevad. või siis ka mõned muud detailid. või kõik kokku.

esikuga on peaaegu et ühel pool. paar väikest asja veel, nt uksealune linoleumiriba ja mõni seinaliist. aga üldiselt oli kohati kilplasetöö. nt ei tulnud kohe selle peale, et uus linoleum on õhem ja tulekski üleni liimida. et ehk liistud olid juba paigas, kui ikkagi selgus, et tuleb ära võtta ja liim linoleumi alla mätserdada. no igatahes sai seegi tehtud. lamp sai ka teise seina ning üpris kenasti jäi, jalatsikapp on paigas. isegi teisele poole ust liikunud võtmenagi on üpris käepärane ja ei olegi väga automaatselt vanasst kohast võtmete otsimist.

aga ega mitte ainult remont ei ole neid päevi sisustanud.
laupäeva mahtus veel hobusepatsutamine ja viltimine. hobune oli selle vähem kui kuuga omale talvekarva kasvatanud ja nägi sellega kuidagi rääbakam välja, kui suvel 🙂
viltimine tekitas mõtte, et tuleb ikka ületeepoest omale ka materjalid ära osta ja kodus natuke nokkida.

imeline pühapäev viis jäävaatlusele. retkeke linnast välja. väga palju jääd ei olnudki, aga külma pole ju kaua olnud. tegelikult selle aja kohta isegi hea. veetaseme langus oli jää järgi ka vägagi näha, erinevates kohtades erinevalt.
päris huvitav oli seni peamiselt suvega seostunud kohta näha talvel. külm, lumine, jäine, aga ikkagi mingit oma head energiat täis.
muide, kui jälgida jääolusid, siis isegi selle paari päevaga peaks seal juba ohtramalt jääd olema.

tagasiteel ostsin allahindlusega mütsilõnga, iseendale. mul on mütsidega mingi error – mulle sobivad väga paljud, aga enamik mulle ei meeldi. ega nende isetehtutega pole ka alati parem. mingi aja kannan ja siis leian, et on tobe. teised, muide, ei leia.
aga ma nüüd koon siis ühte taas 🙂

kaamera jääb järjest kehvemaks ja kehvemaks, teagi, mis peale hakata. hübriidi jaoks raha eiteakust koguma?
ja mingi suusatamisemõte tiksub endiselt, peab kätte võtma.

jaa680

reede hetked

vahelduseks hommikukohv kohvikus. mingi väike mugavus ja enesehellitamine võib ju ka olla.
‘sa ikka oskad igas asjas head näha,’ kui jutt läheb sellele, et elus pole midagi, mis oleks täiesti hea või täiesti halb. ja et lisaks on kõik suhteline. kaaslane toob näiteks tugevad narkotsid. subjektiivselt võttes saab keegi nendega rikkamaks (seega on kellelegi ju hea? :P), lisaks on narko tootmisesse kaasatud ilmselt mingi hulk inimesi, kelle jaoks see on töö kui selline.
kuigi, tõsiselt, narkots on üks asi, millesse ma ise ei suhtu kohe üldse mitte positiivselt. täitsa vastu olen.

‘hoia eemale ülejõukäivatest ülesannetest ja suurtest pingutustest. aga kui midagi teed, ära mõtle tagajärgedele, vaid lase lihtsalt tulla. ära ole mõõdukas’
kummaline, et selles mingis veidras vegeteerimises, kus ma end sel talvel tunnen, on tegelikult päris palju liikumisi. ilma mingite pingutusteta. ei midagi kapitaalset, aga rohkem kui teinekord kusagile poole püüeldes.
tagajärgedele siiski olen püüdnud mõelda, aga ehk peaks tõesti end paaris kohas veel täiesti lõdvaks laskma ja vaatama, et mis tuleb? lööks ehk õhu veel klaarimaks..

ebameeldiv viivitus esikus on viinud selleni, et nüüd tuleb vist veidi rohkem tööd teha, kui algselt plaanis. sest kui esik on tühi, tekib korraga uus nägemus.
et ehk väikeremondis ühe mõnekümneeurose kapi pärast saab suurem töö. ajamahukam ka. aga mis teha, kui ruumikasutus on niimoodi mõistlikum.
ja selle viivituseärrituse kohta juhiti ka tähelepanu, et ju see oligi märk, et uued mõtted tuleksid. nii palju siis hea nägemisest – aga kui mõelda, siis just nii ongi.

sellist talve ma tahtsingi

lõpuks ometi! veidi külma, veidi lund ja päikest! super, lihtsalt super!
ning üle aastate on mu peas küsimus, et kus on mu suusad? ma tean küll vastus: poes. nojah, ilmselgelt ma ei torma kohe ostma ja üsna erinevatel põhjustel. aga küll ma suuskadele ka saan!
ning õues on lihtsalt suurepäraselt mõnus 🙂

lumi722

aa, ja sõpradest pidin ka rääkima. no et mul on ikka vedanud sõpradega noh. kes söödab mind pirukaga ja möödaminnes rahastab mu kellapatareide vahetuse (normaalsel naisel on ometi ju mitu käekella, et vastavalt tualetile sobiv käele panna?), kes käib mu eest remondipoes, kes toob soomest jalatsikapi, kes aitab tapeeti maha võtta ja kes panna ja üleüldse 🙂

blond hetk

kuna ma sain esikusse lõpuks jalatsikapi, aga sellise, mis on tuleb seina külge ka kinnitada, on esikus vaja muidugi remont teha. sest linoleum on juba sellline siit-sealt rääbakas ja ühe tapeedinurgaga tegid kassid ka mingil hetkel üks-null. ja kui juba kapp seina küljes on, siis no selle tapeedipaani saaks veel ära vahetada, aga linoleumi jaoks tuleks ju kapp lahti kruvida jälle ja see on teadagi suur töö 😛

igatahes. linoleum on nurgas olemas (ja ma loodan, et ikka jagub, sai mingi varuga ostetud), tapeedipanija olemas (äravõtmine pidi toimuma eile, aga minust sõltumatult, nagu mu puhul ikka, lükkus see – ehk tänasesse?), aga tapeeti mitte.
mõõdan ja mõõdan mina seda kahe nurgaga paani ja saan laiuseks kummalised umbes 116cm. värvitav tapeet siis, eksole. ja ise rõõmustan, et oh, ma nägin poes seda meetriga ka müügil. et ehk ei pea ühe paani pärast ostma tervet pagana rulli.

novot, ja siis selgub poes (ja mitte ühes), et rulli laius on 106cm. jalutan juhmilt välja ja ei saa üldse aru. no pole standardid ju muutunud selle 10+ aastaga ometi? ja kohe nii, et kõik ongi selles mõõdus?
kodus mõõdan uuesti üle, ikka sama tulemus.
ja siis, telefonikõne peale, jään korraga nuputama – nagu ütlesin, on see kahe nurgaga paan. ja kui ma nüüd mõõdan sellest sisenurgast laiemale poole, saan tulemuseks – 106cm! ja teisele poole jääb napp 10cm. aga kuidagi nii on, et üldse pole näha mingit liitekohta seal nurgas, kuid ilmselgelt peab olema. et ehk tegu on ühe paani ja siis ühe 10cm laiuse ribaga hoopis! doh!
eriti selgeks sai, kui mõõtsin paar teist paani ära, mis olid kenasti 106cm laiad. aga ega enne ei tule ju selle peale ometi..

iseasi on nüüd see, et kahe paani jagu osta tundub mõttetu. kuna see tapeet on niisama trähniline ja see 10cm on osaliselt veel ukseliistu all peidus, siis äkki lapiks teistpidi tapeediribadest selle kokku? nagunii on esikus neid nö lapitud kohti veel, kui ei vaata, ei torka silma.

talv vist nagu :)

november on vist läbi, ma loodan. tuleks nüüd päikest ka, siis oleks lausa super. aga juba see väike (ja aina suurenev) lumigi muudab palju.
reedel tundus veel üsna lootusetu, ikka lume vahele vihma, ega eile ka palju parem polnud, aga nüüd on vähemalt temperatuur ka talvisem.
samas eile oli kusagil päris müstilist lumevalgust – aga läbi autoakna ei hakanud pildistama ja mulle tundus, et peatus oleks vist mingi ebameeldiva situatsiooni esile kutsunud. kuigi ma ei tea. aga selline tunne oli. ja üldse, kõike ei pea ometi pildistama ka, mõnigi asi võib jääda mälupildiks 🙂

neljapäeval oli teater, päris hea tükk kusjuures, eriti arvestades, et tegu on harrastusteatriga. reede oli ringiliikumispäev, hommikupoole niisama nö seltsis ja õhtul rongiga külla.
eile oli linnastvälja-seminaripäev. mitte päris minu teema, aga midagi on ikka kõrva taha panna. alati on tegelikult ju.
ja kuigi ma peatust ei soovinud, ei jäänud vist mingi ebameeldiv situatsioon olemata. aga mina ei tea sellest suurt midagi, rohkem aiman.
suur mõnus sööma õhtul ja hea film telekast.

ja muidugi, lumi 🙂

lumi719

pühadejärgselt

vaiksed pühad.
kuigi ma võin vabalt öelda, et ma olin suurema osa neist päevadest üksi, jagus igasse päeva siiski häid inimesi ka. no ikka täiesti kehtib see, et alati on kusagil mingi positiivsem väljapääs olemas, kui esimesel hetkel näha oskad.

kuni selleni, et jõululaupäeval oleks võinud umbes ujuma minna, basseini ikka. kutse ma sain, aga sel hetkel oli jahedus sees, nii et jäi ära.
jõululaual oli sink, juust, tomat, kurk, pasteet. taustaks suvaline film telekast ja siis mitte nii suvaline videolaenutusest. ning naistejutud. ja öine jalutus koju.

esimesel pühal käisin ratsutamas. nojust. oleks olnud mingi külm, siis vist poleks tahtnud, aga õnneks püsis isegi kuiv. sedapuhku oli taas pisem ring.
jah, et kuidas see mu seljale mõjub, tekkis korraga küsimus. ma ise arvan, et nagu võimlemine. sest selge on, et ratsutamisel tuleb a) selga hoida b) selg liigub teistmoodi kui ise kõndides. siiani pole mul hiljem tunda andnud ning kui oleks see hetk, kui nagunii oleks tunda, siis ma ilmselt ei roniks hobuse selga.
aga peab ütlema, et see on üks kummaliselt meeldiv tegevus, kuigi ma ise ei tunne end seal hobuse seljas üldse liiga kindlalt ja üle sammu ei julge lasta. st isegi aeglast traavi mitte. veel. aga aeg-ajalt tekib juba tunne, et me saame hobusega enamvähem hakkama.

eilne päev oli perekondlikum.
õhtu päädis kerge apelsinisalati ja pardifileega. nagu restoran, ma ütlen 😛

üllatuskingitusi kogus viimase kuu jooksul mitmeid. häid soove veel rohkem. südamest tulevad soovid ongi kõige olulisemad. südamest tulevad tänud ka.

volli186

sama tool, teine kass. Volli muidugi ei lase end mingi mütsiga narritada 😛

paar hetke

ise ka ei saa aru, kuidas tänane päev kiireks läks. vahepealsed päevad olid nagu olid. mingi totter neljapäev ning muutused reedestes plaanides. seosed-seosed..

kolmapäevane hetk oli see, kui istun bussis ja liiklen vaikselt kodu poole, kui korraga paar peatust hiljem täheldan, et bussis on mu sõbranna, kes nagu just samal päeval pidi tulema välismaalt koju käima. arutasime hetke, et millal oleks mugav koos istuda ja lobiseda veidi ning leidsime, et kohe.
mõeldud-tehtud.
kui koju hakkasin sõitma, sattusin samasse bussi trennist tuleva lapsega 😛

varane ja väsitavavõitu laupäev. vorstid-vorstid-vorstid.
õhtuks oli ebamäärane lõõgastussoov, mis täitus täielikult. detailidest juust, vorst, sinep, elav tuli, elav vesi, öine jalutus.

tänane naljahetk oli kontserdilt tulles, kui buss korraga keeras ringilt maha üks mahasõit hiljem ja juht vist ei tabanud hooga midagi. üks reisija läks õiendama, siis nikerdas kusagil, et õigesse kohta tagasi saada. täiesti totter situatsioon. no jõudsime ikka sinna, kuhu vaja.

teine hetk oli see, kui tegin kiiruga süüa ning võtsin kapist praekartuli-sibula-paprikaroale pealeraputamiseks midagi, mis pidanuks olema suitsupaprika. kui olin suure hooga peale puistanud, sain aru, et tegelikult oli see hoopis kaneel 😛
õnneks toit sai siiski söödav, kuigi veidi tavatu maitsega.

kassid ei saa ikka üldse aru, et Feliway peaks neid rahustama,.

neljapäev, hah

hommikul hajameelselt püksirihma kinni tõmmates tuli korraga pähe, et kui ma selle rihma ostsin, siis oli see ühel poole kõige viimases augus et ehk napilt läks ümber. nüüd on teisel pool viimases augus täiesti vabalt.
mingid mantlid-joped, mille alla oli aastaid keeruline üle ühe õhukese kampsuni toppida, mahutavad nüüd alla nii kampsunit kui pintsakut, kui vaja. ruumi on ülegi.
tuttavat aina ütlevad, et ma olen veel alla võtnud, aga vähemalt kaal seda ei näita. ja no ei peakski, see poleks enam väga hea.

lumi tuli korraks ja kadus, no jälle hall. eelmise aasta luutsinapäeval (mis on küll homme), oli paksult lund olnud juba tükk aega ja üsna jahe oli. et ehk normaalne talv.
umbes nädal tagasi vaatasin just Raekoja platsi jõuluturgu ja tõdesin, et kui pimedas tuledesäras pole veel väga hull, siis päeval on ilma lumeta see asi ikka ka hallivõitu et ehk üldse mitte nii kena, kui võiks. aga on nagu on, eksole.

kalapäeval on hoopis veisekooditükk pliidil ja ma ei kujuta ise ka ette, mis sellest just välja tuleb.

killud

eileõhtune kontsert oli nö huupi ostetud, ega ma ei teadnud neist enne midagi. aga läks täppi. miskipärast on just nende Niguliste kontserditega mul kuidagi vedanud.
üpris omapärane ja huvitav oli, aga nagu öeldud, täiesti positiivselt.
kaaslane, kellel oli pikk väsitav päev selja taga, oli ka rahul 🙂

***
õhtune pisim Selver baltijaamas. ostud näpus (ei olnud plaanis midagi väga osta, nii et saanud korvi ka võetud) vaatan kassasaba ja korraga avastan selle piiksutamiskassa ka. veidi kauem aega läheb, et piikustajad leida, aga siis leian, piiksutan kaubad läbi, maksan ära ja olen kindlas ajavõidus.
nn koduselveris ei kannata muidu üldse käia. viimasel ajal eelistangi pigem Selverist üle tee olevat pisi-Rimi, lihtsalt seepärast, et seal on vähem rahvast..

***
pangas lapse kaarti ära toomas ei saa kuidagi üle ega ümber pensionisammaste jutust. suhteliselt tüütu, aga mis teha. seletan kenasti, et ma väga ei usu, et ma üldse kunagi olulist pensionit kui sellist saan või ametlikule pensionile jääda (sest sedapidi asjad liiguvad ju) ning et laps ongi ilmselt parim pensionisammas.. muuhulgas tuleb jutuks, et mul on erinevad finantsasjad erinevates pankades. no tegelikult mitte päris nii, aga kontod on küll üsna mitmes. kui siis teller arvab, et kasulikum oleks ikka ühes kohas hoida, vastan ma, et hajutan riske. selle peale sai ta jutt otsa 😛

***
üks õhtu koos vahvate inimestega, kellest enamikuga kohtun esmakordselt. mõtted saavad liikuma ja mingi energia vahetub. mõnus, seda oligi vaja.
teine õhtu pirukate ja kohati haakuvate ning kohati üldse mitte haakuvate juttudega.
soe ja hea.

***
ootan lund.