nädalavahetuse sünnipäeval ei saanud muidugi üle ega ümber kooseluseadusest. põhimõtteliselt ei olnud mul probleemi suu kinnihoidmisega, kuni tõstatus isade teema. või siis klassikalise pere küsimus, sh isade teema. siis lõi küll kaane pealt ära.
et ehk kui palju on meil neid lapsi, kelle vastu isa mingit huvi ei tunne (ma ei ütle, et me kuulume nende hulka, see oleks vale)? kui palju on neid, keda isa kunagi ei toeta, moraalselt aga finantsiliselt? kui palju on üksikemasid? ning kas keegi küsib, kas need emad tahavad lastesse rohkem panustada kui nende mittepanustavad isad? et miks emal peab alati olema aega-raha-tahtmist lapse jaoks? või kas peab? aga kui ei ole, siis pole ju hea ema? ja et ausalt, ei jaksa ja ei taha jah! teen, sest loomulikult ma armastan oma last ja mul ei ole valikuid, aga kui oleks võimalik kogu kaasnevat vastustust jagada ning mitte olla ise kogu selle pagana traditsioonilise pere eest üksinda, siis..
ning ma ei saa sellest ka siiralt aru, et kui ma avaldan arvamust, et laps võiks vahepeal elada mingi pikema perioodi isa juures, siis enamik teisi emasid sisiseb mu peale. et kuidas võib üks ema nii mõelda. võib, näed.
sellist skandinaavia mudelit, et nädal või kaks ühe vanemaga ja teist samapalju teisega, ei pea ma õigeks. sest siis poleks lapsel nagu üldse kodu mu meelest. aga rääkides aastast või nii – ning see ei tähenda, et ma sel perioodil lapsega ei kohtuks. lihtsalt ma ei peaks selle pagana argieluga üksi tegelema kogu aeg. ja tegema nägu, et omasooliste armastuses või kooselus on midagi kohutavamat või rohkem traditsioonilist peremudelit rikkuvat kui tuhandete üksikemade elu.
nii et igatahes tunnistasin ma sama hooga seal seltskonnas ja tunnistan ka siin, et ei, mina ei ole hea ema. ma ei arva, et ma olen hirmus halb ema, aga kindlasti ei ole ma kategoorias hea ema. sest ma tunnen, et mul ei pea kõiki ressursse alati lapse jaoks olema. ning väljendan seda ka lapsele. kui isal pole võimalust midagi lapsele teha või osta, siis ei pea seda ka minul olema. elukoha, toidu ja nii palju armastust, kui just jaksan, võimaldan ma ju nagunii. sest ma olen ema.
ning vähemalt üks teine naissoost külaline oli minuga täiesti nõus.
omamoodi naljakas (heas mõttes) oli see, kui hiljem püüti meid lohutada, et tegelikult me oleme ikka toredad inimesed ja ju pole meil emadena ka väga viga. no ju pole muidugi, aga – kas meil on valikut? ning muidugi me oleme toredad inimesed selle juures. vähemalt püüame, palju jaksame selle üksi pere vedamise kõrvalt..
P.S. mulle meeldiks, kui need traditsiooniliste pereväärtuste eest seisjad kulutaksid hulga oma energiat ka üksivanematega perede peale, juhtides tähelepanu nende probleemidele samuti.
P.P.S. kusjuures, muidugi, selle olen ma ka ammu selgeks saanud, et ikka mina ise olen süüdi oma olukorras. sest ega lapse tegemiseks tuleb valida “normaalne” mees. elus ongi garantiid kõigel olemas.
(märkusena: ma arvan siiani, et mu lapse isa ongi tegelikult normaalne mees. lihtsalt meil kahel asjad ei sujunud erinevatel põhjustel.)
