kurviline

mingid veidi närvilised ajad ja etteaimamatud muutused. vastandina siis planeeritud muutustele.
võib-olla peaks ennast ise natuke rohkem liigutama ja mingeid asju tegema. ma ei pea silmad füüsiliselt (kuigi ka see tuleks kasuks). ikka et veidi ette mõtlema. teisalt, on tunne, et välised muutused on kohati aina tempokamad ja etteaimamatumad, nii et väga pikalt ette mõelda praeguses hetke kontekstis võib olla pigem mitte väga arukas. sest, ilmselgelt, vanamoodi asjad enam ei jätku.
just tuli pähe, et oot, ma midagi ju olengi taas ette võtnud, või peaaegu. pisiasi, nagu ikka. aga kunagi ei või teada. ega ükski omandatud algtõde ei jookse mööda külgi maha.
lähipäevad on kiired vist.

päeva rõõm:
talisurfiII

ja kui siin igav on, siis näiteks võib lugeda sellist naiste-meesteteemalist postitust. nii tore, et mu eest sellised asjad ära kirjutatakse 🙂

mõttejupike

õhtul diivanil lösutades ja viimaseid töiseid minuteid surnuks lüües on tore plaane sepitseda. no näiteks selliseid, et äkki ma olen homme nii tubli ja lähen hommikul enne massaaži ujuma. pärast massaaži pole ju mõtet ja..
aga ma olen siiski realist ning väga sellele ei looda. kuigi see mu hommik ei ole mingi kell seitse või kaheksa või midagi, ajaliselt jookseks kõik hästi, kui ma nii poole üheteistkümneks jõuaksin. kuid ennast tundes jõlgun ma sel päeval, kui hommikul kusagile minema ei pea, sellisel ajal kohvitassiga toas. isegi selle varahommikuse äratuse kiuste.
aga no vahel võib ju ka üsna absurdseid asju mõelda.

tulbid123

hea elu..

täitsa tore oli täna FB-s ühe inimese (mitte-laia-ringi poliitik ja õpetaja) üleskutse, et meie kodumaa sünnipäevakuul pöörakem tähelepanu sellele, mis meil siin head ja ilusat on ning kirjutagem sellest.
ega ei ole vaja pikalt arvata, mis seal all lahti läks.
muidugi teema, et kui halb meil on, tahkudega, et poliitikutel on loomulikult hea, aga “päris” elust ei tea nad midagi.
tõesti.
kusjuures, huvitava märkena tõdesin, et need, kes hoidsin positiivset joont, olid, vähemalt algul, pigem naissoost. halajad olid siis pigem meessoost. selleni välja, et üks avaldas arvamust stiilis, et tuleks küsida üksikemadelt, kui positiivne on elu Eestis. nojah, eks ma siis teatasin sedagi, et mul ei ole vaja sel juhul kaugelt küsida.

õhtul klaasiringis tuli kuidagi sellest teemast juttu ja arutasime edasi. no näiteks, igasugused huviringid ja koolitused, palju on seal mehi? üldiselt üksikud. isegi aladel, mis tunduvad suhteliselt maskuliinsed. palju on mitte-väga-noori mehi spordiklubides? natuke ikka on. kultuuriüritustel? ülekaalus naised. reisimas? perereisidel on mehi muidugi ka, aga puhast statistika ütleb, et isegi sel puhul on see naise orgunn – ja naisi on keskeltläbi ka reisimas rohkem.
et kui laias laastus vaadata, siis naised, kelle keskmine hõive näiteks kodutöödega on ikka kordades suurem kui mehel, tegelevad oma silmaringi laiendamisega väljaspool kodu suhteliselt aktiivselt. (ja pole mõtet siinkohal rääkida, kuidas mehel pole aega muud teha, sest ta teenib ropult perele raha, eriti arvestades üksikvanemate osakaalu meie ühiskonnas, enamasti on need üksikemad. pluss need Saare-naine-Milvi-tüüpi naised, kes peavad üleval joodikust mehe ja pesakonna lapsi.)
ja need naised selle juures suhtuvad siiski asjadesse pigem positiivselt.
samas, mehed. ma ikka nuputan, mida nad siis õieti teevad? istuvad teleka taga, rüüpvad õlut, sügavad mune ja kiruvad, kui halb on? (ja siis imestavad, et ükski naine neid õieti ei taha.)
mitte kõik mehed muidugi, samamoodi nagu eelnev ei käi kõigi naiste kohta – ma tunnen piisavalt erandeid. aga kuidagi julgen niimoodi laialt üldistada küll.
ning muidugi on väga edasiviiv ka see suhtumine, et niimoodi midagi muutuks. no istudes ja kirudes, kui halb kõik on. (teisalt, päris hirmutav on, kui muutused, mida siis tehakse, on stiilis Odini sõdurid..) nagu sellest pidevast halva halamisest midagi äkitselt muutuks heaks.

aga kui inimestele meeldib elada ainult halba nähes, ega siis keelata ka ei saa. kuigi ma ei saa aru, miks nad toovad oma halva teemasse, kus tahetakse head välja tuua? lihtsalt seepärast, nagu Tujurikkuja laulus, et “meil meeldib kõike vihata. Kui keegi naerab, kui vesi keeb, või kui üldse keegi midagigi teeb.”?
teate küll seda anekdooti, põrgus, katlad. kus üritatakse kedagi välja aidata katlast jne, ja siis on üks katel, kus niipea, kui mõni pea natuke kerkib, tiritakse teiste pool alla tagasi – see on eestlaste katel.
nagu näha, siis reaalselt ongi selliseid inimesi täiesti olemas. ja mitte üksikud..

tegelikult tahaksin selle peale ühest tänasest liiklusintsidendist ka kirjutada, aga lõppeks jäid kõik autod-inimesed ju terveks. lihtsalt korra võttis südame alt külmaks küll, kui see mulle lambist ette sõita üritanud tume mersu, mis ikkagi korraks pidurdama pidi, mulle väga külje alla sõitis ja signaalitas ning tüübid sees midagi žestikuleerisid. ju seepärast, et ma aupaklikult neile teed ei andnud.
lihtsalt selline hea näide meestest siin maal. mis vahet on selle juures, mis on nende emakeel. ikka valged kristliku kultuuriruumi mehed..

une näod, hooti kajastamas reaalsust

öösel nägin unes, et pidin mingil põhjusel Jõhvi sõitma. õhtul, pimedas. keegi tuttav oli teise autoga ka sabas. kuidagi jube pime oli, tuled nagu ei valgustanud õieti ja uimane oli ka. selline tunne, nagu oleksin vahepeal roolis tukkunud, igatahes ühel hetkel olin juba Jõhvi linnas (ja nagu unedes ikka, ega see ei olnud nagu päris-Jõhvi, pigem ehk Kohtla-Järve.. aga ka mitte väga täpselt).
Jõhvis suundusime suht kohe arsti juurde, sest tahtsin oma nina lahti saada. no mis sellest, et nagu oli jube hilja, aga arstikabinet oli lahti. arsti õeks oli mu tuttav, midama teadsin (ja kes tegelikult ei ole üldse perearsti õde ega ole tal seoseid Jõhviga), kuid mu üllatuseks oli seal ka mu oma Tallinna perearst (eile päeval ma helistasin, reaalselt, perearstikeskusesse, et retsepti küsida). seletas, et käib Jõhvis lisatööd tegemas. unenäos ei kerkinud küllkordagi mõtet, et miks just seal ja mitte nt Soomes..
novot, igatahesnad loputasid hoolega mu nina ja edasi ma ei mäleta.

küll aga tuleb tõdeda, et just täpselt selline udus sõitmise tunne ja paks, tatti täis pea mul ongi. et ehk unes lihtsalt kajastus mu reaalne tänane tervislik olukord.
istun kodus, loputan nina, joon teed (ingver, nõmmliivatee, pärnaõis; kaks viimast ise korjatud; lõhn, mis teest minuni jõuab, meenutab hoopiski seeni täis sügismetsa lõhna) ja autoga sõitma ei lähe kohe kindlasti.
no ja samas on hea meel, et see on märk sellest, et ees ootab rahulikum periood. teadagi, selline nö külmetushaigus lööb ikka välja siis, kui mingi pingelisem periood on möödas.

2015, lühidalt

ehk siis kokkuvõte, vabas vormis. tegelikult on üks artikkel ees ka, mille põhjal siis..

kolm sündmust:
1. Baikali reis, muidugi. Istanbul ka, aga Baikal kuidagi rohkem. sel aastal oli siis aeg Aasia mandrile linnuke kirja saada ja sain, topelt.
2. päris mitu peamiselt suvist hetke, peamiselt looderannikul ja ümbruses. vihmasadu Haapsalus, moonipõld Padisel, Keibu ja Alliklepa.
3. üks suur ost. või kaks.

kolm õppetundi:
1. ära iial ütle iial
2. elu toob seda, mida soovid. seega: mõtle, mida sa soovid ja kuidas end väljendad ning elad.
3. millegi vastu olles on raske. ole parem millegi poolt.
siin oli raske välja tuua, sest elu lihtsalt tuletas meelde ja kinnitas vanu tõdesid. ja alati on midagi õppida. kui mitte akadeemiliselt, siis vaimselt, ning see ei tähenda mingit esoteerikat. see on see, mis tuleb iseenesest.

kolm asja, mis jäid tegemata:
raske välja tuua. ühelt poolt tahaks teha väga palju, teisalt – küll ma need ka ära teen.

aasta oli kirju. isegi väga.
üldiselt oli helge aasta. jah, muidugi, oma tagasilöökidega, aga see on elu osa.
lapse üle on ka hea meel.
ning endiselt on mu ümber fantastilised inimesed.
tänan kõiki, kes on olnud osa mu aastast 🙂

igapäevast rooga..

ja ikka on see seis, et mul on umbes kolm kuni viis asja, millest tahaks kirjutada, aga miskipärast ma lihtsalt ei võta seda aega, et need mõtted kirja panna.
ning õhtul, kui asjad, mida on vaja teha, on tehtud, siis lihtsalt logelengi niisama ja ei olegi tahtmist mingit seostatud juttu kirjutada. kuigi ma tean, et ka väsinuna ja hilisel ajal tuleb see mul täiesti veenvalt välja, kui ma vähegi tahan.

mulle tundus muide täitsa toredana eile naljana välja käidud idee, et ma võiksin minna näiteks Tartusse kokakursustele. palunväga, meelsasti, eriti päevases vormis. saaksin paar kuud mingitest igapäevastest kohustustest puhata. ma küll ei tea, mis sel juhul mu töö(de)st saaks. aga kuna tegu on mõttemänguga, siis see ei ole oluline, eksole?
tegelikult ma ei saa tõesti aru, kus ja mida ma olen valesti teinud, et ma tunnen aina enam ja enam, et ma olen kokk-koristaja-rahamasin ja ma ei jaksa lihtsalt seda kõike olla. võinoh, jaksan ju isegi (ega see ei võta ju päevas nii mitmeid tunde ka ega pole reeglina füüsiliselt västiav), aga ma ei taha. lõppeks käin ma üsna mitmel kohal tööl ka ja vahepeal võiks mõni päev veidi lihtsam olla ometi. ausalt, kasvõi kolm päeva juttis, kus ma ei pea mõtlema, et mida jälle süüa teha (küsimusele, et mida teha, ei saa enamasti miskit kuigi asjalikku vastust) ega lugematu arv kordi päevas nõusid pesema.
jajah, nõudepesumasin. ma tahaksin ise ka teada, kas ma loobun näiteks pottidest või taldrikutest või millest, et see masin kööki ära mahutada.
ning, mis teha, minu jaoks ei ole päris normaalne lahendus, kui kasvav ja trenniv poisslapsuke toitubki kolm päeva külmutatud pitsast, makaronidest ja pelmeenidest. ilmselt enamike jaoks oleks see täiesti okei lahendus küll. seega jääb ikka küsimus, kus ja mida ma olen valesti teinud? näiteks iseenda peas?

ah, mingid esimese maailma probleemid tegelikult. sest ilmselgelt meil on võimalus mitmekülgselt toituda ja mul on aega ise süüa teha ja ka nõude pesemiseks on aega.

ega selle jutu kõrvale muidugi muud pilti panna ei saa, kui üks toidutegemisepilt..

praer2imed_6996

nõutusehetked

mingi nõutusehetk.
ühel kenal päeval tulin tööle, trepist üles ja väikeses vahekoridoris olin korraga hämmingus, et oot, milline ukse juurde neist kolmest, kust ma ei tulnud (st see oli neljas), tuleks nüüd minna ja see avada.. täieti tõsiselt. kusjuures kaks ust on veel klaasuksed ja no ei ole võimalik üldse mõelda, et kuhu minna (olgu, võõras inimene võiks muidugi mõelda, aga ma olen siin käinud.. liiga kaua aastaid). aga täielik lühis oli mõne hetke vältel, enne, kui mõte taas tööle hakkas.

sellist seesmist nõutusehetke on viimasel ajal aga ka. sellist, mis ei ole seotud mingi otsese füüsilise asjaga.
ja ma ei räägi siinkohal mitte ainult sellest, kui arst kõige muu vahele poetab, et ‘ja las mees õhtul määrib su õlga..’. tekitab nõutust küll. et vabandust, kas keegi teine tohib määrida või tuleb selleks abielluda?
ah.

nõutuks teeb, kui mingid plaanid, mis minu meelest on natuke nagu minuga seotud ja võiksid seega kuuluda õigeaegselt minuga jagamisele, tulevad ilmsiks viimasel hetkel. tulemuseks ongi nõutu nördimus, sest no ehk on mul mingid muud plaanid selleks ajaks juba. või kui ka pole, siis ma ikkagi pole osanud arvestada.
tunne on enamvähem täpselt sama, mis seal uste vahel seistes. ehmatus, hämming, nõutus. arusaamatus, kuidas siis nüüd nii.

või siis.. mingid sõnumid, siin või seal. mulle mõeldud. loen kolm korda ja .. olen nõutu. ma ei oskagi pikemalt kirjutada sellest, ilma, et isiklikuks läheks. ometi, allikaid on mitmeid. olukordi ka. detailides väga erinevaid. tulemus on ikkagi sama. ma ei oska edastatud infot seostada. nagu võiks, aga seoseid lihtsalt ei teki. või kui, siis alateadvus vist lõhub kohe ära, kogemuslikult. ma ei tea.

et ehk ‘nagu on ja nagu pole’ olukorrad, mis tekitavad nõutust.
ega kuu aja tagune vaade Olhonil parem ei olnud. nagu on vaade ja nagu ei ole ka. nõutust oli küll vähem.

olhon6554

koristamisest ja kurjusest

nädalavahetusel tegin seda sorti koristamist, millest ei jää jälge mitte tunnikski. sest kes ikka paneb tähele, et mõnes kapis on veidi rohkem ruumi.
mõnes kapis veel ei ole ka.
ehk tegevust jagub kauemaks ja kaltsukasse viidud suur kotitäis ei ole mitte viimane.
kui viitsiks, tegeleks rohkem nende asjade müügiga. aga mul on alati tunne, et müügi jaoks kulutatav aeg-energia ja saadav raha ei ole omavahel korrelatsioonis. kotti toppida ja ära viia on kordades lihtsam. müügist saadav võimalik paarkümmend eurot versus iga asja pildistamine, mõõtude andmine jms..
võib-olla ma ikka elan liiga hästi?

selle asemel, et oma reisipäevikut ümber kirjutada, ma õhtuti hoopis istun-laman ja loen. enamasti raamatut, vahel internetti.
aga viimast ei taha väga lugeda, liiga palju kurja sallimatust. justnimelt kurja. sest et “Mõnele ei meeldi ausus, mõnele ei meeldi kuld. Mõnele ei meeldi minevik ja mõnele kodune muld..” ja kõigile ei peagi kõik meeldima. mulle ka ei meeldi paljud asjad. noh, nagu näiteks sõda kõigi selle tagajärgedega. ega inimesed, kelle meelest sõda on lahendus mingile (ego?)probleemile. ja kurjus ei meeldi ka.
ja veel nii mõnigi asi. aga see selleks.

muide, siinkohal meenus. mõned päevad tagasi, ühes FB grupis, mis ei ole üldse seotud poliitikaga või pagulaste või millegi sellisega, palus üks inimene, et võiks meeldivamalt ja sõbralikumalt suhelda ja mitte olla sallimatu. mispeale umbes pooled lugeid teemaalgatusest mingi kurjuse välja ja hakkasid pommitama stiilis, et kes sulle varba peale astus. ning mind hämmastas, et miks hakatakse õiendama inimese kallal, kes lihtsalt tahab rahulikumat keskkonda?
muidugi see inimene lahkus selle peale antud grupist.

aga, parem on ju keskenduda meeldivatele asjadele.
nagu et: õues on päike, või et: ma panin lõpuks omale juuksuriaja kirja.

more_kindness

iseenda kasvamine

veider on ikka see vanuse ja, umm, iseenda olemise suhe.
(kusjuures selles eelmises lauses saab täiesti kaksiti mõista seda ‘suhet’, aga nii ongi hea).

kahekümneselt tundus, et ma olen maailmatark ja noh, varsti olen vana. üheksakümnendate mõned ööklubid olid täiesti okei koht käia ja peale paaritunnist magamist võis tööle küll minna. ning muidugi oli oluline ka mulje jätmine. ehk siis nüüd takkajärgi hinnates ma ei oskagi arvata, palju selles kümnes oli mind kui sellist ja palju lihtsalt – millegi (iseenda?) otsimist. igatahes tegin ma selles protsessis päris mitu päris suurt viga.
kolmekümneseks saada oli suhteliselt kole. et nagu uus kümme ja puha ja ma olin siis rase ka. rasedus ei olnud mul üldse kole küll, et oleks märgitud. aga kuidagi hirmutav, et nüüd peaks olema täiskasvanu, ometi on omal ikka veel täiesti oskamatu olemine ja noh, paarikümbise tunne sees. vähemalt seni, kuni vaatasin last ja sain aru, et vist enam päris noor ei saa olla. ning see oli üks väga mitmes mõttes võitlemise elukümnend. iseendaga võitlemised muidugi suuresti.
neljakümneseks saada oli täiesti okei. et juba natuke nüüd nagu tunneks elu ja ennast ja saan endaga juba enam-vähem läbi. et ei taha võidelda, et laps on juba üsna suur, et ma ei pea kellelegi midagi tõestama.. et äkki olengi täiskasvanud?

nüüd, veel mõni aasta edasi on aina paremaks läinud. usu või tõesti neid raamatuid, mis ütlevad, et elu algab neljakümneselt. tegelikult muidugi on need eelnevad kümned ka kõik vajalikud, et end hästi tunda. kõik need olnud kogemused, ilma milleta ma ehk oleksin ikka umbes samasugune nagu, näiteks, kahekümneviieselt (mitte, et mul siis midagi viga oleks olnud, aga lihtsalt imelik, kui ma ikka veel suures osas samasugune oleksin).

ning kuigi ma olen eluaeg olnud selline suhteliselt emotsioonikas inimene, siis viimasel ajal ei kipu üldse emotsionaalsetesse äärmustesse või sinna lähedale minema. vähemalt mitte madalamasse otsa. pigem kasutan fukitooli ehk eesti keeli viisakalt käegalöömist. jaa, muidugi ma vahel ikka emotsioonitsen ka, aga oluliselt tagasihoidlikumalt kui noh, näiteks kolmekümnedates. et kui ikka on midagi halvasti, siis väljaröökimise asemel pigem puhistan rohkem omaette ja võimalusel suunan energia üldse mujale. ja kui röögatan, siis vahel isegi vabandan hiljem 😛
ja no kui see ei ole küpsuse üks märke, siis mis veel on?

no muidugi lisaks sellele, et mida aeg edasi, seda rohkem ma olengi nagu ise. mina ise. ja seda rohkem ma tajun ka, mida mina ise tahan ja mis on minule omale hea.
nii ongi hea.

ülbik või.. ?

ma ei tea, kuidas mul õnnestub hooti iseenese teadmata ülbikuna näida? kusjuures just neil hetkedel-aegadel, mil ma ise ei tunne ennast üldse kuigi kindlalt ega hästi ning hoidun veidi omaette.
ega ma ei oskagi põhjendada, miks ma vahel isegi muidu toredas seltskonnas siiski kuidagi ei haaku. ajaloos on olnud ka pikemaajalisi protsesse, kus ma olen nö kõrvalseisja olnud, iseenese tahtmata. vahel on omaette hoidumine mu oma valik, kuid kindlasti mitte seepärast, et seltskond halvas mõttes ei kõlba. nagu öeldud, vahel lihtsalt ei haaku hästi ning, mis salata, vahel lihtsalt tunnen end tõrjutuna.
no ja üllatav on, et hiljem saan tagasisidet stiilis, et ma olen ülbe või/ja pean end paremaks või midagi sellist. kusjuures ma hoidun viisakalt veidi eemale, ei ülbitse kellegagi ega midagi.
ja oleks seda olnud kord või kaks mu elus, ei..

udune827