täitsa tore oli täna FB-s ühe inimese (mitte-laia-ringi poliitik ja õpetaja) üleskutse, et meie kodumaa sünnipäevakuul pöörakem tähelepanu sellele, mis meil siin head ja ilusat on ning kirjutagem sellest.
ega ei ole vaja pikalt arvata, mis seal all lahti läks.
muidugi teema, et kui halb meil on, tahkudega, et poliitikutel on loomulikult hea, aga “päris” elust ei tea nad midagi.
tõesti.
kusjuures, huvitava märkena tõdesin, et need, kes hoidsin positiivset joont, olid, vähemalt algul, pigem naissoost. halajad olid siis pigem meessoost. selleni välja, et üks avaldas arvamust stiilis, et tuleks küsida üksikemadelt, kui positiivne on elu Eestis. nojah, eks ma siis teatasin sedagi, et mul ei ole vaja sel juhul kaugelt küsida.
õhtul klaasiringis tuli kuidagi sellest teemast juttu ja arutasime edasi. no näiteks, igasugused huviringid ja koolitused, palju on seal mehi? üldiselt üksikud. isegi aladel, mis tunduvad suhteliselt maskuliinsed. palju on mitte-väga-noori mehi spordiklubides? natuke ikka on. kultuuriüritustel? ülekaalus naised. reisimas? perereisidel on mehi muidugi ka, aga puhast statistika ütleb, et isegi sel puhul on see naise orgunn – ja naisi on keskeltläbi ka reisimas rohkem.
et kui laias laastus vaadata, siis naised, kelle keskmine hõive näiteks kodutöödega on ikka kordades suurem kui mehel, tegelevad oma silmaringi laiendamisega väljaspool kodu suhteliselt aktiivselt. (ja pole mõtet siinkohal rääkida, kuidas mehel pole aega muud teha, sest ta teenib ropult perele raha, eriti arvestades üksikvanemate osakaalu meie ühiskonnas, enamasti on need üksikemad. pluss need Saare-naine-Milvi-tüüpi naised, kes peavad üleval joodikust mehe ja pesakonna lapsi.)
ja need naised selle juures suhtuvad siiski asjadesse pigem positiivselt.
samas, mehed. ma ikka nuputan, mida nad siis õieti teevad? istuvad teleka taga, rüüpvad õlut, sügavad mune ja kiruvad, kui halb on? (ja siis imestavad, et ükski naine neid õieti ei taha.)
mitte kõik mehed muidugi, samamoodi nagu eelnev ei käi kõigi naiste kohta – ma tunnen piisavalt erandeid. aga kuidagi julgen niimoodi laialt üldistada küll.
ning muidugi on väga edasiviiv ka see suhtumine, et niimoodi midagi muutuks. no istudes ja kirudes, kui halb kõik on. (teisalt, päris hirmutav on, kui muutused, mida siis tehakse, on stiilis Odini sõdurid..) nagu sellest pidevast halva halamisest midagi äkitselt muutuks heaks.
aga kui inimestele meeldib elada ainult halba nähes, ega siis keelata ka ei saa. kuigi ma ei saa aru, miks nad toovad oma halva teemasse, kus tahetakse head välja tuua? lihtsalt seepärast, nagu Tujurikkuja laulus, et “meil meeldib kõike vihata. Kui keegi naerab, kui vesi keeb, või kui üldse keegi midagigi teeb.”?
teate küll seda anekdooti, põrgus, katlad. kus üritatakse kedagi välja aidata katlast jne, ja siis on üks katel, kus niipea, kui mõni pea natuke kerkib, tiritakse teiste pool alla tagasi – see on eestlaste katel.
nagu näha, siis reaalselt ongi selliseid inimesi täiesti olemas. ja mitte üksikud..
tegelikult tahaksin selle peale ühest tänasest liiklusintsidendist ka kirjutada, aga lõppeks jäid kõik autod-inimesed ju terveks. lihtsalt korra võttis südame alt külmaks küll, kui see mulle lambist ette sõita üritanud tume mersu, mis ikkagi korraks pidurdama pidi, mulle väga külje alla sõitis ja signaalitas ning tüübid sees midagi žestikuleerisid. ju seepärast, et ma aupaklikult neile teed ei andnud.
lihtsalt selline hea näide meestest siin maal. mis vahet on selle juures, mis on nende emakeel. ikka valged kristliku kultuuriruumi mehed..
