Rubriik: asjad minu sees

ma näen pool õhtut ja tiba öödki vaeva, et välja saada oma blue-seisundist, milles ma väikeste tõusudega olen juba mitmendat nädalat .. ning tänu mere, taeva ja autosõidu imelisele koostööle see töötabki ..
..
…
….
…..
et saada uuesti tagasi heidetud 12 tunni pärast!

see pole üldse mina ja üldse mitte siin ja tegelikult ei paista õues päike vaid tuleb hoovihma mille käes ma keerutan käed laiali nii et silmavärv on laiali ja juustest voolavad punased värvinired mööda särki alla linn on ümberringi vait inimesed vihmavarjude all pööravad pilgud minust eemale nagu ei näeks nad mind aga tegelikult kinnistun ma nende mäludesse ja nad räägivad minust kontori kohvinurgas see hull tibi mõtle milline ta välja nägi aga mul on savi mul on savi mul on savi sest paljajalu vihmas tantsida on hea nii palju õhku ja vabadust

Kõik on juba kunagi kirja pandud. Kasvõi siinsamas, või ka teiste poolt ja mujal Ma loen neid asju siin ja saan aru, et tegelikult olen ma juba kõik ära öelnud – või peaaegu kõik. Ma ei saa midagi teha, et ma tunnen ikka ja jälle samu asju. Nüanssides on ehk erinevusi, aga muu on sama. Midagi on kadunud koos ajaga – aga seda on vähe. Ei, ma valetan. Kõik ei ole sama. Enamus ei ole sama. Kõik, mis ma meenutan, on sama. Kõik, mis on uus, on hoopis erinev. Seal pole midagi sama. Midagi on muutunud igaveseks, vist. See peaks muutma paljud asjad mu jaoks lihtsamaks, aga ma pole kindel, et see nii ongi. Ilmselt on küsimus jällegi ajas.
Ma ei kavatse enam iialgi haiget saada.

mõnus on istuda kase all tarnade vahel, vaadata Järve ja mõelda omi mõtteid. üksi. latikad sulistavad tasakesi vees siinsamas käeulatuses. järves peegelduvad pilvede mustrid ja mobiilimast – need on ka igale poole jõudnud vaadet rikkuma.
teiste vaikne peokõmin kostub natuke eemalt.
kui tahan, muudan end nähtamatuks ja te ei saa mind oma kõminaga liita.

astun veel ühe sammu kaugemale.
üksikud kuused pakuvad mulle kaitset ja varjavad mind valguse eest. ma võiksin seisma jääda ja kuulata oma südame tukseid. ma tean, et kui ajaksin pea kuklasse, näeksin ma hämmastavalt palju tähti, udustatud üksikust pisarast mu silmis. siin tunnen ma end kindlamini, kaitstumana kui seal tänaval kõikide inimeste keskel, ent ometi ei vabane ma siingi ning rühin edasi, vaadates pingsalt oma jalge ette.
teel on kuulda automürinat, aga ma tean, et omaenese tulede valguses ei näe ta mind varjud puude vahel. jään hetkeks seisma, ent liigun kohe edasi. ma ei ole veel valmis seisma jääma. kardan, et oled ikka veel liiga lähedal ja ma pean eemale saama. tahan ma või ei taha, aga ma pean ennast ju kaitsma.
siiski, korraga tunnen, et aitab. jään seisma. pilk on selge ja jalad ei kanna mind enam kusagile. mingi hetk nii tõelised tundunud pisarad on jälle sügaval mu sees, vaevuaimatavad. taevas ongi tähti täis, nagu ma teadsin. keerutan, riivates kätega oksi, kuni peaaegu kukun. aga mu jalad ei vea mind alt ja ma jään seisma. kassil on 9 elu ja niimoodi ei kaota ma küll ühtegi. sama selgelt, kui on tähed mu silme ees, tajun ma, et ma ei suuda põgeneda. ma üritan ja üritan, ent siiani pole see õnnestunud.
sa oled saanud ühe mu eludest ja ma ei oska ülejäänutega edasi minna.

Vahel ründab minevik meeletu jõuga. Täiesti ootamatult, nagu ikka, aga nii tugevalt, et tahaksid istuda ja lugeda mõttes kümneni. Aga ei ole mahti. Sest mäletused mässivad sind oma pehmesse udulõnga ja räägivad sulle oma lõputuid lugusid. Lugusid, mida oled tahtnud unustada; lugusid, millest mäletad killukesi; lugusid, mida muidu kardad meenutada. Sa ei või iial teada, kus see sind tabab, mis selle esile toob. Kõige ettearvamatum asi. Keegi naeratab, ja ongi kohal. Või jalutad kusagilt mööda; või on kusagil mingi heli; või lõhn; või valgus. Ei ole üldse palju vaja, et unustada end ja minna hulkuma minevikku. Isegi kui ei taha. Enamjaolt ei taha.
Mõnikord lased siiski selle udulõnga endale ümber mähkida, vajud selle soojusesse ning lased end ümbritseda kõigest sellest, mida ta sulle räägib – nendest hetkedest minevikust, häältest ja tunnnetestki. Kummaliselt meenuvad needki asjad, millede olemasolu sa enam ei mäletanudki; ei uskunud, et kusagil sinus on veel tallel needki mälestused – või on need ainult soovunelmad? Elad läbi hetki, mis jäid tegelikult olemata, ent mida nii väga soovisid, et tegid need osakesteks oma minevikust? Iial ei või sa selles kindel olla, kuidas asjad just olid – sest minevik on just selline, nagu sa seda mäletad – kas reaalselt või mitte.
Aga see pole enam üldse see lugu, mis see oli alguses. Sest ma ei saa seda veel siia välja panna ning kirjutasin teise lõpu. Sest ma hoiaksin mõned hetked veel endale, kaitsen end nendega, lasen end veel nendesse mässida ning hoian niimoodi jälle haiget saamast..

Kuigi päike paistab ja lumi särab, on mu samm tönts. Ma tean, et ma ei tohi siin praegu olla. Ma ei oleks tohtinud eile ära tulla. Ma ei uskunud ise ka, et ma seda teen. Et ma lihsalt tõusen vaikselt, kui sa magad, ning lähen ära. Salaja. Hiilides. Nagu varas. Varastades aega endale. Mitte kerjates, nagu tavaliselt, vaid võttes seda salaja. Kuid ma ei saanud ka jääda. Seda oleks olnud liiga palju nõutud. Ma olen niigi kaua olnud, aegajalt virisedes, ent siiski oma kohustusi täites. Päevast päeva, tunnist tundi. Vahepeale väikesed põgenemised. Mõni tunnike, mõni hetk. Sinu meelest piisavad, ent mulle nagu piisk meres. Ma tahan kogu merd. Ah, saaks ühe väikese lahesopikesegi! Seepärast ma olengi täna siin. Ma tean, et seegi jääb vaid üheks väikeseks põgenemiseks, et üsna pea suundun ma Sinu juurde tagasi. Aga vähemalt ma olen seda teinud. Ma olen püüdnud leida merd.

juba mõni meeter suurest teest eemal vaiksel põiktänaval olen korraga sattunud linnast talvisele maale. imelikul kombel mööduvad vaid mõne meetri kaugusel üksikud hilja peale jäänud autod – miskipärast tundub see kuidagi ootamatu, nagu ei tahaks Linn mind jälle ära lasta. kuused on kaetud lumega, teel on üksikud autojäljed, tee servas sügavad valged hanged. üksikud vanad tänavalaternad ei suuda piisavalt valgustada ning valges lumes on tumedad varjud.
minu jäljed on kõige värskemad. teen neid ettevaatlikult, kardan, et võin kuulda lumehelveste purunemist oma saabaste all. kui ma käe välja sirutan, kattub kinnas peagi üksikute helvestega, millede kuusnurkne imeline struktuur mind imestama paneb – mängleva kergusega moodustab Loodus sadu tuhandeid kuusnurkseid jääkristalle, et seejärel need lihtsalt laiali poetada ning mis õnnekombel kellegi jalge alal ei jää, sulatab loodus ise hiljem üles. raiskamine..
lumehelveste kuusnurksus viib mind aga äkitselt hoopis suve sumedusse. järgmine kuusnurkne struktuur, mis mulle meenub, on meekärg, samasugune looming. väikeste putukate looming. vaat mis seob talve ja suve!
puude vahelt liikudes püüan nende oksi mitte puutuda. mulle isegi meeldiks, kui natuke lund krae vahele pudiseks, aga ma ei taha rikkuda seda ilu. vähemalt täna ööseks võiks see jääda nii nagu on..