Rubriik: asjad minu sees

aasta ja üks päev tagasi

reaalsus on minust 10 sammu kaugusel.
ma ei taha neid astuda.

ooo.. positiivne päev!
detailidesse laskumata, algas juba mõnusalt. päike ja puha.. ja nüüd uhiuus kaamera laua peal. jess! jess!
ja mõnus karge on ka 🙂

surnud pühapäev.
energia -200%
mitte et midagi teha poleks või tehtud poleks.
ma pean otsima päikest .. või ostma apelsine, mis on endasse päikese energia talletanud.

miks ma võtan isiklikult, kui keegi ütleb, et ta ei suuda Linnas elada? et vajab avarust enda ümber ja Linnaeluga ei tuleks toime? et peab mõtlema kummalistele asjadele ja ei saa end vabalt tunda. et mitte-Linnas on ta keegi ja tunneb kõiki ja see on hea.. et Linn lõhestab?
ma ei armasta Linna, mitte pidevalt. vahel. on hetki, kui ma vihkan Linna; on hetki, kui ma põlastan. ja on hetki, kui ma vajan sedasama Linna anonüümsust. kus igaüks ei tunne mind ja mul on vaba voli. sõprade hulgas olen ma ju nagunii Keegi, seda ei peagi olema ju kogu kohaliku Maailma jaoks. see lõhestabki? oskus olla korraga Keegi sõprade jaoks ja anonüümne Linna jaoks? ma ei oskakski olla teistmoodi. minu jaoks on kummaline mõte see, et kõik mind tunnevad ja teavad mu tegemisi..
ja kuigi ma olen Linnaga seotud nabanööriga, ei tohiks see mulle hinge minna. sest piisavalt tihti tahan ma siit Ära. aga see ei anna kellelgi õigust Linna solvata..

hakkasin arvutit kinni panema, et magama minna, kui netiraadiost tuli korraga hetkesse ideaalselt sobiv pala: Moodorama – Mindless Moments. mul on ka mindless moment. ma pole ammu ühtegi sellist kirja saanud. mitte et neid ei oleks. on, aga nii, et isegi jälge ei jää nendest mujale kui minu sisse. Kogun veel endasse, et kunagi jälle kirjutada asju, mida ma ammu kirjutanud pole.
ja ma loodan, et homne hommik tuleb kiiresti ja möödub kiiresti

ma upun
töösse
vesi on selle kõrval kukimuki
peale vihma on õhk kummastav tahakski jalutama jääda ja hingata värskust kesksuvise õhtutaeva all eemalt tuleb veel pilvi aga see ei heiduta sest nüüd oled sa valmis jääma ka vihma alla rohkem ei olegi vaja et saada korraks vabaks mõnekski hetkeks sest sa tead et varsti pead jälle tormama edasi
ja kedagi ei huvita mis on su sees ja mida sa tunned

peletan pealetükkivat unisust ja peavalu.
sulgen silmad ja mu ees on taevas ja meri ja kaugel päikesesumus olev Linn. õhk on mahe ja värske ja kusagilt tuleb mingit malbet muusikat. õhtuse päikese soojas mähib mind hellalt endasse ja ütleb mulle, et ma suudan lennata, kui tahan. et see õhk ja soojus kannavad mind. täna ma veel ei proovi. aga see tunne jääb alles.
taevas on endiselt sinine.
ka siis, kui avan silmad ja olen ikka kontoris.
kuulamissoovitus: 4 hero, üsna ükskõik mida

teate, süüdistage selles Allarit

You are water. You’re not really organic; you’re neither acidic nor basic, yet you’re an acid and a base at the same time. You’re strong willed and opinionated, but relaxed and ready to flow. So while you often seem worthless, without you, everything would just not work. People should definitely drink more of you every day.

Which Biological Molecule Are You?
brought to you by Quizilla
ise ma küll ei leia enda seost veega, aga neid asju ei pea ju eriti tõsiselt võtma ometi? 🙂

sõnadeta on vahel parem kui sõnadega
sõnad löövad ja hellitavad ja teevad haiget ja hoiavad
aga vahel saab neid palju
või liiga valusaid
teistelt või iseendasse
sõnad lähevad igaveseks
tuulde hinge

sõnadest kõrgemal on vaikus