Rubriik: asjad minu sees

mu sees on juba tükk aega üks jutt. ma pole leidnud aega, et see kusagile kirjapanduna ära fikseerida. sest hetkel on, nagu ikka, selline õhkõrn virvendus kusagil. aimdus, et midagi on tulemas. aga mis täpselt, seda ei tea veel isegi. kuid kindel tunne, et miski tahab tulla. lausejupid käivad peas ringi, isegi mitte terviklaused. ohh.. pean ühel õhtul need kinni püüdma.

ma sain teada, et lõpuks võidab minus ikkagi vastutus- ja kohusetunne. vähemalt neis asjus, mis puudtavad serviti mu last.
aga teistpidi olekski vist kummaline?

miljon asja on peale tulnud ja kõik hommikused olulised mõtted peast ära lennanud.
trammiga sõites meenus üks sügisene päev aastal 99, mil sai tehtud näiteks see ja see pilt.. päris pikk jalutuskäik oli, ringiga üle pelgulinna kalamajja; tol ajal oli üle Kopli Kaubajaama sild veel alles, nagu näha. ma ei mäleta, kas see jalutuskäik viis ka läbi vanalinna või istusime kusagil trammile. Sina olid see, kes mulle näitas nii mõnegi asja, mida pildistada võiks. ise Sa ei pildistanud reeglina, aga Sa nägid päris hästi.
oli soe ja päikseline sügisilm. mäletan siiani riideid, mida tee peale jäänud kaltsukatest ostsime. heh. mäletan ka seda, et sel õhtul ma ei tulnud koju; läksin mujale. takkajärgi tarkus ütleb, et ka see oli üks mu valedest otsustest.
võib-olla meenus see seepärast, et Sa lippasid täna mu unest läbi.

ma tahaksin end välja lülistada. ma ei tea ainult, kus on ‘off’-nupp.

Unenäod on kummalised asjad. tegevused, kohad ja inimesed on ebaloogiliselt põimunud. oled nagu ühes kohas, visuaalselt meenutab see hoopis teist ja hetke pärast on moondunud kolmandaks. seos reaalsusega on pea olematu.
mõned Unenäod on nagu seeriad – ma tean, et ma olen varem seda näinud, kuigi võibolla aastaid tagasi; mõned on nagu deja-vu ja mõned elan ma elus hiljem läbi (ka deja-vu ju tegelikult, klassikaline Unenäost väljas olev)
tänasest rähklevast ja kerge unega ööst on meeles kummalised katked mingist tavapäraselt segasest Unenäost. olid kohad ja olid inimesed ja oli Emotsioon. täiesti ootamatu muide, seotud konkreetse isikuga. ma ei uskunud, et ma suudan endas leida sellise suhteliselt negatiivse Emotsiooni. nime ei oskagi anda. segu põlgusest ja haletsusest, vist; ja äratundmine, et inimesed teevad iseenda jutu ja tegudega endale rohkem halba, kui teised. jaa, ühtepidi ma tean seda ammu, aga ma pole ammu seda nii selgelt ära tajunud. või pole lihtsalt süvenenud. näiteid tuleb järjest meelde – aga kas on need nii olulised? oluline on ikkagi tänasest ööst, sellest Unenäost tulnud Emotsioon, millega pean ma edasi minema ja suhtlema. sest tuttavaid ei saa ära visata. vähemalt mitte alati ja mitte väga lihtsalt.

huvitav, et on kirju, millede katkitõmbamine pakub peaaegu et füüsilist naudingut.
mõnigi asi saab korraga lihtsamaks ja selgemaks.
ei, tegu ei ole arvetega.

mehed!
ajavad hulluks. vaikselt, ent järjepidevalt. ei, mitte mind, vaid iseendid. sest mina pole enam hulluksaetav, ammu. vaatan seda vaid vaikides pealt. kaugustest. ja mõtlen et .. milleks? kas tõesti loodetakse niimoodi midagi? kui see midagi on minu tähelepanu… siis on valitud vale tee.

kopeerin siia jutu, mille tegelikult kirjutasin foorumisse.. mis aga on minu meelest üsna oluline ja ma ei taha, et see mattuks kohe-kohe ajalukku.
päris tore on ju lapse kõrvalt teha mitte oma päris tööd ehk, aga muid asju? ise käisin lapse teisel eluaastal paaril päris huvitaval kursusel, ka kooli kaugõpesse läksin lapse teisel eluaastal. ma ei usu, et ma täiskohaga töö kõrvalt oleksin läinud.
laps on kõvasti avardnud maailmapilti, olen juurde õppinud täiesti ootamatuid asju – ikka ise uurides ja huvi tundes. lihtsalt on päris palju asju, mille peale ei mõelnud enne last kuigivõrd.
püüan väita, et lapsega kodus olles ei pea ju kanastuma ometi? sõltuvalt lapsest ja olukordadest jääb ikka aega mõne hobiga tegelemiseks. ka külalisi on mul käinud rohkem kui varem, mul on olnud aega kodus ette valmistuda ja töölt tulevad inimesed on vägagi rahul, kui neile pakutakse külas sooja sööki 😉
loomulikult on ka mul perioode, kui tundub, et oleks lihtsam, kui laps käiks sõimes vms. seda enam, et meil kodus ei ole selliseid ‘tunde’. laps joonistab kui tahab, mängib kui tahab – no väljas käime siis kui mina tahan 😀 samas, see 2 peäva mis me käisime sõimes vaatamas – praegu ma küll pole veel valmis oma last sinna jätma. küll ta jõuab veel olelusvõitlusega tegeleda ka.