Rubriik: asjad minu sees

kui ma vaatan teiste fotosid (fotobloge), siis on mul tihti tunne, et ma ei oska üldse pilti teha.
sama tihti on mul tunne, et tegelikult ma olen geenius 😀
see joon kahe vahel on liiga peenike. keskpärasus.

terve linn on täis naisega plakateid, suure tekstiga KUI ARMASTUS TEEB HAIGET.
mida aga peaksid tegema need, kellede puhul pole tegemist vägivallaga, aga ikka teeb armastus haiget? (usaldustelefon ei ole õige vastus)
siia juurde see pilt, mingitpidi sobitub mu üleeilse vannitekstiga.
ma luban muutuda postiivsemaks. elan ju ometi paremaks muutumise maal.
kuulamissoovitus 4 Hero – Loveless

ma tunnen, kuidas haiguse tagajärjena pea kisub jälle uimaseks. nagu kõik need viimased pärastlõunad. telefonihelina peale võpatan ja avastan, et ma olen ometigi ju tööl.
hetkeks meenuvad kõik asjad, mis mul teha on ja teadmine, et ma peaksin end kokku võtma. lükkan selle taas kord homsesse. siiski, mitte päris, sest ma prindin hetkelgi välja mingeid kooliasju. loodan veel õhtul leida endas seda, et need lisadena oma olemasoleva jutuga ära siduda.
mu postkastis on veel vähemalt üks kiiret tegelemist nõudev kiri, pluss mitu tükki, millega pole otsest kiiret, aga millega peaks ka lõpuks midagi ette võtma.
ma olen natuke liiga laiali, liiga hapral jääl selle jaoks.
silmapiir on udune.

mul on pikemat aega tunne, et ma elan kettal, mis on tsentrist mingi pika nööriga kusagile riputatud – ei, nöörist oleks liiga lihtne kinni hoida; pigem on tsentrist maapinnani mingi peenike painduv jalg – ja ketta serval on väike äär ja nöör ümber, nagu poksiringil. harjutus: püüa ketast seal peal olles tasakaalus hoida. kui tasakaal muutub, siis kaldub ketas oma pika peene jala peal tasakaalust välja ja sa libised ketast mööda serva peale. kujutate ette?
vahepeal tundus mulle, et ma suudan päris kenasti ketta keskel püsida ja ketast enamvähem tasakaalus hoida – aga nüüd olen jälle teinud valesid liigutusi ja servale libisenud. toetan end vastu serva ja hoian nöörist kinni, et mitte päris alla kukkuda. üles ronimiseks pole hetkel jaksu; ka pole ketta all sõpra, kes aitaks ketast tasakaalu tagasi ajada..
kratt küsib ühes hiljutises sissekandes, kas teadmine või teadmatus. minu vastus oleks, et asjades, mis puudutavad meid otseselt, emotsionaalselt, on teadmine (ka sitt (sry!) teadmine) parem kui teadmatus. nendes asjades võib teadmatus kõige hullemini haiget teha- ja kõige pikemalt.
ülejäänud asjade puhul on tõesti küsimus ainult selles, kui ligi sa soovid kedagi endale saada-lasta.

üks üle aasta vana, ent siiani väga oluline logi, mille peale arvutit puhastades sattusin. ühe ammuse väga olulise .. sõbraga ..
i: aga fotoaparaadindusega sa ju tegeled endiselt?
PR: natukene, liiga vähe
PR: mingid mõtted liiguvad peas, aga ei formuleeru
PR ja ma ei saa suvalisel ajal astuda uksest välja pildistama
i: aga sa saaksid ju siis jäädvustada neid detaile mis sinu ümber on. loodusest teevad kõik pilte. oma kodu äraarvamatutest ning üllatavatest nurkadest ei tee eriti keegi..
PR: tead, ükspäev istusin siin
PR: ja vaatasin vastasmaja kortstent, kust väljuv suits päikesevalguses roosaks värvus
PR: ja see on nii igal talvel teatud ajal teatud valguses
PR: ja ma pole iial seda pildistanud miskipärast
i: noh, näed ju neid detaile
PR: sest ilmselt on see mulle nii tavaline, et ma ei pildista seda
i: aga tavaline ongi kõige võimsam ju
PR: nojah, ja see pole kõigile tavaline
i: kui sa suudad seda sinu jaoks erilist tavalisust edasi anda, siis see on võimas
PR: aga äkki ma ei suuda
i: ja on ebatavaline kõigi jaoks
i: aga äkki sa suudad, kui sa prooviksid
PR: ma ei tea .. ma tunnen nii tihti, et ma olen kohutavalt tühi ja ma arvan, et niimoodi tuleb ka pilt tühi
i: kui sa oled tühi ja see tunne sind valdab, siis sa peaksid seda tunnet hoopistükkis rakendama ja asju läbi selle emotsiooni jäädvustama,
i: ja siis kui sa seda teed, saad sa lõpuks aru, et sa ei ole üldsegi tühi
PR: võibolla… ma olen sellele mõelnud.. võibolla see aitaks mind isegi..
i: ja ?
PR: ma ei oska kusagilt alustada
i: sa oled hirmushea fotograaf ja oskad detaile leida.
PR: ei ole, täiesti tavapärane
i: ehhh
PR: fotograafia on eesti popim hobi, eksole
PR: ma olen lihtsalt üks tuhandetest
i: geniaalsus on ülim tavapärasus
PR: no kuule..
i: tuleb ainult viitsida 🙂
PR: ma võin ju enda silmis olla geenius, aga kui teised seda ei taba, siis on see ju pointless
i: ei ole pointless
i: sisemine rahu on märksa olulisem, kui seee, mida teised arvavad
PR: tead, ma vist ei leia seda rahu nagunii kunagi
i: ja sisemise rahu saavutab ainult läbi iseenese tegevuse, mis rõõmu ja rahuldust pakub
i: miks?
PR: võibolla ajutiselt
PR: maitea, mul on selline tunne
P.S. vastasmaja korstna roosa suits on siiani pildistamata..

mul ei ole vaja seda uuesti kirjutada. miks see tuleb jälle ja jälle?
ainus lohutus on see, et mul on veel vähemalt pooled elud alles. lugemine läks mingil hetkel sassi, aga ma tean seda.

Siiski, ilmselt ei kutsunud. Aeg, mis oli nii õige meie jaoks, ei olnud seda siiski. Oli ja ei olnud. Mingis hetkes oli kõik ideaalne. Paralleelses elus ehk oleks nii jäänudki. Midagi nii õiget polegi iial olnud. Kõigil ei olegi. Raske on leida niivõrd iseennast teises.
Kas me tundsime selle ära? Tundsime, ma tean siiani.
Tegelikult ma tean, et miski pole jääv. Ideaali poole võib püüelda – aga kui selle kätte saad, on see kõigest reaalsus. Ühel hommikul ärgates tajud seda teravalt.
Veel ei ole see hommik. Sinna on aega.

kui
ma lasen seljatoe alla ja lösutan
ja kuulan muusikat
ja püüan mitte mõelda
siis on aegajalt isegi päris hea olla

Ma ei saa siiani aru, mis juhtus tol sügisel. Ma ei olnud selleks valmis. Seda ei olnud võimalik ette näha. Kõik oli nii kiire. Kõik oli nii tormakas. Kõik oli nii sügav. Kõik oli liiga tõene.
Ma teadsin kogu aeg, et see ei jää nii. Ei, valetan. Ei teadnud. Kartsin.
Kas ma kutsusin selle ise esile?