tähendab, onju. elu on väga ebaobjektiivselt ebaõiglane. vihkan sellist määramatut vahetegemist. pgn eksole!
aga, sedaenam pingutan. valikut kui sellist eiole. sest ma tean, et oskan ja suudan – kui end kätte võtan. mõned teised teavad seda vist ka.
powered by Urr
Rubriik: asjad minu sees
vahel tekivad seosed
konspekteerisin äsja eksami jaoks taluaedade kujundamist ja haljastamist ja kogu selle aja oli silme ees unistus. natuke haigettegev, sest ma tean et ma ei saa seda praegu ja ilmselt niipea. pluss veel paar nüanssi, mis ma jätan enda teada.
lähen kiiresti järgmise punkti juurde edasi.
nr. 8
Aeg, mis viis meid kokku, viis meid ka laiali.
Aga ilmselt oli see kõik ikkagi vaid asjaolude kokkusattumine. Polnud vist lihtsalt see aeg. Seesama viiv – kui paar kuud on viiv? – oligi ehk kõik. Sest muus hetkes poleks me olnud need, kes me olime toorkord. Teist võimalust tavaliselt ei anta.
Miks? Miks? Miks?
Miks lõppes kõik niimoodi?
öödest
On Öid, mis jäävad meelde. Sõnad, sammud, puudutused. Mõtted ja aistingud. Ööd, mis tahavad pakkuda sulle kaitset, ent pakuvad vaid seda, mida päeval ei ole. Ööd, mis aitavad luua illusioone. Ööd, milledes oled lahtise silmadega ja ahmid seda, mida elul sulle pakkuda on. Ööd, mis ei tohiks iial lõppeda. Ööd, mis peaksid lõppema teistmoodi. Ööd, mis kaovad liiga kiirelt. Ööd, milledesse tahaks klammerduda…
Aga lõpuks pead ikka avama ukse ja lahkuma Ööst. Sest ükski Öö ei ole igavene.
Läheb palju öid, enne kui tuleb jälle see Öö. Iga kord erinev, aga äratuntav. Öö.
tera
parim viis valu ravida on seda mitte tekitada.
.. öeldi tänaõhtuses mõrvaseriaalis.
vale aegruum
ma olen kusagil vales aegruumis. kõik nagu on ja nagu pole ka. ajas on mingi hetk tekkinud mingi nihe ja ma olen sattunud valele poolele. mitte sinna, kus ma peaksin olema, aga mingisse valesse aega. täna (eile?) olen ma seda kuidagi eriti reaalselt terve päeva tajunud. kõik, mis ma teen, toimub paralleelselt.. aga kuidagi valesti. reaalsus pole enam üldse reaalsus ja kõik see, mida pole, on kordades reaalsem.
homsest algav kool ün üks valedest asjadest.
kusagil on piir. ma ei tea, kust see läheb. ma tean, mis hoiab mind siinpool piiri, ma ei ihka teisele poole. aga ma ei saa olla kindel, et mingi hetk toimub libisemine..
nr. 7
Koosolemine oli täiuslik. Maailma peatus mõneks hetkeks, enne kui topeltkiirusel edasi tormas. Aega oli alati liiga vähe, ükskõik kust me seda näpistasime. Ent ometi tekkis meil imelisi hetki.
Sügisöödes on käsikäes vahel toredamgi jalutada kui kevadel. Või istuda küdeva ahju ees, Sinu kõrval, kuulata Satoshi Tomiie leebeid helisid. Sa vaatad mulle silma ja sellega on öeldud kõik, mida vaja.
Siis tuli hirm.
the war zone
kahte viimast porgandit koorides meenus mulle ilmselt 99 aasta PÖFFil nähtud Tim Rothi film The War Zone. sünge film oli, aga miskipärast on siiani tunne, et seda tahaks kunagi veel näha. kusjuures vahepeal ei meenu see mulle kuude kaupa, aga siis korraga ujub kusagilt välja.
nr. 6
See oli nagu plahvatus. Korraga ja palju, kuid mitte kõik. Ent ometi rohkem, kui ma oleksin kunagi lootnud. Asjad, mis olid taamal, aga mis ei seganud; vähemalt mitte siis.
Mingid asjad, mis olid kohe. Soojus, olemasolu. Õnn. See oli meie jaoks olemas. Me püüdsime seda hoida, oma meelest tegime kõik selle heaks. Liigagi palju?
Aga ma mäletan siiani Su juuste karedust oma käte all ja oma kätt Sinu käes.
nr. 5
Ma ei mäleta enam päris kõike. Ma mäletan seda ööd, kui me käsikäes läbi linna kõndisime. Sügisööd. Ma ei mäleta, mida me rääkisime ja kas me rääkisime. See ei ole oluline. Mäletan seda tunnet.
See oli üsna külm septembrilõpu õhtu, aga ma ei mäleta ka seda, et oleks külm olnud.
Ja ma ei mäleta ka, kust täpselt sai see alguse. Sest me ju tundsime teineteist juba mõnda aega. Ning me koos lõunatamised juhtusid juba üsna tihti.
Lihtsam on mõista tõmmet esimestel kohtumistel.