Rubriik: asjad minu sees

ma nägin unes, et tahtsin oma kahte lõuapealset pikka karva välja tõmmata, aga neid oli kuidagi rohkem ja ma ei osanudki valida, et millised on need ‘tavalised’.
ja siis nägin ma veel, et me olime tööl jälle kusagile keldrisse kolinud, umbes nagu algusaastal. samas keldris oli mingi söögikoht, kus pakuti nt agulisupi-nimelist suppi – kausis oli puljong ja mingid suhteliselt suured rullid, meenutasid .. paneeritud väikeseid piklikke pirukaid. rohkem ma selles suunas ei vaadanud miskipärast. ja seal oli ka keemiline puhastus, mille välisukse lingi vahele oli jäetud üks puhas laste talvekombekas. ma tahtsin teenindajalt küsida, et kas see on neil ripakile jäänud, st keegi pole järgi tulnud või mis, aga teenindaja oli hõivatud. keerutasin seda kombekat käes tükk aega, kuni avastasin, et see on suurus 98 ehk minu kutile ilmselt napilt väike ning panin selle lingi vahele tagasi.
tööl oli miskipärast meil ainult 2 töökohta ja minu arvutil puudus klaviatuur ning miskipärast ma ei tohinud seda ise hankida.
reaalselt aga on mul kadunud üsna mitu muusikaplaati, enamus neist minu jaoks väga olulised. peab üritama leidma mingi suhteliselt lapsevaba aja, mil ma olen suuteline midagi ka ära tegema ja kõik plaadid läbi sorteerima. mingi tõenäosus on, et on valedes karpides. sest kodust välja ei oleks need küll tohtinud saada.

sisalik kirjutab inimestest meie eluteel nii ja nii ka. kummalisel kombel kaldus jutt ühes jutukas ka äsja samale teemale.
ja ma tahtsin just täna kõigest sellest ise ka kirjutada, aga mõtted ei leia tuult ja sebivad kusagil oma nurgas ringi.
aga mul on ikkagi tunne, et ma olen liigagi palju panustanud valedele inimestele ja oma valikutes eksinud. mulle ei meeldi kahetseda, iga asi on millekski vajalik – kuid on hetki, milledest ma nüüd oskan vaid soovida, et need oleksid olemata. kuigi tõesti, keegi ei tea, kas siis ikka oleks midagi parem. ja kes ja kus ma siis üldse oleksin.
aga ma tean, et ma ei talu argu mehi ja et mingil hetkel suudan minagi ‘nägemist’ öelda, külmalt ja seda mõtlemata. tehes nii kas ise haiget või olles enne saanud haiget. ja et nende sädelevate pudelikorkide õnge olen ma ka läinud.
järgmistel on see aina raskem.
lapse kõrval on samas kõik muu nii ebaoluline ja mittetähtis.

einojah.
juhe on koos ja tegin ühe suvalise testi. et kuidas ma suren siis. tulemused:

You scored as Suicide. Your death will be suicide. What more can I say? Fact: Suicide is a permanent solution to a temporary problem. If you want to know hwo you will commit suicide, take a look at your second highest percentage on the bar graphs. Suicide 73% Gunshot 67% Disease 67% Natural Causes 67% Poison 60% Bomb 53% Stabbed 47% Disappear 40% Accident 33% Cut Throat 33% Eaten 33% Drowning 27% Suffocated 20% How Will You Die?? created with QuizFarm.com

olgem ausad, ma tõesti ei usu, et suudan ise endale käe külge panna. ma sain selle selgeks umbes 14-aastaselt – ilma seda proovimata.
nojah, ja tegelikult ma ei kipu sellised suvalisi teste uskuma ka nagunii 🙂

sobran mööda netti ja otsin õppimisvõimalusi. uut keskeri vist kohe jälle ei saa. aga oleks ehk paras aeg ära õppida raamatuköitmine?
ma parem ei hakka ette lugema, mis diplomid-haridustõendid mul olemas on kõik 🙂

Või ei lõppenudki? On lauseid, on hetki, mis ei kustu mu mälust iial. Õnnetu juhuse tahtel ei ole enam mu su kirju. Peaaegu üldse. Aga katkeid on mu mälus. Kõik jäi ju lahti, kõik jäi ripakile, kõik jäi katki. Siiani on katki. Ma olen loobunud parandamast. Ma olen loobunud lootmast.
Vahel nutan öödes.
Kui keegi ei näe.