parim võimalus minust lahti saada on jätta mind üksi* ja lasta mul omal kõigega hakkama saada. tekitada olukordi, kus ma pean hakkama saama. sest tegelikult ma saangi (kuigi sisimas tahaks ju ikka tuge ka) ja tagatipuks saan aru, et ma saangi ja et mul ei olegi kedagi vaja.
vahel ainult kripeldab sees ja tahaks end lõdvaks lasta.
suur sügav ükskõiksus tuleb muidugi märksa hiljem.
* – alati ei peagi selleks füüsiliselt üksi jätma
Rubriik: asjad minu sees
sõpradele, sõpradest
ma ei tea, kuidas ma saaksin hakkama ilma oma sõpradeta.
seda suuremat ringi on päris palju ja neist kõigist on vahel abi. ma loodan,et minust neile ka. mille järgi ma neid määran? ma tunnen, et nad on minuga siirad. vähemalt suure osa ajast. mina nendega ka. me ei ava nendega üksteist väga kaugele ja polegi vaja. on olemas vastastikused kokkupuutepunktid ja tahe aidata, kui vaja. vastastikku.
kitsam ring on väike ja mõnevõrra muutuv. kummalisel kombel pole siin määrav suhtlemise tihedus ega üksteise tundmise aja pikkus. need on inimesed, kellega saan end lasta päris lõdvaks ja rääkida pea kõigest, mis hingel. kelledel on mulle pakkuda õlg nutmiseks ja kes oskavad rõõmustada minuga koos. kes aitavad mul end puntrast välja mõelda – sest üksi suudan ma end tavaliselt veel rohkem puntrasse mõelda lihtsalt. kui vaja, siis näitavad nad mulle mu ego mõttetust, kui vaja, siis selle tugevust. kelledele ma tahan ja üritan pakkuda sedasama vastu. nendel ma peaaegu et laseksin end kinnisilmi juhtida. ma tean, et mina juhiksin neid vajadusel.
aitäh, mu sõbrad!
My Life, rated
test jälle vahelduseks, ringleb hetkel mööda bloge. eee.. maitea, ma ei suuda selle tulemusega taaskord nõustuda eriti.
| This Is My Life, Rated | |
| Life: |  6.2 |
| Mind: |  5.5 |
| Body: |  6.6 |
| Spirit: | 6.8 |
| Friends/Family: |  4.2 |
| Love: |  9.2 |
| Finance: |  7.4 |
| Take the Rate My Life Quiz | |
going nowhere
millal ma õpin ära, et emotsioone tuleb vaos hoida? et peale iseenda ei ole neid kellelegi usaldada? et keepsmailing on see, millega maailm harjund on ja rohkem keegi ei ootagi. kõik muu ehmatab ju. pole ette nähtud, et sa vähegi sügamaid emotsioone kellelegi välja suvatsed näidata. ma võiks juba teada ju. kõik tuleb ringiga tagasi lõpuks.
võiet üldse. vahel mind ehmatab, mida ma endas leian. tegelikult olen ju arvanud, et need paljud on maetud sügavale ära, surnud. olekski lihtsam kui oleks.
ma kardan iseend rohkem kui teised. mina aiman, mis seal sügavustes olla võib.
aga ma luban otsida värske keepsmailingu-maski ja seda truult kanda.
kuni järgmise korrani.
(aitäh, co! we all need a little help form our firends)
klappides: Air – Virgin Suicides
ära usalda iseendki
vahel lähevad mingid kummalised asjad nii sisse, et kole.
isegi kui mõistus ütleb, et see pole ratsionaalne, on tunded midagi muud. kolm korda võib arvata, mis jääb peale. võitlus iseendaga on tühi kulu. energiat läheb rohkem kui asi väärt. tulemus on ettearvamatu. kuidas ma saan ennast usaldada?*
ma tahtsin täna tund enne keskööd voodisse minna.
* – ma siiski usaldan. ma tean et ma jään alati käppadele. piisavalt kordi on veel alles.
sisehoovused
täna öösel vilksas mu unest läbi üks inimene minevikust. täiesti ootamatult. noh, nagu unenäos ikka võib juhtuda. korraga ta oli keset mu und ja ma tundsin, et mu aastaid vastuseta jäänud küsimused saavad lõpuks ometi vastuse. kohe-kohe.. ja juba ta kaduski, ma jäin totralt oma unenäkku edasi. rohkem ma ei mäleta.
hommikul lugesin ma kohvi kõrvale üht huvitavat dialoogi. nagu ma oleksin juba enne magamajäämist seda lugenud. teemasse-teemasse. liigagi. üks kallistus siinkohal sõbrale teele.
alateadvus hoomab rohkem kui ma aiman.
20 minutit emaga
hommikul tegin äkkpõike ema juurest töölt läbi. hüppasin trammist maha peaaegu viimasel hetkel.
ma pole päris ammu vanematele korralikult külla jõudnud. ameeriklane, kool, haigused, kehvad ilmad (mil ei taha lapsega trammi-bussiga seigelda). hea on vahel nendega rääkida. palju jääb rääkimata ka, aga kunagi ei saagi rääkida kõike. mul on natuke kahjugi, et ma ei suuda nii mõndagi olulist vanematele rääkida. kusagilt lööb miskit ette ja nii paljutki minu elust jääb neile teadmata.
eks ma jään nende suhtes end küll alati lapsena tundma. ma ei ole olnud mingi hullult vastuvaidlev laps, kes oma tahtmise peale jätab. pigem olen olnud seesmiselt arg laps, kes kuulab päris hästi, mida vanemad talle räägivad. no muidugi mitte alati ja muidugi elan ma nüüd oma elu – aga nende arvamus läheb mulle vägagi korda ja ilmselt on nemad ühed vähestest, kes suudavad mind väga sügavalt haavata. muidugi on see pärit minu seest ja muidugi ei kasuta nad seda kuidagi ära. ma arvan, et tihti nad ei aimagi, kuidas ma tunnen. või siis aimavad, aga ei näita välja. emasüda tunneb rohkem, kui laps aimata oskab (omast kogemusest õpin seda nüüd).
igatahes arutasime mingeid asju, vahele nipet-näpet siit-sealt. lihtsalt hea oli.
kui ma kurtsin oma eilset hullu peavalu, andis ema mulle ühe šokolaadi kaasa. see hommikune paarkümmend minutit läks küll kiirelt. aitäh, emme 🙂
Ööd (revisited)
Öödega on ikka ja jälle nii, nagu on. Mingid asjad kaovad Öös, mingid muunduvad, mingid lähevad halliks ja kaotavad ennast. Umbes nagu mina?
Ma olen alati otsinud Suurt Vankrit ja selle järgi Väikest. Öödes, tähistaevaga Öödes. Üksi või käsi kellelgi käes. Lapsena oli see ema. Esimene. Me tulime saunast, oli talveõhtu ja Suur Vanker oli viimasel kahesajal meetril otse vastu mind taevas. Viimast mäletan ma ka. Lapike taevast ja palju soojust. Liiga tihti on see olnud üksi. Kössitades kusagil ja vahtides taevasse, Öösse, otsides neid paari tähtkuju, mida ma tunnen.
Linnas ei näegi rohkem.
Tähed on põgenenud maale. Öösse linnast väljas. Seal on neid korraga terve taevas täis, sügavale-sügavale ja hooman nende lõpmatust. Kunagi tundsin ma end väiksena nende kõrval. Nüüd ma tunnen end lihtsale sellena, kes ma olen. Sest ma olen. Isegi kui ma kaon Öös.
Ja Öö on ja tähed on. Minu soovid. Need Ööd, mida ma ootan. Mil on rahu.
Are You an Optimist or a Pessimist?
sai üle jupi aja jälle mingi test tehtud. huvitav, kas ma bluffisin vastuseid või? ma oleksin oodanud pigem peegelpildilist tulemust..
Well, everything’s not quite roses and teddy bears for you, but you do tend to look on the bright side of life (we can hear those Monty Python boys whistling right now…). Sure, you sometimes bitch and moan about your problems (who doesn’t?), but deep down you’re pretty sure that everything will eventually turn out fine. When the weather man says it’s going to be sunny, you leave your umbrella at home. In general, you like to be around people, and you try to make new friends when you can. You do your best to take things at face value, rather than making mountains out of molehills. Basically, the world is sort of like a big coconut to you: tough and hairy on the outside, but, when you get down into it, there’s good stuff inside.
hakkab pihta..
ilm on ilus ja soe, mina olen tattis ja pooltõbine, poiss köhib ja nii me oleme kodused. sügis pole veel õieti pealgi ja siin me nüüd siis oleme. aga ega lasteaias asi parem poleks, läheks aina hullemaks. praegu loodan siiski selle nädalaga hakkama saada.
on asju, mida mõistus keeldub uskumast. tõeks saanud luupainaja.