Rubriik: asjad minu sees

tänaöise katkendliku unega jäi mõni unelõik meeldegi. ei midagi ilusat.
viruväljaku tunnelis nägin ühte tuttavat ja miskipärast hakkasin talle järgnema, tegelikult lausa jälitama – sest ma püüdsin end tema eest peita. kui ta mind nägi, siis tegin näo, et alles nägin, astusin ligi ja teretasin. miskipärast istusime koos mingi bussi peale ja ma veel imestasin, et miks ta trammiga ei sõida, oleks loogilisem. buss sõitis üldse nagu peaaegu et linnast välja, kusagil mäest alla lõigul oli tee praktiliselt üles kaevatud, väga kitsas ja ilma ümbersõiduta, nii et kõik autod ja bussid ukerdasid pooliti kraavis, sest teetööd käisid ka samal ajal.
teises lõigus alustasin ma sõda. jah, mina, kes ma sõda üldse ei salli. miskipärast polnud selleks vaja teha muud, kui mingil riiulil mingeid asju ümber tõsta. see ei olnud kogemata, ma teadsin täpselt selle teo tagajärgi. pärast pakkisin toitu.
enne sõda lõppes see uni ära.
ja siis veel paar segast lühikest lõiku.
vahele kella vaatamised ja avastamised, et ikka veel pole hommik.
selle öö taustal on tänase päeva pikkus hirmutav ja ma tahaks sealt mingeid asju välja visata.

asjad ei lähe paremaks siis, kui sa seda loodad ja sul seda vaja on.
kui põhjas peab ära käima, et saada jälle üles minna? ja kust seal põhjas see jõud võtta?
kuigi ma ju tean. selle jõu leiab alati.
ja Rehepapil on seal õigus ju.

ma tahaksin nagu midagi kirjutada, aga seest pole mitte midagi tulemas.
väsinud kibe tühjus.
——
kukkudes ei tahakski ta ju enam käppadele maanduda, aga refleksid töötavad laitmatult. viimasel hetkel on siiski käpad need, mis esimestena maad puudutavad.
seega on mõni elu ikka alles veel?
elegantne sirutus, ja vaiksel libiseval sammul kaob ta nurga taha. sa ei tea, kas sa näed teda veel kunagi või ei.
just nüüd, kui sa tegelikult tahaksid ta kinni püüda ja omale tuppa viia.
tema ei oota sinu järele, kui ta enam ei taha. sul oli üksainus võimalus.

ma mäletan tänasest ööst paari katkendit, mõlemad üsna rahutukstegevad.
üks oli see, kus ma olin mingi põhjusel saatnud poisi oma vanemate juurde, üksi. õnneks elasid nad unenäos oluliselt lähemal kui tegelikult. igal juhul oli poiss mingi aja ära olnud, kui mul tuli pähe, et kuidas ta küll hakkama saab ja ma läksin paanikas teda otsima. ta oli umbes naabertänavas, õnnetu ja eksinud näoga, haarasin ta kõvasti sülle ja tassisin koju, teda kõvasti enda vastu surudes. miskipärast oli samal ajal mingi sõber külas, kes tegi meile teed pealegi.
see lõppes hästi. ja mul on hea meel. selle une lõpp oli mõnus ja soe.
teises unenäos sõitsime mingi pundiga rongiga, elektrirongiga, ma ei mäleta, kus me pidime minema.igal juhul pidime kusagil ümber istuma. igal juhul jäi meie peatusele eelnev peatus vahele, lihtsalt teatati, et järgmine on see peatus, kus meie peame maha minema. keegi teadis rongis rääkida, et seega on selles ühes peatuses jälle salakütid ja rong põrutab sealt mööda seepärast. ja me pidime rongis istuma nii, et meid akendest näha pole. uudishimu oli suur ja kusagilt põõsaste tagant oli mingit lõket näha.
järgmises peatuses läksime maha ja ma läksin ühe sõbrannaga miskipärast jaamahoonesse. korraga hakkas õues mingi lärm ja jaamatöötajad, kaks tädi, hakkasid oma taharuumi minema, panid kõik nagu kinni, näha et mingi harjund käitumine. meile ütlesid, et oh, kütid tulevad ikka. mingi umbes siuke värk vist, et ei taha vahele jääda ja üsna karmid tüübid. igal juhul lunisime, et kas meie saame ka nende taharuumi ja miskipärast jäid nad üsna kohe nõusse.
läksime siis sinna sisse, võtsime pealisriided seljast ja tegime üldse näo, et me ei tea rongist midagi ja oleme siin tunde juba. sõbranna läks veel voodile pikali, mina otsisin mingi raamatu kätte.
ma ei tea, mis õues sai, igatahes tüübid tulid ette ruumi, meie pabistasime, tulid taha ka vaatama. tädid rääkisid, et sugulased ja üks tüdruk veidi tõbine ka. tüübis ei tundnud üldse rahule jäävat, neil olid relvad käes ja ma olin üsna paanikas. sõbranna tõmbas tekki tugevamalt ümber ja
siis oli äratus.
loomulikult ebamäärase ärevustundega.

kui kuuma veega võib dushi all olla?
ma muudkui keerasin soojemaks ja soojemaks, aga ikka tundus jahe. lasin tükk aega veel endast üle voolata. lõpuks sai kell palju.
ma mäletan, ma tegin seda ka siis, kui poiss oli väike ja magas pooltunni kaupa. ma ei jõudnud vanni. ma jõudsin tulikuuma dushi alla.
sest muidu oli jahe.

selline seesmine ebakindlus on ikka täiesti kole. hoian end siiski vee peal, noh, nagu alati.
kallas on muide täitsa nähtaval – aga väsimus on ka suur.

On hetki, mida tahaks panna raami sisse. Nagu pilte. Raamida ära ja riputada seinale. Sest neis on midagi imelist, mingid värvid ja varjud ja sügavused. Mingid mälestused. Mingid olemised ja tunded ja kõlad. Imelised ja jäädvustamist väärivad. Sest headust ja ilu on vaja. Raamituna ja seinale, et oleks kogu aeg olemas.
Või ehk siiski.. pigem mitte.
Sest pea alati saabub hetk, kui tahaks selle pildi maha kiskuda. Või klaasi puruks lüüa. Või üldse ära visata. Kui ei taha enam midagi teada sellest, mis pildil on. Kui on piinlik või valus või kurb või lihtsalt tüdimus. Või ei sobi enam sinna seinale. Või siis..
Aga kuidas neid hetki siis hoida? Sest muidu need kaovad lihtsalt ära. Saavad viga, tuhmuvad, kaovatad läiked ja kõla ja sära. Rebenevad servast ja kaovad kapi taha. Ununevad nagu vana postkaart..
Ja päris seda ju ka ei taha.

ma teen just täpselt seda mida ma pean.
lõpuks ei ole mul ju muud teha.
ma olen kõndinud, ei, tormanud need kilomeetrid, ma ei tea mitu. ma ütlesin süütult, et ma jalutan. keegi ei jaluta nii. juuksed silmil, klomp kurgus, tempo viimse piirini üles kruvitud. pealtnäha konkreetne siht viib eikuhugi. tahaks väsida, aga seda ei tule. organism toimib veatult ja viib väsimust tundmata just sinna, kuhu jalad suunduvad.
tahe toimib just nii palju, et hoida eemal paigust, kuhu ei tohi suunduda.
ja siis on see, kuhu ei taha suunduda.
aga sinna peab.
‘tahan’ – ‘ei taha’ on liigagi lihtne dilemma siin. on sügavamad nüansid, mis lisavad mõõtmeid. see pole kunagi päris üks või päris teine, alati on natuke vastaspoolt.
nagu kõiges siin elus.
musta ja valge vahel on pooltoonid ka siis, kui värve näha ei taha. see üleminek pole kunagi puhas. ja valge vastu musta on valgem kui kaugemalolev valge (ja must vastu valget on mustem kui kaugemal olev must). aga vahepeal on ikka mingi virvendus.
taevas on külm, pilvitu ja tähti täis. isegi linnas.
ma olen keset seda virvendust, surun käed taskusse ja lasen minutitel minna. need ei too selgust. mul ei ole valida kahe võimaluse vahel. mulle on jäetud ainult üks.
tegelikult pole sedagi.
ma teen just täpselt seda mida ma pean.
lõpuks ei ole mul ju muud teha.
ma jõuan selle ukseni. ma võtan võtmed. ma lülitan end välja ja avan ukse. astun sisse ja imekombel olen ikka veel ühes tükis.
varjupaik olnuks mujal. aga ei tohi.
külm on.