sügis vää?

sellest, et sügis on saabumas, annab sel aastal märku jälle see neetud seljavalu. ilmselt pühapäevase ürituse tagajärg. või siis ilma, mitte ürituse, õigemini.
väga hull veel ei ole. ma saan peaaegu et kummarduda ja kerratõmbunult magada. ja püsti voodist saan ka, kui külili kenasti enne sättida end.
ja loodan, et tänase trenni saan ka tehtud. oma poolplaasterdatud seljaga.
loodan, et asi ei lähe nii hulluks, kui üle-eelmisel sügisel. valuvaigistite peal tegutseda on suht karm.
mingises hiljutises unenäos rääkis ema mulle, et ma pean oma blogis ebamäärasemalt kirjutama. et praegu on liiga konkreetne ja miskipärast pole see hea.
nagu saaks palju ebamäärasem olla kui ma olen 🙂

ititibi, myass

paar nädalat või nii olen ma mõelnud, miks mu isiklik internet ei tööta. õnneks on siin mingil naabril kenasti lahtine wifi ja kõuepurk, mis Marjasoos kaasas oli, on ka siiani minu juures. nii et kuidagi sai hakkama, aeglaste ühendustega.
igal juhul oli mul mingi tunne, et äkki ma olen neile liiga palju võlgu ja seega ei helistanud ka. ja telekas ju töötas ometi (mis neid tundes võis ka eksitus olla ja nende juures ikkagi kirjas, et on välja lülitatud). aga kuna ma eelmise nädala lõpul likvideerisin kõik oma võlgnevused selles vallas, siis mõtlesin, et sel nädalal võiks ju asi toimida.
igal juhul täna, pikal unisel hommikul, mil ma siis peale poisi aedaviimist veel rõõmsalt magasin ja tavapäraseid ogaraid unenägusid nägin (ma olin Haapsalus, ei, kuskil mujal, Pärnu saa ka polnud, kaugemal, aga Eestis, ma ei mäleta miks, sinna tuli üks jobu tüüp Haapsalust (keda ma tegelikult üldse näinud polegi) ja meelitas mind välja, korraga me olime nagu Barcelonas (mis muidugi polnud üldse nagu mingi linn, kus ma käinud olen, kõige vähem Barcelona, veidi meenutas ehk Glasgow äärelinna), kell oli palju ja ma tahtsin kuskile shoppama minna, see oli asinus põhjus miks ma temaga üldse kaasa läksin, ma ei mäleta, miks me autost maha tulime ja ma käisin osa maad sokkis, sandaalid näpus, korraga oli minuga mu sõbra pooleneljane tütreke, me komistasime mingite muude eestlaste otsa, aga nad ei saanud aru, et meie oleme ka eestlased enne kui ma tüdruku nende juurest ära kutsusin, nad jäid meile lollakate nägudega järgi vahtima, tüüp kadus kuskile ära, ma hoidsin tüdruk läekõrval ja tõstsin ta äärekividele, kui me mööda mingit kitsast sõiduteed läksime ja mulle meenus, et eelmine kord sealt minnes tegime väikese ringi üle mingi muruplatsi ja siis ei pidanud mööda sõiduteed patseerima), kuni telefon mind äratas, plõksus mu peas korraga lambike. ma ei saa aru, kuidas see oli võimalik. sest ausalt öelda pole ma siiani päriselt ärganud (kuigi ma olen ikka suutnud päris mitu asja ajada).
niisiis, vedelesin peale seda telefonikõnet veel mingi aja voodis, sest poole une pealt äratus on alati selline kummaline. no ja kui ma lõpuks siis magamistoast kööki jalutasin läbi suure toa, siis süttiski see lambike. tänase päeva helge hetk.
igal juhul nihutasin nurgas oleva sahtli, mille peal on laud, eest ära ja torkasin netikaabli pistiku (mille ilmselt kass, kes end vahel sinna sahtli taha peidab, oli paigast ära ajanud) jagajasse tagasi. kaabelmodemile restart, wifipurgile juhtmed kõue tagant kaabelmodemi taha jälle sisse ja voilą, mu isiklik internet töötab mis mühiseb.
tegelikult on piinlik. ausõna noh. sest see oleks pidanud olema üks esimesi asju, mida kontrollida. aga ei. tegelikult ei saa ma ikka üldse aru, kust mul tänagi see mõte tuli sinna ronida ja see pistik tagasi panna?
no ja siis mingid sõbrannad kutsuvad mind oma wifit või netti või arvutit konffima või kontrollima või puhastama. appiappi! ma ei tule iseendagagi toime!
peale seda sain ma veel ühe negatiivse emotsiooni. või poolteist.
ja mõne peaaegu et hea.

mina olengi enese jumal

Playing God on selline veriste filmide hulka kuuluv teos, mis mulle meeldib. ma ei tea isegi, miks mingid sellised asjad mulle meeldivad. sest tegelikult seal ju pole õieti midagi. aga siiski! detailid, ma arvan. särgimaterjal. prillilõige. musa. kaader.
ma ei tea mis seal on. miks ma seda vaatan. ma vihkan verd ja vägivalda.
punane vein muidugi. ja inspiratsioon ja puha. ma tahan suudelda.
no ja see rummikoola pudel, mida ma Dakile ja Evule lubasin ja mis ikka on autos, aga enam üldse mitte eriti kaugel. aga ikkagi autos.
kogu see pesu ja värk on kassikarvu täis. Evelin magab rahus ühe t-särgi peal, mis pole õiges kohas ja see ei huvita kedagi. sest ma olen ainus ärkvel hing siin korteris ja ma vaatan veel kord seda filmi ja I like to have another reality.
ma ei taha vist enam kunagi teha sellist 8h/5p tööd. äkki ei peagi?
see on ainult minu teha. iseendale võin ma vabalt jumalat mängida.

7 aastat selguseni

Marillioni ‘Script for a Jester’s Tear’ on just sobiv pala, mille kõrvale lahata oma 7-aasta tagust suhtelõppu. inimesega, kellele, nagu selgub, olen mina olnud see elu südamepurustaja. või peaaegu. lähtuvalt mu teooriast, et meestel on üks südamepurustaja – sest hiljem enam ei lasta nii ligi endale ja poetakse selle ühe varju. kasvõi alateadvuses. kuigi ma olen piisavalt kogenud, et seda öeldakse ka välja, kui vaja. või ka siis kui pole vaja.
lõpuks ütleme me üksteisele neid asju, mida oleks pidanud rääkima palju varem. aga me ei osanud, suutnud, tahtnud. ei olnud valmis. sest tegelikult oli see vaid üks lühike suvi. liiga lühike, et kõigest arugi saada.
rumalus. uhkus. hirm.
mõned asjad on sügavamad, kui välja paistab. kui välja näidatakse. kui aimata oskaks. ja kui neist kunagi aru saada, pole enam midagi muuta.
mul pole mõtet andeks paluda. sest ma olen seda vist juba niigi saanud. peale pikki aastaid.
selle tehtud valu olen ka tagasi saanud. kiiremini, kui oleksin tahtnud.
elu läheb oma spiraali mööda edasi. ja nii ongi hea.
kuigi vahel tahaks tagasi hüpata.

õnneks ei saa.

tundest suhtesse

ma juba Daki juures kirjutasin sellest ka. et lugesin ühest suheteraamatust välja sellise asja, et armastus pole tunne, vaid suhe. sisaldades seega palju erinevaid tundeid, sealhulgas ka klassikaliselt negatiivseteks peetud tundeid. et oluline on soojus, austus ja ausus. iseendaks jäämine ka. ja see, et julged ja oskad ka näiteks viha ja ärritust näidata ja teise viha ja ärritust vastu võtta. ilma et see suhet laiali lööks. ja see, et ei tee nimme oma partnerile haiget.
et armumine on jah tunne, emotsioon. see, mis möödub mingi aja jooksul ja siis selgubki, kas on armastusega suhe või mitte. sest ainult armumisest ja selle külge klammerdumisest on vähe suhte jaoks.
hämmastav, aga see ju ongi nii.
ja seletab paljutki, mis juhtunud on. sest ilmselt ma pole ainus, kes on otsinud tunnet, unustades seejuures suhte.

kergelt ülesmäge

ma polegi rääkinud selle nädala positiivsetest pooltest. sest neid on üle tüki aja.
näiteks töörindelt, ma sain ühe projekti omale, mida ma väga tahtsin. sellel pole mingit seost praeguse töökohaga, hoopis mu õpingutega. siiras rõõm selle üle 🙂
ja siis et mind on peaaegu vastu mu tahtmist tiritud välja paar korda ja ma olen hakanud aegajalt jälle tundma, et ma elan. tähendab, lootust on. et sellestki august õnnestub välja ronida.
juhuste ja inimeste abiga.

hilisöö

öötöö öötöö
päevased emotsioonid on läinud. öös on tühjus ja kättesaamatus.
lõpuks jõuavad kohale päeval öeldud sõnad, näed nende taga rohkem, kui esmalt aimasid. midagi lükkad eemale ja millessegi klammerdud.
mingeid asju ei taha teada ja millessegi loodad.
tasakesi ja vaikselt.
allud kassi leebele survele ja kerid end tema moodi tuttu ära.

Kuninganna ja Tüdruk

„ta ei saa lihtsalt aru, et hoolimine on vingem kui armumine”, ütles Kuninganna Tüdrukule ja naeratas. „ ajapikku ehk saab, aga see võib sinu jaoks liiga hilja olla”.
Tüdruk noogutas ja teadis isegi, et tal ei ole lõpmatult aega anda. see ei aita, et talle anti vähe ja ta teab, mis tagajärjed sel on. tema poolt olevat aega ei tule juurde.
„ta arvabki, et kui armumine läbi saab, algab rutiin, jama & suur ebamugavus”, lisas Kuninganna.
„tema on ise rutiininimene”, ütles Tüdruk vaikselt. „ja suur hulk jamasid jääb olemata, kui ta igal õhtul tuleb ja iga kohtumine pole näpatud.”
„aga või ta usub seda, kuni kogenud pole”, arvas Kuninganna ja pöördus lossi tagasi.
Tüdruk astus kaks ebalevat sammu roospõõsa suunas, siis surus huuled kriipsuks kokku ja jalutas mõõdetud sammul mööda alleed eemale.