Rubriik: asjad minu sees

klaasi põhjas on veel vett, aga ma ei hooli sellest. käsi liigub kiiremini, kui mõte. kuid ometi toimub kõik kui aegluubis: mu käsi haarab klaasi, tõstab selle kõrgele ja virutab vastu maad.
vähesed veepritsmed väljuvad klaasist ärritava aeglusega, klaas näib purunevat hetk enne maani jõudmist lihtsalt sellest, et ma seda vaatan.
klaas tabab maad parema poolega, vesi pritsib välja ja pritsib mu jalgadeni. seda tundub nüüd olevat rohkem, kui peale vaadates, mu püksisääred on märjad, aga see pole oluline, see on tühine pisiasi.
klaas puruneb mõneks suuremaks ja lugematuks arvuks väikesteks tükkideks. tükid põrkuvad põrandalt, ma ei jõua isegi näiliselt aeglusest hoolimata neid kõiki jälgida. neid on selleks liiga palju, mõned väikesed nagu tolmukübemed. pool põrandat on neid täis, minu jõuga virutatud klaasi kilde.
paar kildu riivavad mu paljaid jalgu ja jalgadele jäävad väikesed magusad verepiisad. ma tunnen hetkeliselt väikeseid valutorkeid ja siis on see kõik läbi. kõik. aeg liigub jälle normaalses tempos ja mul läheb hetk, enne kui ma sellesse aega sobitun.
mu jalge ees põrandal on veeloigukesed ja klaasikillud segamini.
vaatan neid ja tunnen, et mitte midagi muud ei ole muutunud. oodatud vabanemist ei ole. kogu see olematus, millele ma ei taha nime anda, on ikka mu sees.
mingis paralleeluniversumis ma nutaksin. aga mitte siin. sest selles universumis on mu pisarate limiit ammu täis ja üle ja juurde ei saa neid mitte mingi valuuta eest.
ma ei oska korraga oma kätega midagi teha.
ma ei oska korraga üldse midagi teha.
ma lihtsalt seisan ja ootan seda energiapahvakut, mis peaks tulema, aga mida ei tule, ei tule, ei tulegi. peaksin olema pettunud, aga korraga on see ootuspärane, et nii on.
korraga ongi kõik täpselt ootuspärane ja tagasi oma mustris. lihtsalt mina ei näinud seda mustrit enne. klaas lagunes kildudeks, millest keegi enam sama klaasi kokku ei saa; muud killud mu sees sobitusid paika.
astun üle kildude ja lähen. ma saan haiget, ma ei üritanudki väga nendest kildudest mööda astuda. mu jalad ilmselt veritsevad, aga see ei ole oluline.
oluline on midagi muud ja see ei ole enam füüsiline. füüsiline valu on – talutav. tõeline valu on mujal.
ja ma tean, et kusagil on keegi, kes peseb mu veritsevad jalad ja suudleb neid ja kelle maailmas polegi muud tahta.

ülalpool toodu on ilukirjanduslikku päritolu, reaalsusega puudub igasugune side.

ma olen voodis pikali ja vaatan pilvi, mis kusagil teisel pool akent, puude ja majade vahel oma lakkamatut liikumist teevad.
täna on pilved hallikirjud ja moodustavad pigem mustreid, kui asju. vahel aga on nad asjad ja vahel loomad. täpselt nii, kuidas just on.
mulle meenus üks õhtupoolik, väga ammu. aastaaeg oli ilmselt sama, kellaaeg mitte.
istusime emaga meie suvila väikeses köögis ja vaatasime pilvi. siis olid need pehmed valged rünkpilved, pidevas muutumises vatitupsud. vaatasime ja arutasime, mida mingi pilv meenutab. tookord olid need pigem loomad ja inimesed, nagu rünkpilved ikka.
ma ei mäleta enam, kui vana ma siis olin. laps.
ma ei tea, miks see mälestus, selline tühine hetk, mulle korraga niimoodi meelde tuli.
mingi soojus ja rahu ja suveõhtu lõpmatus, kui kõik unistused on veel ees.
ja ma ei tea, mismoodi ma olen nüüd jõudnud siia, kus ma olen. mis on saanud sellest lapsest ja tema unistustest.
ja kas suudan mina pakkuda oma lapsele samasuguseid hetki.

unenäos oli kõik reaalsem kui elus.
reaalsus on nagu halvas, odavas unenäos. ja ma ei mäleta, millal mu elu muutus selliseks.
ilmselt rohkem aega tagasi, kui arvakski.
muidugi on seegi käinud oma tõusude ja mõõnadega.
ma pean silmad avama ja selle unenäo maha jätma..

ma sain oma töö lõpuks tehtud selle imeliku ühenduse otsas, ma saan ometi mõne tunni magada lõpuks.
vähemalt on lootust, et nüüd tuleb uni.
rohkem ma ei tahagi.
rohkem ma ei saagi tahta.

peaaegu-õhtus ei ole aega.
on majad ja liikuvad pilved ja midagi, mis kunagi oli aeg, kuid mida enam ei ole vaja.
peaaegu-õhtus on see vaikus, mida sa vajad. see kulgev tasakaal ja lõpmatus. kui vihm on möödas ja päike on leebelt väljas ja kõik on õhku täis.
kui sa mähkud pilvedesse, neisse pehmetesse ja kaitsvatesse, siis oled sa osa peaaegu-õhtust.