***

ma tean, et iga päev muudab meid ja alati võib öelda, et ma ei ole kunagi see, kes ma olin eile.
mõni päev muudab rohkem.
ma ei ole enam kunagi see, kes ma olin enne eilset.
aga mul on mingi kibe heameel, et sellest sassis-vassis puntrast üks tõene ots tuli.

nõrgem sugupool?

ma ei saa aru, miks öeldakse, et naised on nõrgem sugupool?
füüsiliselt ehk jah. aga vaimselt kindlasti mitte.
kuigi, ausõna, isegi minusugune pealtnäha-feminist tahaks vahel hullupööra ka vaimselt nõrgem olla.
ei lasta.
sest vaata, mul ei ole seda võimalust, et ma ei oleks tugev. mul ei ole võimalust, et ma astun oma elust välja. mul ei ole sedagi võimalust, et läheksin vabatahtlikult paldiski maanteele ravile.
lapsega naine lihtsalt ei saa seda omale lubada.
ma lihtsalt pean elama.
ja keegi kurat ei kujuta ette, kuidas ma ei jaksa olla tugev ja valmis kõigeks, igal hetkel.
aga pean olema.
tõesti, viimasel ajal tunnen ma end hästi ainult oma kodus. oma voodis, oma diivanil, keras. kus keegi ega miski ei saa (peaaegu) minusse puutuda.
korjata vaikselt jõudu.
kallistada last, kuni veel saab.
või, oojaa, metsas, nagu 10 päeva tagasi.
kuhu lihtsalt ei jõua väga palju võnkeid linnast. kus käib piiratud ring inimesi. kus tsivilisatsioon on just nii kaugel, et on kaugel.
kus ma saan vabas õhus hingata.
ja mida aeg edasi, seda vähem keegi üldse näeb, et ka mina võin olla nõrk.

paralleelmaailmad

Ma usun, et on olemas paralleelmaailmad. Väikesed, peaaegu olematud nihked ajas ja ruumis. Valikud hetkes. Mõni neist võib muuta palju, mõni vaid raasukese. Keegi ei tea iial seda ette. Ega ka tagantjärele.
Jah, me elamegi mitmes ajas korraga. Et see praegune reaalsus ongi lihtsalt vaid see praegune reaalsus. Aga siis on see teine reaalsus, mis kulgeb paralleelselt ja kus põhinäitajad on samad, aga detailid on erinevad. Ja kolmas. Ja neljas. Ja viiekümne kaheksas.
Ma võin elada samas kohas, aga mu ümber on erinevad inimesed. Mul on erinevad sõbrad. Ja erinevad partnerid.
Igas reaalsuses üks.
Ma olen nad ise valinud. Mingil hetkel, mingis reaalsuses. Ühes kõikidest võimalikest reaalsustest olen ma igaühega neist koos. Paralleelselt. Ning selles ühes reaalsuses ongi see ainuvõimalik variant. Igaühe jaoks oma reaalsus.
Muidugi tajun ma igas reaalsuses ainult seda ühte, kus ma olen. Teisi reaalsuseid ei ole olemas. Ma ei pea neid nägema, nendest midagi teadma. Need teised tulevad mu juurde vahel unes või deja-vu-dena. Ma ärkan ja ei saa täpselt aru, kus ma olen, sest äsja oli kõik veidi teistmoodi. Või siis olen ma selle hetke teises reaalsuses juba läbi elanud.
Iga reaalsus on jätnud kusagile oma jälje. On asju, mis lainetavad üle reaalsuste.
Igas reaalsuses olen ma erinev inimene. Erinev naine. Erinev tüdruk. Erinev ema.
Mul on erinevad valud ja rõõmud.
Veider on see, et hulluks minnakse igas reaalsuses ühtemoodi.
Ja üksildus on samuti kõikehõlmav igas reaalsuses.

***

“nad ei luba kuud ega tähti ega kätel kandmist. nad ütlevad lihtsalt, et suudlevad su pisarad ära.
nad unustavad ütlemata, et ainult siis, kui see neile sobib. ja kui need pisarad ei ole nende pärast.”

internetist

sõnad

kui ma lugesin, et üks suhte hoidmise nippe on see, et teisele tuleb positiivset öelda ja väljendada, mitte ainult halba, siis see ei üllatanud mind.
aga vahel ei ole igasuguste asjade teadmisest kasu. sest mingitel põhjustel need ei toimi. kas ei ütle üks või ei ütle teine või ei tule lihtsalt see kuidagi välja ja nii ongi. või ei võeta neid sõnumeid lihtsalt vastu.
ma olen ise nende asjadega mitut pidi valesti teinud.
ja tasakaal, mis vahel on täiesti olemas, on sellistel õhtutel jälle täiesti uppis.
ning ma tean, et see sõltub ainult minust.

***

hommikune hall sügis on asendunud märksa kuldsemaga. see on ainult hea. kuigi millele, ma ei ole kindel 😛
ma olen jälle seisus, kui oma pangakontot ei taha vaadata. sest midagi head seal ei ole nagunii. terve see talv tõotab samasugune tulla. ah, pekki, ma olen sellega tegelikult ju harjunud.
ja nagunii võin öelda, et see on suuresti mu enda tekitatud olukord. teisalt jälle, mu närvid on ka midagi väärt siiski. rahas mõõtmatult.
kui riidekapp saabub lõpuks, tähendab see suuremat sorteerimist.
pean natuke korda looma. enda ümber ja sees.

horoskoope tänaseks

Pretend you’re locked in a room with a stranger you desperately need to communicate with. Not so bad — unless there’s heavy metal blasting through the intercom, you don’t speak their language and you can’t find so much as a crayon to write with. It’s the intellectual version of ‘Survivor.’ Improvise!
You’re torn between a) walking away, and b) asking them to elope immediately. Seeing as there’s a bit of a discrepancy between these options, take the night to sleep on it.

selle suve viimane reede

ühelt poolt tunne, et tahaks mingeid asju sättida ja teha, teiselt poolt kohutav väsimus. ja kolmandalt poolt asjad, mis tuleb tingimata ära teha.
RM saab koolis muudkui viisi ja leiab, et see on igav 😛
mina, noh, mina võiksin ka mõne viie saada. elukoolis või nii. vahelduseks neile kolmedele ja kahtedele, mis viimasel ajal tulevad.