öösel, peale töötamise lõpetamist, oli mul veel lühikene ‘kohtumine lugejaga’. see pani veel enne uinumist pähe mõtted blogimisest: miks ma kirjutan, kuidas ma seda just teen (sisu ja stiili mõttes), kui palju on see mõjutatud lugejatest ja kas ma peaksin üldse lugejatele mõtlema selle juures. sest tegelikult on see minu isiklik, kuigi kõigile avatud ruum, kus ongi asjad minu maitse järgi ja keegi ei ole sunnitud siia tulema ju. teisalt aga soovin ma siingi teatud privaatsust. nii et kõõlungi siin ruumis vahel natuke avalikumalt, vahel vähem avalikult – ning ometi selle juures enda jaoks olulised märksõnad kirja saada.
uni oli kirjuid ja mitmekesiseid unenägusid täis. enamik neist lõppes sellega, et ma olin üksi – aga üksi omal soovil ja seega ei olnud see hirmutav üksindus.
hommikul käis laps paar korda ukse vahelt minuga suhtlemas. esimene oli see, et mis on ‘aadri laskmine’. ‘aaa, ta on Robin Hoodiga lõpusirgele jõudnud‘, mõtlesin ma ja seletasin talle lühidalt aadrilaskmise põhimõtet. tore hommikune esmaäratus mulle, kes ma vere suhtes tundlik olen 
mis omakorda meenutas mulle, et eile ta uuris, mis värk nende tuumajaama tuumadega ikka on. ma küll kahtlen, mida ta mu seletusest aru sai, sest ma ajasin ikka väga segast juttu, kuigi õiget. püüdsin seda lihtsalt rääkida ja see vist tegi segaseks, igatahes ta noogutas kaasa ja ütles, et sai pihta, hm.
järgmine kord tuli ta mulle luuleliselt teatama, et ‘tead, õues sajab lund nagu tuhksuhkrut‘. ja tõdes seepeale nukralt, et niipea ei saa vist jalgrattaga kooli ja minuga rulluisutama minna. ta juba ootavat neid tegevusi väga.
sellega sao öö tänaseks läbi.
