Rubriik: asjad minu sees

kui ma täna köögi kollast lampi küürisin (ja mõtlesin, et mul veel on hõõgniidiga pirne varuks, aga mis siis saab, kui ükspäev enam ei ole? siis ei aita isegi kollane lamp, selle nö säästupirni valgus on jumala vale spektriga mu jaoks ju. ja siis mõtlesin veel sellele, kuidas üks sõbranna just on hädas, et tal on lampe vaja, kahte ühesugust, ja no ei ole midagi normaalset võtta ja ma olen täiesti nõus temaga – või miks mul muidu on elutoa üldvalgustiks labane odav paberkuppel? sest see annab enam-vähem normaalne hajutatud valguse, hõõgniidiga muidugi.. aga selge, et see sobibki siia minu kaootilisse segamini tuppa, mitte mingisse lambiga mittesobivas stiilis läbimõeldud interjööri), tuli taaskord pähe tõdemus, et kõik, mis minuga juhtunud on ja juhtub, on minu oma tegude tagajärg. ükskõik kuidas keegi minuga käitub või mida teeb, mis on minuga seotud: päästik olen ju ometi mina. kusagil on alati mingi minu sõna, minu tegu, minu mõte, mille tagajärjel juhtub kõik see, mis juhtub. on see siis positiivne või negatiivne. ma ei saa kunagi kellelgi näpuga näidata: vaata, mis sa tegid! sest kui mina oleksin teinud mõne asja teistmoodi, oleks ka minuga oldud teistmoodi. halvemini või paremini, kaugemal või lähemal. kõik, mis minuga juhtub, tuleneb minust.
aga muidugi selle juures ma ikka tänan neid, kes on minuga head olnud või kirun neid, kes on mulle halba teinud. sest ma võin ju teada, et selle allikas olen mina, aga emotsioonid jäävad emotsioonideks.
ning jah, halb ja hea on ka alati suhteline ning võivad ajas kohti vahetada. kogemusena on kõik väärtuslik. ning süüdistada ei ole küll mitte kedagi. mis kokkuvõtteks teeb tigedaks iseenda – ehk kogu maailma peale.

kui ma täna koju tulin, vaatas laps (kes ei läinud trenni, sest tal tuli hammas peaaegu ära. helistas mulle tööle, paanikas, et jube palju verd tuleb ja muidugi lubasin tal siis koju jääda. hammas on siiani suus ja laps eriti midagi süüa ei julge, õhtuks oli püreesupp seetõttu) mulle otsa ja küsis, kas kõik on korras. sundisin end naeratama ja ütlesin talle, et ikka on, jah. sest ma niigi räägin talle vahel oma osadest muredest vist rohkem, kui sellevanusele peaks. tal võiks siiski veel üsna muretu lapsepõlv olla, ma aegajalt mõtlen täiega, et ilmselgelt ma teen talle mingi karuteene vahel.

nii et hoiangi end tagasi ja teatan talle ikka ja jälle, et kõik on korras. kuigi tegelikult ei ole.
sest kui ma ikka keset päeva lambist tunnen, et kõik, mis toimub (või ei toimu) ajab mind nutma (mida ma ka tagasi hoian), siis on asjad ometi absoluutselt kõike muud kui korras. siis on asjad tegelikult halvemini, kui ma tahan tunnistada.
jah, ja ma olen juba harjunud, et ma masendun eriti kevadeti. päike ja kaduv talv on ju tore ja teretulnud, aga ma ei suuda sellega kuidagi kaasa minna ja talv läbi olen end nagunii pinges ja joonel hoidnud ja kevadeti enam ei jaksa lihtsalt. ja ma annan endale aru ka, et suur osa sellest masendusest on sel aastal rahast, mis on ometi kõigest raha – aga kui mul on kogu jumala aeg näpud põhjas, mitte ei pea ainult viimast nädalat enne palgakat venitama, siis see toob endaga kaasa hunniku muud stressi ka. näiteks selle, et ma olen tööturul ikka täiesti mõttetu kuju, hoolimata sellest rahast, mis ma oma kõrgharidusele panin (ja ma ei mõelnud, et, hoo, ma maksan ja tahan diplomit, ma tegelikult ka ikkagi pingutasin selle nimel) ja mida ma nüüd tagasi maksan nagu surnud hobust. üldse tajun, et ma olen oma praeguses seisus, sest ma olen teinud valesid valikuid elus – aga ma ei saa neid tagasi võtta. ja ilmselgelt pole need olnud hetkes valed, sest muidu ma ei oleks neid teinud.
ja mul ei ole julgust midagi lihtsalt järsult muuta. mis võib-olla aitaks. võib-olla.

ning see neetud valutav jalg (esimese hooga kirjutasin ‘jalutav valg’) ei tee mitte midagi paremaks. ma ei tea iial, kui pikalt ma magada saan, enne kui valu lihtsalt ei lase seda enam teha; ma ei tea, mitu ibukat ma pean sööma, et paari tunni pärast kergem oleks – ja midagi tugevamat ma hetkel ei kannata kuidagi. ning mul ei ole aimugi, kuidas see ometi üle läheks. ma ei jaksa seda arsti ära oodata, kuigi lmselgelt ei tule mingit imet sealt ka.

ja ma üritan endale raiuda, et see kõik on lihtsalt asjaolude kokkulangemine ja keskeakriis, kuigi ma ei usu seda enam ise ka hästi.

(jätsin täna Jamiroquai pileti isegi ostmata. tegin kõik ära ja siis vahetult enne maksmist loobusin. sest arved tulid meelde)

tähendab. mul on olnud kogu see neetud nädal mingi imelik ja nõme. enesetunne ja mõtted ka. ja tõesti, magatud tundide arvuga puuduvad seosed. või millegi muu tajutavaga. jalg annab ka jälle rohkem tunda ja mul on veel nädal järgmise arstini.

ja siis sobib nagu rusikas silmaauku juhtkirjake sellest, kuidas majanduslik ebavõrdus kasvab ja artiklike monopoolse ettevõtte juhi töötasust ja selle tõusust. mispeale ma pean muidugi tõdema, et teiste rahakotti ei ole kena vaadata, aga ma ei suuda uskuda, et minu töö ongi nagu üle 300 korra vähem väärt oma olemuselt! jah, juhid ja vastutus ja kõik ja puha, ma tean seda. mina vastutan oma töö eest ka kusjuures. mitte nii palju, aga ei saa öelda, et madalamal kohal ei ole vastustust. ja ei saa öelda, et madalapalgalised vaadaku peeglisse. või et kui madala palgaga tööle ei minda, küll siis palgad tõusevad. põhimõtteliselt on see muidugi õige, aga reaalsuses saab seda endale lubada inimene, kellel on mingi ‘rasv’ olemas, mille peal natuke elada. sest jättes isegi laenud jms kõrvale, riiklik sotsiaaltoetus on ikka tõesti väga väike; ainus pluss on see, et kommunaalide võlad ei kasva, sest need (jooksvad kommunaalid) makstakse kinni. aga see raha, mis elamiseks jääb, on ikka imetilluke. ja mingeid võlgu ei arvestada muidugi, nendega pead ise hakkama saama. või veel lihtsamaks minnes: kui sa oled lapsega üksikema, muidugi see loll, kes on vale mehe valinud lapse tegemiseks (ma vaatan nüüd peeglisse, eksole), siis kas sul on tänapäeval eriti võimalust pirtsutada, kui sa oled korra nii õnnelik ja üldse mingi töökoha leiad? sest ka minimaalne palk on parem kui üldse mitte palk. üksi veel kuidagi sebid ja hingitsed, aga laps on vastutus (ma ei tea, kui kasvõi 90% mehi sellest ka aru saaks, oleks juba suur samm edasi) ja sa ei saa loota, et küll kuidagi hakkama saab.

minu palk ei ole viimased neli aastat tõusnud. kommunaalid on selle ajaga läinud topelt, just kontrollisin üle. muud hinnatõusud ka juurde. neli aastat tagasi oli mul projektiotsi ka, nii et see eelmine väidetavalt kallis periood aastal 2008 sai sellega üle elatud. nüüd aga ei saa projektid raha (sest raha ei ole) ja minu palga ostujõud on oluliselt langenud. päris poolt ehk mitte, aga sinnakanti küll. sest viimastel kuudel kulub joonelt poolt palka kommunaalideks. õppelaenule läheb viiendik-kuuendik, tavaliselt on natuke krediitkaardile ka – ja olen jälle seisus, et kuu lõpus pean kasutama seda neetud krediitkaarti, sest muid variante ei ole. ja püüan kokku hoida. olengi see, kes käib nüüd ka mööda allahindlusi odavat kaupa otsimas. ometi peab see olema täisväärtuslik, ma ei sööda lapsele ju pidevalt viinereid sisse, ma pean leidma korralikku liha jms.

ja siis ongi selline tunne, et mida ma peaksin veel edasi tegema? jah, koliks vanemate juurde, ruumi on ju? oma korteri üüriks välja. no aga mis lahendus see on täiskasvanud inimesele?
praeguse töö motiveeritus on pehmelt öeldes null. ainus hea asi ongi veel suhteliselt vaba graafik ja vähesed töötunnid. samas on laps nüüd juba üsna suur ja mul ei ole kooli, vabalt võiksin töötada suurema koormusega. siin lihtsalt ei ole seda tööd. ega ka mingit arenguvõimalust.

ning hetkel pole mulle vaja rääkida, et raha ei ole motivaator. kui tegu on hinge seeshoidmisega, mis siis veel motivaator on? nagu ütlesin, suur hulka töövaba aega oli oluline, kui mul oli kool, projektitööd ja laps väike, praegu see ei kaalu seda igakuist raha kokkuklapitamist üles kuidagi. jah, väike boonus: ilmselt saan töö kaudu uue arvuti. aga võttes aluseks eesti keskmise palga ja läpaka hinna ja minu töötunnid, siis see motiveerib mind ilmselt vaid mõned kuud.

ning halvimatel hetkedel ma ei näegi kusagil väljapääsu. õnneks on ka neid hetki, mil näen ja liigun selles suunas. lihtsalt iga palgapäev lööb jälle jalust. ning mingi niisama maasseisva raha jutt ei aita, sest ei seisa ükski selline raha niisama midagi. tasuta lõunaid ei ole olemas, nagu ma korduvalt elus olen aru saanud. iga asja eest peab maksma, lihtsalt küsimus on ajas, kohas ja maksmisviisis.

ma olen nagu eile hilisõhtust saati täiega tige. ma ei tea, mida see päev toob, kui niimoodi algab, aga ma ei saa midagi parata ka ometi.
ma tean, et tegelikult ma ei tohiks hetkel end siin välja elada, aga no kurat küll, minu netiruum ja teen mis tahan.

inimesed on ikka nõmedad. vähemalt osa neist. täiesti, babah, on vaja pommitada mind igasugu napakate asjadega. ma võtan seda juba kui teatud paratamatust. aga kui veidi enne mu uneaega tuleb järgmine ogar mail ‘valimindmehe’-kombel mingist august läbi (kui mitu mailiaadressi viitsib üks inimene teha ja kui mitu kõnekaarti hankida, et ikka olla kindel, et ma pean olema sunnitud talle mõtlema, ah? ma enam ei jaksa kokku lugeda – ja see ei ole liialdus, faktid on täiesti olemas) ja mul on mingi poolloppis olek ja pea tatti täis.. ma ei tea, igatahes eile viskas mul totaalselt üle. ma ei saa aru, kui inimene tahab kangesti kellegi vaenlane olla, siis otsigu mõni muu objekt selleks, mitte ärgu halagu ja närigu minu kallal. kui ma olen ka absoluutselt nõme, nagu mulle kuude kaupa igast võimalikust ja võimatust august üritatakse selgeks teha, äkki siis jätaks mind rahule, saaks lahti sellest nõmedusest? oleks tal võimalik oma eluga edasi (või tagasi) minna. kusjuures ma olen siinkohal täiesti avalikult nõus ütlema, et ilmselgelt olen ma selle inimesega väga mitmes mõttes valesti käitunud ja tal on täiega õigus hoopis mind nõmedaks pidada – aga seda enam, jumal küll, olgu rahul siis, et mina temaga suhelda ei ürita.
aga ei, on vaja ikka rippuda siin ja mujal, mailida ja helistada ja smsida (ikka uued adred, uued numbrid iga natukese aja tagant) ja kirjutada komme (millest ma olen avaldanud ainult murdosa) a là et mulle (st, minule, eksole) meeldib minu sitt tervislik olukord jms – kui sama inimene ilmselgelt naudib seda, kuidas mina olen talle ikka räigelt haiget teinud ja üritab seda seisu pikendada, selmet mind rahule jätta ja edasi liikuda. vaene tema ja kuri ning õel mina, kes on teda räigelt ning julmalt omakasupüüdlikult ära kasutanud. märter on ikka tore olla ilmselgelt. ma võin muidugi vabalt öelda ka, mida ma omalt poolt ohtralt panustanud olen – oma taastumatuid närve suuremal hulgal *. no ja siis selle peale need teated, et püüaks heaga – kui ma kuude kaupa üritasin heaga seda asja normaalsemaks saada, ikka sain vastu ainult seda, kui halb kõik on **. ja muide, ma ei räägi siinkohal mingist suhtest, nagu võib pealiskaudselt tunduda: tegu on inimesega, keda ma pidasin lihtsalt üheks oma sõpradest. aga tema on seejuures leidnud häid ‘õigustusi’ minu teiste sõprade kallal naaksumiseks ka.. aga seda tigedamaks see mind teeb.

no ja siis tuleb see mail ja ma ei saa järjekordselt aru, et mida ta ometi veel tahab? *** ma olen juba täiega aru saanud, et ma olen talle nii sitaks palju haiget teinud, et mind võiks, maitea, viieks aastaks ülespoomisele selle eest määrata – aga mis kurat sunnib teda mind veel torkima? mul on mingi peavalu ja rõve olemine niigi, aitähh, ma saan aru jah, et on vaja mulle ka ilgelt haiget vastu teha – seekord saab olude koosmõjul mu uni tigedatest mõtetest väga häiritud, kellakeeramise järgselt pealegi. üks kena eesti vanasõna, mille järgi ma üritan käituda, on et ‘ära torgi sitta, läheb veel haisema’. aga ilmselgelt on sellele inimesele seda haisu ikkagi vaja. nii et lasku käia ja lugegu ja olgu rahul, et sai minult mingi reaktsiooni. teatan siiski, et vaenlaseks ma endiselt ei viitsi pidada, mul on energiat mujale vaja. seda teatan ka, et nii suurt ego ei maksa omada, et arvata, et ma temast siin blogin või et mingid ümbernurga-sissekanded tingimata tema kohta käivad. tüng, ei käi!

muide, nii palju kui mina tean, peaks sellel inimesel omal olema kogemusi sellega, kui keegi teine üritab end hullult peale suruda ja ei suuda lahti lasta. vähemalt on ta ise teatud asju mulle selles võtmes rääkinud. seda veidram on, et ta ei mõista sellise käitumise tagajärgi. aga no tema meelest ei mõista mina oma käitumise tagajärgi ka ja ükskord alles hakkan asjadest õieti aru saama. tjah. mul on kuri kahtlus, et on asju, millest ma olen ammu aru saanud.

igatahes, ma olen endiselt tige ja sigaunine ka, sest see osa peast, mis ei olnud tatti täis, pidi need mõtted kuidagi ära mahutama ja uni lihtsalt ei mahtunud enam kusagile.

täiendused:
* – jah, muidugi, tema närve on kulunud ka roppu moodi. aga täiskasvanud inimene võiks mingi hetk aru saada, et ta fantaasialend on olnud väga ebareaalne ning tulla nendest fantaasiatest ikkagi maa peale lõpuks ja asjadele kaine pilguga vaadata. oih, muidugi, kaine pilk on kogu aeg, sest tema ju alkot ei tarbi. erinevalt minust – mis teeb minust ka alkohooliku ühtlasi, loomulikult.

** – kuna ma muidugi kõvahäälset ei kuulutanud, et ma nüüd üritan pehmelt ja heaga seda suhtlust kuidagi mingitesse reaalsetesse piiridesse mahutada, siis muidugi seda ei ole toimunud ja see on minu takkajärgi tõlgendus asjadele, enese õigustamiseks.

*** – muidugi, ta tahab asjad selgeks rääkida või midagi, väidetavalt. kuigi ma ei saa aru, mida siin enam rääkida on. siinkohal on muidugi õigluse huvides vaja välja tuua tõlgendus, et mu suhtes sellepärast ongi p***sse läinud, et minuga ei ole võimalik ju asju normaalselt selgeks rääkida ja ma trambin lihtsalt teisest poolest üle. mingi naljakas asi on sellega: kuni mul on huvi midagi päästa, muuta, rääkida, heaga hakkama saada, seni ei taha teine pool rääkida ega ei kuula mind; kui ma olen lõpuks loobunud ja löön käega, siis on teisel poolel korraga ilge huvi rääkida. ja veel, selle maili teemaks oli ‘täiesti ebavajalik’. üllatavalt täpne teema, pean mainima – sest need mailid ongi kõik täiesti ebavajalikud.