Rubriik: asjad minu sees

teisipäevased mõttekesed

Posted on by PilleRiin

selle Norra-jamaga meenus mulle kevadine loeng, kus just sellistel teemadel räägiti. ehk siis kuidas käituda relvastatud kallaletungi olukorras. ning peamiselt rõhutatigi seal, et kõige targem ongi põgeneda. aga kuhu sa sellisel väikesel saarel põgened? pealegi oli seekord päris hästi ettevalmistatud tüüp ka, mitte selline huupi-lahmija.
ühtlasi kuuleb peatselt, kui palju mu laps teemaga kursis on, peab hakkama talle ka seletama vist, kahjuks.

***
ma avan juba mitmendat päeva blogiadminni, et midagi kirjutada – ja siis panen jälle kinni. sest no ei tule midagi. mõtted, mis enne peast läbi käinud on, poevad peitu ära, niipea, kui seda ekraani siin näen.
mitte et ma üldse väga palju mõtleksin praegu, eksole. suvi ikkagi ja peab puhkama.
mida ma ka üritan.

***
see selg ei taha ikka veel heaks tagasi minna. korjasin mõnede füsioterapeutide-massööride numbrid ja võtan nüüd hoogu, et neile helistada. jah, tegelikult mulle juba anti mõista küll, et ma olen ise üle pingutanud ja üldse peaksin ikka veel võtma väga lõdvalt.
aga ei saa päris nii. tööl peab juba nagu käima ja muud elu ka vaikset nokkima.
kuigi, muidugi, ma püüan lamada nii palju, kui võimalik.
et siis püsti tõustes jälle kangeselgne olla.

***
selle palavaga ei ole õiget söögiisu. hommikuti ikka vägistan omale midagi sisse.
seda enam on isu a) konditsioneeritu tööl, kus kohvik on kinni b) õhtuti, kui aknast natukenegi õhku tuleb.
väga ebamõistlik.

killukesed

Posted on by PilleRiin

some people just make me constantly sick! in other hand, most don’t 🙂

‘sul on midagi uut ellu vaja’, ütles sõber.
‘mul on vaja puhata olnust’, vastasin ma, ja jätsin lisamata, et tegelikult, hetkel, ma ei tahagi seda uut, mida tema mõtleb. uusi inimesi, uusi tegevusi. saaks vanadest sabadest kuidagi lahti alustuseks.
kui, siis võtaks täiega uue elu, ilma sabadeta. mida, teatavasti, ei saa.

‘we all feel overweight’, ütles üks teine sõber ühes teises vestluses.
’i dont feel it, i know it for sure. my BMI shows it’, vastasin
‘stop weighing yourself!’
ma ei kaalugi, aga mida see aitab?

‘kuidas sul meestega?’, kolmas sõber, kolmas vestlus.
‘ei kuidagi, ma hoidun neist eemale’, vastan, ja mõtlen, et mis see üldse tema asi on? loodan, et tal ei ole mingit isiklikku huvi. sest mulle ei ole seda küll vaja.
‘ahah, mul on naistega samamoodi’, saan vastuseks. hea teada, vist.

kusagil on mingi teine reaalsus, kus neid probleeme ei ole. aga võib-olla on hullemad?
pärastlõuna vaikne unisus aitab ebameeldivat unustada.

insomnia

Posted on by PilleRiin

täiesti kohutav, ma ei tea, kas see on see mittemidagitegemise tagajärg või? see, et ma olen viimase nädala halvasti maganud. õhtul ei tule ulnd ja öösel külge keerates olen ka jupp aega üleval. täiesti kohutav.
ja siis helistab lapsuke kell 8, kui ma parajasti und näen, mitte ei vähkre, ja teatab, et nad jõuvad umbes poole ühe ajal linna. muidugi ei jää ma peale seda enam magama. ja palavusest see viimastel öödel nüüd ka enam ei ole.
see-eest olen ma nüüd loppis.
aga ma püüan mitte magada, sest kui ma nüüd magan, siis ei tule jälle õhtul und jne. kuigi ma olen kindel, et sel hetkel, kui ma otsustan magama jääda, ei tule nagunii. sest miskipärast see lihtsalt on nii.

tänane paanikaosakond

Posted on by PilleRiin

selles seisus, kus mul on nädalapäevad ka juba sassis (laps ei käi enam koolis ju ka, et nädalavahetus kuidagi välja joonistuks), olin ma kindel, et ma ei kirjuta ka täna midagi. sest no mul ei toimu midagi erilist ja selle palavaga ei jookse mõtted ka mitte.

ja viimane ongi ilmselgelt põhjus, miks ma ikkagi kirjutan.
sest, küll mitte sellest palavast, vaid ma ei teagi millest, ajasin ma Väga Totaalselt lapse laagriaja sassi. ma teadsin kogu aeg, et selleni on veel umbes nädal aega – kuni täna lõunal mulle helistati ja väga imestunult küsiti, et miks mu laps ei tulnud.
mispeale mina oskasin ainult kökkmökk teha. ehk et jäin sõnatuks (mida minuga tihti vist ei juhtu) ja siis kokutasin midagi vastu.
sest täiesti idioodi tunne oli.
muidugi, kõik sõitu puudutavad mailid rääkisid transpordi orgunnimisest ja kellaaegadest, aga mitte kuupäevast 😛 kuid ikkagi, peale mõningast sobramist asjassepuutuvate mailide hulgs leidsin ma selle manuse üles, kus kuupäevad kenasti kirjas. ja nagu ma siin haiglajärgselt olen oma tühja kalendriga (ehk et ei ole vaja miljonit asja meeles pidada, et need ei kattuks), ei pannud ma seda kirja. sest no üks asjake püsib ju ikka meeles.
hah!
selle ainsa olulise asja koolilõpetamise ja jaanipäeva vahel suutsin ära puterdada. tubli ema, pole midagi öelda.

positiivne on see, et õnneks-õnneks on keegi veel õhtupoole sinna kulgemas ja mu laps haaratakse kaasa. muidu oleks pidanud ise selle maa maha kihutama. või mis nüüd mina, minust ei ole kihutajat, oleksin pidanud sugulasi-sõpru sebima. kuigi neid pakkumisi tuli ka kohe – ehk siis ka see oleks võimalik olnud.
nii et laps saab, küll hilinemisega, siiski kenasti laagrisse ja olukord on selles mõttes lahendatud. peale väikest mõtlemist (ja sõprade ning vanemate abi) said isegi laagrisse vajalikud asjad välja mõeldud. sest ma ju teadsin, et sellega on aega tegeleda maa ja ilm ja ma ei olnud veel hakanud üldse mõtlema.

aga mina olen sellest täitsa läbi, ikkagi selline ehmatus ja enesesüüdistus ja pinge.
jälle, õnneks mu vanemad, kelle juures poeg on, võtsid ka asja väga rahulikult ja suuresti tänu neile asjad ju kokku saidki.

ehk siis – ka tühja kalendri ajastul tuleb ikka vajalikud asjad kirja panna.
kuigi sellest ehmatusest võiks nüüd mõneks ajaks jaguda.

auk seljas

Posted on by PilleRiin

eile õhtul läks see esimene uinumisemoment kuidagi üle ja jäin voodisse vähkrema. servadest juba lahtine haavaplaaster ka muudkui häiris ja lõpuks tõusin üles ja kiskusin selle ära. lasin käega üle õmbluse, siuke eenduv sakiline triip seljal – ja selle ülemises otsas oli korraga auk. ehk siis tuntavalt ülejäänud seljast nagu sissepoole olev asi. bfff. väga ebameeldiv avastus, kuigi ilmselt normaalne asi. ma küll ei kujuta ette, vaevalt see nüüd äralõigatud diskist on, ega selgroos ikka auku ei ole ja enne ei punnitanud sealt ka midagi välja. äkki väljaimetud pekk? 😛
igatahes oli see vastu ööd siuke päris õõvastav avastus, aga igatahes kadus see enneolnud häiriv tunne ära, no uus tuli küll asemele. sain oma mõtted kuidagi sellest eemale ja uinusin lõpuks.
täna võtsin (koos saatjaga ikka) ette väikese jalutuskäigu lähimasse apteeki ja tõin uue haavaplaastri. haiglast öeldi küll, et ei olegi vaja, aga kuna see haav on üsna vöökohal ka, siis on omal parem tunne, kui midagi peal. ja see auk ei häiri siis ka niimoodi.

terve see nädal, mis opist möödas, olen ma kogu aeg natuke nagu uimane või tajun asju läbi kerge loori. parasjagu nii, et toimimist ei häiri, aga tähele panen. rohtusid ma ju ei võta (haiglas võtsin ka minimaalselt, mitte et vastu ööd hulk valukaid + unekas veel peale ja päeval ka nii üht kui teist; ikka ainult siis, kui vaja oli ja unekas jäigi võtmata), nii et ilmselt on see mingi organismi reaktsioon võõrale häirivale olukorrale. muud ei oska arvata.
kaks hommikut on mingi kuklapeavalu ka olnud, selle peale olen ikka midagi võtnud. ilmselgelt pole peavalu nii ammu löögile saanud ja nüüd kasutab juhust.

töö-töö. mul on mingeid otsi vaja, mida saan kodus ilma pikema arvuti taga istumiseta nokkida. haiguspäevade eest teatavasti olulist pappi ei saa.

laupäev, eelviimane kodupäev

Posted on by PilleRiin

vabad päevad ON väsitavad, ausõna! kuigi peale haiglat ilmselt mitte – sest siis on mu tegutsemisvabadus oluliselt väiksem.

hommikul põrutasime pojaga Paavli kaltsukasse. viimati tõin talle ühed oma meelest toredad püksid suveks, aga tema kirtsutas nina. mis siis ikka – peab ise valima. ega ta mõttest väga ei vaimustunud, aga lõpuks sai siiski hulga asju. ilmselgelt peab ta neid siis kandma ka, sest ise valis.
mina sain ka natuke midagi, muuhulgas ühe kena suvise villase jakikese, mille kohta poeg teatas, et tal oleks hea meel, kui ma seda tema tunnistuste kätteandmisel kannaksin. ma usun, et see on üks suurimaid komplimente ta poolt 🙂
tagasi tulles haarasime toidupoest ka miskit kaasa. katsetan täna ühte lihtsat retseptikest, kui õnnestub, jagan siiagi.

kuna poja vana nari minu magamistoast kolis eile õhtul lõpuks meie juurest ära, on mul nüüd seal palju ruumi. vaatasin ja arvutasin ja tekitan sinna paar kummutit olemasolevate asemele. olemasolevad on nagu on, kaks tükki tulid selle elutoamonstrumiga kaasa, mis ma kunagi ajutiseks asjade ärapanemiseks ostsin ja mis siin nüüd oma 8a olnud on 😛 teine on mingi odavvärk minu esimese üürika ajast, no ligi 20a vana siis. need uued on muidugi vanakraamipoest -aga ma ei saa neid mõlemaid täna kätte, jäävad hilisemaks. ehk ongi head liikumisharjutused magamistoa piires asju sahtlist sahtlisse ümber tõsta? 🙂

no ja siis muidugi tuli veel see mõte, et äkki peaks magamistuppa omale ka laealuse voodi tekitama (nagu lapsel oma toas on)? seal oleks ruumi korraliku trepi moodi asi ülesronimiseks teha ja see tekitaks võimaluse kirjutuslaud suurest toast ära viia. vot päris magamistuppa seda nagu ei taha – aga kui voodi on üleval, siis see on kuidagi teistmoodi.
ma pean seda nüüd muidugi nuputama, et kas see ikka on minusugusele vanakesele hea mõte. äkki ikka tekitaks mingeid riiuleid lae alla ja elaks üle, et kirjutuslaud-arvutid on suures toas? et lihtsalt koristaks veel natuke ja viskaks veel mõttetut träni ära? ja selle elutoamonstrumi asemele ehitaks hoopis mingi kõrge korralikuma kapi?
valikud-valikud, ma ütlen.
lisaks muule tuleb iga asja juures ka finantsarvestused teha 😛 et mis üleüldse on võimalik ja mis mitte. siinkohal meeldetuletus iseendale, et tuleb ikka KIKi ka üks projektike kirjutada.

seoses haiglaga avastasin umbes täna, vidinafänn nagu ma olen, et ma tahaksin ilgelt Dell Streak Mini, et seda haiglasse kaasa võtta. sest mu telefon on küll päris hea, aga siiski natuke pisike kõikide netietegevuste jaoks; ja läpakas on jälle natuke suur, et haiglasse kaasa tirida. et mingi selline vahepealne asi võiks olla ning see tundub just sobiv, oma Androidiga ja puha. just selline, mida hiljem ka mugav igal pool kasutada on. aga no see hind muidugi välistab selle, et ma nüüd lihtsalt lähen ja ostan.
unistada muidugi ei keela keegi.

tuligi pikk loba jälle, kaon edasi tegutsema.
aaa, poeg valis Grossi poest juustupulgad, nende omatoodang, ja need on täitsa mõnusad: pehmed, aga ei pudise ja maitse on hea. laps on rahul 🙂

rantrant

Posted on by PilleRiin

pähh, no ikka peab mingi tagasilöök tulema. moraalne, sest füüsisega pole väga palju kusagile kukkuda (noh, optimist minus ütleb siiski, et saab veel kordades hullemaks minna ja ma pean õnnelik olema, et mul niigi hästi on).
aga jah, see moraalne auk. ei, mitte hirm, ma ei karda seda oppi – vähemalt mitte niivõrd, et see mind oluliselt kõigutaks. lihtsalt mingi üldine tühjus. nagu ikka, ma tean ju selle põhjuseid ka. nagu ikka, olen ma vähemalt osaliselt ise selles ‘süüdi’. kuigi tegelikult pole üldse midagi sellist, milles saaks kellelgi mingit süüd olla. sama hästi tean ma ju ka seda, et hetkel ongi nii hea, nagu on. edasipidi – kes seda teab.
elu lihtsalt ongi selline. lihtsalt see moraalse augu hetk on vastik. aga siis hakkab jälle tõusma. kunagi ikka.

blablah!

Posted on by PilleRiin

mõnede inimeste ignorantsus, vastutustundetus ja suvaline sõnadeloopimine lubaduste pähe ajab mind vahel ikka päris tigedaks.
kuigi selle peale ei ole mitte mingit mõtet tigedaks saada. sest ma ju tean seda oodata ometi.
tegelikult muidugi ei peaks selliste inimestega üldse suhtlema. hädavajadust selleks on vähem, kui mulle vahel tundub.

teada on hea, aga..

Posted on by PilleRiin

selles mõttes on muidugi parem, et on teada, mis selja-jalaga viga ning et tegu pole mingi müstilise asjaga, vaid väga levinud probleemiga. ehk siis selle lahendamine ei nõua ka mingeid imevõtteid või midagi.
aga teisalt on ebakindel ja ebamäärane tunne ikkagi. sest selline päris-op on asi, mida mul olnud ei ole. paar mingit torkimist on olnud, aga siis pole midagi lõigatud. nii et pisut hirmutav, kuigi, jajaa, ma tean, see on väga tavalineja igapäevane asi.
ja siis see ajastuse küsimus. mul ei ole halli aimugi, kui pikad on järjekorrad sellisele opile. nädalates või kuudes? aastates vast mitte 🙂 ja näiteks kui pakutakse juunisse, siis ma ei saa ju. sest kuuldavasti võtab taastumine päris korraliku aja ja juuni lõpul on see pikaltplaanitud reis ju, ammu kinnimakstud lapse unistus. ehk siis selle ärajätmine tuleb kõne alla ilmselt ainult elu ja surma küsimuse korral. mida mu häda küll ei ole. jah, jüle nõme valik, loomulikult peaks valima tervise – aga oma laps ja tema ülisuur soov (+ muidugi minu jaoks väga suur raha) võivad olla olulisemad ju? samas, kui imekombel peaks pakutama suhteliselt kohe, siis läheb loosi, sest sel juhul olen ma juuni lõpuks juba liikumisvõimeline küll. ahjaa, valikutest veel, ilmselt mõne neurokirurgi juurde kusagile tallinnas oleks saanud muidugi ka veel aja, aga seal konkreetselt oli nagunii järgmine tasuta vaba aeg paari kuu pärast umbes. ehk siis, kui ma saaksin arstile alles heal juhul juuni lõpus, siis võib ju juunikuise opiaja ära öelda..

muidugi, kogu selle asja tulemusena olen ma suhteliselt närviline. mitte et ma muidu väga nunnu ja stabiilne oleksin, aga praegu ma tajun ise ka väga hästi, et olemine on habras.

olgu, loodetavasti homme keskpäevaks olen targem mõnes asjas.

seljavalu põhjused on vähemalt teada

Posted on by PilleRiin

.. aga midagi rõõmustavat seal ei ole. diskirebend, populaarteaduslikku ingliskeelset juttu on siin. seal on videod ka juures, nii et ma ei hakka siin pikalt seletama.
ja kuna mu valu ei ole miski asi ära võtnud (venitused jms kaasa arvatud), siis on asi nii kaugel, et lahenduseks on opp.
pean nüüd veidi uurima, kuhu oleks mõistlik minna. see on küll üsna tavaline operatsioon, aga tahaks ikka sellist kirurgi, kelle kohta keegi oskab head öelda. teise eesti otsa ka ei hakkaks minema. pean tegelema hakkama sellega – mingi järjekorrad on nagunii.

lisa, pool tundi hiljem: soovitati mulle ühte neurokirurgi, kes töötab Põhja-Eesti Regionaalhaiglas Mustamäel. läksin nende kodukale uurima ja keegi oli ilmselgelt ära öelnud oma reedehommikuse tasuta aja, küll teisele arstile. rabasin selle ära, sest maikuus rohkem tasuta aegu ei olnud sinna üldse. see on siis konstulatsioon, mitte veel opp ise. ma loodan, et saab opiaja ka juba paika panna siis.