Rubriik: asjad minu sees

I am who I am

Posted on by PilleRiin

asjad liiguvad vääramatult suunas, kuhu peab. olgu see suund siis just selline, nagu on.
kui kõik teoks saab, siis ohohohooo 😛

aga selge see, et elul ei saagi lasta igavaks minna. niigi ongi üsna kaua suhteliselt vegeteerimine olnud.
siiski peaks end veel natuke rohkem kokku võtma. jänes šampust ei joo. ebaõnnestumine näitab, et oled siiski milleski õnnestunud (kui sa pingutad, et ebaõnnestuda ja see nii lähebki, kas sul siis õnnestus või ebaõnnestus? :P).

vanus, muide, on pluss. kes oleks osanud seda arvata aastat 10-15 tagasi?
minu puhul ma tunnen täiega, et vanus annab vabaduse. kui vaadata seda listi, siis mida aeg edasi, seda lihtsam see kõik on. mõni punkt tahab veel veidi arenemist, aga ma tean, et see kõik tuleb.
jajah, kõike seda räägivad eneseabiraamatud ka – kuid see muutus peab algama seestpoolt. käib mingi vaikne sisemine plõks.. ja tajudki, et elu on lill ning hea on teada, kes-mis sa oled. ning leppida sellega enda juures, mis väga ei meeldigi.
sest ma olen kes ma olen. ning ma olen ammu öelnud – kellele ei meeldi, see astub ära.

vaikselt ihkan suve.

poliss

Posted on by PilleRiin

mõne asjaga end sidudes ei kujuta ette, kui ebameeldivaks see lõpuks muutub. aga noh, iga asi on kogemus ja seega mingitpidi vajalik. elus peab kontraste olema. läbi nende suudan ma ise ennastki üllatada.

Poliss, film, mille kohta ma ei oska jälle eriti midagi öelda. ega ma ei pea ka muidugi.
esimene emotsioon on, et väga lärmakas, väsitav ja hüplik. hiljem tulid paar stseeni, mis seda natuke leevendasid, aga tegelikult oli siiski minu jaoks väga läbiv.
kuidas need lapsed mängima oli saadud, ma ei tea. selline tunne, et osa olid dokumentaalkaadrid, samas jälle kahtlane.
ebamäärased suhted. vanemate-laste, politseinike, fotograafi suhted..
politsei töömeetodid hämmastasid. see koht, kus nad kambakesi irvitasid väärkoheldud tüdruku üle, oli ikka väga jube. ülekuulamised kambakesi, kogu toaga.. ohver ja ahistaja koos ülekuulamisel.. oeh. huvitav, kas seal käib see töö tõesti niimoodi? mitte et ma teaksin, kuidas meil käib, ma miskipärast arvan, et mitte päris nii. aga ma ei tea, võib-olla on samamaoodi.
täispakitud film ikkagi. väga-väga palju situatsioone. väga kauged seosed (ehk mõtle ise).
ja kui sa oled selline, keda lasteaia kontsert nutma ajab, siis ei ole mõistlik seda filmi vaatama minna ilmselt.

heidikute kuu, ausõna

Posted on by PilleRiin

täiskuu oli eelmisel nädalal, aga mitmedki tuttavad on leidnud sama, mis mina – kuuseis ei oma hulluse aktiveerimisel enam vahet. nats väsitama hakkab, eriti, kui korraga aktiveerub neid mitu. ma ei teagi, kas ‘fanclubi’ olemasolu näitab seda, et ma pole piisavalt hall hiir või seda, et ma ikkagi olen tropimagnet või seda, et ma peaksin oma nina rohkem eemal hoidma (asjadest). ilmselt natuke kõike. sest kui midagi ei tee, siis ei juhtu ju ka midagi.
mis kokkuvõtteks oleks teispidi väga igav.
ehk ilmselgelt, noh, minu puhul on need asjad nii, nagu on. vabandust, kui mõni seda ülbeks peab, aga ilmselgelt ma ei ole hall hiir. ja absoluutselt mitteülbelt, ilmselgelt olen ma ise ka mõnevõrra tropp. või, jälle ülbelt, nii laias laastus mittetropp, et see troppe häirib 😛

kuigi sellistel hetkedel tahaks ju isegi hall hiireke olla olla.
või siis, nagu ma täna mingil varasel pärastlõunal täheldasin, kas oleks võimalik kusagile teisele planeedile kolida?

meie igapäevast und..

Posted on by PilleRiin

ma ei saa ikka aru, mis jama selle magamise ja magamatusega on. aga kusagil umbes kellakeeramise paiku vist sai see alguse. et ehk ma ei maga kuidagi oma und täis ja ma ei saa enamasti aru, miks. sest ma poen varakult voodisse ja nagu magan ka. aga siis tabab kell mind umbes keset ööd (tegelikult nii, nagu ikka) ja ma olen päev otsa selline uims.
no ja ma tean unefaase ja muud sellist, ometi ei ole mingit loogikat selles, et umbes kolm nädalat ma ärkan alati vales faasis.
ning see on ka, et kui ma olen korra ärganud, siis edasi magamisest ei tule suurt midagi välja. varem ei olnud see ka mingi probleem.
õhutanud olen, õues isa piisavalt viibinud ja kõike muud sellist. tühjagi.
magamajäämisega ka ei ole üldiselt probleemi, uinun ikka väga kiirelt.
ebameeldiv.

sellest hoolimata leiavad inimesed, et ma näen kuidagi hea välja.

mulle ikka meeldib Maximas müüjate vormirõiva seljal olev kiri ‘küsige, ma võin aidata’. et võib, aga võib ka mitte, just nii, kuidas tuju on. haa! 😛
aga eile oli seal igatahes täisterapastat. gluteenivaba oli ka.

as good as..

Posted on by PilleRiin

jaaa, esmaspäev. jaaa, ma olen uims ja loppis, nagu oleks sinine esmaspäev.
aga ei ole. on hoopis täiesti müstiliselt hea nädala algus. esmaspäeva lõunaks tohib ju ometi olla õnnelik? ja isegi kui ei tohi, siis who cares! selle olen ma ammu selgeks saanud, et õnnelik peabki olema hetkes, mitte takkajärgi õhates, et vot sel hetkel ma olin õnnelik.

ja noh, Daki ka just kirjutas õnnest, aga minu vaatenurk on natuke teine ja ma üldse ei mõtle sellele, et varem või hiljem midagi läheb sügavalt pekki. tähendab, nagunii läheb. aga ma ei kavatsegi sellel lasta hetkes oma heaolemist rikkuda. küll siis jõuab põdeda ja kõike, kui selleks aeg on. seni veel ei ole.
ning selle üldise tasakaaluga on ka nii, et ma olen päris kindel, et igasugu jama on olnud kuhjas ja rohkemgi veel, ehk et ongi aeg, et oleks veidi teistpidi see kaalukauss.

hommikune absurdihuumor oli hea algus muidugi ka. aga siis rabas kaltsukas pooltuttav müüja mul sabast kinni ja ütles, et ma näen viimasel ajal kogu aeg aina parem välja. et kas ma olen alla võtnud või mis on. no ei ole tead (kuigi täna hommikul tahtis püksirihm ühe augu võrra edasi liikuda, ikka postiivses suunas – ja kumb on positiivne, mõelge ise), vähemalt mitte eriti. ja üldse olin ma umbes kammimata juustega (oot, palju ma neid üldse kammin?), loppis näo ja poolkoduriietega.
tähendab, ütlesingi talle, et mul on lihtsalt hea talv ja kevad olnud.
kuigi, kui nii mõelda, on igasugu probleeme ja muresid olnud ka küll ja rohkem.
aga see üldine taustsüsteem, eksole. et lihtsalt ongi hea. et mingid pinged on kadunud ja mingi, hm, pinnaletõus on toimunud.
ja et ilmselt siis ongi, kui lausa välja paistab.

tõdesin taas, et see raamatuosa seal kaltsukas on üks paha asi. täna tulin ära ainult kahega, neist üks see La Plante, mis eile ETV pealt just algas. mul on küll mingi teine pooleli, aga nüüd pean ikka selle läbi lugema. sest järgmisel pühapäeval saab see läbi ja ma ei taha raamatut lugedes ette teada, mis saab ja kes on süüdlane. onju.
lisaks oli seal riiulis üks Rendell, mida ma ei ostnud, sest ma olen seda lugenud. aga riiulis toda ei ole. nii et peab ikka siis ära tooma..

puudujäägid sisemises ilus

Posted on by PilleRiin

minu sisemine ilu on hakanud ajale jalgu jääma, selgitas tänane UH. ehk siis vanus, pärilikkus vms on hakanud oma tööd vaikselt tegema. kuigi suures osas on kõik siiski kena, on mõned kummalised-ootamatud asjad viltu. ühtlasi on nende mõne nädala taguste valude põhjused ka teada, enam-vähem. tegelikult on küll rohkem kui üks asi, mis seal taga olla võib, aga valisime ühe, mis klapib kõige paremini ja on kõige loogilisem. ja see ei olnud üldse see, mida arst arvas olevat.
samas tõusis ka küsimus, et kas vajadusel ma olen nõus veel opile minema. noh – muidugi. et mul ei ole mingit paanilist hirmu selliste asjade ees. arutasime ka, et algul proovime ilma, mis aga tähendab kalli keemia sissesöömist, ning et ka keemiasöömine pikalt ei ole hea muidugi. aga no läheneme siiski sedapidi. kuigi see võib teatavaid valusid veel kaasa tuua. hah. vaata oma sünniaastat, öeldakse seepeale.

aga nii mitu tundi hommikul söömata-kohvita olla paneb ikka oma põntsu ka.

insomnia

Posted on by PilleRiin

see nädal on möödunud pooluduselt. mingi jama on magamisega: ükskõik, mis kell ma voodisse ei keera, ei tule tükk aega und ja siis on pidevalt tunne, et ma ei maga väga sügavalt. hommikul kaob ka uni ära ja pea on ropult paks. heameelega virutaks selle kellakeeramise süüks, lõi organismi sassi. kuigi no võiks juba üle olla ju.
nädala keskel olin ma kaks päeva rohutu ka. see tablett, mida ma nii 20a olen pidanud igal hommikul võtma ja nii elu lõpuni. üks päev vahele ei juhtu midagi, kaks päeva on veidi kahtlasem. nädalaga läheks päris hulluks ära. aga jah, lihtsalt unus apteegis käia (no mis pagana moodi küll, ah??, küsin ma iseendalt) ja nii siis oligi.
aga ka see ei tohiks enam mõjuda.

ega ei olegi aega sellele küll mõelda. teadagi, vabad päevad on kiired.

ajakohaseid mõttekilde

Posted on by PilleRiin

tänaval jäi silma mingi reklaamplakat, kus mingil puhul lubati välja loosida laevapileteid neljale Soome. tore – kes soovib sinna kolida, leidku see kampaania ja proovigu õnne. sest seal ei olnud poole sõnagagi, et tagasipiletid ka komplektis on. uus tase.

laevapiletite asemel võiks lotopiletitega võita.
selle eelduseks oleks muidugi nende ostmine. teate küll, nagu tolles anekdoodis. kuna ma aga ei osta, siis ma just ei looda ka, et ma võidaksin 😛
aga äkki peaks saatuse korraks jälle proovile panema?
sest panuseid, suuri panuseid, on hetkel vägagi vaja.

ma unustan kogu aeg ära, et mu aastal 2003 aegunud tšillipulber on endiselt tugevama maitsega, kui enamik värskeid analooge poes. kust ma selle suure paki sain, pean kohe lausa meenutama. okei, meenus ka..
retsept hiljem.

kohustuslik kellakeeramishala: mulle ei sobi see ikka üldse. ei üht-ega teistpidi. igasugune ajataju kaob ära, uni on kehv ja kõik toimub nagu mingi udu taga. võinoh, peaaegu.
jah, ma tean, et tihti reisides on asi hullem – aga siis on see nö teadlik valik ja üleüldse, reis ei lähe arvesse 😛 aga just selline igapäeva ärasolkimine on nõme. mina, kusjuures, ei saa isegi õieti rutiinist rääkida.

siin ja praegu

Posted on by PilleRiin

oujee, kevad või midagi. hommikul oli küll rõve külm tuul. aga nüüd pidi parem olema. nojah, päike ikkagi.

mõtted ja ideed tuleb nüüd katsutavasse-nähtavasse-tajutavasse vormi panna. vähemalt on, mida sinna panna. tundub, et ajasisustamisega ei teki niipea probleeme. fookused vajavad nihutamist – vähem energiat sinna, kus keegi seda tegelikult ei taha (kuigi oleks vaja), rohkem sinna, kus on nii nõudlus kui tahtmine. mõne unistuse peab elus täide viima ikkagi. või vähemalt proovima.
ja kui mitte mina, kes siis veel? eriti, kui team on olemas ja on vaja olla vaid üks nende hulgast.

aina enam tajun, et neljakümneselt elu alles algab. noorpõlve kõhklused-kahtlused-otsingud on läbikäidud etapp, iseendaga läbisaamine selgem, kui poole nooremana, maailm iga päevaga avarduv, hirme vähem. siirdeaja põlvkonnast, nagu ma olen. minevik on läinud, et mulle midagi õpetada; tulevik on ees, uusi kogemusi täis; kõik mis vaja, toimub tänases päevas.

nii me äri ajamegi

Posted on by PilleRiin

kui helistada kinnisvarafirmasse, siis on normaalne või, et maakler küsib, miks seda pinda näha tahetakse? liiga hilja tuli mõte, et öelda, et paneks ühe narkoäriurka püsti ja mõne valerahamasina ka. kuigi need on tegelikult üsna igavad ja nürid ideed. aga mõte jääb samaks.