septembripäike paistab aknast silma

mul on tunne, et see koolialgus on mulle pingelisem, kui lapsele. kuigi ma ei näe ta sisse. ning ma ei tea, kas ohtralt kodutöid on tingitud teisest koolist või ongi neljas klass selline.
muusikakoolis on nüüd ka rohkem teha. see noodiõpe, mis ta sai, on küll positiivses mõttes veider, sest ta oskab rohkem, kui eeldada võiks.
küll kõik sujub.
kui ma ainult ise nii väsinud ei oleks. uni on ka rahutu, nii et ma ei maga hästi välja. see annab omakorda natuke seljas tunda.
magneesiumikuur, mis muud.
(kuigi ma annaksin pool kuningriiki, et nädala kuskil spaas vedeleda. aga mul ei ole kuningriiki ega ka nädalat aega :P)

hilisõhtune kiirvestlus netis oli väga ergutav. no täiesti vale aeg ergutuseks muidugi. ilmselt ajasin ma küll sellist juttu, nagu oleksin veini joonud. tühjagi. vein seisab jõude.
“ma tunnen puudust tarkade ja ilusate ja vägevate naiste seltskonnast.” mina või? ausalt või?

ma ei julge ikka veel vene keeles lugeda. raamatud on riiulis, aga ma pelgan. äkki peaks ikka alustuseks mingi lasteka võtma? ‘minu esimesed sõnad’ või miskit?
seni loen julgustuseks eesti keelde tõlgitud kaasaegset vene kirjandust.

viimase sofasurfajaga tuli pool Islandit koju kätte.

mõttejupid

tõvevimm ongi sees, poisil rohkem kui minul. nii palju sellest, et väidab, et palav on. ikka see tuul ja vihm ja tuul ei anna kokku midagi head. ma ise oleks võinud ka natuke rohkem talle selle pusaga peale käia.

aga üldiselt vastuoluline päev. juba õueski. välja vaadates petlikult päikseline, tegelikule samasugune vastik külm tuul nagu eile.
väike mure lapse pärast ka. paar asja, mis ta ütles, keerlevad mu sees ringi. aga küll saame hakkama. eks ma natuke aimasin ette. peaasi, et mu oma algav koormus fookust kauakd mujale ei vii.

vihmahommikune

oeh.
no mis kasu on minul sellest lahtilaskmisest, kui see minevik ripub minu küljes? nagu koeras**t saapakontsa küljes. aint saabastega on lihtsam ikkagi, saab kasvõi ära visata.
ilmselt siis peab tegema lihtsalt vastupidi. et kui on midagi uut, laseb minevik minust lahti. või midagi sellist.
igatahes.

tänane vihm tegi natuke nõutuks. no et nagu päris sügis ei ole, aga suveriietega ka ei liigu. leidsin siiski midagi sobivat (ja seda ka, et riidekapp tuleks uuesti üle sortida 🙂
linnas vaatasin, et mitmedki on päris korralike mantlitega.
see annab lootust, et varsti on natuke rahulikum periood.
aga mitte veel, mitte veel 🙂

kass, kes kõnnib..

eile kuidagi juhtusin õhtul M.-ga rääkima usaldusest ja lähedusest jms. ja et miks minul nende asjadega on, nagu on. ühtlasi oli kohe hea tuua värskeid näiteid, kuidas enam-vähem iga öeldud asja saab sinu (st hetkel minu) vastu ära kasutada. eriti veel kirja pandud asju. jah, iga selline juhtum süvendab üleüldist usaldamatust, kuigi see ei pruugigi välja paista (oma olemuselt olen ma ikka selline sinisilmne ju).
eriti hullud ongi sellisel juhul need inimesed, kes oma arust tahavad head (nojah, ebameeldivatele inimestele nagunii ei räägi eriti midagi) või siis enamvähem igal sammul väidavad, et nad ei kuritarvita iial seda, mis neile räägitud on.
ohumärgiks on kujunenud see, kui inimene samas iseenda asjadest rääkida väga ei taha või keerutab lihtsalt olulisest eemale.
aga seda kõike ei pruugi alati õigel hetkel tähele panna.

nii et jah, kui keegi tuleb ja hakkab mult väga kiirelt väga isiklikke asju küsima, siis see on vale tee. minu usaldust sellega ei võida ja lähedale ei saa.
ja ega ma väga tahagi.

mitu korda ma pean..

eileõhtune deja-vu. ainult selle vahega, et ma ei ole seda enne näinud unes, vaid täiesti reaalselt. ja mitte üks kord.
ning praktiliselt ainus reaktsioon selle peale on imestamine, et kui blondiks mind õige peetakse? ja tõdemine, et ilmselgelt üsnagi blondiks. ilmselt ma olen selle ära ka teeninud kohati, tõesti.
sest no eksole. ma olen ju ometi ennegi langenud lõksu nagu joodiku või vägivallatseja naine, kellele iga kord tõotatakse, et see on viimane kord ja nüüd kohe kõik muutub, igaveseks (kuigi ma pean tõdema, et mul ei ole kogemust joodikuga ning oluliselt mitte ka füüsilise vägivallaga. aga neid teemasid on veel. petmisest ei räägi ma siinkohal ka mitte). kuigi juba teine kord sama käitumismudelit peaks piisavalt tõestama, et ei muutu midagi.

aga eks ma natuke olen aja jooksul vist arenenud ka ning ei kipu enam väga mitu korda ühe reha otsa jooksma.
ning jaa, ei saa salata, inimestele meeldimise vajadus ei ole ka enam ammu minu tugevaim külg. et ehk mul ei ole vaja kellelegi meeldida, et mu enesehinnang püsiks, ning seega võin sellised tõotajad ilmselgelt tähelepanuta jätta.

või siis, eelmise postituse valguses, minus ei ole enam seda tühimikku, mida ma peaksin teistega täitma.
ning see teeb olemise väga palju kergemaks.

õnne valem?

Harri Kingo kommentaar EE artiklile “Appi, ma vajan armastust“:

Armastust võib vaadelda sõltuvusena, kuid sel juhul peame arvestama, et me ei vaatle armastust, vaid kirge – emotsionaalset iha ja viha inimeses.

Armumine on see algustpunkt, kus inimene seisab piltlikult teelahkmel – kas see armumine läh
eb üle kireks – emotsionaalseteks ihaks ja vihaks, lausa neist sõltuvuseks… või muutub tõeliseks puhtaks armastuseks. Meie häda on selles, et me ajame need kaks alati lootusetult segamini – ajame segamini kire (oma emotsionalsed ihad ja vihad) ja armastuse. Me peame kirge armastuseks.

Ometi, need kaks pole samased ja on lausa vastandlikud. Kõik religioossed õpetused õpetavad meile armastust, kuid kõik religiossed õpetused õpetavad meile kirgedes elamise ületamist ja jätmist. Idas peetakse meie kirgi – ihasid ja vihasid – rasketeksks meeleplekkideks, mis ei võimalda inimesel jõuda puhta meele ja armastuseni. Põhimõtteliselt sama vaade kirele on ka läänes – ihade ja vihade küüsis inimene on kaugel võimest oma ligimest armastada ja isetult teenida.

Kired – emotsionaalsed ihad ja vihad – on alati isekad, egoistlikud. Armastus seevastu on isetu ja altruistlik. Me võiks õppida neil kahel vahet tegema – meie ja meie lähedaste elu oleks kergem, kui me oskalsime iseendas neil vahet teha ja neid kahte segamini alatasa ei ajaks.

jah, ma tean, millest ta räägib. ja tean, millest artikkel räägib. turvatunde otisimine läbi teise inimese ei ole mitte võõras teema, aga jah, see ei ole armastus. nii palju ma tänaseks juba tean.

une näod

appi, unustasin täitsa ära, mul oli absurdsete unede öö. üleväsimusest nagunii. aga ma vaatasin retseptisaite ja siis meenus 😛 ja ei lisa eelmise postituse lõppu vot.

et jah, toit. mingil hetkel olin ma unes jaama turul, mis tegelikult ei näinud üldse välja nagu jaama turg, teadagi, nagu unedes ikka. ja seal müüdi ühes letis igasuguseid selliseid meil mitte tavalisi asju, nagu värske okra (söödav muskushibisk :O), erinevaid tšillipiprad jne.. aga hinnad olid ka vastavad, nt okra tükk (!) oli 2eur 😛
nii et ma midagi ei ostnud küll.

aga edasi oli kuidagi jube. sõitsime Mustamelt trolliga linna suunas (miks, ma ei tea, osa olid mingid välismaalased) – või oli see hoopis tramm. ja õhus olid mingid sõjaväe helikopterid. tükki neli. väga lähedal ja kuidagi ähvardavad. trollis (või trammis) käis veel arutelu, et huvitav, mis demonstratsioon või mis see on, kui üks korraga suunas oma ee.. relvad.. trollist natuke tahapoole ja tulistas mingi ee.. mürsu välja. ilmselt mõnisada meetrit tahapoole.
meie troll jäi seisma ja jooksime välja. mingit kõrvalist teed mööda liikusime linna poole ja siis olime korraga kusagil Mooni tänava kandis.. samas jälle oli see natuke nagu Nõmme tee. ja seal oli mingi nagu ministeerium või asutus, kust me püüdsime abi otsida, aga meid ära tõrjuti.
edasi ma ei mäleta, keeras positiivsemaks ära.
nii et hommikuks oli ülekaalus siiski hea emotsioon.

vahelduva pilvisusega

“Nüüdseks tean, et igaüks on oma arengu tasemel, seal, kus ta soovib olla. Siin teiste soovitused ei aita. Näiteks arvan, et viie-kuuekümnene mees, kes käib ikka veel ööklubides, uskudes, et ta on nooruslik, pole tegelikult soovinud edasi areneda.”

Angelika Erin, “Eesti Naine”, august 2012

eilsest on mõned toredad pildid ka ja ma olen täitsa rahul, et minu roll sealt veel ei selgu (ei saagi selguda, kui ma ise kaamera taga olin). igatahes, põnev-põnev ja palju toredaid inimesi 🙂
imelisel kombel ei viibigi ma täna kodust eemal 10 või 12 tundi või midagi sellist, vaid oluliselt vähem.

ilmast, ikka ilmast

ma ei mäleta, kas see on kogu aeg olnud või just viimasel ajal, aga lisaks Tallinna liikluskorralduse üle virisemisele on popp ka ilma üle viriseda. mul on juba täiesti piinlik juttude peale, et ‘suve ei ole’ vastata, et on ju ometi küll. sest ma ei saa aru, millest räägitakse.
ilmselgelt on minu jaoks suve latt päris madalal ja ei eelda 25+ kraadi õues, 18+ kraadi vees ning 3+ vihmata nädalat. nõrk muidugi.
talvest mäletan, et probleemiks on lumi. aga võib-olla mäletan valesti. ilmselt temperatuur ka.

nojaa, eks meeldiks mullegi vahel kusagil mingis teises kliimas olla, aga pikemalt küll mitte. mingi külm vihm, kui seda pikalt sajab, on tüütu. aga mul on vist vedanud ka, sel suvel ma ei ole üldse saanud nii palju vihma, nagu mõni teine. või vähemalt jääb selline tunne. ja päikesepuuduse üle üldiselt ka ei oska kurta.
seda küll, et paar suve olid väga soojad ja päikselised, aga see suvi on minu meelest selline Eesti keskmine ja mulle sobib 🙂

küll aga ei sobi mulle see, et eile hoolega tehtud heeringa-sibulsalat ja leib jäid koju ning teel tööle möödusin Bonapartest ning nüüd on mul neid sinepiseemne-parmesaniküpsiseid jälle. st iseenesest sobivad, kui sellise hulga saia söömine ei mõjuks uimastavalt ja paksukstegevalt.
aga ma olen lõpuks omandanud oskuse mitte näha end 60-kilose tütarlapsena ning oskan juba valida garderoobi esemeid, mis toovad esile seda, mida vaja ning varjavad seega nüansse, mida ma väga demoda ei taha 🙂