Rubriik: asjad minu sees

no jooksmas ma ei käi jah. aga natuke ikka võimlen, selja pärast.
kui muidu mitte, siis näiteks toolidega.

tööl avastasin, et seelik on vale koha pealt katki. mõni koht oleks õigem, ei jääks silma. niit ja nõel tulid koos jäätisega.
novembris ka ei saa puhata ja mängida. oh elu, ma ütlen. aga ma mõtlen edasi puhkamisest.
õhtuti vähkren voodis, püüdes järgmise päeva tegevusi 24h sisse ära planeerida.

ebatore on tõdeda, et soovitud kontserdi piletid läksid tänasest kallimaks. kuigi ega täna ei saa neid nagunii rohkem osta kui eile oleks saanud.

türkiisiperiood.

ma ei saa aru, mis oktoober see ometi on! mitte, et kuul või millelgi midagi viga oleks, aga minu jaoks on seekord kuidagi jube raske kuu.
lapsest ma isegi saan aru, reede, veerandi lõpp, väike pettumus selle ühe hinde pärast (no esimest korda nö süsteemi rataste vahel) ja selle pärast ka, et klassihommikule ikkagi peab limpsi ja kartulikrõpsud kaasa võtma, mitte koduse punasesõstramorsi ja vanaema tehtud imehead õunapirukakesed. ja see on ju ka ometi minu probleem, et ma ei saa aru klassihommikust, kus igaüks istubki umbes oma toidu-joogi taga lihtsalt. mis pagana üritus see selline on siis õige?

aga tagasi selle süsteemi juurde. et ma lihtsalt näen kõrvalt (ja mitte niivõrd oma, kui teiste laste pealt), et kui korra jääd süsteemile nö jalgu, siis oledki seal kogu süsteemis viibimise aja. tihti kandub see veel edasigi – no kui lapsed on koos lasteaias olnud ja ühe kohta on mingi arvamus, siis ega seda kooli minnes vaka all hoita. aga täiskasvanud ei ole ka paremad. kui oled paar korda mingi sigadusega hakkama saanud, siis lahterdatakse see laps ära ja sealt välja saada on raske. edaspidi suhtutaksegi nii, et ah, ilmselt tal täna tuli kogemata töö paremini välja, aga no ei, ta ikka ei ole kõrgeimat hinnangut väärt või et nagunii on see laps järjekordse sigaduse taga.
ning selle taustal saan ma väga hästi aru, kust tuleb teatav koolitõrksus ja ükskõiksus õppimise suhtes.
muidugi, võib alati öelda, et enda meelest on ilmselt kõik tublid ja ilusad ja neid hinnatakse ebaõiglaselt (pean siinjuures silmas ka hinnanguid mitte ainult õppetööle), aga ma arvan, et mingist vanusest suudab enamik end siiski ise ka enamvähem adekvaatselt hinnata ja teab väga hästi, millal madal hinnang on tõene ning ka seda, et millal mitte. ja kui viimast on palju, siis ju ei olegi mõtet pingutada, sest nagunii ei hinnata paremini.
ah, teada jutt.
ainult ma ei tea ise ka, miks ma seda kirjutan. sest hetkel ma ise ei ole selle probleemiga veel kokku puutunud. st, see, et kunagi veidi olen ja pigem vastupidiselt (ah, ta on hea õpilane, täna on vist halvem päev, ma panen ikka talle selle nelja ära), ei puutu hetkel asjasse.
lihtsalt et see kõik käib veel edasi.

aga üldiselt tahaks kedagi hammustada ja siis sügisunne jääda paariks nädalaks.
mitte, et sellega midagi muutuks.
või et üldse oleks midagi, mis väga saab muutuda. või peaks.
vahel lihtsalt on vaimselt kuidagi nii halb, et see puudutab ka füüsist.

***
hommik trammis, loksun uimaselt töö suunas.
mingil ajal tulevad mu selja taha istuma kaks hääle ja jutu järgi vanemat naisterahvast. kõva häälega arutavad omavahel mingeid ‘ärisid’. peaasjalikult skeeme, kas oleks vaja aastast Vene viisat, et sealt tuua odavat kraami, mida siin kallimalt maha müüa. saan aru, et jutt käib tööstuskaubast.
‘Peterburis ma enam küll ei tea, kuhu minna.’
‘jaa, Malle käis seal ja ütles, et Nevskil on kõik nii kallis. Baltiiskis pidi suur odav kaubanduskeskus olema, aga kus see on veel?’
‘jah, talvel on Peterburi piletid ainult 10 eurot. aga see kõik tuleb siia ka saada, selleks peab ikka keegi topeltkodakondsuse ja autoga olema. vot selle Olga mees seal Petseris on vist selline.’
‘Petserisse peaks ikka Moskvast kauba tooma, aga Moskvasse on nii kallis minna.’
‘ah, Peterburist läheb see öine kiirrong, mis ei ole üldse kallis, hommikuks kohal.’
‘või siis et Margarita ostab Moskvast ära, mis vaja ja saadab kellegiga Petserisse ja siis on vaja ainult ogla ja tema mehega kokku leppida?’
‘kuule, kas Olga oli üldse Petseris? äkki oli see Pihkva.. aga vahet pole. ja need küünlajalad maksid seal Venemaal ainult 160 rubla, see on 4 eurot, aga siin ma müüsin neid 8 euroga. näevad välja nagu Itaalia omad!’
‘keegi siis ei küsinud, et mis päritolu need on?’
‘ei küsinud keegi ja ma mõtlesin, et nüüd jõulud tulevad, inimesed ostavad kingitusi ja selliseid asju, saaks kümnega müüa’
…
öelge veel, et eestlased ei ole äriinimesed.

***
telefonijutus sõbrannaga libiseb teema korraga sinna, et kui ma mõned asjad veel eest ära/korda saan, siis on elamine kohe päris kena ning mõttetu träni kadunud.
‘mismoodi see sull ikkagi õnnestunud on?’ küsib sõbranna. ‘ma ikka üritan, aga ei midagi.’
‘tead, ausalt, alustuseks viska mees välja, sellega asjade hulk kohe oluliselt kahaneb,’ vastan naljaga pooleks.
‘kuule, ei raatsi ikka, kuhu ta nüüd niimoodi vastu talve läheks? harjunud juba ka temaga ja..’
aga isegi selles mustas huumoris on oma tõde sees, pole midagi parata. ning muidugi oleks see halb uudis, kui selguks, et sõbranna ja ta mees ei olegi enam koos.
see, et minule olemasolev seis sobib, ei ole ju näitaja.

***
jutuajamine sõbrannadega netis, katkendeid.
1: kaisus magamist ma ei salli
2: üksi on ikka jõle hea tglt magada 😛
2: aga jah, maitse asi
1: ma ei talu mingeid kaisusid, ma tahan magada
1: ja keegi hingab mulle kõrva ja higistab ja keerab ja
1: mkmmm, ma pole enam selles eas
2: just, ma ka
1: ei mingit aelemist
1: seks on seks ja uni on uni
3: ebamugav on siis, kui üksteisel seljas aeletakse
2: no mul on lai voodi, aga mingid mehed ikka ronivad kuskile vastu mind
2: selle asemel, et kenasti oma voodiservas püsida
3: nojah, mul on see värk, et püsiv mees ja ta on välja koolitatud:P
3: väikeste tõrgetega muidugi aga no elab üle
3: mingi käsi kaela all ajab ming umbes 30 sekundiga hüsteeriasse
1: mind ka
3: et isegi kui ma noore nägusa armukese omale otsiks, siis õhtu lõpetuseks ma tahaks ikkagi rahus oma nurgas kerra keerata
4: ei tea, mis neil meestel viga on:P

***
koolivahetus või midagi.
esimene neli tunnistusel, esimene mitte-eeskujulik hoolsus. mõlemad veidi arusaamatud, aga mis teha. süsteem.
kuid laps on häiritud. seda enam, et see on aine, mida ta tegelikult oskab. aines, mida ta mu meelest ei valda, on tal jälle kena rasvane paks viis kirjas. ilmselt on olukordi, kus ei ole võimalik oma teadmisi väljendada, eriti sellises normaalsuurusega klassis.
aga nüüd on, kuhu püüelda.

***
hommikul oli lisaks lätikeelsetele meestele akna taga ka kolemuusika, mida nad kuulasid. suhtume positiivselt – kindlasti annab minna veel hullemaks.

olgu siis kõik hoiatatud, hala tuleb! kes ei kannata, ärgu lugegu.
ja üldse, ma tean jah, et ving ja hala ei muuda mitte midagi, kindlasti kohe mitte paremaks. aga vahel keeb üle lihtsalt. mõnikord natuke tihemini.

ja eriti siis, kui hammas tuikab.
ei, mitte kumbki nendest, mis täna korda tehti. kusagil lähikonnas mingi kolmas.
mis vist tuleb siis ka korda teha. aga mille kordategemine läheb maksma veel umbes neli korda rohkem, kui tänane töö läks.

tulin hambaarstilt välja, lubadusega peatselt kogu summa tasuda, suu tuim ja muremõtted peas. hea, et sain nii, et ei maksa kohe kõike. aga ega seda väga kaugele ka lükata saa, parandamist on veel ja kuhjata pole mõtet. ei raha ega tööd. ega lasta olukorral veel hullemaks minna.
kuigi ei olegi midagi väga koledat, nagu ma kartsin. välja arvatud see üks hammas.
nojah.

ja ikkagi on kohutav ka see, et tööl käiv inimene ei suuda maksta sellise elementaarse ja vajaliku teenuse eest. võinoh, nagu see olukord on. ma tunnen aina enam, kuidas töölkäimise motivatsioon langeb viimasel ajal pöördvõrdelise graafiku alusel.. mis siis veel töötegemisest rääkida?
ning muidugi võib siin rääkida teemadel, et tööandjal ei ole ka raha ja hari ennast (mida ma ometi olen teinud ju!) jne. see ei aita mind kuidagi.
see ka mitte, et ma tean, et tuhanded elavad minust veel oluliselt halvemini.

vaatasime ühel kenal õhtupoolikult T.-ga töökuulutusi. oli põnev. sest kui ka keegi palga oli avaldanud, siis see oli absoluutselt mitteinspireeriv arv. lõpuks leidsime, et T. võiks minna lihunikuks. jama oli selles, et see töö ei olnud Eestis, aga just siin ta siiski soovib töötada.
mingil hetkel liitus meiega L., kellega suundus jutt kuidagi sinna, et inimesed ei räägi oma raha- ning elumuredest ja tuttavad ei saa aidata. samas on meid kõik see viimane 20+ aastat õpetatud, et rahast ei ole viisakas rääkida (eriti mitte hädaldada) ning üldse abi kõlbab paluda ainult, noh, igatahes mitte tavalisel töötaval ja normaalsetes oludes elaval ühelapselisel üksikemal (nagu mina, ise olen ju loll, et ei leia/otsi paremat7tasuvamat tööd ja lapse isaks vale mehe valisin vms, teadagi). oleksin siis vähemalt üksikisagi..
ning ma ei palu ka praegu midagi. sest ma ei taha kellelegi võlgu olla. sest ma ei näe võimalusi tagasi maksta.

just meenus, et loomaarstil peaks ka käima, kass on kuidagi rääbakas..

aga, meil on banaani-šokolaadimuffinid ja soe tuba ning seda on oluliselt rohkem, kui paljudel. nii et kõik on veel (suhteliselt) korras ja hästi. nagu ma omale igal õhtul voodis kordan.

ausõna, noh!
kusjuures mitte midagi ei ole nagu valesti! kõik on normaalne ja kulgeb viisakalt, võiks ju öelda, et isegi hästi. ja ometi on selline päev, et .. aaarrrgh!

ilgelt tahaks nagu vähemalt vingudagi, aga isegi seda ei suuda, sest üldrahvalikud teemad (elekter jms) saavad niigi igalt poolt ja mul ei ole midagi uut ega põrutavat lisada. isiklikke põhjuseid vingumiseks nagu ei ole. välja arvatud seesama, et selline imelik päev on.
tööl soovitati isegi konjakipitsike võtta, aga esiteks mulle see jook ei maitse ja teiseks on imelik keset tööpäeva juua niimoodi. võtsin hoopis kohvi. mitte, et sellestki kuidagi abi oleks.
ja üleüldse, mismoodi saab olla nii, et kõik on nagu hästi, aga terve päeva on kohutav errori-tunne peal?
see pole ka päris normaalne, et ma tahan tangot tantsida. nagu ma oskaksin üldse..

Päeva Uudis: