päikeseline. räästad tilguvad.
võtsin kätte ja tegin mitu asja ära, mis olid ripakile jäänud. hetkes paras eneseületus. õnneks-õnneks on sõbrad. kes annab väikese tõuke, kes võtab mõne asja enda peale, kes on lihtsalt nö ‘asenduskontakt’ (sõbranna oma sõna).
ja kusagil tiksub teadmine, et tasakaal on peatselt tagasi. kui ma ainult lõpetaksin selle iseendaga sõdimise. ma ju tean, et see ongi kõige hävitavam. aga hea, et ma põhjuseni jõudsin. edasi on lihtsam.
millegagi pead sa endasse söövitama selle teadmise. ennast mitte unustada.
krt, sa oled oluline ju ometigi
kristliku ideoloogia järgi oled sa loodud Jumala enda näo järgi!
suhtu endasse siis vastavalt
ma saan aru, et see pole nii lihtne
aga sa pead teadma, et sul tuleb sellega arvestada kogu aeg
aitäh, U. ja E. ja L. ja H. ja M. ja V. ja kõik teised 🙂
igatahes mul ei olegi midagi öelda. või teistpidi oleks liiga palju, aga ma ei viitsi.
argipäev on vaikselt kohale jõudnud ja mõningad kohustused sellega koos. oh, tõesti, tüütu. peaks kiirelt ära tegema ikkagi, saaks ühele poole.
raputus rutiinist välja. not just myself.
fikseering: eile õhtul Django. jaa, vägivaldne, nagu Tarantino ikka, aga selline väga ülemängitult. seda tomatimahla või midaiganes nad kasutavad, oli nagu umbes viis korda liiga palju. et ehk see ei mõjugi lõpuks enam räigelt. M. oli see, kes arvas, et tema Kareninat ei viitsi hetkel vaadata ja mind sinna tiris ning lõpuks väitis, et ega vist teist korda ei taha näha. no ma ei tea, ei olnud midagi nii koledat ju ka.
‘surprise me’ ‘ah, mul ei tule midagi välja..’ ‘ära pabla, alati tuleb’
teater oli ka muidugi hea, aga tegelikult oli viimaste päevade tipphetk (või isegi mitte nii hetk) kusagil keset pankrannikut. üsna teadlikult ühendasin omavahel mingid võimalused ja asjaolud.
ma tean, kus on mõned minu väga sügavalt isiklikud energiapaigad.
ja nii ma olingi seal sügava lume sees oma kontsasaabaste ja pika mantliga, värske lumi ja juba soojendav päike, lai jäine meri, imeline maastik, petlikult lähedalnäivad korstnad ja mahutid.. ja aina süvenev sügav rahulolutunne, mis mingil hetkel kasvab täiesti ületamatuks õnnetundeks. umbes selliseks, et tahaks sügavalt naerda, keerutada ja heita pikali ja vahtida sinist taevast ja ammutada seda kõike veel endasse. nojah, lumega muidugi väga ei pikuta. ning tegelikul saab (saingi) ilma selle kõigeta. lihtsalt erinevate detailide kooskõla, veel mõned suurepärased paigad, imeline ilm.. võimalus lihtsalt istuda, nautida, kulgeda, muretult.. ja vahepeal omaette natuke naeratada, lihtsalt sest on hea..
ning jaa, ma tean, et see ei ole selline seisund, mis niisugusel kujul oleks pikalt jääv. aga mingi lainetus ei kao niipea. just sellised kogutud hetked aitavadki üle saada mingitest vähemmeeldivatest aegadest.
kuigi materjal oli seekord varakult kõik koos, oli ikka hommikul tunne, et ma ei taha mitte kusagile minna. nüüd, hiljem, tunnen ma end ikkagi hästi. saan oma ajus ühe kausta taas kinni lükata. tehtud, done, сделанный, hecho, tehty, կատարած, factum. olgu, mitte lõpetatud (closed, законченный, terminado, valmis, ավարտված, executus) küll veel.
aga iga etapp on oluline. eksole. kasvõi enesetundele.
linnuke kirjas.
hommik oli väga valge. ei, mitte ainult lumi, üldse. kumavalt valge, enne päikesetõusugi. ma võin teada, millest see on, aga see ei vähenda võlu.
päev on selle kõrval märg ja hall.
päeva jutud aga mitte, neis on toone küll ja rohkemgi. midagi siit, midagi sealt. ootamatu kõne ja veel ootamatum selge tunne hiljem. pisikesed lükked siit ja sealt. feeling means living 🙂
ja Väga Värskelt avatud söögikoht Kolm Sibulat oli juba eile ilma broneeringuta haaramatu. ilmselt mitte kogu aeg, aga vähemalt see üks kord, mil ma nina ukse vahelt sisse sain.
poole päeva pealt, sebimiste vahel, pidin ikka paratsetamooli ostma. õnneks sai peale seda olla peamiselt siseruumides. aga vahepeal oli küll tunne, et ma tahan kojuära. pidasin vastu.
hetkeks oli ajanihe. 13 aastat, umbes. ohh.. mingid veidrad detailid, hulk mälestusi, mille olemasolust ma enam teadlikki ei olnud. ja korraga rulluvad need mõneks minutiks lahti, enne kui kiirelt see uks jälle kinni panna.
ühtlasitaas see teadmine, et vahel võib sõprus lõppeda vägagi kummaliselt. kategoorias ’iga heategu saab karistatud’, kuigi ma üldiselt sellesse kategooriasse ei usu. aga näed..
möödaminnes nägin ma paari põnevat tooli. appike, ma pean nüüd mõne kuidagi siia saama ja siis midagi ette võtma. näpud sügelevad, kohe oleks tahtnud.
samas, ma tean, et kui ka homme õnnestub midagi ära tuua, siis aega tegeleda ei ole ikka enne järgmist nädalat. jama. pühapäevaks tuleb nagunii midagi koduvälist välja mõelda, tahan või mitte. tegelikult tahaks tooli lammutada. njah.
vahel on tahtmised, võimalused ja vajadused üsnagi nihkes.
kogu päev venis pikemaks, kui arvatud, nii jõudsin õhtuse panniroa napilt enne lapse saabumist valmis. ma olen sel talvel neid panniroogasid teinud korduvalt, huvitav, et varem neid mu menüüs ei olnud. igatahes on see üsna lihtne ja kiire võimalus teha soe õhtusöök.
ja just avastasin, et üks film, mida ma vaadata tahtsin, on täna kinos viimast õhtut. dämmit!
aga ma ei liigu siit kuskile, vaid asun tegelema puhkamise ja ravimisega. raamat ja tee ja jalgu soojendav kass, mida veel võiks tahta? (.. aga alati võib ju midagi veel tahta.. ?)
niigi olen tubli olnud.
aga nüüd on mul seelik seljas, kontsad all, naeratus näol ja lähen linna peale mehi hirmutama
habras piir reaalsuse ja mängu vahel.
aga kuna ma lubasin ühele inimesele, et ma kirjutan siia üheselt ja lihtsalt mõistetavaid asju, siis jääb teema arendamata.
täiskuu õnneks kahaneb juba.
tihe nädalavahetus on olnud. ei mingit niisama vedelemist. ja, peab mainima, ei ühtegi tooli. tegevus toimus pigem igal pool väljas. eriti eile, hommikust peale. pikad jalutuskäigud punktide vahel.
eilne teatrielamus oli Vilde-teatri ‘Maria-eri’, sedapuhku olid nad Tallinnas kohal ja muidugi kasutasin võimaluse ära, seda enam, et üks osalistest on tuttav.
tükk oli üllatavalt mitmekihiline ja keerukas. ma ei ole küll mingi teatrispets, aga minu meelest näitlejate töö oli väga heal tasemel. no seda tükki arvestades.. tõesti, seda ei saa tööle ju, kui ei ole piisavalt häid näitlejaid.
sisu .. nojaa, kirjeldus ei ole vale, aga seda, mida ma nägin, ei oleks küll osanud oodata. ütleks, et üpris ettenägematu sisu. ning lõpuni jääb arusaamatuks, mis õieti on mis: milline osa oleks nagu reaalsus ja milline mitte. kuigi tegelikult ongi kõik näidend. aga see kummitab mind siiani.
ning, ei saa salata, asja tuum, mida ehk oleks võinud veidi rohkem rõhutada, oli mullegi hetkes täitsa sobiv. oma valikutes ja suhtumistes oleme vabad, enamuse muresid-koormaid tekitame omale ise.
õhtusele sünnipäevale leidsin kohalikust väikepoest läikivad (millegagi ülepritsitud?) roosid. vanem vene müüja küll teatas kärmelt, et ärgu ma neid nüüd küll võtku, aga kuna oli suurem pidu, kuhu üldse lilli ei soovitud, läksin seekord sellised show-elemendi peale välja.
süüa, palju häid tuttavaid, tantsugi. kaasaelamine kassidele. džinn ja toonik – millal ma viimati seda tarbisin?
kompliment nagu päeval nähtud näidendist – oot, mida sa sellega silmas pead, kas ma muidu siis.. ? :O (jajah, ma tean, et seda mõeldi hästi, aga ei saa norimata ju jätta)
õhtul hiljem, väsinult, rahulikumas meeleolus, taban korraga, et taustaks on Kieslowski Blue. lõppemas, nii et saan rahus kuulata hoopis muud juttu. aga jah, taas üks suurepärane muusika (seekord kreekakeelsele) liturgilisele tekstile, mille ajal mu niigi unine tähelepanu veidi hajub. tekstist veel, selleks on katked Armastuse ülemlaulust Korintose raamatust, 1., 2., 4., 7., 8. ja 13., nii palju, kui ma tean (aga võin eksida).
pühapäevahommik kulgeb mingis paralleelmaailmas.
‘ma ei ole mingi korralik koduperenaine’, jättes lisamata, et ‘võtke või jätke’.
kotike aksessuaaridega, Värska pudel piimaga ja aknast aegajalt sissepiiluv päike.
‘kui ma mõtlen su vanuse peale ja vaatan sind.. siis ei taha uskuda..’
tegelikult oleksin pidanud ma alustama reedeõhtusest juustust.
niiskete juustega magama minna ei ole väga hea mõte. teisalt, hetkel pole suurt vahet ka. eks saab selle pusaga ka midagi ette võtta, et veenvalt mõjuda, nagu peakski nii olema.
kind of unblue. kõik need püütavad tähed on siinsamas, käeulatuses. lihtsalt vahel unub, täiesti inimlikult, ära.
Päike on ikka nii mõnus. päeval on kohe teine kulg. kõik sujub kuidagi smoothly ja millega ei soovi tegeleda, jääbki tahaplaanile.
hooti kaob aeg väga kiirelt. mingil hetkel kella vaadates hämmastud isegi, et oot, mis.. juba? ning tõesti, vaikselt hämardubki.
taas tajumine, et mulle meeldib inimesi kuulata. oh, hämmastav, mina olen ju lobamokk? aga isegi see, mida inimene minult küsib (ja kuidas), annab päris palju infot, muu jutt veelgi rohkem. ajaga on tulnud mingi inimestetundmine-tajumine ka. kuigi ma oskan ka endiselt puusse panna, kui sügavamale kiigata. aga siiski, mingi üldine määratlus kipub õige olema.
nii et ma naeratan ja kuulan ja kui siis küsitakse, kas mul ka küsimusi on, raputan vaid leebelt pead. sest ma juba sain vastused kätte.
just, kogemused. isegi halb kogemus on kogemus. lõpuks saab ikkagi ring täis ning igast asjast koorub midagi positiivset.
kasside suhtes pean ka midagi ära otsustama. ikkagi vastutus mõne väikese elu ees või midagi.
ja siis, kui ma olen mere ääres ära kiikunud, võtan ma ikkagi telefoni ja helistan V.-le. oot, millal me viimati rääkisimegi? ei tea. ja vahet pole. aga tol hetkel on ikkagi tunne, et ma olengi ainus ja kõige tähtsam inimene maailmas. kuigi ma tean, et see on ainult mäng.
‘te oleksite nagu 10 aastat abielus olnud’, öeldi mulle aastaid tagasi, kui ma ei tundnudki teda veel 10 aastat. rääkimata kõigest muust.
no aga tõesti, kummalisel kombel on just tema see, kes suudab veidikenegi mu emotsioone pea peale pöörata. ning kellega me suhtlemegi nii, et vahel ei saa ise ka aru, mis on päris ja mis mitte – aga kas peabki alati aru saama? eriti, kui täpselt nii see asi toimibki. ja kes on pea alati olemas ning vahel ongi üks pikem telefonikõne mitme kuu jooksul just see, mida vaja.
kuigi see ei pruugigi alati meeles olla.
someone who can handle me. someone I let to handle me. really strange.
imelik kompliment tuli äsja. kena, aga imelik. samas vaatasin ise ka värskeid pilte ja pean tõdema, et jajah, see kummaline kaalulangus ei ole näole kasuks tulnud.
