Rubriik: asjad minu sees

suvalised kolm head asja nädalavahetusest:

grillitud mais, jumalik. ma ei ole ise niimoodi mõelnud, aga kui seda öeldi, peab nõusse jääma: magus ja soolane korraga. kuigi ma ei ole kindel, kas see võlu mu jaoks on just selles.

pärastlõuna pangal. kesksuvine päike, mere loksumine, taimi kahistav tuul, lindude kisa. minimaalselt tehishääli. visata end sinna lihtsalt selili, käed-jalad laiali ja olla keset suve.

see tunne, kui kiirus ja vesi ja natuke sa ise omavahel hakkavad koostööd tegema. kontroll ja jõud. jaa, annab lohetamisega võrrelda küll selles mõttes, kuigi kontekst on väga erinev. segaseksajavalt lahe.

ja siis veel hulk suurepäraseid asju ja inimesi. vaikne sulandumine. mingi kohaleolemise tasakaalutunne sügaval sees. see, mis panebki vaikselt omaette naeratama, taas.
ning jaa, punapea, defineerituna läbi tuttavamate inimeste. fikseering.

seda suve on ainult üks.

suvest teevadki suve need päevad, kus sa lihtsalt lähed kusagile, täidad napi kohustuse ja edasi lihtsalt enam-vähem oled. olgu, mingid reeglid ja lepped ju on, aga ikkagi.
kui ma tahan selle suve (ma ei räägi siinkohal astronoomilisest suvest) taolised päevad kokku lugeda, siis hakkab kahe käe sõrmedest vist puudu jääma. kui juba ei jäägi.

eile oli taas üks selline päev. olgu, äratus oli küll kella peale, aga soe. mjau 🙂
väikesel teel sellise kiirusega sõitmine ei olnud ehk mõistlik, seda enam, et põhjust ei olnud, aga lihtsalt, no, veeres niimoodi. jah, mulle on öeldud ka, et minuga võiks rallit proovida. ma ise nii kindel ei ole. misiganes. kõik oli enam-vähem lubatu piires. aga see oli ikkagi üks oluline detail päevas.

mõned paremad tunnid päevast sõbrannaga mereäärses linnakeses. laisalt.
meeldiv lõunasöök. kohalikud kaltsukad ja väikepoed.
tunne, et tahaks seda aega veel pikendada. teinekord. jaja, meie oma ‘looduslaager’ 🙂

ajatu tagasikulgemine.
uute varrastega lohe jaoks oli tuult vähe. aga väikese tuule lohe peab ootama. no näiteks finantse. aga vähemalt on mul aega, mida pole jälle paljudel teistel.
metsmaasikad ei pidanud ootama. täiesti suvalises kohas peatudes leidsin neid hulgim.
kiusatus pöörata natuke vasakule, lihtsalt, see tuttav vaade – aga ometi mitte. seekord mitte.
karikakrad on sel aastal kuidagi väikesed. kimp tuli ka väike. aga tuli.

uued kingad olid väga mugavad.

tänahommik:
‘sa näed nii hea välja!’
kaks lehvitust ja naeratust üle õla.
oranž kübar.
ootamatu tööjäätis.
natuke nõutuks tegev ‘võta ikka natuke puhkust välja ka’. läheks ja teeks ja puhkaks jah, aga.. küll teengi.

kesksuve lämbe raugus.
ja kusagil kirjutavad teised mõtteid, mis käivad ka minu peas, aga mida ma liiga ligi ei lase.
sest ma olen otsustanud teistmoodi ja nii olgugi.
kuigi vabakulgemist peab ikka veel kohati veel õppima.