alanud sügis lajatab täiega.
et ehk kiire pole kusagile mööda läinud. kalender täitub kuidagi iseenesest ja mitmed asjad tuleb lihtsalt ära öelda. võrreldes suvega on nüüd vähem lõbu ja rohkem kohustusi. teadagi.
iseasi, et sisse toovad neist vähesed.
ja teisalt, sel suvel sai tegelikult niisama logeletud ka küll. ning jah, ma olen ennast ikkagi vaikselt sügisesse mõelnud. ja see on hea.
pluss veidi muret lapsega. ei, ta on endiselt tubli, aga-aga..
ma saan muidugi aru, et kui on ülimalt palju positiivset, siis peab vahepeal olema ka kontrasti. natukenegi.
ja ikkagi see häirib mind. et mismõttes on mingid kriipivad nurgakesed mu rahulolumullis?
hea on tõdeda, et kuigi ma suudan sellistes olukordades käituda endiselt suhteliselt ebaratsionaalselt, on see kõik siiski kordades parem kui kunagi aastaid tagasi. kuigi arenguruumi on veel ka. mis on omamoodi hea – inimesel peab ikka olema, kuhu areneda.
ja ma tean muidugi ka seda, et mingid nurgakesed peavadki jääma. sest muidu olen ma surnud.
ning kuigi ma üldiselt ei loe selliseid saite, nagu Alkeemik, jäi see link ikkagi silma ja viskasin pilgu peale ning jah, üsna mitme punktiga olen kohe päris nõus. lisaks andis see lugemine just tänaseks vajaliku tõuke.
peale eelmist nädalavahetust küsiti mult, kus ma reisil olen käinud. silmas peeti lõunamaiseid sihtkohti.
seekord saab vist jälle küsida.
huuled on saanud tuult ja päikest ja annavad tunda.
ja pikapeale hakkab suvelõpp kohale jõudma. aeg ka, nädalake ongi veel jäänud.
miskipärast liiguvad pühapäeva hommikul peas mõtted, selmet hallolusel puhata lasta. järgmise suve ja minusse otseselt mittepuutuvatel teemadel. sest ma tegelikult ei tea, kus tasandil ma olen mingites asjades. ning nii tuleb nende mõtete vahele halle varje, et no milleks ma küll..
aga garantiisid ei ole kunagi, nagunii.
‘mitu õnnelikku hetke sul sel nädalavahetusel oli?’
laupäeva päev iseenesest oli ju tore, aga õhtu kiskus käest ära. tegelikult mitmel moel.
iga päev ei kaotata sõpra.
eriti sellist, kellele oled saanud aastaid loota. kellest ma küll ise ilmselt pole kunagi väga aru saanud. või üldse mitte, nagu nüüd selgus.
ometi ma olen püüdnud. olen tundnud huvi, küsinud, püüdnud omalt poolt midagi pakkuda – kuid ikka on jäänud tunne, et midagi polegi vaja. ning päris tihti on seepärast olnud omalgi ebamugav. sest ma pole harjunud sellega, et sõber nagu ei väljendagi suurt midagi ja ei soovigi midagi, ometi tulles samas mulle igati vastu ning toetades mind.
nagu selgus, ei ole üldse nii, et ta ei soovigi midagi. või vähemalt mitte seda, mida ma olen üritanud pakkuda. või siis et sellest on vähe.
aga ma ei loe inimeste mõtteid ometi.
ning mul on kohutavalt paha, sest ma ei ole tahtnud sellist olukorda põhjustada, nagu aastaid olnud on. ja mille ma enese teadmata tekitanud olen. ja millest välja tulla vist ei olegi võimalik.
ühe mu eludest sai ta kaasa. selle võlgnen ma talle kindlasti, ja mitte ainult.
see oli kusagil üsna juuni algul, kui käisin sõbranna juures maal muru niitmas. kogu aeg oli jutuks, et lähen veel, aga ei mänginudki meil rohkem välja kui alles täna.
muidugi ma juurdlesin, kas sellise poolpiduse tervisega on mõistlik – aga no sellist kena hilissuvist päeva linnas toas maha passida oleks veel hullem.
tänane kujunes küll lühemaks päevaks kui juunis, aga ikkagi asja ette. nii sõbrannale kui mulle. mitte, et ma kogu selle pealtnäha rahuliku lükkamise juures seesmiselt väga rahulik oleksin olnud.
ning nagu ma välja mõtlesin: nüüd on vaja käia veel teise sõbranna juures ratsutamas ära ja siis korra veel Pakril ja siis saabki suve lõpetatud, peegelpildis algusega. sest metsapanek oli ilmselgelt veel kevad ja umbes Pakrist algas suvi.
korralikuks tähevaatluseks peab ikka linnast kaugemale sõitma kui eile.
ma ei saagi aru, millest mu pea paks on. välja nuusata pole õieti midagi, aga vastik-uimane on olla. kuidagi nii, et seda ei õnnestu väga ignoreerida ka. aga ma tegelen sellega. kasvõi näiteks nii, et ma lihtsalt tegelengi kogu aeg millegagi. vähemalt üritan.
tegelikult peaks midagi füüsilist ette võtma. nt need toolid, mille jaoks suvel aega ei jagunud. seal on küll üks tehnoloogiline küsimus mu jaoks endiselt üleval, aga ilmselt ma ei suuda nagunii midagi paremat välja mõelda, kui kevadel.
teisalt on mu ainus toolitegemisruum sofasurfarit täis. et ehk see töö tekitab sodi ja vajab tibake ruumi. viimast ju leiab, aga teise inimese asju ei saa mingit kangatolmu täis ajada ometi.
ühtlasi pean tõdema, et mööbli restaureerimist vist ei saagi Tallinnas mingis koolis tsükliõppes õppida. ainult hirmkallitele kursustele saaks minna. või kusagile kaugemale koolidesse, kus need grupid on paksult täis, st lisavastuvõttu ei ole. ilmselgelt jääb sel sügisel kooli minematata seega, kuigi see ei olnud üldse algne mõte, mida õppima minna.
igasugused sügishooaja graafikud ei loksu veel üldse paika. keeruline. iseenda jaoks pean siiski midagi ka välja mõtlema. täna ei otsusta midagi.
jah, täna tundub küll hooti nii.
aga teisalt ma tean, et tahaksin olla hoopis kusagil mujal, selle septembripäikese käes ja vahtida pilvi ja paate. ja mitte ainult.
ma pean oma peas ühe ümberlülituse ära tegema, ilmselt sunniviisiliselt.
eileöine kuu oli üks paras juust. kapis ongi juustuga kehvasti.
hooti on mingi rahulolematus, nagu ma oleksin valel ajal vales kohas. tegelikult ei ole ju, kõik on õige. dämmit. miks siis ikkagi.. ?
kui tavaliselt seisab Rannavärava mäe ja Põhja pst vahel üks valge Defekas, siis täna oli kaks. õrritajad sellised.
vahin siin selle asjahunniku otsas ja mõtlen, et mille paganaga ma end jälle sidunud olen. no nagu tavaliselt, kui midagi ette võtta. aga ma tean, et lõpuks on lisaks väsimusele ka sügav rahulolu.
ma kohe ei teagi, mõtted on kuidagi umbe jooksnud ja midagi põrutavat polegi öelda. aeg-ajalt on väikesed elusolekukontrollid, mis ei suuda mind siiski sellest suvisest mullist päris välja tuua.
olgu, vaikne imbumine toimub, sest korraga jõudis pärale, et lapsel algab varsti kool ja peaks näiteks ta riidekapi üle vaatama.
mitte, et ma seda teinud oleksin. aga eksole, mõte loeb 😛
eile käisime Jarmuschi ‘The Limits of Control’i vaatamas. ma olin seda enne näinud lausa ja esimesel vaatamisel polekski arvanud, et kohe lausa tahangi veel näha. aga nii just oligi. mitte, et see film kuidagi selgemaks oleks saanud – kuid see polegi antud filmi puhul oluline minu meelest. pigem, jah, seisundifilm. teatud rütmiga, eksole. et ega te hispaania keelt räägi ja ega te juhuslikult sellest-teisest-kolmandast huvitatud pole. ja muud selliseid väikesed seosed-nüansid.
öine vaikne vihm, mis võinuks igatsusi tekitada, hoopis pesi neid vähemaks. good!
paar fraasi, ja kusagilt lendavad pähe mingid asjad mitte väga kaugest minevikust. teatavad paralleelid tekitavad ebamäärase ‘ma-ei-taha-siin-olla’-tunde.
püüan seda alla suruda, aga päriselt vist ei õnnestugi.
lõpuks kobisen välja mingi muu totra asja, mis nagu võiks mu olemist õigustada. tegelikult oli see lihtsalt tähelepanek koos mingi muu mu jaoks olulise nüansi väljaütlemisega.
ah, nvmrnd.
taevas ja meri pakkusid eile õhtul imelisi vaatepilte. surusin mällu. vesi oli soe nagu õhkki.
on asju, mida ei taha mäletada.
õues on lämbsoe ja mõtted on tardunud.
selle aasta lilled on peamiselt kollased.
pühapäeva õhtul oli meri nii tüüne, et lausa neelas tekkivad lained ära. Pikakari randa ei jõudnud sisuliselt midagi, kuigi laevad liikusid. täiesti müstiline.
eile see-eest oli laineid küll. niisama pluss siis laevade omad. vihmasegune taevas ka ja ilmselt jahedapoolne vesi. meie olime muulil.
portugaallase tehtud gazpacho andis teada, et ma olen täiesti pädevat siiani ise teinud. mingid maitsenüansid võivadki erinevad olla, vahe ei olnud suur. kõike segi mikserdades (ma mikserdan mingi osa ja ülejäänud on tükid) ütles ise ka, et kui vanaema seda näeks, siis ei andestaks kunagi, et see on ekspressmeetod. et tegelikult neil tükeldatakse kõik käsitsi ja jäetakse kaheks(!) päevaks külma seisma. nii et minu tükkidega variant on täiesi okei. lisaks on see nagunii selline toit, mida igaüks teeb isemoodi. ilmselgelt ei pane mina nt nii palju küüslauku 🙂
juuli viimane päev.
tihe kuu on olnud, tihe ja suvine ja suures osas vapustavalt mõnus. eks peab natuke kontraste olema, isegi kui need on ogarapoolsed ja mingitest lollidest kogemustest tulenevad. aga see paneb jälle tundma, kui hea on hea 🙂
ja, note to myself, see on täiesti õige, et teatud asjad lähevad vanusega paremaks. ilmselgelt olen ma kohati avatum ja vabam kui noorelt, kui absurdsena see ka ei tundu, ning iseendaga rohkem rahul.
aga komplimente võib ikka teha 🙂
